Joanna Kalmu loomeprojekti avalik retsenseerimine

20. septembril kell 12.30–14.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorandi Joanna Kalmu esimese  doktoriprojekti “Kohtkeha. Kehaks olemise ruum” avalik retsenseerimine Tallinna Kunstihoone galeriis. 

Doktoritöö juhendaja on dr Liina Unt (Tartu Ülikool).
Projekti retsensendid on prof Leena Rouhianen (University of the Arts Helsinki) ja Madli Teller.

“Kohtkeha. Kehaks olemise ruum” on avatud  17.–21. september kell 15.00–20.00 Tallinna Kunstihoone Galeriis, sisenemine ja väljumine vastavalt soovile.

See on üks ruum, kus kohtuvad neli inimest selleks, et olla keha. Tingimusteta, teadmata, mida kehaksolemise praktika lõpuni hõlmab. Nad sisenevad, et maanduda endasse (kus nad enne olid?), et tajuda oma siseruume. See on surveta keskkond, kus kehas liigselt tihenenud ja kiirenenud saab leida oma voolamise orgaanilisuse. Keha on kogemus. Keha on elamine…elamus. Siin juhindutakse oma elava mateeria dünaamilisest kulgemisest, soovidest ja vajadustest – kehaksolemine on hetkes ilmnev muutliku meelestatusega partituur. Keha loob ja hoiab ruumi. Kogemine loob välja, mis täidab hõreda ruumi täidlase meelestatusega, millesse siseneda, millega ühineda.

See on üks ruum, kuhu oled oodatud olema keha.

Osalemise modaalsus on paindlik – olla saab vaataja, tunnistaja, koosolija, kaasatundja, enesekogeja, omaette olija. Kohtkeha ruumi hoiavad tantsukunstnikud Joanna Kalm, Laura Kvelstein, Nele Suisalu ja Tatjana Romanova. Nad on kohtunud alates 2022. aasta sügisest, hajusalt ning periooditi intensiivselt. Kohtkeha on peaaegu nähtamatult ajas kujunenud praktika ja/või laiendatud lavastus ja/või kehapõhise mõtestamise generaator.

Kohtkeha on Joanna Kalmu Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuri 1. loovuurimuslik projekt. Joanna uurimus tegeleb tajuharidusega somaatilise liikumise ja loominguliste tööde kontekstis. Doktoriõppe peamine fookus on jälgida, milline on keha võimalikud olemis- ja väljendusviisid, kui lubada tundlikku enesekuulamist ja enesest lähtumist. Samaaegselt huvitab Joannat somaatilise praktika ja teoste mõju sellele, kuidas kehad antud raamistikes kujunevad – aineliselt lõdvestuvad, end hoiavad, muunduvad. Ta küsib: Millist enese materialiseerimist, mõtestatust ja väärtusbaasi loob somaatiline lähenemine?
Joanna on jätkuvalt huvitatud agentsuse detsentraliseerimisest ja jagamisest paljude osiste vahel, lähtudes küsimusest: Keda ja mida peame meelestatuks, teadlikuks, iseliikuvaks? Teda paelub meelestatuse ja kogemuslikkuse nihutamine väljapoole närvisüsteemi, kõikidesse keha kudedesse ning uurib oma praktikas, kuidas kehalise teadlikkuse laiendamine mõjutab, mis osa meist “kaasa mõtleb, liigub ja räägib”. Viimast võibki nimetada taju harimiseks, mis on alati seotud liikumise, suhestumise ning osalusega eneses ja maailmas – põhineb praktikal.

Tänan dialoogipartnereid ja toetajaid tänu kellele projekt realiseerub:
imelised kaaskehastujad, Liina Unt – minu juhendaja, Kai Valtna – loovprojekti konsultant, Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Eesti Kultuurkapital ja Tallinna Kunstihoone. Aitäh!