Foto: Siim Vahur
5. X 1941–16. XII 2024
Aime.
Kõik jäi küsimata. Õpetaja läks ära. Miskipärast on vaatamata soliidsele eale kodutu koera tunne.
Ta oli üks neist tugevatest hingedest, kelle kohalolu on tunda isegi siis, kui toru ei tõsta ega sõnu vaheta. Nemad – eriti nemad – ei tohi ära minna, sest nendega saab kogu aeg oma peas rääkida. Nendega me harjume rohkem ära, kui enesele aru anname. Ja mõte: “Ükspäev küsin Aimelt, kuidas tema tegi” jääbki kuklasse.
Kõigepealt sisenes teatriklassi nina. Nina oli erakordne. Sel olid prillid ja nende taga uuriv pilk. Aime suurepärane nina tundis lõhna järgi, kes on kes, aimas ära erinevaid andeid. Ja märkamatult liigutas ta inimesi neile radadele, mis talle õiged näisid. Küll sikutas häbeliku joone alla jäänu vabakuulajaks, küll poetas mõne teatri peakunstniku töökuulutuse kellegi lauaservale…
Sageli tõi lihtsalt ühe raamatu ja soovitas: “Nuusuta pisut!”. Mõnikord jagas aga tõelise“kanaemana” (tema enese sõnad) õpilastega talle endale saabunud tööpakkumisi.
“Tead, kui andekad lapsed need on!”, tavatses ta öelda meid teatri peal enda ees ustest sisse lükates.
Kui paljud meist, Aime õpilastest, saavad kinnitada: ilma temata poleks me kindlasti mitte siin, kus oleme!
Aime oli harukordne õpetaja, sest ta toimetas tunnetuslikul tasandil. Nii mõnelgi võis mõttelõng krussi minna, kui erialatunnis praktilise soovituse asemel hoopis õhtust õlgkatuseharja vaadata soovitati või “suunav” küsimus meid söestunud maja lõhna juurde juhatas… Neist peaaegu poeetilistest juhistest tuli ise järeldusi teha. Ja kui läbi hammustasid, miks sind siia saadeti, võisid sattuda vägagi põnevale teele.
Juba teisel kursusel langes Aime valik semestriülesandena padusümbolistlikule Maeterlincki näidendile “Pelléas ja Mélisande”. Harilik pedagoogikapolitsei ütleks, et see on kõrgem pilotaaž ja sedasorti väljakutsed võiksid kuuluda pigem mõnda küpsemasse arengujärku.
Aga Aime sihtis kümnesse – sinna, kust kujundlik mõtteviis kasvama läheb. Ja julgustas kõikide kooliülesannete vältel mõtlema suurelt, fantaseerima vabana eelarvelistest ja materiaalsetest piirangutest. Mida ootamatum lahendus, seda parem. Ja samas – materjal pidi olema läbi tunnetatud, sisuline analüüs klappima välja pakutud hullumeelsete ideedega. Mõttepingutuseks pakuti üht “päris”-materjali teise järel: Kaplinski “Neljakuningapäev”, Kalmuse “Juudas”, O’Neilli “Elektra saatus on lein”, Bergmani “Fanny ja Alexander”…
Vähesed teavad, mida kujutab endast lavastuskunstniku töö. Välispidisel vaatlusel võib uhke visuaal kergesti ära petta. Õnnestunud kujundus mõjub ju lavastuse ürgloomuliku koostisosana. Ent keeruline on helisema panna kõiki selle uue, toimiva loomulikkuse tegelikke kihte, harutada ja planeerida neid ammu enne tekkimist. Selles protsessis põimuvad pidevalt vastandlikud tasandid: poeetiline kujundiloome ja insenertehniline konstruktiivsus, otsuste langetamise julgus ja äärmine kannatlikkus. Lisagem ritta ka sünnipärane intuitsioon ja süvapsühholoogia, et mitte öelda – pea hingehoidjalik läbinägemisvõime.
Just neid viimaseid proovis Aime kultiveerida. Kuna lavastuskunstnikku on äärmiselt raske nende mõne ülikooliaastaga “ära koolitada”, oli kujundliku mõtte ja intuitsiooni kasvatamine üks geniaalsemaid lahendusi noorte kunstnike ettevalmistamiseks.
Me sõudsime pururohelistena suurte teemade, suurte tekstide, suurte piltide seas. Saatjaks Aime erakordne nina ja hooliv, tähelepanelik pilk prillide tagant. Sekka poolüminal lausutud tähendamissõna: “ideed on õhus…”
Kui väga tahaks nüüd teha nii, nagu ta meile pärast hindamiste-eelset magamata ööd ikka soovitas: “Ja nüüd ripsmed ritta!” Aga pisarad on pagana kleepuvad.
Aitäh, armas Aime! Aitüma, nagu Sa ise ütlesid.
Ja ära pahanda, kui oma mõtteis Sind aeg-ajalt ikka küsimustega tülitame.
Sinu õpilased Eesti Kunstiakadeemia Stsenograafia osakonnast.