INTERVJUU Vilsandile PESA ehitanud sisearhitektuuritudengitega + galerii avamiselt

Mis oli eesmärk? Mida te lahendama läksite ja millist lõpptulemust tahtsite saavutada?

 

Meie eesmärk oli luua Vilsandile väärikas matmispaik, mis suhestuks saare ajalooga, keskkonnaga ning looks ruumilist väärtust matusetalituste läbiviimiseks. Vilsandi vana kalmistu oli vajunud unustuse hõlma ning Vilsandi elanikud soovisid, et neil oleks taas – üle mitmekümne aasta – võimalus matta oma lähedasi oma kodumulda. Selle tarbeks hakkasime kavandama urnide matmiseks mõeldud kolumbaariumi. “Väikeehitise” aine raames sündiski saarele projekt nimega “Pesa”.

 

Kolumbaarium on eelkõige mõeldud vilsandlastele. Mida te tahaksite, et nemad kolumbaariumit vaadates tunneksid, märkaksid, mõtleksid?

 

Me püüdsime arvestada Vilsandi ajaloolise kalmistuga ning mitte liialt sekkuda vilsandlaste traditsioonide ruumi, mis juba suurt tähendust kannab. Tahtsime anda juurde anda midagi, mis värskendaks olemasolevat pilti ja pakuks sellele midagi juurde, dialoogina. Kolumbaariumi külastajale võiks olla tabatav seos Vilsandi kui linnuriigiga, nii vormis kui nimes. Kindlasti tahaksime, et meie loodu pakuks inimestele tuge ja tunnet, et tema lähedane on maetud turvalisse kohta, pesakohta, kodukohta. Oluline on ka, et meie ehitatu suhestuks loodusega ning oleks kaugelt vaadeldav kui maamärk, kuna see raamistab Vilsandi ilusat maastikku.

 

Millele tuleks kolumbaariumi puhul tähelepanu pöörata – materjalidele, kujule, kohale?

 

Kolumbaariumi materjaliks sai valitud Läänemaalt pärit tammepuit, millel on loomupärane suhe Saaremaa loodusrikkusega, metsadega, maalähedusega. Vorm on leitud ühest küljest jah linnupesast, mis on Vilsandi puhul loogiline, ent. “Pesa” on meie silmis ka portaal – värav, kui keskenduda matustega seostuvale ühest maailmast teise liikumisele, teispoolsuse piiri ületamisele. Või siis vaadata lahkumist linnuna taevasse tõusmisena. Konstruktsioon on mõeldud kaua kestma ja ajahambale vastu pidama, selleks on lahenduses kasutatud ka omajagu palju metallühendusi ning suuremõõtmelist toestustala.

 

Kui sellel objektil peaks olema laiem sõnum, mis on suurem, kui vaid Vilsandi, siis mis see oleks?

 

Kolumbaariumi tähtsus maailmas on oluliselt suurem kui täna Eestis. Nimelt on siin kolumbaariume kokku vaid neli ja meie lisandusime juurde oma tagasihoidliku viiendaga. Vilsandi kolumbaarium püüab liita ülejäänud maailma traditsioone ja pakkuda inimesele valikut matusetalituste läbiviimiste osas. Tuues sellise tava inimesele lähemale, väikesele Vilsandi saarele, jääb alles võimalus matta lahkunu oma kodupaika, samal ajal säilitades Eesti kultuurilist konteksti ja tunda lähedust oma traditsioonidega. Kindlasti on siinkohal tugev argument ruumisäästlikkus, kui võrrelda urnimatmise füüsilist jälge kirstumatmise tavaga, meie püüd siinkohal oligi lahendada vana traditsioon kaasaegsemalt. 

 

Mis oli kogu projekti juures kõige keerulisem – nii individuaalses vaates kui tiimina?

 

Individuaalsete kitsaskohtadena jääb meelde arvutiprogrammide trotslikkust ja ajapuudus. Mured aga lahenesid tänu üksteise abistamisele ja tihedale koostööle meie õppejõududega. Ühiseks pingutuseks oli ülekandmise hetk, kui arvutimudelist saab reaalsus ja programmis täiustatud konstruktsioon peab füüsilises maailmas säilitama oma puhtuse ja ilu, olles ise aga elav materjal ning käitudes vastavalt füüsikaseadustele.

 

Mida te sellest projektist õppisite?

 

Grupitöö puhul koostöö dünaamikat, ülesannete delegeerimist ja üksteise kuulamise olulisust. Projekteerimisel õppisime, kuidas realiseerida tehniliselt ebatavalist struktuuri. “Pesa” puhul loeb iga millimeeter, seega täpsust ja hoolikat tähele panemist ka kõige väiksemate detailide osas.

 

Tudengid: Trine Tõniste, Harold Kiisler, Auli Vaino, Laura Pormeister, Hanna Loora Arro, Roger Matthias Laas, Elisabeth Perk, Aurelia Minev, Markus Sirg, Karl August Johannes Pedoson, Hanna Maria Kruusmaa

 

PESA valmis Vilsandi saare kogukonnale MTÜ Vilsandi Külaseltsi, Eesti Kultuurkapitali ja EKA, Laasi talu, Jaan ja Margit Tätte, Sven ja Katrin Honga, Raido ja Harri Hiiuväina, Neeme Ranna toel.

 

Juhendajad: Ardo Hiiuväin, Tõnu Kalpus, Ahti Grünberg

Insener: Tõnis Agasild

Konsultant: Avo Tragel

Tellija: MTÜ Vilsandi Külaselts

 

Loe PESA kohta lähemalt

Küsis Triin Männik, fotod Anna Aurelia Minev

aureliaminev-7437
aureliaminev-7516
aureliaminev-7551
aureliaminev-7475
aureliaminev-7598
aureliaminev-7682
aureliaminev-7684
aureliaminev-7710
aureliaminev-7710
aureliaminev-7359
aureliaminev-7358
aureliaminev-7345
aureliaminev-7342
aureliaminev-7338
aureliaminev-7324
aureliaminev-7305
aureliaminev-7301
aureliaminev-7276
aureliaminev-7264
aureliaminev-7272
aureliaminev-7232
aureliaminev-7240
aureliaminev-7225
aureliaminev-7250
aureliaminev-7253
aureliaminev-7257
aureliaminev-7248
aureliaminev-7246
aureliaminev-7218
aureliaminev-7210
aureliaminev-7204
aureliaminev-7201
aureliaminev-7200
aureliaminev-7170
aureliaminev-7158
aureliaminev-7135
aureliaminev-7213
aureliaminev-7143
aureliaminev-7137
aureliaminev-7138
aureliaminev-7228
aureliaminev-7201
aureliaminev-7142
aureliaminev-7149
aureliaminev-7151
Jaga sõpradega:

Postitas Triin Männik
Viimati muudetud