Näituse “Hüljatud maastikud. Kohila paberivabrik” avamine

Näituse “Hüljatud maastikud. Kohila Paberivabrik” avamine toimub 16. septembril kl 12 Kohila paberivabriku puidumassiruumis 

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond ning muinsuskaitse ja konserveerimise osakond korraldasid sel kevadel juba kaheteistkümnendat korda interdistsiplinaarse “Hüljatud maastike” töötoa, kus kasutuseta jäänud hoonekompleksidele püütakse leida tänapäevaseid lahendusi. Tänavune töötuba, erialastuudio ja näitus sündisid koostöös Kohila kogukonna ning MTÜ Kohila Paberivabrikuga, kes on oma südameasjaks võtnud 20 aastat tühjana seisnud paberivabriku kui maamärgi väärtustamise.

Paberivabriku ruumides toimuv näitus esitleb EKA 2. kursuse arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekava erialastuudio tudengite projekte ja makette, mis uurivad, kuidas väärtustada ja elavdada Kohila ajaloolist paberivabrikut. Väljapanekut saadab just selleks loodud heliinstallatsioon. 

16. septembril kl 12 toimuval näituse avamisel tutvustavad tudengid paberivabriku üheksat tulevikuvõimalust, millega leiti vastuseid küsimustele:

Kas lagunevaid tööstushooneid on võimalik kasutuskõlbulikuks muuta ringmajanduse meetodil?

Kas ringmajandus loob uusi töökohti?

Kas kogukonna- ja kultuurikeskus saab olla majanduslikult jätkusuutlik?

Kuidas kaasata kogukonda ja võita konkurentsist?

Millest koosneb hoone jalajälg?

Milline hoone on jätkusuutlik?

Kas ja kuidas saab targalt lammutada?

Millised ajaloolised kihistused on väärtuslikud ja keskkonda loovad?

Kevadsemestri jooksul külastasid tudengid korduvalt Kohilat ja paberivabrikut, analüüsisid põhjalikult selle ehituslikku keskkonda ja piirkonda laiemalt, ning kaardistasid nii võimalusi kui murekohti. Lisaks tegeleti sama piirkonnaga maastikuarhitektuuri aine raames, mille käigus keskenduti paberivabriku ja Kohila maastiku sidumisele, sealse maastiku mõtestamisele ja defineerimisele. Tudengitele ülesandeks oli luua programme ja ruumilise sekkumise visioone, mis kohtleksid hüljatud tehasehoonet veel praktikasse jõudmata viisidel. 

Suur osa Eestis seni renoveeritud vanade tehasehoonete uus programm põhineb sarnasel mudelil: sisse kolivad uued piiratud huvigrupiga ärid ja büroopinnad, mistõttu muutub hoone kas majanduslikel või sotsiaalsetel põhjustel paljude jaoks kättesaamatuks. Oma kodukoha ajalooga tahab aga igaüks end võrdsetel võimalustel siduda, seega oli oluliseks väljakutseks töötada välja lahendusi, mis pakuvad kasutust olenemata inimese rahakoti suurusest, tarbimiseelistustest või vanusest.

Näituseks on arendatud edasi jaanuaris toimunud töötoa tulemusi. Töötuba koondas arhitektuuri, sisearhitektuuri, muinsuskaitse, disaini ja inseneri erialade tudengeid ning seda juhendasid Riin Alatalu, Triin Reidla ja Aljona Gineiko EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnast; Koit Ojaliiv ja Andres Ojari EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnast ning Simo Ilomets TTÜ ehituse ja arhitektuuri instituudist.

Töötuba toimus: https://www.artun.ee/kalender/huljatud-maastikud-kohila-paberivabrik/

Valminud projektide autoriteks on EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala nüüdseks 3. kursuse tudengid:

Arabella Aabrams, Anabel Ainso, Anu Alver, Fred-Eric Pavel, Alis Mäesalu, Karmo Viherpuu, Tuule Kangur, Darja Gužovskaja, Laura Haki, Frank Kuresaar, Hugo Georg Kalaus, Madis Arp Keerd, Kristian Tigane, Triinu Lamp, Liisalota Kroon, Karl Robin Timm, Laura Venelaine, Karl Perens ja Villem Kai Johannes Laimre.

Projektid valmisid arhitektuuribüroo KUU arhitektide Joel Kopli, Koit Ojaliiva ja Juhan Rohtla juhendamisel, nõustas LCA konsultant Anni Oviir.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Sündmus FBs:

Kohila Paberivabriku ajaloost

1893. aastal asutatud vabrik seati sisse kunagises Kohila mõisa sae- ja jahuveskis, mis muudeti moodsa aja nõudmiste järgi puumassi ja papitehaseks. 19. sajandi lõpul tööd alustanud vabrik elas üle erinevad poliitilised ja majanduslikud muudatused. Kohilas toodeti trüki- ja kirjapaberit, vihikuid, paberkotte ja ka tapeeti. Vabrikul oli kandev roll aleviku arengus, tehas andis juba algusaastail tööd 60-le, enne I maailmasõda 160-le ja 1970. aastatel enam kui 350-le inimesele. Kompleksi juurde kerkis varakult ka elamutega töölisasula, ehitati posti- ja telegraafijaam, vabatahtlike tuletõrjujate pritsikuur ning pidude, kooli ja lasteaia tarbeks vabriku klubihoone. Ehitati juurde nii vabrikuhooneid kui ka infrastruktuuri. Samuti panustati kultuuri edendamisse – asutati eestikeelne raamatukogu ning vabriku muusikaselts. 

Taasiseseisvumise ajal 1990. aastatel hakkas vabrik käest kätte käima, kuniks paberitootmine suleti sootuks. Insener Nikolai Heraskovi projekti järgi valminud tehas ja selle hilisemad lisandused on pärast tootmise väljakolimist halvas seisus nagu enamik suletud tööstusi, territoorium ei ole siiski täielikult hüljatud.

Alevi südames, jõe ja pargi vahetus naabruses asuval vabrikul on kohalikele inimestele oluline roll ja siin, nagu paljudes teistes endistes tööstuskülades, otsitakse sellele uut elu kultuurikeskkonnana. Kohila paberivabrikus toimetab praegu aktiivne kohalik MTÜ.