„Võim“ Kadrioru pargis ja Kadrioru kunstimuuseumis

Avaneb triloogia „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ viimane osa „Võim“ Kadrioru pargis ja Kadrioru kunstimuuseumis, reedel, 8. septembril kell 17.00. Näitus on avatud 1. oktoobrini.

Võim on enesekehtestamise atribuut, kellegi või millegi üle valitsemise eeldus. Võim on alati suhe kellessegi või millessegi. Igasuguse struktuuri toimimiseks on see ühteaegu vajalik, aga ka ohtlik, ahvatlev, peibutav, kohutav ja hirmutav, allasuruv, kontrolliv.

Kadrioru park võib vaadata igal tasandil võimusümbolina: park kui inimese loodud tehislik kooslus, Peeter I ehitatud Kadrioru loss kui võõra väe kinnistamise märk, presidendi loss kui poliitilise võimu kehastus, Eesti kunstimuuseumi peahoone Kumu kui kunstivõimu märk. Ükski neist tasandeist ei kehasta endas pelgalt hierarhilist, võõrandunud tähendust: park ühendab inimesi ja seal on maa-alasid, kus looduslik keskkond saab vabalt areneda ja toimida, presidendi institutsioonil on diplomaatiline, lepitav funktsioon, nüüdisaegne kunstimuuseum on kunstnikke ja vaatajaid ühendav demokraatlik multifunktsionaalne paik.

Projekt „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ on toiminud teatepulga edasiandmisena: kuraatorid kutsusid kunstnikud Vana-Võromaa kultuurikotta, seal osalenud kunstnikud andsid oma teatepulga edasi Tartu „Vaimu“ näitusele ning Tartus osalenud kunstnikud kutsusid Tallinna „Võimu“ näituse osalejad. See ei ole kuraatori(te) võimukepi all (vertikaalse võimusuhtena) kulgenud kooslus, vaid see on toiminud horisontaalse edasiarendusena, kuigi ka kuraatorid on andnud teatepulga edasi ja kutsunud oma kunstnikud.

„Võimu“ näituse juhatab sisse kuraatorite ühisprojekt, nagu see oli eelnevate näitusepaikade puhul Võrus ja Tartus, nii on ka seekord selle teostanud Marje Taska ja installeerinud Reinhold Rutks. „Väe“ näituse juhatas sisse hõbedane kokku rullitud tilluke käsikiri tekstiga „Sanctus praesens“, vaimukontseptsiooni kandis viiskümmend korda suurem modernistlik masin, mis edastas näituse sõnumi „Pax in sancto present“ telegraafikoodina. „Võimu“ sümboolset objekti, vikatitega võimuratast võib vaadata võimuiha absurdsuse võrdkujuna.

„Võimu“ teosed võib tinglikult kolmeks jagada: kunstnike mõtisklus praeguse inimühiskonna ja sealsete võimusuhete üle, olgu siis riigi või kunstimaailma mõttes (Jüri Ojaver, Kirke Kangro, Edith Karlson, Raul Keller, Mikk Madisson), antropotseenist tingitud inimese ja looduse suhete ja nende tagajärgede tõlgendus (Madlen Hirtentreu, Urmas Lüüs, Jonas Johansson) ning kolmandaks nii-öelda avatud tähendusega teosed, kus on segunenud inimühiskond ja looduslik keskkond ning mida saab tõlgendada keskkonna aga ka inimsootsiumi võimusuhete kaudu (Britta Benno, Flo Kasearu ja Elina Vitola, Fideelia-Signe Roots).
Väljapaneku lõpetab Tanja Muravskaja Kadrioru kunstimuuseumi riigivanem Konstantin Pätsi toas eksponeeritud videoteos, kus Eesti siiani ainus naissoost president Kersti Kaljulaid arutleb küsimuse üle, kuidas täita võim targa vaimu ja tõelise väega.

Triloogia „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ lõpetab kuraatorite ja kunstnike ühissõit Kütioru tammetsõõru, et sinna lähistele istutada Kadrioru pargis kasvanud tammeistik. Võim naaseb sümboolselt väe juurde, et sirguda väepaigas.

–