Juhendajad

Antoine Picon on Harvardi ülikooli G. Ware Travelsteadi arhitektuuri ja tehnoloogia ajaloo professor ning Harvardi disainikõrgkooli teadusdirektor. Ta õpetab arhitektuuri ja tehnoloogia ajalugu ning teooriat. Ta on ka Pariisi Ecole Nationale des Ponts et Chaussées’i uurimisdirektor. Inseneri, arhitekti ja ajaloolasena keskendub Picon arhitektuuri- ja linnatehnoloogia ajaloo perioodile XVIII sajandist tänapäevani ning on sel teemal palju kirjutanud. Neli tema raamatut on pühendatud üleminekule varauusaegsest ühiskonnast tööstusajastule: “Prantsuse arhitektid ja insenerid valgustusajal” (1988, ingl k 1992), “Claude Perrault (1613–1688) ou la curiosité d’un classique” (1988), “L’invention de L’ingénieur moderne, L’Ecole des Ponts et Chaussées 1747–1851” (1992) ja “Les Saint-Simoniens: Raison, Imaginaire et Utopie” (2002). Raamatuga “La Ville territoire des cyborgs” (1998) hakkas Picon uurima arhitektuurseid muutusi, mis kaasnevad digitaalsete tööriistade ja digikultuuri arendamisega.

Roland Snooks on arhitektuuripraksise Stuudio Roland Snooks direktor ja eksperimentaalse uurimispraksise Kokkugia kaasasutaja. Snooksi arhitektuuritöö uurib keerukate struktuuride tekkimist isekorralduvatest protsessidest. Ta on dotsent RMITi ülikooli Arhitektuuri- ja linnakujunduskoolis, kus ta juhib RMIT-i Arhitektuurirobootika laborit. Snooks on varem USA-s laialdaselt õpetanud, sealhulgas Columbia ja Pennsylvania ülikoolis, SCI-Arcis ning Pratti Instituudis. Snooksi disainiuuringud on suunatud käitumisprotsesside väljatöötamisele, mis lähtuvad sülemiuurimise loogikast ja mitmealgeliste algoritmide toimimisest. Ta kaitses doktorikraadi RMIT-is ning tal on arhitektuuri kõrgtehnoloogia eriala magistrikraad Columbia ülikoolist, kus ta õppis Fulbrighti stipendiumi toel. Tema töid on palju avaldatud ja eksponeeritud ning neid on leidub Pompidou keskuse ja FRACi püsikollektsioonides.

Mario Carpo on Londoni Ülikooli kolledži Bartletti Arhitektuurikooli Reyner Banhami arhitektuuriteooria ja -ajaloo professor. Carpo uurimused ja väljaanded keskenduvad arhitektuuriteooria, kultuuri- ja meediaajaloo ning infotehnoloogia suhetele. Tema teost

“Arhitektuur trükiajastul” (2001) on tõlgitud mitmesse keelde. Tema hiljutised raamatud on “The Second Digital Turn: Design Beyond Intelligence” (2017), “The Alphabet and the Algorithm” (2011),”The Digital Turn in Architecture 1992–2012” (2013), AD Reader.

Jüri Soolep on arhitektuuriteaduskonna doktorikooli juhataja Eesti Kunstiakadeemias. Ta on olnud professor Eesti Kunstiakadeemias, NCSU Praha Euroopa Keskuses ja Umeå Arhitektuurikoolis, Rootsis. Ta on olnud Põhjamaade Arhitektuuriakadeemia rektor ja aserektor. Jüri Soolep oli seotud Eesti arhitektuuripoliitika rakendamisega ja töötas eksperdina Euroopa Komisjoni arhitektuurivaldkonna hariduse ja koolituse komitees.

Ta on pidanud avalikke loenguid Tartu, Oulu, Porto, Corki, Portsmouthi, Liverpooli ja Tokyo Hosei ülikoolides. Ta on ajakirjade Ehituskunst ja ArchiDoct toimetustes. Ta on olnud Rootsi Teadusnõukogu Formas programmi juhtnõukogus. Alates 2001 aastast on ta partner arhitektuuribüroos AB Medium. Enamus tema loomingust on ehitatud Pärnus ja Tallinnas. Tema praegune teaduslik töö on seotud digiajastu arhitektuuri ja disainiprotsesside representatsiooniga. Tema loengusarjad käsitlevad linnaehituse ja arhitektuuri ajalugu. Viimane loengusari: Tulevikku kujutledes: Digitaalreaalsuse ajastu, vaatleb linna, avaliku ruumi ja avaliku digiruumi seoseid ajaloo ja poliitikaga.

Andres Kurg on Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia Kunstiajaloo Instituudi arhitektuuriajaloo ja visuaalkultuuri professor ning Vilniuse Ülikooli ajalooteaduskonna vanemteadur. Tema akadeemiline töö on spetsialiseerunud Nõukogude aja Balti riikidele ja Venemaale, pöörates erilist tähelepanu 1960.–1980. aastatel toimunud tehnoloogilistele ja igapäevaelu muutustele, mis mõjutasid ehitatud keskkonda. Ta on õppinud kunstiajalugu Eesti Kunstiakadeemias ja arhitektuuriajalugu Londoni University College’is.

Tema hiljutiste publikatsioonide hulka kuuluvad „Libahundid Karja tänaval: Eesti ühismajandid ja postmodernne arhitektuur“ (teoses: Second World Postmodernisms. Ed. Vladimir Kulic, Bloomsbury 2019) ja „Three Takes on the Environment“ (teoses: Art and Theory of Post-1989 Central and Eastern Europe: A Critical Anthology. Toim. Ana Janevski, Roxana Marcoci, Ksenia Nouril, MoMA & Duke University Press 2018).

Aastal 2018 oli ta Euroopa Arhitektuuriajaloo Võrgustiku (European Architectural History Network – EAHN) Tallinnas toimunud viienda rahvusvahelise konverentsi peadirektor. Biennaalne konverents on suurim arhitektuuriajaloo kutsefoorum Euroopas.

Ta on omanud mitmeid rahvusvahelisi stipendiume, sealhulgas Getty uurimisinstituudis LAs ja Yale’i ülikoolis ning saanud toetust Grahami fondist, EL kultuuriprogrammist ja Eesti Kultuurkapitalist.

ETIS

Jüri Kermik omandas disainihariduse Kuninglikus Kunstikoolis (Royal College of Art), lõpetades 1998. aastal. Doktorantuuris keskendus ta vineeritehnoloogia ajaloole mööblidisainis. 2002. aastal avaldas Kermik monograafia, mille aluseks oli väitekiri „A. M. Luther 1877-1940: materjalist tulenev vormiuuendus “. Väljaanne pälvis 2003. aasta Eesti kultuuripreemia. Värskeima väljaandena (autor ja koostaja) ilmus “Uus valu. Noor Eesti disain 1980ndatel”, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, 2018.

Materjalitehnoloogia ja eksperimentaalsete disainirakenduste rahvusvahelisus loob Kermiku ökoloogilise disaini uurimisele täiendavat konteksti. Osaledes Brightoni ülikooli (Suurbritannia) akadeemilises juhtimises ja pühendudes interdistsiplinaarse disaini väärtustele on Kermik arendanud välja ka disainipedagoogika ja õppekavade kujundamise uurimisprofiili. Tema panus disainihariduse diskursusesse sisaldab artikleid ja konverentsiettekandeid (Hong-Kong, DesignEd Asia, 2012; Brüssel, Knowing by Designing, 2013; Tallinn, Dynamics of Theory and Practice, 2014).

Dr Maroš Krivý (1981) on urbanist, kirjanik ja ajaloolane, praegu EKA
arhitektuuriteaduskonna professor ja urbanistika rahvusvahelise õppekava juht. Ta
tegeleb linnauuringute kriitilise lähiajalooga kolmel peamisel teemal: linnaökoloogia,
küberneetika ja andmeplatvormid ning “planeerimisvastane” ideoloogia. Tema tööd
on avaldatud juhtivates ajakirjades, näiteks Planning Theory, International Journal of
Urban and Regional Research, Architectural Histories, Journal of the Society of
Architectural Historians, Journal of Architecture, Perspecta, Footprint ja Avery
Review, ja mitmes kogumikus, kõige värskemana The Botanical City (jovis, 2020),
Neoliberalism: An Architectural History (University of Pittsburgh Press, 2020) ja
Urban Platforms and the Future City (Routledge, 2021).

ETIS

ETIS

Renee Puusepp on ehitustehnoloogia ettevõtja ja tööstusliku ehitussüsteemi Mustermaja 369 juhtiv arhitekt. (https://patternbuildings.com). Ta on Creatomus Solutions’i (https://www.creatomus.com) tegevjuht  ja vanemteadur Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas.

Renee Puusepp on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala ja MSc Computing and Design-i University of East Londonis. 2011. aastal kaitses ta samas ka oma doktoritöö. Praktiliste projektide teostamiseks lõi Renee 2005. aastal Londonis tegutseva Slider Studio, mis kombineerib traditsioonilist arhitektuuriloomet tarkvaraarendusega. Edendamaks arhitektuuri masskohandamise ideed ja tehnoloogiat, asutas ta Creatomus Solutions’i.

Dr Urve Sinijärv (1969) on maastikuarhitekt, kes erialase hariduse omandanud 1987–90 Jäneda Sovhoostehnikumis maastikukujunduse, 1990–92 tollase Tallinna Kunstiülikooli arhitektuuri ja 1994–97 Eesti Põllumajandusülikooli maastikuarhitektuuri erialal. Pärast lõpetamist töötas kuni 2017 Keskkonnaministeeriumis, kus peamisteks tegevusvaldkondadeks olid pargid, maastikud ja looduse üksikobjektid; loodus- ja kultuuripärandi kokkupuutekohad laiemalt ning erinevad maakasutus- ja planeerimisalased küsimused. Põhjalikum tegelemine kaitsealuste parkidega tõi Sinijärve 2005. aastal tagasi Eesti Kunstiakadeemiasse doktorantuuri, kus 2012 kaitses muinsuskaitse ja restaureerimise erialal doktoritöö „Kunst ja loodus pargis“. Lisaks sellele on Sinijärv koostajana ja kaasautorina välja andnud mitmeid maastikuarhitektuuri ja pärandihoiu alaseid publikatsioone, millest mahukaim on koguteos „Eesti pargid“. 2016–17 töötas Sinijärv Eesti Kunstiakadeemia teadusprorektorina ning alates 2018 on Tallinna Botaanikaaia direktor.

TUTVUSTUS

TUTVUSTUS

Dr Veronika Valk-Siska is a Chartered/Principal Architect VIII and researcher at the TalTech Academy of Architecture and Urban Studies, School of Engineering and of Smart City Centre of Excellence. Veronika teaches courses in architectural design and supervises Master and PhD theses. Veronika has been a partner researcher in different projects in the EU H2020, FP7, Nordic and Baltic research programmes. Prior to joining TalTech, Veronika established a practice based Doctoral Program in Architecture and Urban Planning at the Estonian Academy of Arts and served as the Head of the Programme. Under her leadership, the Doctoral Programme received significant funding for multi-university research alliances, including the 2013 Marie Curie Initial Training Network grant ADAPT-r, a collaboration between RMIT and six European universities. She has worked as an Expert evaluator for several Calls for proposals since 2009 by Creative Europe, FP7 and H2020 programmes. She has organized and been a Scientific Committee member of several international conferences and has been an invited keynote speaker at international conferences on architecture and urban planning. She has served as an advisor on architecture and design at the Ministry of Culture of Estonia and has helped to kick-start the Spatial Design Expert Group by the Government Office of Estonia. She is a co-Chair of an Open Method of Coordination (OMC) group of EU Member States’ experts on High-quality architecture and built environment for everyone. The OMC was launched in 2020 in line with the Davos Declaration "Towards a high-quality Baukultur for Europe" adopted by the European Ministers of Culture in January 2018, which highlights the central role of culture in the built environment. The OMC group will work in an integrated and balanced approach to the built environment while focusing on the specific contributions made by architectural policies and practices. "Quality architecture" in this context is not only defined by aesthetics and functionality but also by its contribution to people’s quality of life and to the sustainable development of our cities and rural areas. The OMC is administrated by European Commission operates in accordance with the Work Plan for Culture 2019-2022. As an architect, Veronika has constructed both public and private buildings, designed interiors and landscapes. Laureate of Young Architect Award 2012, she has won dozens of prizes at various architecture and planning competitions since 2000. She was the Artistic Director of Tallinn Festival of Light in 2005-2008. Today, she is also an Advisory Board Member of the Tallinn Architecture Biennale and Member of Advisory Board of the Architects Association in Estonia.

ETIS