Mõned nopped Sandra Mellilt ja Maarin Ektermannilt.
Sandra: 300 osalejaga välja müüdud ELIA biennaal “No Stone Unturned” toimus Helsingis, EKA hea partnerülikooli Uniartsi teatri- ja vabade kunstide õppehoones. Praktilise korralduse mõttes kõrgel tasemel sündmus oma ambitsioonika pealkirjaga lubanuks justkui oodata sisuliselt midagi raputavat, aga raputust ei toimunud.
- Selles maailmanurgas oodanuks, et mõni peakõnelejaist kõnetab, selgitab või suhestub Ukrainas toimuva sõjaga ja räägib, kuidas sellistes oludes luua, õppida ja õpetada. Alternatiivina või paralleelselt võinuks kaaluda mõnd Iraani või Taiwani kunstnikku. Valitud peaesinejad rääkisid teemadel, mis ei olnud minu jaoks sisuliselt lihtsalt kuidagi uued, mõtlemapanevad ega värsked, esindades maailma või probleemipüstitusi, mis eksisteerisid enne koroonapandeemiat, kuid mida justkui ei ole enam või ei ole lihtsalt hetkel akuutsed.
- Olles ise lähedalt olnud seotud ELIA juhtide sümpoosioni korraldamisega Tallinnas selle aasta juunis, tabas mind siis ja ka nüüd Helsingis mitu korda mõte, et seda laadi sündmustel võiks olla üks tugev kuraator ligi 10-liikmelise juhtgrupi asemel, kelle mõte kannab läbi kõigi valitud peaesinejate, kuna ideid ja soove, kes võiks erinevatel teemadel publikut kõnetada on lihtsalt liiga palju ja mitme koka keedetud supiga on teadagi millised lood.
- EKA osaleb, ja biennaali raames leidis aset Maria Abakanowicz Foundation’i toel algatatud Ukraina ja Euroopa kõrgkoolide koostöö UAx käivitamine ning Helsingis oli võimalik programmis osaleva viie kõrgkooli esindajaga lähemalt kohtuda. Peale biennaali lõppu lendasid nad tagasi Poola ja sõitsid siis pika tee rongide ja bussidega koju, kus juba päevi oldi pommitatud nende taristut, õpingud on endiselt online (kui internet funktsioneerib) ning ruumid külmad ja pimedad. Selle teadmise valguses häiris väga (ehkki ei üllatanud sugugi) mõne jõuka Lääne-Euroopa riigi esindaja patroniseeriv hoiak “peame kõiki koostööleppeid hoolikalt kaaluma”, “me ei peaks praegu tahtma ainult ukraina filme vaadata, peaksime vaatama ka vene filme”, “ei taha ennast süüdi tunda, mina pole seda sõda algatanud ja toit on kodus päris kallis”.
- Kahtlemata võib pidada õnnestunuks ELIA PIE välissuhete töögruppi, mis keskendub rahvusvahelisele koostööle ning mille sessioonidel osalejate arv küündis sel korral sajani. ELIA PIE raames oli jätkuv rõõm tõdeda, et EKAt teatakse ja tuntakse ning soovitakse teha koostööd ja algatada uusi projekte. Ja et paljude partnerülikoolide tudengitel ja õppejõududel on EKAs viibitud aja kohta rääkida ainult head.
Maarin jagab ühte mõtet, mis intrigeeris “Careers in Arts” paneelist: Kuigi sõna “karjäär” tundub ehk esmapilgul võõristav, siis küsimused, kuidas loovisikud oma töö eest tulevikus väärikamat tasu saaksid ja mis positsioonil nad ühiskonnas on, on üsna põletavad.
Üks prototüüp, mida esitleti, oli Zürichi Kunstiülikooli (ZHdK) SkillMatcher. ZHdK puhul toodi samuti välja silostumise probleem ehk et suured kunstikoolid, mis on tihti tekkinud väikesemate loovkõrgkoolide liitmise teel, ei suuda luua piisavalt võimalusi tudengitele risttolmnemiseks. ZHdK püüab olukorda lahendada, võttes kasutusele pea- ja kõrvaleriala süsteemi, kusjuures tudengil on võimalik teha mõlemad samas suunas või siis täiesti erinevates.
Lisaks, mõeldes siis edasi tudengite oskuste kombineerimisele, tutvustati Skillmacher’it, mille on välja töötanud Zürichi loovmajanduse keskus. Tegemist on AI-põhise analüüs tööturust ning ülikoolides pakutavates õppekavadest. Praegu on andmebaasis 75 000 oskust, mida AI on loovkõrgkoolide õppekavadest välja kamminud, 180 00 tööpakkumist (Šveitsi-põhiselt) ning 150 000 töö-profiilide kirjeldust. Kasutaja saab vaadata, mida tema oskuste paketiga teha võiks. Ilmselt on see siis nüansseeritumal tasandil kui praegu nt meie CV online, kus märkides enda tegevusvaldkonnaks “kultuur”, saad kaasa kohe “meelelahutuse” ja võimalikud töökuulutused, mida süsteem välja pakub, on laadis klienditeenindaja ööklubis.
Positiivne külje pealt annab selline tööriist ilmselt lootust hetkedeks kui tekib küsimus, kuidas peaks kunstnikuna hakkama saama, mida ma üldse oskan, mida ma üldse ülikoolis x aastat tegin ja kuidas arved ära maksta. Negatiivse külje pealt on muidugi ka selge, et üks asi on kohanduda olemasoleva tööturu vajaduste järgi, kuid hoopis teine asi on visata pilk kaugemasse tulevikku – kuidas mõelda töökohtadest, mida veel ei ole? Antud süsteem ei paku kahjuks võimalust luua uusi, ehk isegi üllatuslikuna tunduvate oskustega kombinatsioone, mis üha enam igapäevaelus tavaliseks muutuvad. Mõisted “portoolio-karjäär” ja “salsherid” peegeldavad juba kaasaegseid töötamise trajektoore, mis kulgevad väga erinevaid valdkondi pidi, erinevad kompetentsid moodustavad üha pikemaid elukutsete/professionaalsete identiteetide jadasid, näiteks graafiline disainer/kokk; arhitekt/kunstnik/aednik vms.
EKA dekaanil Kirje Kangrol, kes hiljem vestlusringis osales, oli hea tähelepanek – ehk peaks sellisesse süsteemi üles laadima hoopis erinevaid probleeme, mis inimkonna ees seisavad, ristama neid oskustega ning pakkuma selle põhjalt välja uusi töökohti? Nii et mõte oli intrigeeriv, aga nüüd võiks sellele anda edasi arendamiseks loovisikute, mitte ainult loovmajanduse kätesse!
Rohkem ELIA kohta ja järgmised sündmused: https://elia-artschools.org