Uute doktorite loengusari: Merike Kurisoo

Uute doktorite loengusari: Merike Kurisoo räägib kirikuruumi muutumisest katoliiklikust luterlikuks

Selle aasta viimases loengus tutvustab Merike Kurisoo oma 2019. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritööd „Vahepealsed asjad ja vahepealsed ajad. Kirikuruumi ja pildikultuuri muutumisest katoliiklikust luterlikuks varauusaegse Eesti aladel“.

Doktoritöö huvifookus oli probleemistikul, miks ja kuidas kasutati varauusajal luterlikes piirkondades edasi olemasolevaid kirikuid, mis sai katoliiklikest piltidest ja kirikuvarast luterlikus kontekstis ja kuidas kohandati olemasolevad sakraalruumid vastavalt uuele konfessioonile ning muutunud liturgiale ja riitustele. Vaatluse all oli ka uue, luterliku kirikukunsti tellimine. Samuti olid oluliseks küsimused, milline oli kunstiteoste (tollases mõistes piltide ja esemete) “elu” vahetult nende valmimise järel, nende algses funktsioonis ja kontekstis ning milline oli nende samade teoste “järelelu”, kasutus ja tähendus uues ümbruses?  Doktoritöö pealkiri “Vahepealsed asjad ja vahepealsed ajad” oli esitatud metafoorina. Vahepealsed asjad osutasid siin sakraalsetele ruumidele, piltidele ja esemetele Martin Lutheri termini adiaphora ehk Mitteldinge tähenduses, mis tähistas luterlaste jaoks laiemat mõistet osutades kiriklikele praktikatele ja riitustele (k.a. pildid ja kirikuinventar), mis ei olnud ei keelatud ega lubatud. Vahepealse aja mõiste osutas uurimuse keskmes olevale 16. sajandile kui Eesti kirikuajaloo kontekstis üleminekuperioodile katoliikluselt luterlusele.  

Tagasivaate kõrval vaatab ettekanne ka ajas (ja doktoritööst) edasi ehk luterlusele ülemineku kajastumise piirkondlikele ja ajalistele erinevustele ja praktikatele Eesti eri piirkondade varauusaegses kirikukunstis.