Urbanistika magistritööde kaitsmised

Urbanistika õppetöös kombineeritakse teooriat ning praktikat, et kriitiliselt lahata ning vajadusel vaidlustada käibearusaamu urbaniseerumisest, et nii panustada tänasest õiglasema ning võrdsema tuleviku kujutlemisse ning loomisesse. Seetõttu on ka magistritöö projekti üheks eesmärgiks kriitiliselt uurida tänast rahvusvahelist linnalist areeni, kuna just siin toimub peamine võitlus meie kollektiivse tuleviku eest. Sel aastal tulid kaitsmisele seitse eriilmelist magistritööd, mis kõik avasid ühel või teisel moel tänaseid ühiskondlikke kitsaskohti.

Magistritööde juhendajad: Sean Tyler, Andra Aaloe, Agata Marzecova, Nina Stener Jørgensen, Kaija-Luisa Kurik ja Keiti Kljavin.

Paula Kristiāna Veidenbauma määratleb oma magistritöös nn proksi-biennaali, ehk rahvuspaviljonide ruumi, mis jääb Arsenalest ja Giardinist väljapoole. 2023. aastal arhitektuuribiennaalil Eestit esindanud „Home Stage“ projektist saadud kogemusest tõugatuna avab autor biennaali linnaruumi harunemise tagamaid ning markeerib uut laienevat turunišši, mis turismiteenustest juba küllastunud kohalikul kinnisvaraturul rahvuspaviljone teenindab. 

Luca Liese Ritter tegeleb oma magistritöös üheks Euroopa reostatumaks linnaks kutsutud Bitterfeld-Wolfeni toksilise taagaga, ning avab ruumi Ida-Saksamaa keskkonnapoliitika ning üksikisiku toksilise keskkonnaga kohtumise kogemuse vahel – hoolimata sellest, et sotsialistlik maailmakord on lõppenud, on reostatud keskkond jätkuv ja loob ka tänast reaalsust. Samuti tegeleb keskkonna ja poliitikaga Alp Eren Özalp, kes uurib oma looduskaitsealal asuva koduküla Sarıkumi näitel, kuidas looduskaitse režiimide teisenemine Türgi neoliberaalses majanduskeskkonnas mõjutab külaelanike igapäevaelu ja hakkamasaamist. Autor kutsub oma koduküla varal arutlema selle üle, kuidas võiks loodust ja inimest olemuslikult lahutavast klassikalisest looduskaitsest liikuda edasi kasvujärgsete looduskaitseliste põhimõtete juurutamiseni. 

Türgi 2000ndate järgse majanduspoliitika ühe tulemiga tegeleb ka Aleyna Canpolat. Viimastel aastakümnenditel on nn gecekondusid – avalikule maale rajatud ebaseaduslikke eeslinnasid – tabanud esmalt avalik stigmatiseerimine, millele on omakorda järgnenud linnaruumi ulatuslikud restrukturaliseerimised. Mitteametliku seadustamine kinnisvaraarenduse kaudu avab mõistagi uue turuosa, millest paljud osa saada tahavad. Autor registreerib oma magistritöös, kuidas Ankara kunagises suurimas gecekondu eeslinnas Mamakis ulatuslikud linnalised protsessid tegelikult toimuvad ning mis juhtub kohaliku elanikuga, kelle eluase kinnisvarakarusselli keskele sattunud on.
Lokaalsete ning globaalsete huvide kokkupuutepunktiga tegeleb ka Kush Budhwar, kes lahkab Navi Mumbai rahvusvahelise lennujaama üle kolmekümne aasta väldanud arendusprotsessi näitel, millised temporaalsused põrkuvad, liituvad või vastanduvad ühe globaalse lõuna megaprojekti üha pikeneva teostusaja vältel. Töö dokumenteerib seda, kuidas mäeahelikust saab lage väli, kuidas kogukonnad muudkui oma olemisõiguse eest võitlevad, ning millist tulevikku kujutleb Indias tohutut ebavõrdsust külvanud neoliberaalse arengupoliitika taaskordne sümbolobjekt. 

Väga aktuaalse targa linna tulevikukujutlusega tegeleb aga Christian Hörner, kes avab tarkade prügikastide näite varal seda, kuidas digitaliseeritud infrastruktuuriprojektid on osaks uute võimudünaamikate rajamisel ning kuidas need omakorda meie linnalisi elumaailmu muudavad. Paul Simon aga kaardistab uut taktikalist nähtust kaubanduses, mis summeerib viimaste aastate sündmustes toimunud muutusi: automatiseeritud poode, mis on COVIDi-järgses Viinis plahvatuslikult levima hakanud. Autor avab poodide sotsiaalpoliitilist, õiguslikku ning ajaloolist konteksti ning püüab arhiveerida ajutisena näiva linnalise nähtuse eriomast kohataju.