Anders Härmi doktoritöö kaitsmine

21. veebruaril kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute eriala doktorant Anders Härm doktoritööd „Allumatud kehad. Radikaalsed performatiivsed praktikad 20. ja 21. sajandi kunstis ja kultuuris“ („Disobedient Bodies. The Radical Performative Practices in Art and Culture of the 20th and 21st Centuries“).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 15.30 Põhja pst 7, ruumis A501.
Kaitsmist kantakse üle ka EKA TVs.

Doktoritöö juhendaja: prof Andres Kurg (Eesti Kunstiakadeemia)
Eelretsensendid: dr Madli Pesti (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), dr Jaak Tomberg (Tartu Ülikool)
Oponent: dr Madli Pesti

„Allumatud kehad“ on genealoogiline uurimus teatud radikaalsetest kunstilistest ja postkunstilistest (kunstilist ületavate) või transkunstilistest (kunstilist läbivate) performatiivsetest praktikatest, mida vaadeldakse läbi teisenemiste nende formaatides, strateegiates ja taktikates. Käsiteldava ainese kattuvus performance’i kunsti ja selle ajalooga on küll suur, kuid siiski mitte täielik.

Monograafias kasutatud uurimismeetod on laenatud Michel Foucualt’lt ja tugineb tema (omakorda Friedrich Nietzschelt laenatud) genealoogia mõistele, mida Foucault vastandab algupära otsivale etümoloogilisele kirjutusele. Genealoogiline ajalookirjutus tegeleb diskursiivsete protsessidega – nendega, mis avalduvad eelkõige kehades ja kehade kaudu, sest just keha on tema järgi sündmuste sissekirjutamise pind. Genealoogia ei tegele alguse ja lõpp-punkti fikseerimisega, vaid teatud protsesside esiletõusu (Entstehung) kaardistamisega, mis toimub alati teatud jõudude vahekorra tingimustes.

Küsimus, mille uurimust alustades püstitasin, oli õigupoolest lihtne: kui senised käsitlused performance’i ajaloost ei rahulda, siis milline oleks mõeldav alternatiivne narratiiv, mis nende praktikate sisemise loogika ja kujunemisega paremas vastavuses oleks? Samuti – milline pilt avaneb performatiivsete praktikate transformatsioonidest ajas, siis kui neid käsitleda läbi formaatide ja diskursuste genealoogia?

Ainus motiiv, mis näib olevat ühine kõigile töös käsitletud erinevatest aegadest pärit ja erinevatel ajenditel toime pandud performatiivsetele tegudele (kaasused peaasjalikult Lääne-Euroopast, USAst, Eestist ja Venemaalt), on allumatus. Need performatiivsed praktikad ja üksikperformance’id on teatud viisil allumatuse aktid. Need inimesed, rühmitused või grupeeringud käituvad kas kollektiivselt või üksi teatud kehtivate normide suhtes vaenulikult või vähemalt ükskõikselt, astuvad teadlikult neile vastu, käituvad veidralt või obstsöönselt, mingeid tavasid ja norme või suisa seadusi rikkudes, et seada kahtluse alla kehtiv konsensus, opressiivne või sellisena tajutud Sümboolne kord, kehtiv poliitiline või moraalne raamistik. Nad rakendavad selleks kõigeks erinevaid performatiivseid strateegiaid ja taktikaid ning aproprieerivad teatud olemasolevaid või loovad uusi formaate. Neil võib olla väga erinev arusaam sellest, mida ja kuidas teha või esitada, millised on aktsiooni eesmärgid ja kuidas neid saavutada, kuid kõik nad panevad mängu oma keha, n-ö toovad oma naha turule, et teha oma tegu teoks. Nad on allumatud kehad: nad mässavad, nad rikuvad reegleid, sõltumata sellest, kas neile allumatuse aktidele järgneb (võimude) repressioone või mitte. Need on praktikad, mis millegi representeerimise asemel on pigemini presentsed, kohal olevad, sekkuvad, häirivad, tülikad, nihestavad, aga vahel ka mängulised, meelelahutuslikud ja seksualiseeritud, naudingule suunatud või vastupidi, vägivaldsena tajutud naudingust keelduvad, abjektsed.

Raamatu üheksa peatükki moodustavad siin erinevate formaatide (rituaal, kunstnikukabaree, loeng-performance, linna-aktsionism, bänd) kronoloogilised kasutus- ja teisenemisajalood (üldjuhul) nii, nagu neis avalduvad muutused konkreetsetes juhtumites või fenomenides esile on kerkinud. Samuti on vaatluse all teatud poliitilise performance’i praktikad – otsene aktsionism, meediaaktsionism, taktikaline meedia jne –, mida oli võimalik poliitilise ja kunstilise ristteedelt leida ning mille strateegiate ja taktikate teisenemisi erinevatel perioodidel jälgida. Käsitlemist leiavad ka teatud performatiivsed sotsiaalsuse konstrueerimise ja suhete loomise viisid (nt performatiivsetest praktikatest välja kasvanud kommuuni, suhestuva esteetika, kommonismi praktikad), nende kriitika ning teisenemised ajas. Omaette suur teema on ka „subjektsuse mäss“, kõik need väikesed obstsöönsed ja transgressiivsed praktikad, kehade mäss subjektiveerimise, piiride ja allutamise vastu, mille poolest performance’i kunsti ajalugu tõepoolest nii rikas on, kuid mida ei saa otseselt käsitleda ei formaatide ega strateegiatena, vaid teatud kehalise allumatuse žestide, vastukäitumise ja normide rikkumisena.

Tegemist on uurimusega, mis pakub teistlaadse viisi vaadelda performatiivsete praktikate ajalugu, luues ühe võimaliku alternatiivse üldkäsitluse mudeli, mida on võimalik ka edaspidistes uuringutes aluseks võtta.

Doktoritöö kaitsmiskomisjoni liikmed: prof Krista Kodres, prof Virve Sarapik, dr Anu Allas, dr Anneli Randla, dr Luule Epner, prof Marek Tamm, prof Eneken Laanes.