Oktoobris pälvis legendaarne EKA õppejõud ja armastatud raadiosaatete autor David Vseviov aasta õpetaja auhinnagalal haridustöötaja elutööpreemia. See oli hea alibi läheneda Davidile intervjuu-sooviga ning küsida nii tema õppejõu-tee alguse, humoorikate seikade kui ka ühiskondliku mõtleja rolli kohta. Loodan, et lugejate peas kõlavad vastused Davidi iseloomuliku intonatsiooni ja väikese muigega!
Maarin Ektermann: Palju õnne haridustöötaja elutööpreemia puhul! Kuidas sa aga jõudsid ajaloolasena soovini jagada oma teadmiseid laiemale publikule?
David Vseviov: Jagamissoov eeldab, et samas peab olema ka neid, kes jagatavat soovivad vastu võtta – ja omakorda jagada. Triviaalne lause, aga õpetamine on vastastikuste kohustustega protsess. Raske on aga täpselt paika panna, mis ja kuidas, alati on mängus ju ka juhus.
Raadiosse kutsus mind Terje Soots, keda enam meie hulgas ei ole; saade algas seitsmest minutist, sest tollal oli üldine arvamus, et ega üle 7 minuti kuulaja kellegi juttu välja ei kannata. Pikapeale jõudis see 40 minutini ja nii jäigi. Paljud kuulajatest on ise pärit sellest ajajärgust, mida minu saated käsitlevad, neil on oma mälestused ja päris tihti jõuavad minuni kirjad, milles nad oma mälestusi jagavad. Kinnitust on saanud ka asi, mida ma muidugi nagunii teadsin: kõige olulisem osa inimkonna ajaloos on määratud kõhu poolt – järelkuulamistes on kõige populaarsemad saateid, mis puudutavad söömist, mida sõi Hruštšov, mida sõi Nikolai II jne.
Maarin: Tulles nüüd konkreetsemalt sinu õppejõu töö ja tee alguse juurde, siis milline oli noor õppejõud David Vseviov?
David: Minu tee õppejõuna algas väga kummaliselt ja seda Usuteaduste Instituudis. Sügaval nõukogude ajal järsku avastati, et on üks selline instituut, kus ei olegi punaseid aineid. Võib arvata, et selline avastus põhjustas instituudis paanika, sest ignoreerida taolist korraldust ei saanud. Kuidagi jõudsid nende mõtted kunstiajaloolase Kaur Altoani, kes on minu hea sõber ja kursusekaaslane ning tema siis omakorda soovitas mind. Mul on siiamaani päris palju tuttavaid sellest ringkonnast. Ning minu teekond EKAsse oli väga sarnane – oli probleem, et kes hakkab andma müstilist ainet „Teaduslik kommunism“. Ma olen täitnud sellises korgi funktsioonis, mind on kutsutud mitte sellepärast, et ma oleksin potentsiaalselt hea, aga hirmust, et tuleb äkki keegi veel hullem! Töötasin tollal Ajaloo Instituudis ja minu esimesel kursusel EKAs olid näiteks Livia Leškin, Signe Kivi jt. Rekord oli, et ma ei pidanud nendega ühtegi loengut semestri jooksul, vaid leppisime kokku, mis eksamil tuleb ja sellega see asi lõppeb. Nii et see oli kummaline algus. Tegelikult ka juba nendes raamides sai teha midagi normaalset, sest olukord Eestis oli ikkagi vabam kui see, mis valitses kuskil Venemaal. Tagantjärele ei ole keegi mulle ütlema tulnud, et ma kedagi punase plämaga piinanud oleks.
Maarin: Mis sind aga just EKA juures nii pikalt on hoidnud?
David: No te olete ju siin nii sümpaatsed! Ma olen tegelikult olnud ka Tallinna Ülikoolis, pidanud mammutloenguid, kogu ploki nimi oli „Euroopa tsivilisatsioon“ ja seal oli saalis u 400-500 tudengit. Siis mul oli ikka Anne Veski tunne! Hinnati kirjalike töödega, aga nende läbilugemine oli üsna mõttetu, sest nii suurele hulgale ei jaksanud ju kuidagi tagasisidet anda. Nii et EKA kammerlikus on olnud väga sümpaatne. Kuigi, alguses olid mul ju ka siin esimesele kursusele suured loengud, kohustuslikud ka veel. Ja vaesed tudengid – need algasid kell 8.15! Aga mõned eelistasid siiski magada pigem minu loengutes kui kodus!
Maarin: Mida sa õpetades või ajalugu vahendades alati teha püüad (mis on sinu õptamiskreedo või õpetamisfilosoofia)?
David: Ma olen sellele teemale hiljuti tudengitega arutades mõelnud. Mulle tundub, et reaalainete õppimises on see nö taseme vahe keskkooli ja ülikooli vahel selgem. Väga lihtsustades öeldes – koolis on lühikesed valemid, kõrgkoolis juba hiiglaslikult pikad. Aga ajalugu me õpime enamvähem samas mahus. Näiteks Spartacuse ülestõusu. Ja siis ülikoolis pole aines „antiik“ jälle pääsu Spartacusest – kuidas ma sellisel juhul jõuan kvalitatiivselt kõrgemale taseme? Minu jaoks ongi see olnud keeruline ülesanne, milleni jõuda. Mida ma siis teen, on see, et kuigi semester on pühendatud antiigile, püüan sisse tuua teemasid ja arenguid, mis viivad meid hoopis teise aega. Toon konkreetse näite – ristiusu levik. Arutame, millistes ühiskonna kihtides hakkas see levima, kas ülikute või vaeste ja tagakiusatute seas. Kõik teavad loomulikult, et teine variant. Võtme nüüd teise ideoloogia, mis räägib ka võrdusest – kommunism ja selle leviku 19. sajandi lõpu Venemaal ning mõtleme, kes said sellest ideest esmajärjekorras nakatatud, kes olid eriti altid seda vastu võtma – need olid ju samuti tagakiusatud. Ning kui vaatame rahvusgruppe, siis näeme, et nende hulgas oli ebaproportsionaalselt palju juute, kes olid samuti surutud ühiskonna äärealadele. Selliseid paralleele püüan sisse tuua. Näiteks Picasso „Guernica“, millest tudengid on enamasti enne kuulnud – kuid kui me teame taustu, siis hakkab see kõnelema hoopist teist moodi. Või see stalinlik hoone Tallinnas Stockmanni vastas – võime seda kirjeldada, aga kui stalinism kogu oma olemusega jääb meie jaoks seitsme luku taha, siis see hoone ei räägi kuigi palju.
Maarin: Tihti selline väike mahlakas detail nagu mida Stalin sõi, ongi nagu konks, mille külge on inimesel lihtsam haakida laiemat teadmist.
David: Jaa, ja need on ju kõik märgid ajastutest. Kuidas on kaetud metsas laud Nikolai II jaoks ja kuidas on sama laud kaetud samuti jahil oleva Brežnevi jaoks, ainuüksi sellest saad kätte ajastute erinevuse. Või kui ma vaatan Eesti Kunstnike Liidu juhatuse fotojäädvustust aastat 1938 – nad istuvad seal naeratavate nägudega, sundimatutes poosides ning siis fotot aastast 1952, kus osalt samad inimesed on kivistunud, hirmunud nägudega – rohkem polegi vaja. See on tühine detail, aga selle detaili abil saad iseloomustada terveid ajastuid.
Maarin: Kas sa oskad teha mingeid üldistusi, kuidas õppijad/noored on muutunud selle pika ajaga, mis sa oled olnud EKAga seotud?
David: Inimkond ei ole oma soovides ja ambitsioonides muutunud tuhandete aastate jooksul, nii et millistest muutustest me tudengite puhul rääkida saame? Hästi, üks on kindlasti lugemus, sellega ma olen ka alt läinud. Näiteks kui ma räägin Esimesest Maailmasõjast, siis omaealistele inimestele ma ütleks, et selle ajajärgu absurdsust kehastab Švejk, aga praegustele tudengitele pole seda mõtet öelda, sest praktiliselt keegi pole seda raamatut lugenud. Ja kui ühes koolis pidin rääkida absolutismist, mõtlesin juba välja omameelest väga hea avangu – ma pöördun nende poole meenutades sissejuhatusena „Kolme musketäri“! Ja absoluutselt keegi ei saanud aru! Meil ei olnud oma fantaasiates ju kuhugi minna, seega kõik lugesidki neid samu teoseid; nüüd on noortel lõputu valik. Aga see ei tähenda, et me oleme inimestena muutunud.
Minu jaoks on eriti huvitavad kutsed tulla rääkima inimestele, kes esindavad täiesti teisi valdkondi. Näiteks hambaarstide aastakonverents! Siis sa hakkad mõtlema nende töö ja oma eriala sarnasustele – kuidas hambaarst kaevub patsiendi suhu nagu ajaloolane minevikku jne; sedasi on erakordselt põnev neid sildu ehitada!
EKAs on alati olnud tore loenguid anda, aga on olnud mõned kursused, kelle puhul on olnud kohe ikka väga tore. Millest see tuleneb, ei tea, lihtsalt mingi keemia või sünergia tekib. Kõige toredam on see, kuidas see sünnib esimeste kursuste puhul – kui tekib ruum, mida ei ole kunagi varem olnud ja kuidas see hakkab saama meie ühiseks ruumiks. Kord oli muidugi ka nõnda, et nägin kahte inimest EKA trepil ja ütlesin, et täna jääb vist loeng ära ning nemad ütlesid, et tegelikult on nad juba kaks aastat tagasi lõpetanud!
Maarin: Ma mäletan juba meie loengutest 20 aastat tagasi ka just sinu esitamisviisi, mida oli ikkagi väga hea jälgida, mis ei uinutanud ning alati see väike muie, mis kaasas käis! Avalik esinemine – kas sa oled pidanud end kuidagi ka selle tarbeks treenima?
David: Ei ole eraldi treeninud, eks see tuleb kogemuste kaudu. Eriti õpetavad suured auditooriumid, näiteks koolid – otsustavad on ju paar esimest lauset. Kas ma hakkan sind kuulama või võtan telefoni välja? Sageli on ka muusikas algus pauguga – kõigepealt käib trumm ja edasi läheb vaiksemalt; esinemistega on samuti. Eks seal ole välja kujunenud ka mõned nipid. Tempod on väga olulised. Raadios määrab seda aeg, tuleb täpselt 40 minutit täita, üle ei tohi minna ja vähem ka ei sobi teha, saatel peab olema algus ja lõpp. Vahel olen neid saateid sattunud ka raadiost ise kuulma, algul ei saa aru, kes see seal räägib. Sellega on üldse naljakaid seiku, keegi jääb poes mu kõrval seisma, võtab klapid peast ja ütleb, et ma just kuulan teid!
Maarin: Ma olen alati tahtnud „ Müstiline Venemaa“ saate puhul küsida – kui täpselt on sul iga saade lahti kirjutatud? St kuidas sa tead, kui kiiresti sa pead rääkima, kui palju materjali on vaja? Tegelikult on see ju küsimus ka igasuguse loengu ettevalmistamise osas. Mina tavaliselt muretsen, et ei ole piisavalt, aga siis hoopis üle ja kipun kiirustama jne.
David: Nüüdseks ma juba tean üsna täpselt, mitu lehekülge märkmeid pean tegema, et neile tuginedes saaksin aja ilusti täis. Paar korda olen oma saateid üle kuulates ka märganud, et vot siin ma venitan. Ma ei tea, kas võõras kõrv tajub seda, aga ma ise saan aru, et ahaa, siin oli kuskil 30 minutit täis, aga palju rohkem midagi öelda seekord ei olnudki ja siis püüad ikkagi midagi lisada. Loengutega seda probleemi ei ole, neid võib ka varem lõpetada.
Maarin: Mis on olnud sinu jaoks õppejõutöös kõige keerulisem?
David: Võin seda kohe täie kindlusega öelda – need on sisseastumiseksamid. Kes on andnud mulle pädevuse 15-20 minutiga, esmakordselt seda inimest nähes, otsustada tema tuleviku üle? Ja näiteks, kui me vestleme niisama ja ma küsin sinult midagi näiteks teemal „Paraguay ajalugu“ ja sina ütled, et ei tea sellest mitte midagi, siis vähemalt võib kindel olla, et see ei ole sul eksamikrambi tõttu! Sisseastumiseksamite kontekstis ongi minu esmane ülesanne olnud inimene maha rahustada. Aga edasi, mille alusel otsustada? Inimene ei ole kunagi näinud Riia Toomkirikut – aga ta tulebki ju seda õppima! Ma siis üritan vähemalt selgeks teha, kas tal on olnud mingeid humanitaarseid huvisid. Näiteks, ta käis reisil Pariisis, siis milliseid olulisemaid vaatamisväärsuseid ta seal nägi või vähemalt oleks tahtnud näha, võib-olla ei jõudnud, aga tahtis vähemalt? Et noh poes käisid, seda peab ka tegema, aga kas see piirdus sellega? Siis on aru saada, kas inimene tuli lihtsalt katsetama ja see ei ole siis väga keeruline juhtum. Aga neid teisi, kes juba teavad, mida Pariisis vaadata, on ju ka väga palju. Need eksamid, mis siis siin EKAs õppides on, need pole enam midagi keerulist sellega võrreldes. Mina lepin näiteks inimestega kokku, mida me eksamil teeme. Vanasti õppeosakond ikka tegi mulle märkuseid, et kuidas sul nii kõrged hinded on… aga kui inimesed saavad tegeleda sellega, mis neid huvitab, siis ongi ju kõrged hinded! Et kui ise oleme otsustanud, et eksami võiks teha renessansist, siis tulgugi renessanss! Ma olen öelnud, et mina olen ju ainult valgusfoor. Minu ained ei ole siin ju ka põhiained ning seega on neile valikute andmine minu meelest põhjendatud. Kui inimene tegeleb 20. sajandi alguse kunstiga, siis miks ma peaks piinama teda Egiptuse ajalooga? Kui ta tegeleks 19. sajandi alguse kunstiga, siis juba võiks!
Maarin: Sa oled tuntud ka oma tuntud ühiskondlikel teemadel kaasamõtlejana. Kuidas sulle tundub, kas Eestis on kultuuritegelaste hääl ühiskondlikes debattides piisavalt esil?
David: See ei ole võrreldav kunagise ajaga, vaimul pole enam ammu sellist rolli nagu tal oli isegi nõukogude ajal, kui kummaline see ka poleks. Ma olen vaadanud Moskva Poliitbüroo istungeid, kus otsustatakse, kas midagi teha või mitte ja keegi ütleb, et peame seda tegema, sest muidu see Solženitsõn ütleb midagi. Või näiteks – Runneliga tuli nõukogude ajal arvestada, teda võis mitte trükkida, aga temaga tuli arvestada. Tänasel päeval võim vaimuga ei arvesta. Muuhulgas ka sellepärast, et vaim on killustunud, see on küll paratamatu, aga siis sa ju ei moodusta ühtset jõudu ja sinuga ei pea arvestama.
Maarin: Mul on veel küsimus, mida ma ei oska hästi kompaktsesse küsimuse vormi panna, aga umbes nii, et kui sa oma peas tegeled nii palju ühe teise riigi ja selle erinevate ajajärkudega – kuidas on sellega igapäevaselt koos elada?
David: Seda on küll juhtunud, et astud peale loengut trammi ega saa aru, kus see nüüd siis on! Tead, aga mind ju üldse ei huvita Venemaa. See on lihtsalt mugav näidismaterjal. Suur objekt, mille puhul on detailid paremini nähtavad. Mind huvitab pigem see, kuidas toimivad võimumehhanismid, kuidas ühiskond nakatub hirmu, mida tähendab võimuvõitlus… ja seda ehedal kujul näen ma selle suure näidismaterjali põhjal paremini kui siis, kui ma uuriksin näiteks Lätit.
Maarin: Müstiline Läti!
David: Novot. See ongi põhjus Venemaa ajalooga tegelemiseks. Mind huvitavad need üldinimlikud aspektid palju rohkem, ja selle näidismaterjali põhjal ma tajun sümptomeid, kuidas ühiskonnas hakkab tekkima hirm, tsensuur jne.
Maarin: Sa üllatasid mõned aastad tagasi paljusid hoopis oma ilukirjanduslike teostega – mis sul aga järgmiseks veel plaanis on?
David: Veel ei tea. Mul on EKAs sisuliselt ikkagi täiskoormus, vaatamata tiitlile „emeriit“, lisaks iga nädal raadiosaade ning keskelt läbi on igas nädalas ka paar esinemist. Sinna juurde mõned kirjatööd, mõni retsensioon, sissejuhatus vms. Varsti peaks ilmuma näiteks Hannah Arendti raamat Eichmanni protsessist, raamat ühest poliitvangist – nendes mõlemas on minu poolt päris pikad sissejuhatused. Lisaks kirjadele vastamine… Püüan olla ka kursis sellega, mis Ukrainas ja nüüd Lähis-Idas toimub, nende uudiste jälgimine võtab ka aega… Kuigi ma avastasin hiljuti nipi! Et miks ma kuulan neid ülevaateid ekraani ees istudes, ma võin ju samal ajal teha kooki ja vaadata seda kõike läpakast! Või loengu vaheajal telefonist! Ma olin nii uhke, et olen arenemisvõimeline! Aga jah, elulooraamatu idee tekkis juba päris ammu, sellele võiks muidugi jätku kirjutada küll, ma olin ju nii nutikas, et alustasin esimesest kahest nädalast – niimoodi on alus pandud vähemalt paarisajale köitele! Ja „Onu Moritza sõnaraamat“ – seda muide ei tohi järjest lugeda, sõnaraamatut ju ei loeta nii, tuleb lugeda siit ja sealt. Aga midagi väga konkreetset, et mida järgmiseks, ei ole ja see piinab mind natuke. Nende asjadega – nagu ka loengutega – on nii, et kui esimene lause on olemas, siis on juba valmis. Muu on vormistamise küsimus, aga see pagana esimene lause!
Maarin: Kas aga ilukirjandusliku teksti kirjutamine oli kuidagi täiesti teistmoodi kogemus ka? Mulle tundus, et seal oli palju mängulusti olnud seda kirjutades.
David: Lustimine meeldib mulle küll – ega ma loenguid ka muidu ei peaks, isegi kui teemad on tõsised. Mul on mõni sõber, kellega me olemegi niimoodi lustinud – Juhan Viiding ja tänase päevani Toomas Kall, kes on ka minu raamatute toimetaja. Vahel on nii, et sa oled keeranud juba vindi omameelest nii peale, et rohkem ei saa, aga siis ikka saab! Mis „Onu Moritza“ raamatut puudutab, siis selle kohta sain ühe komplimendi, mis tabab selle raamatu olemust – see on nagu džäss! Seda oli tõesti väga lustakas kirjutada, ma ei teadnud, kuidas need lood lõppevad. Võtad ühe sõna, näiteks mulaaž ja hakkad seda viima kaugele, kaugele, kaugele, et tuleks kuskilt hoopis teisest otsast välja!
Suur aitäh vestluse eest!