Küsitles Merilin Talumaa
Vastasid Eik Hermann, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Joel Kopli
2015 kevadel
Teie puhul jääb koheselt silma veidi tavapäratum koosseis. Lisaks arhitektidele kuulub meeskonda ka filosoof. Kas Eik Hermanni kaasamine oli pigem orgaaniline protsess või tulenes see mõnest konkreetsest ülesandest, mille puhul vajasite sekkumist? Kas see on teie esimene ühine töö, mida algusest lõpuni koos teete?
Koit: Oleme Eikiga ka varem koostööd teinud. Esimene ühine projekt oli eelmisel aastal toimunud Metsakalmistu kenotaafi konkurss. Eikil oli vaja kirjutada artikkel teemal, kuidas arhitekt mõtleb. Seoses sellega tegi Eik meile ettepaneku, et ta tuleb ja vaatab, kuidas me töötame ja meie tegime talle omakorda ettepaneku, et võiksime mõne konkursi koos teha. Kuidagi siis klappis ja me saime esimese koha.
Eik: Selles kontekstis ei ole vast oluline, et ma olen filosoof, vaid pigem see, et olen uudishimulik inimene. Arhitektuur toimib tänapäeval järjest keerulisemas kontekstis ja koostööd tehakse väga erinevate inimestega. Pigem tundub mulle nüüd juba üllatav, et see koostöö veelgi laiem ei ole.
Juhan: Meie jaoks on see laiema diskussiooni saavutamine. Eik andis tegelikult väga suure sektori juurde, millele me võib-olla ise kolmekesi poleks tulnud, teatud teemade ringile. Ta aitas mõtestada ja kõige olulisem – sõnastada. Rääkida on lihtne, aga kirjutada on oluliselt raskem. Täpselt ja väheste vahenditega. Meie meeskonna jaoks on see olnud tohutu hüpe.
Eik: Mõlemal on justkui mõlemat vaja. Mulle meeldib, et ma saan vahepeal lollusi rääkida ja see on okei.
Koit: Ma pole kunagi ka Eikist mõelnud, et Eik on filosoof… Arhitekt võib olla arhitekt, aga oluline, et sa oled uudishimulik, mõtlev inimene, analüüsid keskkonda.
Joel: Meie jaoks toimib see hästi, kui meeskonnas on keegi väljastpoolt lisaks. See distsiplineerib meid ennast ning üldiselt tundub, et diskussioon on värske pilgu tõttu sisukam ning lahendused küpsemad.
Juhan: See on meile endale ka väljakutse, kui hoiame ühte kanalit avatuna. Me ei jää ainult oma seltskonda kinni.
Eik: Mida nooremad bürood on, seda lihtsamalt – mulle tundub – see ümberliigendamine ja kellegi ajutiselt juurdetoomine käib.
Koit: Kogu eriala piires on suund aina enam interdistsiplinaarsuse poole. Iga töö puhul moodustatakse pigem erinevad meeskonnad. Kõikides alades ei suuda inimene olla professionaal.
Kas te olete jõudnud tutvuda teiste kunstiülikoolidega mujal maailmas ning kas te olete Eesti Kunstiakadeemia uue õppehoone arhitektuurilahenduse puhul lähtunud mõnest teisest konkreetsest (õppe)hoonest?
Eik: Konkursitöö jaoks tegime esialgu visuaalset uurimustööd.
Koit: Eik kogus kokku erinevad materjalid EKA tudengite poolt, mis olid üles pandud seoses eelmise majaga.
Eik: Kui tehti Tartu mnt projekti, siis ühel hetkel tudengid sekkusid päris jõuliselt ja oli üks Facebooki grupp, kuhu postitati pilte erinevatest ülikoolidest, kus tudengid olid käinud. Need materjalid ma kogusingi kokku.
Koit: Sügisel enne projekteerimise algust tegime uurimistööd Skandinaavias.
Miks just Skandinaavia?
Joel: Valik tuli nende näidete põhjal, kus ülikoolides varasemad EKA tudengid käinud olid. Leidsime nende koolide hulgast omad lemmikud, mis tundusid huvitavad. Näiteks AHO Oslos, Kuninglik Disaini Akadeemia Kopenhaagenis, Stockholmi Kunstikõrgkool.
Koit: Eks seal mingi pragmaatika oli taga, need punktid olid võrdlemisi lähedal, sai sellise nädalase ringi teha. Nägime ikkagi väga palju erinevaid variante: väiksemaid koole, kinnisemaid, suuremaid, avatumaid.
Eik: Meil oli reisi jaoks lähteülesanne ka, see puudutas planeeringu lahendust: kas olla avatud või suletud klassiruumidega? Millised probleemid erinevate ruumilahenduste juures tekkida võivad?
Millised olid need aspektid, mida tudengid olid Tartu mnt krundile kavandatud uue hoonega seoses välja toonud?
Eik: Probleem oli selles, et alguses oli maja planeeritud hästi avatuna ja kui seda hakati täpsemalt planeerima, siis hoone muudeti suletud kuubikuteks. Tudengid hakkasid selle vastu protestima ning tõid välja isklikke kogemusi avatud stuudiote põhisest õppest mujal ülikoolides.
Juhan: Lisaks oli ka see häda, et maja esialgse projekti ruumilisest olemusest ei jäänud mitte midagi järele.
Avatud stuudiod on ka Kunstiakadeemia uue õppehoone ruumilises lahenduses olulisel kohal.
Koit: Minnes tagasi varasema küsimuse juurde, siis tegelikult me ei võtnud ühtegi konkreetset kooli eeskujuks. Ma isegi ei ütleks, et me enne projekteerimist või enne konkurssi oleksime võtnud sellise seisukoha, et me teeme kas hästi avatud või stuudiopõhise ülikooli. Mis puudutab ruumilist struktuuri, siis see on sündinud koostöös EKA-ga ning etteantud tingimusi arvestades. Erinevad osakonnad on soovinud mõneti erinevaid asju, mistõttu on ka maja osaliselt avatum ja osaliselt suletum.
Eik: Algusest peale on tulnud tegutseda väga kitsa raamistiku sees, mis on ette antud. See ei peegelda sugugi meie ettekujutust sellest, milline peaks üks kunstikõrgkool tegelikult olema. Kuna ruumi me juurde kaubelda ei saa, siis selle raames tuleb kuidagi hakkama saada. Sellises olukorras on avatud stuudiotel omad eelised.
Juhan: Need näited, mida me Skandinaavias nägime, olid seinast seina, väga privaatsest hästi avatuni. Ei saa öelda, et avatud, suhtlemist tekitav ruum kuidagi inimestele halvemini mõjuks, kui see, et nad saavad oma ruumis pool aastat üksi töötada. Samuti ei saa öelda, et üks variant kuidagi inimesi õnnelikumaks teeb või et sealt paremat kunsti tuleb. Meie näeme selles, et inimesed väga tihedalt kokku puutuvad, teatud sünergia teket.
Joel: Erialadevaheline sünergia oli uut hoonet kavandades algusest peale väga oluline aspekt. Osaliselt tingis seda praegune situatsioon, kus erialad on linna peal laiali, kõik nokitsevad omaette ning juhuslikud kohtumised peaaegu puuduvad. Kui tuleb kõigile üks koolimaja, kus on väga palju erinevaid ning põnevaid tegelasi koos, siis nad võiksid meie nägemuses teineteisega lävida ning teineteist inspireerida.
Koit: Skandinaavias me ei näinud ka ühtegi sellist kooli, mis oleks EKA profiiliga üks-ühele sarnane, kus on nii palju erinevaid erialasid koos ja nii palju erinevaid töökodasid ja inimesi ühes majas. Väga avatud oli tegelikult ainult üks arhitektuurikool. EKA-s saab olema läbi maja erinevaid stuudioid ja töökodasid, mis soosivad kohati vägagi kapseldumist.
Juhan: Me sõnastasime selle nii, et me tekitame privaatsuse erinevaid astmeid. Kui keegi tahab tõesti eralduda, siis selleks on väike ruum majas kindlasti olemas.
Eik: Ma ei kujuta ette, et kui ruumi oleks olnud poolteist korda rohkem, kas me oleksime pakkunud sama lahenduse.
Joel: Kindlasti oleks olnud põnev katsetada erinevate ruumiliste võtetega, luua rohkem vahepealseid kihistusi skaalal avatud-suletud ruum.
Mil määral ja milliste arhitektuuriliste võtete kaudu on käesolevas hoones arvesse võetud muutlikkust ja ümberstruktureerimise võimalikkust tulevikus?
Koit: Üliõpilasstuudiod on ühes plokis ja see saab olema moodulipõhine. Me ei tea veel praeguse seisuni, mis neid ruume jaotama hakkab, aga teatud ruumi eraldamise mõtted on plaanis küll. EKA puhul on olnud üsna algne mõte see, et me ei saa seda maja täiesti valmis projekteerida ja ehitada. Ta jääb natuke selliseks fooniks või taustaks. EKA tudengid ise loovad kogu aeg midagi ja see on jõud, mille nad ise ühel hetkel sinna majja suunavad. Igal tudengil on võimalik ümber laua n-ö papist pesa ehitada. See on võib-olla küll banaalne näide, aga sinna on reaalne midagi juurde kirjutada ja seda keskkonda iseseisvalt tihendada.
Juhan: See tihedus loksub ise paika. Mis maja kasutusmugavust kindlasti mõjutab, on see, kui nutikalt õpitakse ruume ristkasutama. Näiteks ruume, mis on mitme eriala kasutada (nagu töökojad). Teine asi on, kui hästi suudavad üliõpilased ise oma asju hoida. Kõik need aspektid hakkavad lõpuks seda maja looma.
Joel: Kokkuvõttes on ka võimalus, et kui üldse ei sobi, siis saab ka kodus tööd teha. Lõpuks taandub see isiksuseomadusteni välja ning kõigile igal hetkel sobivat ruumi on võimatu teha.
Juhan: Tihedus soodustab võib-olla ka rohkem teistega arvestamist. Nagu Jaapanis, kus kõik on nii viisakad, sest neid on palju. Üleminek saab EKA jaoks olema nii ehk naa valuline.
Koit: Kindlasti inimesed peavad reageerima ja nad reageerivad igal juhul. See on täiesti uus situatsioon. Sellist situatsiooni polnud isegi Tartu mnt majas, kus skulptuur, arhitektuur, kogu struktuur on ühes majas koos. Ainult arhitektuursete või sisearhitektuursete võtetega ülikooli struktuuri sisemuutusi esile kutsuda ei saagi.
Juhan: Me loome tugistruktuuri, aga seda ruumi, mis on üliõpilaste käes, saab väga palju muuta.
Koit: Kui praegu on ruumid planeeritud avatuna, siis neid saab ka väga hästi tagasi suletuks muuta. Ülikool on pidevalt muutumises, ta peabki muutumises olema.
Millest olete erinevate osakondade ruumilises paigutamises ennekõike lähtunud? Kas olete pidanud rangelt kinni hoidma etteantud nõuetest või olete pigem saanud protsesse ise vabalt suunata?
Joel: Hilisemas protsessis on meie esialgne projekt üldprintsiipides paika jäänud. Sellist väikest loksutamist on ikka olnud. Üks meie jaoks suurem muudatus oli see, et konkursitöös pakkusime raamatukogu viiendale korrusele, kust avaneb ilus vaade vanalinnale. Mingil hetkel aga selgus, et raamatukogu peab olema esimesel korrusel, kuna tegemist on avaliku raamatukoguga ning see peab olema inimesele tänavalt lihtsalt ligipääsetav.
Juhan: Et protsess üldjoontes nii kergesti on laabunud, tuleneb ilmselt sellest, et EKA on juba korra nii-öelda harjutanud oma maja tellimist ja tegemist. Kõik nende ettepanekud ja kriitika tunduvad olevat eesmärgile orienteeritud. Mehhanism laias laastus töötab.
Koit: Oluline oli võib-olla ka see, et muutsime ühel hetkel suhtlustaktikat. Esialgu pidi EKA poolt olema kolm inimest, kellega me kohtume ja läbi arutame, kuid me saime aru, et peame tegema kõikidele tänastele ruumidele tiiru peale, suhtlema iga meistriga, iga osakonna esindajaga. Käisime ruume vaatamas ja kaardistamas, seetõttu saime üsna palju infot n-ö altpoolt kätte. Kui me materjali mingis faasis presenteerima hakkasime, siis olime juba püüdnud maksimaalselt kõigi soovidega arvestada. See võib-olla ka soodustas kogu protsessi sujumist.
Endine vabrikuhoone, mida on erinevatel ajajärkudel nimetatud kui Rauaniit, Punane Koit ja SUVA, on väga kihiline, läbi ajaloo on hoonet kujundanud kokku seitse suuremat ehitusetappi ning lisaks mitmed väiksemad ümberehitused. Te olete varasemas intervjuus välja toonud, et teie esialgne plaan oli, et olemasolevat hoonet puudutavad muudatused oleksid minimaalsed, et kasutada hoone olemasolevat skeletti ja keskkonda maksimaalselt. Kas te kommenteeriksite, kuidas see kajastub nüüd protsessi lõppfaasis?
Joel: Haridusasutusele on ette kirjutatud teatud tingimused, millega peame arvestama: ruum peab olema soe, aken peab pidama heli jms. Tulenevalt sellest peame päris suures osas lisama ka uut. Vanad asjad säilivad pigem skeletina näiteks kandekonstruktsiooni näol. Siseviimistluses püüame siin- seal säilitada olemasolevat viimistlust.
Koit: Hoonele jääb kolm põhilist tiiba ning keskmine n-ö uus osa. Kogu tiibne skelett säilib. See skelett on iga hoone puhul omanäoline. Eugen Habermanni maja on täiesti selgelt teisest ajastust ja kaks nõukogudeaegset hooneosa erinevad samuti teineteisest; seda konstruktsiooni püüame säilitada. Kihte ja juurdeehitusi on olnud kaksteist-kolmteist ja väga paljusid nendest pole enam võimalik säilitada.
Juhan: Me võtame hoone keskelt maha kõige keerulisema struktuuri. Seal on ruumid hästi segase planeeringuga, mis on mitme etapi kaupa projektideta ehitatud.
Joel: Sellest tulenevalt kõigub ka ehituskvaliteet. Mitu ehitusjärku on segastel aegadel papist ja pulbrist ehitatud.
Eik: See segasumma suvila tüüpi kvaliteet, labürint, on suures osas see, mis läheb lammutamisele. Teistmoodi ei anna neid tiibasid kokku ühildada. Üldiselt on ikkagi üritatud vanemat tööstuslikku õhustikku säilitada nii palju kui võimalik.
Koit: Need esteetilised valikud on tulnud hoone mineviku kontekstist, püüdes seejuures arvestada hoone tulevast kasutust.
Rääkige lähemalt, kuidas muutub hoone sisu nähtavaks laiemale avalikkusele. Kuidas on Kunstiakadeemia uues õppehoones lahendatud ligipääs raamatukogule, galeriile, kohvikule, terrassidele? Kas need saavad olemad ruumid, mis on pidevalt avatud ka koolist väljaspool olevatele inimestele?
Joel: Hoone keskmine, uus osa lahendab ära kolme erineva hoonemahu kõrguslikud ja logistilised probleemid. Ühtlasi on see kokkusaamise koht, kuna see ühendab kõiki hoone tiibu ning seal paiknevad lisaks hoone sissepääsudele ka fuajee, söökla, raamatukogu, galerii, kaldauditoorium, üldseminariruumid ning puhkealad. Lisaks laiendame sisehoovi, hammustades tüki olemasoleva hoone ühest tiivast. Tekib nn “vertikaalne aed”, kus paiknevad erinevad terrassid, trepistik lava võimalusega, mis teemana jätkub ka hoones sees. Seda võiks pidada koolisiseseks rekreatsioonialaks. Kotzebue tänava puiesteed pikendame kooliga külgnevale alale, kuhu on plaanitud kõrghaljastust, pingid ning hoonepikkune infotahvel. Suveperioodil saab siia ning samuti sisehoovi laieneda ka söökla. Maja ees, Põhja pst pool on pidulikuma iseloomuga peasissepääs. Ka siin on ala, kus on võimalik lihtsalt olla ja jäätist süüa.
Juhan: Platsikesi, linnaväljakuid tekib veel lisaks.
Joel: Võrreldes tänasega muutub kõnnitee Põhja pst-l ja Kotzebue tänaval märkimisväärselt laiemaks, loodame, et pea viie meetri laiuseks. Juba see töötab parema avaliku ruumina. Ka esimesel korrusel paiknev raamatukogu on tänavaruumiga küllaltki kommunikeeruv. See loob koha iseloomu ja uut kvaliteeti.
Koit: Mis puudutab Põhja pst poolset serva, siis me oleme sinna küll linnaplatsi ette näinud, aga juriidiliselt ei ole see EKA maa-ala. Samas me püüame hõivata ka seda ala, mis jääb maja piirist väljaspoole.
Eik: Mitteametlikult hakkavad tõenäoliselt tudengid hõivama ka ala teisel pool Põhja pst-d, rohelist platsi, mis seal täna on.
Koit: Mis puutub hooviala, siis see on piiratud väravatega. Sinna pääseb ilmselt ainult EKA kaardiga.
Joel: Sellel on lihtne põhjus: kui on mingi üritus, siis on võimalik hoovialast teha kontrollitum tsoon.
Koit: Lisaks kavandasime ka mitmeid terrasse: näiteks keskse hoone katusel on terrass vaatega linna poole, uue hoonemahu katusel teine terrass merepoolse vaatega. Peale selle on terve rida terrasse tudengite hooneplokis nn vertikaalse aiana, siseõue poole.
Kuidas teile näib, kas oleks praegusel hetkel olnud hoopis perspektiivikam laieneda Kopli poole, kus on palju väljaarendamata maad? Mida annab EKA juurde Kalamajale ja omakorda, miks on Kalamaja hea asukoht Eesti suurimale kunstikõrgkoolile?
Koit: Mõnes mõttes on isegi hea, et selle hoone ehitamisel on väga selged piirid ja see ei ole õhupall, mis võib lõputult paisuda. See on julge ja hea otsus teha uus hoone tihedamasse kesklinnapiirkonda. Siin tuleb teha kompromisse ja see pole loomulikult lihtne valik. Lihtsam oleks muidugi (nagu Tartus) viia kogu ülikool kuhugi põllu peale. Asukoht kesklinnas, mis võimaldab olla lähedal vanalinnale, sadamale ja Balti jaamale, on oluline. Põhja-Tallinn areneb ju ka kindlasti edasi ja lõpuks on see sama magus rajoon nagu on täna Kalamaja.
Eik: Kui mõelda mitte viie, vaid viiekümne aasta perspektiivis, siis pole enam vahet, kummas magusas rajoonis ta on. Kui hiljem tekib vajadus laieneda, siis roheala osas on võimalik ka kooli ja bastioni vahelist ala kasutada.
Juhan: EKA selline paigutus mitmekesistab magalaks muutuva Kalamaja linnapilti kindlasti. Lisaks eespool mainitud avalikele otstarvetele – galerii, kohvik ja raamatukogu – toob kunstiülikool ka tänavapilti värskeid noori inimesi ja natuke teistsuguse rütmiga elu.
Koit: Lõpuks on muutujaid palju, meie oleme praegu ainult jäämäe tipp. Mitte keegi üksi ei kontrolli seda protsessi täielikult. See, mis on meile usaldatud, seda me proovime teha maksimaalselt hästi.
Vaata KUUd lisaks http://www.kuu.ee