„Entroopia kadalipp” EKA Galeriis 06.–28.04.2023

„Entroopia kadalipp”
Zody Burke, Taylor “Tex” Tehan, Joonas Timmi, Lauri Raus
06.—28.04.2023
Avamine: 06.04, kell 18.00

Pole midagi müstilisemat televiisorist, mis mängib tühjas toas … äkitselt paljastab televisioon oma tõelise olemuse: ta on video teisest maailmast ega ole otseselt kellelegi suunatud, näidates ükskõikselt oma pilte, olles samas ükskõikne enda edastatud sõnumite vastu (väga hästi võib kujutleda teda töötamas ka pärast inimese kadumist siit maailmast).

— Jean Baudrillard, Ameerika

“Entroopia kadalipp” kutsub vaatajaid sisenema transmuteerunud ruumi. Näitust inspireerisid lapsepõlvega seotud, nostalgiast koormatud mälestused: suveõhtused seiklused lõbustusparkides ja maanteeäärsetes motellides.

Mängides selliste ruumide psühhogeograafiast tulenevate ootustega, juhatab näitus vaatajaid mõtisklema vastuolu üle, mis valitseb meie päritud maailma fantaasiate ja soojeneva planeedi tegelikkuse vahel.

Solastalgia on mõiste, mis kirjeldab keskkonnamuutustest põhjustatud emotsionaalset või eksistentsiaalset ärevust. Näitusel materialiseerub solastalgia narratiivi põimitud teoste ja artefaktidega. “Entroopia kadalipp” on meie kaasaegne apoloogia, mis kasutab arhitektuuri kui arhetüüpi ja uurib läänelikustumise järgseid arusaamisi rahvuslikust identiteedist ja selle kummitusliku ajaloo poorsust. Siin selgub, et antropotseeni tingimustes hägustuvad varasemalt tunnetatud piirid utoopia ja düstoopia kategooriate vahel.

Jätkates keskkonna ja arhitektuuriga transformatiivselt tegelevate teoste traditsiooni, nagu näiteks Gregori Schneideri “Totes Haus u r” ja Jonah Freemani “Hello Meth Lab in the Sun”, aga kuulatades ka Robert Ashley hiliskapitalistlikust melanhooliast kannustatud ooperikompositsioone, rullub “Entroopia kadalipp” lahti lineaarse arheoloogiliste väljakaevamiste rajana. See on narratiiv liikumisest ja kohatusest, mis lähtub arusaamisest, et nähtamatud ja emotsionaalsed kujutelmad saab tuua nähtavasse sfääri ja tekitada igatsuse, hirmu ja isegi kohutava õuduse tunnet.

Kommentaar kunstnikelt…

Maanteeäärne motell on Ameerika Ühendriikide mandrialal korduv tunnusjoon, mis on aga täiesti puudu Eestist. Seda nähakse kui iseenesestmõistetavat kohta, kus väikesed tragöödiad võivad aset leida. See on paik, mis hoolimata arvukusest mandri osariikides paistab nähtamatu välismaailmale ning tänu millele allasurutud emotsioonid kerkivad kergelt pinnale. Näitusega “Entroopia kadalipp” on meie eesmärk ebatavalises asupaigas tegeleda sürreaalsusega, mis hägustab mälu ja ajaloo kokkupuutepunkte ning luua kummituslik simulaakrum ruumist, mis eksisteerib erinevate kohtade vahel. Meie koostöö jaoks on oluline kultuuri poeetiline muundumine, mis leiab aset, kui maailma erinevates kohtades asuvad riigid peegeldavad ja mõjutavad üksteist.

Meie kontseptsioonile on omane arusaam, et Ameerika Ühendriigid eksisteerivad osaliselt meedia poolt alalhoitud fantaasiana. Kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Ameerikast, kuid hoolimata sellest on meie kogemus oma koduriigist teistsugune, kui see Ameerika, mis asetseb kultuurilise status quo kujutelmades. Teised kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Eestist ja on märkimisväärse osa oma ajast pühendanud Ameerika üle fantaseerimisele ning nende fantaasiate võrdelmisele faktidega. USA-ga ausalt tegelemine tähendab, et tuleb rinda pista kõikjal varitsevate varjudega, mis korraga seisavad vastu tõele ja domineerivad riigi emotsionaalses kartograafias, aga ka lõputu hulga populaarsete fantaasiatega, mis pakuvad alternatiivseid pilte sellele USA-le, nagu ta päriselt olemas on.

Zody Burke on Ameerika multidistsiplinaarne kunstnik, kes kritiseerib oma töödes hiliskapitalismi absurdsust ning sellest võrsuvaid mütoloogiaid ja arhetüüpe, jättes samal ajal ruumi ka vahepealsustele, et soodustada erinevaid koosolemise viise. Ta töötab muuhulgas skulptuuri, illustratsiooni ja heliga ning soovib oma loominguga näidata, et ühiskondlikud arusaamised identiteedist, sümboolikast, jõhkrusest ja hierarhiast võivad olla haprad ja meie enda kujundada, ent ometi vormivad need paradoksaalselt peaaegu kõiki meie elu tahke.

Taylor “Tex” Tehan on Ameerika Ühendriikidest pärit interdistsiplinaarne loomeinimene ja Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriprogrammi üliõpilane. Ta töötab tekstiili, heli, metalli, puutöö ja filmiga ning tema loomingut kannustab Lääne-Ameerikaga seotud maastik, nostalgia, spekulatiivne tulevik, mütoloogia ja romantika. Tehan on varasemalt tegutsenud moevaldkonnas, töötades disainerina erinevate brändide jaoks ja teinud oma viimase praktika Louis Vuittoni meesteriiete disainitiimis Pariisis. Tema huvid kohtuvad moe, muusika, kaasaegse kunsti, filmi ja graafilise disaini kokkupuutepunktis, panustades neis rõhku just keskkonna-kogemuslikele teemadele.

Joonas Timmi on Eesti kunstnik ja disainer, kes uurib kaasaegse käsitöö identiteeti, kombineerides traditsioonilise puutöö tehnikaid VR-modelleerimise, 3d-printimise ja CNC-freesimisega. Üks tema viimastest teostes “Tõmme” oli 2022. aasta jaanuaris eksponeeritud Hobusepea galeriis näitusel “Teostamata olevik”. See installatsioon kombineeris looklevaid vineerist vorme tekstiiliga, luues alternatiiv-reaalsustest inspireeritud trooniliku struktuuri.

Lauri Raus on Eesti laulukirjutaja ja kitarrist, kes on enim tuntud oma töödega kaasaegse kantri ja shoegaze’i bändis Holy Motors. Ta tegeleb oma loomingus läänelike muusikatroopidega distantsilt, muutes oma tõlgenduse Americanast millekski peenetundeliselt erinevaks ja täiesti ainulaadseks. Rausi bändi esindab New Yorgi indie-plaadifirma Wharf Cat, mis on võimaldanud tal tuuritada USA-s ning lõhkuda, laiendada ja muuta oma suhet muusikalise traditsiooniga, mida ta kasutab oma loomingu alusena. Raus õpib Tallinna Ülikoolis antropoloogiat.

Fotod: Tanja Muravskaja