Avatud disainiloeng: Ezio Manzini „Elamisväärne lähedus. Disainile orienteeritud stsenaarium“

Ezio Manzini, ilmakuulus jätkusuutlikkuse ja sotsiaalse innovatsiooni eestkõneleja disaini vallas, peab avaliku loengu „Livable proximity. A design-orienting scenario“ („Elamisväärne lähedus. Disainile orienteeritud stsenaarium“) teisipäeval, 17. detsembril algusega kell 16:00 ruumis A101.

Viimase sajandi jooksul on kaasaegsete ühiskondade ruumilises korralduses domineerinud spetsialiseerumisel ja mastaabisäästul põhineva tõhususe idee mõju. Tõhususe nimel on spetsialiseerunud ka piirkonnad: need, kus töötada, need, kus lõbutseda, need, kus õppida, ja need, kuhu tagasi magama minna. Me võime seda kõike nimetada distantsi stsenaariumiks.

Aja jooksul on aga selgunud, et distantsi stsenaariumi rakendamine toob kaasa väga tõsiseid keskkonna- ja sotsiaalseid probleeme. Esile on kerkinud juhtumid, kus see mudel on hakanud põrkuma teiste ideede ja tavadega, ning kus on tulnud uuesti tuua kokku see, mis oli eraldatud, ja ühendada varem lahutatu. See tähendab, et teenused, töökohad ja inimeste kodud tuleb lähendada. Neid uusi ideid ja tavasid, st sotsiaalseid uuendusi, võib vaadelda kui uue, kujuneva stsenaariumi algust: läheduse stsenaariumi.

Kuigi kauguse ühiskonna probleemid olid juba pikka aega ilmsed, on kuni 2019. aastani ideed ja praktikad, mis on viinud läheduse stsenaariumi määratlemiseni, väga aeglaselt arenenud. Siis saabus pandeemia ja paradoksaalsel kombel näitas siis nõutud distanseerumine kõigile, kui oluline on füüsiline lähedus: naabruskonna teenuste sotsiaalne olulisus; elukoha lähedal töötamise eelis; heade suhete tähtsus naabritega jm. Lühidalt öeldes on läheduse stsenaariumi väärtust tunnistanud üha rohkem inimesi ja institutsioone.

Loengus avab Manzini läheduse stsenaariumi ideed, näidates, kuidas see on tekkinud viimase 20 aasta rohujuuretasandi sotsiaalsetest uuendustest ja kuidas mõnes suurlinnas on sellest saanud tegevusviide, kasutades mõnikord väljendit „15-minutiline linn”, luues uusi lähedussüsteeme, mis suudavad vastata paljudele, kui mitte kõigile, kodanike igapäevastele vajadustele. Lõpetuseks, rõhutades, kuidas selle stsenaariumi käsitlemise strateegiad on sügavalt kohapõhised, tuuakse loengus välja ka mõned ühised tunnused.

Loengu kontseptuaalne taust põhineb järgmistes teostes: “Design, When Everybody Designs”, MIT Press, 2015, “Politics of the Everyday”, Bloomsbury, 2019 (mõlemad on avaldatud ka Hiinas) ning “Livable Proximity”, Egea, 2022.

Ezio Manzini on üle kolme aastakümne töötanud jätkusuutliku disaini valdkonnas. Viimasel ajal on ta keskendunud sotsiaalsele innovatsioonile, mida peetakse jätkusuutlike muutuste peamiseks tõukejõuks. Sellest lähtuvalt käivitas ta DESISi: rahvusvahelise disainikoolide võrgustiku, mis tegeleb jätkusuutlikkuse saavutamiseks disainiga sotsiaalse innovatsiooni hüvanguks. 2024. aastal andis Design Research Society talle elutööpreemia.

Praegu on ta DESISi võrgustiku president ja Politecnico di Milano auprofessor. Ta on olnud külalisprofessor mitmetes disainikoolides üle maailma, nagu (viimase kümne aasta jooksul): Tongji Ülikool (Shanghai), Jiangnan Ülikool (Wuxi), University of the Arts (London), CPUT (Kaplinn), Parsons – The New School for Design (NYC).

Tema viimastel aastatelavaldatud raamatud on järgmised: „Design, When Everybody Designs“, MIT Press 2015; „Politics of the Everyday“. Bloomsbury, 2019; „Livable Proximity“ Egea, 2021, „Plug-ins: Design for City Making in Barcelona“ (koos Albert Fusteri ja Roger Paeziga, Elisava ja Actar Publishers 2023; Fare Assieme, Una nuova generazione di servizi pubblici collaborativi (con Michele D’Alena), Egea, 2024.

Design Issues 2024 avatud loengud toimuvad Sandra Nuudi ja Ruth-Helene Melioranski disainiprobleemide kursuse raames ning on avatud kõigile huvilistele.