28.11.2015
Lõpp k.p.:
28.01.2016
28.11.2015 avati Hiinas Eesti graafika vanameistri Tõnis Laanemaa retrospektiivnäitus “Power lines” DeepArt Space’is – Eastern Art Zone’is , Songzhuangis, Pekingis. Eksponeeritud on ligi 60 tööd alates 1968 kuni 2015. Näitus jääb avatuks kaheks kuuks.
Link Hiinas:
Curators: Wang Xixi & Al Paldrok
展览地址:行深艺术空间（北京市通州区宋庄艺术东区）
Exhibition Space: DeepArt Space (Eastern Art Zone, Xiao ‘pu Village,
Songzhuang Town,Tongzhou District, Beijing, China)
开幕酒会：2015年11月28日下午4：00
Opening Reception:4:00pm On 28nd November 2015
主办方:行深艺术空间
Organizer: DEEP ARTSPACE
Tõnis Laanemaa – graafik ja maalija
Tõnis Laanemaa õppis ERKI-s (EKA) graafikat aastail 1961-66. Diplomitööks oli tal sari turismiteemalisi plakateid. Juba 1961 valiti ta ÜTÜ esimeheks . Aasta pärast vahetas tema sel kohal välja Tõnis Vint. ÜTÜ-s algatas ta tudengite näituste korraldamise Tartu Ülikooli kohvikus ja Tõravere observatooriumis. Üliõpilasnäitusest 1964.a. algas tema esinemine näitustel. Esimesel isikunäitusel Tallinna Kunstisalongis 1970.a., mille järel võeti ta vastu Kunstnike Liitu, oli võimalik teda kõrvutada Vello Vinnaga., kes oli Kunstiinstituudi lõpetanud klaasikunstnikuna 1963.a. ning ANK-i ei kuulunud. Mõlemad kasutasid uudse tehnikana oforti kõrgtrükis : V.Vinn – valgejoonelist mustal taustal („Vähk“, „Kass“), T.Laanemaa – punasejoonelist mustal või pruunil taustal („Spiraal“ I-II). V.Vinna töödes ilmnes tema stiilile edaspidigi omane detailiselgus ja kompositsiooni range sümmeetrilisus, mis oli pingelises suhtes tema sümbolite hämara, kurjakuulutava ja ärevakstegeva emotsionaalse mõjuga. T.Laanemaa ofortides oli assotsiatiivne allhoovus hoopis nõrgemalt tunnetatav, emotsionaalne sisu rohkem pealispinnal, avaldudes vahetult dünaamilise joontesasi kaudu , milles detailid kippusid lahustuma. Detailiülene lähenemine oli mõjutatud abstraktse kunsti lainest eesti kunstis 1960-ndate teisel poolel -1970-ndate algul. Sedalaadi töödega („Lend“,“Noorus“,“Vibulaskjad“, kõik 1971) esines Laanemaa ka Tallinna II graafikatriennaalil. Viimasele tegi T.Laanemaa ühe oma õnnestunuma plakati. Tolleaegsed plakatid, milliseid ta eksponeeris 1975.a. isikunäitusel Kunstisalongis, annavad tunnistust võimekusest sellel alal, mis jäi tema loomingus siiski kõrvaliseks. III triennaalile esitatud sügavtrükis ofordid („Rattad“, „Maale“, „Kahe pilve vahel“, 1974) peegeldasid taastugevnevat üldist huvi ümbritseva tegelikkuse vastu selle konkreetsuses, täpsemalt – linnastuva miljöö vastu, mida ilmutas esmajoones ANK-ile vahetult järgnenud noorte kunstnike põlvkond. ANK-64 sarnaneb mõnevõrra EKR-iga, mis asutati samuti veel modernismilembesel aastakümnel ja pidas, vaatamata liikmete erinevatele individuaalsustele, suhteliselt kaua vastu, muutudes ajapikku legendiks. Sellist rühmitust ei olnud 1960-ndatel võimalik registreerida ega polnud sel ka põhikirja, ent selle liikmeid ühendas esteetiliste ideaalide teatud lähedus. Võrreldes eelmise põlvkonnaga astusid ankilased oma löövalt isikupärase stilistika ja assotsiatiivsete sümbolkujunditega sammu lähemale kaasaegsele rahvusvahelisele kunstile. Viimase dominandiks oli muutunud pop-art, mis väljendas urbanistliku, massikultuuri ja tarbimisajastu mentaliteeti reklaamist, koomiksitest, tabloidmeediast, aga ka sajandi algkümnendite radikaalsematest ilmingutest – kollaaž, assamblaaž – jms. mõjutatud keeles. Pop-art juurdus teistsuguses ühiskonnas kui see, milles kujunesid eesti noored kunstnikud. Lääne ühiskonnale ja elulaadile omased jooned alles hakkasid siia imbuma ning pop-kunsti esteetika postmodernistlik eklektilisus ning sotsiaalne kontekst muutusid mõistetavamaks veidi hiljem, mis kajastub rühmituse SOUP-69 liikmete loomingus. Ankilik pop- arti retseptsioon oli põhiolemuselt estetistlik, stiiliotsinguid mõjutas aga ka minevikupärand, nimelt art nouveau ja tolleaegse sümbolismi taasavastamine, mis põimus vaevalt poolsajandi vanusest sürrealismist kui taasaktualiseerunud modernistlikust voolust saadud impulssidega. Oma „esteetilise universumi“ ehitamine, kasutades Elnara Taidre poolt Tõnis Vindi loomingu iseloomustamiseks kasutatud väljendit, iseloomustas teisigi ankilasi. Selle poole pürgis ka T. Laanemaa, ehkki mitte nii keskendunult kui mõni teine noor graafik. Kiirelt muutuvas nüüdiskunstis järgnevad põlvkonnad üksteisele palju lühemate ajavahemike järel kui inimelus tavaliselt kombeks arvestada. Laanemaa puhulgi etendab oma osa see, et ta oli mõned aastad teistest ANK-ilastest vanem, jõudnud õppida aastail 1952-57 Tartu Kunstikoolis ning omaks võtta midagi tollasest kompositsioonikäsitusest. Viimase poolest polnud ta ANK-is päris erandlik: tarvitseb meenutada Jüri Arraku või Enno Ootsingu 1970-ndate aastate kompositsioone (sünniaastad 1936 ja 1940). ANK-i üldise imaago taustal paistab tema „sotsiaalne tundlikkus“ siiski silma, mida on ära märkinud ka Riin Kübarsepp (Riin Kübarsepp, Anne Untera. Tõnis Laanemaa. Tallinn 2009). Veerevaid autorattaid kujutava ofordi „Rattad“ ja langevarjureid kujutava lehe “Maale“ kõrval võiks mainida teiste noorte kunstnike teemalt lähedasi töid samast ajast : Tiit Pääsukese maali „Autoga metsas“ (1973), Kaisa Puustaku pehmelaki-akvatinta tehnikas lehti „Lend“ või „Raudtee pllvega“(1974), jt. 1970-ndatel hakati taotlema fotolikku mõju mitte üksnes traditsioonilistes tehnikates, vaid levis ka foto otsesem kasutamine. T. Laanemaagi innustus selle kasutamisest. Fotosöövitus „Koerte näitusel“ (1976) tõi talle – koos ofortidega „ Võidusõit“ ja „Pilved“ – ostuauhinna IV triennaalil 1977.a. Triennaalidel oli suur stimuleeriv jõud ning graafikud võtsid end enamasti oma ala foorumiteks tõsiselt kokku. Ka V triennaalil esines T.Laanemaa tähelepanuväärsete söövitustega „Arhitektuur“ (1980) ning „Kunstnikud ja superekskavaator“ (1977). 1980-ndatel tema katsetamisind rauges ning valmisid tagasihoidlikumate ambitsioonidega tööd joonsöövituses , nagu lineaarsetele rütmidele rajatud ofordid „Tantsupidu jaaniõhtul“ (1983), „Pühapäev ratsudel“ (1983), „Orelikontsert Niguliste kirikus 25.augustil 1991“(1991) või Tallinna vaated. Vaategraafikat hakkas T.Laanemaa viljelema juba varem. Populaarseks said vanu veduute meenutavad ofordid „Tallinna vaade Olevistega“ ja „Tallinna vaade Nigulistega“ (1972), mida eksponeeriti ka eesti graafika näitustel väljaspool vabariiki. Linnavaadetele oli kindlustatud laiema publiku nõudlus ja teatud määral püsib see siiani. Pärast instituudi lõpetamist Arsis ja Puhkeparkide Direktsioonis kujunduskunstnikuna töötanud ning 1992.aastast vabakutselisena tegutseval kunstnikul tuleb loomulikult sellega arvestada, liiatigi et traditsioonilist vaategraafikat enam suurt ei tehta. See viis ta 2009.a. mõttele eksponeerida oma linnavaateid Tallinnas, Hellemani tornis. Uuel aastasajal on ta arendanud eriti aktiivset näitusetegevust üle terve Eesti, kaasates oma joonistamis- ja maalistuudio õpilasi. Töödevalikud sõltuvad sageli näitusepaigast. Näiteks, näitusel Narva Muuseumi Kunstigaleriis 2008.a. eksponeeris ta suureformaadilisi lehti Ida-Virumaa loodusest („Siin, põhjarannikul“, „Valaste mänd“, 2004, kuivnõel, kõrgtrükk), ja fototrükke Kreenholmist ( „Vana Kreenholmi vabrik“ ,2007 ). Viimased on õnnestunumaid, mida ta selles tänapäeval üha rohkem kasutatavas tehnikas on loonud. 70. juubelisünnipäeva puhul eksponeeris T.Laanemaa Rahvusraamatukogus nii gravüüre kui ka joonistusi. Ta joonistab palju, eriti akti, mida teeb oma joonistamis- ja maalistuudio õpilaste kõrval. Praegugi hoogne ekspressiivne joonistusmaneer toob silme ette varasemad joonistused ANK-i ajast; nagu paljude vanemate kunstnike , nii ka tema puhul on täheldatav „retour à la jeunesse“ – tagasipöördumine noorusaja juurde. T. Laanemaa armastab nimelt prantsuse keelt ja isegi luuletab selles keeles. 2012.a. juunis tegi ta koos Küllike Pihlapiga Alatskivi lossis fototrükkide näituse „Eesti ja Prantsuse lossid“, tähistades nii oma 75. sünnipäeva. Tagasipöördumine noorusaja juurde avaldub ka maalide sagedases eksponeerimises viimasel ajal . Kunstnik õppis ju Tartu kunstikoolis maali ning pani ühe maali –„Pilved“ – välja ka oma esimesele isikunäitusele. Uuemaid maale (sarja „Aegruum“, jt.) läbivaks motiiviks on naisakt, keda on kujutatud plakatlikus laadis, intensiivsetes põhivärvides. Maalid, nagu joonistusedki, kajastavad neo-ekspressionismi ja neo-popi mõju, demonstreerides kunstniku vastuvõtlikkust moodsate trendide suhtes, nagu ANK-i ajalgi.
Mai Levin