Eesti Kunstiakadeemia Kirjastuselt on ilmunud järjekordne raamat – Soome kunstniku ja kunstiteadlase Jyrki Siukoneni “Vasar ja vaikus: lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse”, mis käsitleb käelist tööd ja kunsti omaette teadmisloome vahendina.
Põhimõtteliselt on küsimus vaikiva teadmise võimalikkuses. Juba Platon tegi eristuse technē kui “oskava teadmise” või “teadva oskamise” ja epistēmē ehk mõistusliku teadmise vahele. Siitpeale on igasugune teadmine omistatud üksnes mõttetegevusele, mitte tuhandete harjutuskordade jooksul omandatud käelisele vilumusele, mille käigus me teame, kuidas midagi teha. Valgustusajastu ratsionalistlik humanism on seda lõhet veelgi süvendanud. Mitte ainult ei saa käeline töö olla teadmise loomise vahend, vaid igasugune sellise töö tagajärg muutub tõeliselt inimlikuks alles ratsionaliseerimise, teisisõnu sõnastamise tagajärjel. See tähendab: selleks, et meie töö üleüldse muutuks inimlikult mõistetavaks ja aktsepteeritavaks, on meil vaja see sõnadega ümbritseda, kontseptuaalsesse riidesse rõivastada. Kontseptualiseerimata teos kujutab endast puhast irratsionaalset mateeriat, tuima jääki, millest kunstiteos tuleb sõnade abil välja nõiduda.
See küsimus aktualiseerus selgelt ka 20. sajandi kunstipraktikas. Modernistlikus traditsioonis hakkasid kunst ja tema kontseptuaalne kontekst teineteisele lähenema, langedes teatud kunstivormide puhul täielikult kokku. Humanitaarteadustes on see laiemalt tuntud ka keelelise pöördena. Selle tulemusena on tekkinud olukord, kus suuremat osa kaasaegset kunsti ei ole võimalik ette kujutada ilma saatetekstidega, isegi kui kunstnikul puuduvad teksti kui meediumi valdamiseks vastavad eeldused ja oskused. See on omamoodi sundseis, kuhu paljud kunstnikud on vastu oma tahtmist määratud ning mis tihti juhib tähele panu teoselt endalt – tema füüsilises olemasolus ja selle tingimustes.
Jyrki Siukoneni raamat räägib sellisele traditsioonile vastu. Ta küsib, kas töötegemises ei avaldu siiski omamoodi võimalus mõelda ilma sõnadeta. Kas käeline tegevus ei võiks siiski ka olla üks teadmisloome vahend, ja kui võib, siis millise protsessi kaudu me sellise teadmiseni jõuame. Keelelisest dominandist loobumine, “asjade filosoofia” käsitlemine on 21. sajandi mõtlemises olnud aktuaalne teema ja vaikiva teadmise poole pöördudes asetub Siukonen sellesse konteksti, toetudes ise küll 20. sajandi suurte mõtlejate nagu Ludwig Wittgensteini, Martin Heideggeri ja Claude Lévi-Straussi käsitlustele töötegemisest.
Kuid tundub, et Siukoneni esmane huvi polegi filosoofiline. Teda ei huvita töö olemuse kui sellise mõtestamine väljastpoolt, vaid kunstnike staatus ja seisund kontseptualiseeritud maailmas. Tema eesmärk on anda käelist tööd tegevatele kunstnikele tagasi usk vaikusesse kui aardesse, mis manuaalset tööd on alati olemuslikult ümbritsenud, kuid mida tänapäevane pidev sõnastamise sund üritab neilt ära võtta. Ta tahab näidata, et töötegemise tulemusel tekib alati midagi muud kui seda tagantjärele pühitsev sõna saab nimetada.
Raamatut esitletakse 8. septembril kell 18.00 Noblessneri sadamas EKA ehte- ja sepakunsti eriala sepikojas.
***
Jyrki Siukonen (1959) on Soome kunstnik ja kunstiteadlane. 2001. aastal kaitses ta Helsingi kunstiakadeemias doktorikraadi ja töötas sealsamas 2004.–2008. aastal professori ametikohal. Ta on tegutsenud skulptori ja kontseptuaalse kunstnikuna alates 1982. aastast ning on avaldanud hulgaliselt artikleid kunsti- ja kultuuriloost. 1970. aastatel osales ta aktiivselt Soome varases punkliikumises.
***
Jyrki Siukonen
“Vasar ja vaikus: lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse”
Tõlkinud Jaan Pärnamäe
Toimetanud Mart Kangur ja Neeme Lopp
Keeletoimetaja: Katrin Puik
Graafiline disain: Mikk Heinsoo (Stuudio Stuudio)
Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2016
ISBN 978-9949-467-93-8
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda