EKA Galerii

Taavet Jansen, Liis Vares „Inimeses hoitud”
21.08.–13.09.2023, T-L, kell 12.00–18.00
EKA Galerii, Kotzebue 1

Olete oodatud Taavet Janseni ja Liis Varese näituse avamisele 21. augustil kell 18.00 EKA Galeriis! Näitus ja kaasuvad üritused kuuluvad SAAL Biennaali programmi. 

„Inimeses hoitud“ on lavastatud installatsioon, mille raames pannakse võrsuma üks idee, mida saab toita kõigega, mida üks miski, mis siia maailma on sündimas, peaks teadma ja kogema.  Kasvaval ideel on galeriis turvaline ja soe. Nagu ema üsas. Publik saab ideed kogu kujunemisperioodi vältel mõjutada, EKA Galeriis teda külastada, osaleda olukorda lahkavatel tuuridel ning virtuaalsetel ultraheliuuringutel, näha teiste vaatajate sekkumiste jälgi. 

Selles teoses uurivad autorid tähenduse kujunemise ja vastutuse võtmise mehhanisme ajutises kogukonnas, ühe kollektiivse kunstiteose näitel. Autorid ehitavad kujuteldava tunneli, justkui nabanööri, virtuaalse ja reaalse vahele, kus kunstiudu hajudes saavad kõik omavahel kohtuda, sõltumata sellest, mis on su geograafiline asukoht või suhe “reaalsusesse”.

„Astud näitusesaali nagu kehakoopasse, teod väljendavad vaid reetlikkust. Sisikonnast otsitakse ühte ja kõikemääravat tähendust.” – Ene Mihkelson

Sündmused:
21.08, kell 18.00 – näituse avamine
24.08, kell 18.00 – Taavet Jansen ja Liis Vares “Kuraatorituur”
25.08, kell 22.00 – Liisbeth Kala, Germo Toonikus „Tähenduse tegemine”
30.08, kell 16.00 – „Keharünnak”

Keel ei ole takistuseks! Täpsem info: https://saal.ee/performance/inimeses-hoitud-1823/

Taavet Jansen on kunstnik ja loovuurija kes huvitub digitaalsetest kunstidest, virtuaalsetetest kunstisündmustest ja eksperimentaalsetest etenduskunstidest. Taavet on ka üks kunstirühmituse e⁻lektron alustajatest, õppejõud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ja doktorant Eesti Kunstiakadeemias. Tema põhiline tööruum on olnud blackbox teater, kuid viimastel aastatel on tema looming voolanud teatrist välja – internetti, arvutisse, valdkondade vahele.

Liis Vares on koreograaf ja kunstnik. Tema praktika keskmes on kaasaegne keha. Tähelepanu on tema „tantsija“, kellega ta tantsib mustas kastis, valges kuubis ja hallikates toonides veebiplatvormil. Ta mängib piiridega füüsilise ja vaimse, isikliku ja sotsiaalse vahel. Järgides oma uurimisküsimust: mis tunne on/mida tähendab olla kehas, sukeldub ta üha enam kunsti ja olemise transmediaalsetesse sfääridesse.

Autorid, lavastajad: Taavet Jansen, Liis Vares
Valguskunstnik: Jari Matsi
Heli- ja videokunstnik: Taavet Jansen
Dramaturgid, koreograafid: Liis Vares, AI
Etendajad: Germo Toonikus, Liisbeth Kala
Programmeerija, veebidisainer: Kristjan Jansen
Produtsent: Kati Saarits
Kaasprodutsendid: EKA, e⁻lektron, ACuTe

„Kive pehmeks rääkida”
Sophia Hallmann, Loora Kaubi, Mattias Veller, Oliver Wellmann
15.07–10.08.2023
Avamine 14.07 kell 18.00

Olete oodatud näituse „Kive pehmeks rääkida” avamisele 14. Juulil kell 18.00 EKA Galeriis! Sissepääs näitusele on Kotzebue tn kaudu.

Kujund „kive pehmeks rääkida” viitab, et inimene on suuteline mõjutama või manipuleerima ka kõige kõvemaid ja kangekaelsemaid esemeid, sarnaselt sõnade võimele viia emotsionaalse läbimurde või muutuseni.

Kunstnikud leidsid ühise keele tegeledes sellega, mis on neist endist suurem: olgu selleks nähtused, mis ulatuvad ajas kaugele tagasi või need, mis eksisteerivad kollektiivses teadvuses. Kive võib näha kui tänaseni kestvate vanade ideede kehastusi. Mõned neist on unustuste hõlma langenud, teised seisavad ikka veel nagu monumendid. Paljud neist sooviksime oma õlgadelt heita, aga tihti on nad selleks liiga rasked. Maailmavaatelised süsteemid on õppinud muutustele vastu panema, sünnitades oma pooldajate peades väärkujutlusi.

Sophia Hallmann’i teoses on suhkur muudetud klaasi meenutavateks okasteks. Installatsioonis “Hüperstiimulid” kõrvutab ta materjali haprust ja magusust okaste ohtliku teravusega. Need vastandlikud omadused koonduvad magusa valu mõisteks. Teos äratab lisaks nägemisele ka maitse- ja kompimismeeled ning osutab naudingu ja ebamugavuse keerukale suhtele. Isomaltsuhkur on muundatud näiliselt luksuslikuks klaasjaks esemeks. Kuna nii oksad kui suhkur on orgaanilised, siis ükskord nad lagunevad ja purustavad luksuse loodud illusiooni igavesest turvalisusest.

Veenmine on reaalsuse kujundamise tööriist. Seda saab kasutada, et luua kujutelma ohutusest, millega kaasneb vaid petlik rahulolu. Loora Kaubi teos käsitleb seda, kuidas patriarhaalse süsteemi võimutsemine väljendub vägivaldse arhitektuuri kaudu. Kaubi etendab väändunud, sillapositsioonis vaataja poole kõndivat keha, mis viitab rõhumisele allumisest tingitud vaimsele kahjule. “Käsi ja meel järgivad kurja teed” loob pinnase, et mõtiskleda ebamugavuse ja vaenulikkuse üle koreograafia ning esemete abil. Kas välismaailm on see, mille eest end kaitsma peab, või peab kaitsma välist ka enda sisemaailma eest? Piirdeaed on materiaalne kehastus hirmust, mida tunnevad kõik, kes ei seisa turvaliselt võimuhierarhia tipus.

Neile, keda muidu kuulda ei võeta, võivad hääle anda lood. Loovestjat julgustatakse end kuuldavaks tegema ning tal on võimalus väljendada oma tõlgendusi näiliselt objektiivsetena. Oliver Wellmann’i looming tiirleb ümber müütiliste traditsioonide uurides neis peituvaid vastuolusid. Teos “Raunen (Põlengud)” pärineb käimasolevast performance’ite seeriast “Raunen” (saksa k. ‘tõe sosistamine’), kus sünged maapiirkondadest inspireeritud maailmad segunevad autofiktiivsete elementidega. Hein süttib sageli iseenesest ja tekitab suuri tulekahjusid. 

Veel üks suur lugu on müütiline rahvusnarratiiv, mis kõrgub kaljuna indiviidi kohal. Mattias Veller väljendab oma rahulolematust, et peab seda koos kõigi selle vasturääkivustega aktsepteerima. Üksinda on ta võimetu jäika rahvusmüüti pehmeks rääkima, seega otsustab ta rollid ümber pöörata. Installatsioonis “Eesel Eestis” näitab ta, millistel absurdsetel viisidel kollektiivset identiteeti kujundatakse. Teda huvitab, kuidas uskumine töötab ja kuidas kergeusklikke ninapidi vedada.

Teoseid näitusel “Kive pehmeks rääkida” võib vaadelda kui kunstnike tõlgendusi nende endi ja suurte väliste jõudude vahel valitsevatest pingetest. Olgu tegu nõustumise, talumise, protesti või domineerimisega – kõigis teostes ilmneb mingisugune veenmise element. Selle tõhusust ei saa aga kunagi ette teada.

​​Sophia Hallmann (s. 1995) elab ja töötab Berliinis, ta õpib Berliini Kunstiülikoolis skulptuuri ja installatsiooni. Tema tööde keskmes on erinevad vormi võtmise tehnikad ja valu valamise protsessid, kus mängib tähtsat rolli kunstilise objekti ja materjali vaheline seos. Sageli kutsuvad tema teosed esile pingestatust inimkeha suhtes, tulenevalt kasutatud või kujutatud esemete omadustest. Eesti Kunstiakadeemias veedetud Erasmus vahetusõpingutel osales Sophia Hallmann EKA Noore Skulptori Preemianäitusel 2023 ja võitis seal 3. koha. Lisaks on ta osalenud mitmetel grupinäitustel Berliinis ja pälvinud Tutsek Foundation Glass Class-i stipendiumi.

Oliver Wellmann (s. 1991) on Saksamaalt pärit kunstnik, kes elab ja töötab Berliinis. Wellmann õpib hetkel Berliinis UdK Vabade Kunstide Teaduskonnas, osakonnas Performance/Skulptuur. Tema kunstipraktika seob omavahel sisemisi allikaid välimistega või nendega, mis on mahajäetud. Tema tööde kujundid ringlevad selgelt maapiirkondade, folkloorsete traditsioonide ja vaimse võimestatuse, näiteks nõiduse ümber. Oliveri kunstiline uurimustöö nõiakunsti kohta kaasaegses kontekstis tõstatab küsimusi ühiskonnas, mis januneb tähenduse ja vaimsuse järele, kuid kus need mõlemad samaaegselt ka kaduvate nähtuste alla liigituvad.

Loora Kaubi (s. 1998) on Tallinnas töötav kunstnik. Ta on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia Vabade kunstide teaduskonnas. Ta on end täiendanud Viini Kunstiakadeemias ja Mexico City’s Casa Lü residentuuris. Kaubi praktika keerleb ümber (naise) keha ja sellesse puutuvate ühiskondlike ja sotsiaalsete suhete. Ekseldes päris ja väljamõeldu vahealal, keskendub ta oma töödes kõhedusttekitavatele, intensiivsetele tundmustele, mida stseeniloome kaudu etendada. Kaubi on pälvinud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu Nädalapreemia ja 2023 aasta jaanuaris toimus tema isikunäitus “Inimene ei näe kunagi unes päikest” Uus Rada galeriis. Lisaks on Kaubi osalenud näituste ja performance’itega Tallinnas, Narvas, Haapsalus, Valgas, Viinis ning Mexico Citys.

Mattias Velleri (s. 1998) kunstipraktikas on läbivad teemad füüsiline töö ning inimese ja materjali suhted. Otsuste tegemisel on ta minimalistlik ja materjalis täpne, tihti kasutades aeganõudvaid käsitöölisi tehnikaid. Hetkel huvitub ta enim kollektiivsest teadvusest ja ajaloost. Teda on autasustatud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu Nädalapreemiaga. Velleri tööd on olnud grupiprojektides ARS projektiruumis ja Uus Rada Galeriis (2023), EKA galeriis (2022) ja paarisnäitusel Lõputu elu galeriis (2021).

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, UdK Berlin, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Eestis

Täname: Ulvar Kaubi, Saara Liis Jõerand, Elss Raidmets, Patrick Zavadskis, Mirje Veller, Riina Veller, Karl Linnasmägi (OÜ NovaElement), Valge Kuup OÜ

“Kaasaegne joonistamine: kujutlemine kihtides”
Triin Anijalg, Maria Hindreko, Sander Karjus, Kassandra Laur, Rebecca Norman, Helena Pass, Mia Rulli, Nana Schilf, Sirel Tammisto
Kuraator ja juhendaja: Britta Benno
23.05–17.06.2023
Avamine: 22.05 kell 17.00

Olete oodatud Britta Benno juhendatud joonistamise kursuse näituse “Kaasaegne joonistamine: kujutlemine kihtides” avamisele 22. mail kell 17.00 EKA Galeriis!

Joonistamise avatus ja liminaalsus – vaheseisund, lävel paiknemine – kannab endas muutumise, mitte-miski-olemuslikult-olemise ja hübridiseerumise tohutut potentsiaali. Saamine millekski või kellekski mõjub nagu voolamine või nagu kirjutamine: see on koht, mis vajab ühist konstrueerimist; see on aeg, mis ei jookse lineaarselt. Lõpliku valmisolemise asemel on saamine, materjalide ja žestide lõputu lahtirullumine, piiritu potentsiaal. Kunstitehnikatega töötamise  protsessid sarnanevad m/Maa(stiku) kihtide tekke kirjeldustega. Trükkides, maalides, joonistades ja installatsiooni ehitades lisanduvad alusele järjest uued kihid materjalide, värvide, (mõtte)liikumiste ja teiste kujutamisvahendite jälgedest. Trükkimise puhul loovad jälje ülekande eri meetodid ja mehhanismid. Otse lõuendile või paberile joonistades kasvatab uue jäljekihi pliiatsi või pintsli ots. Mõnel juhul võtame kihi aga hoopis ära – kustutades, veega maha pestes või kangast ribadeks käristades.[1]

Näitusel on eksponeeritud valikaine raames valminud tudengite teosed. Kursuse eesmärgiks oli kaasaegse joonistuskunsti kriitiline lahti või uusmõtestamine erinevate näidete vaatamise, tekstide lugemise ja eksperimentaalsete ülesannetega. Kihilise töömeetodi kasutamine rakendus osalejate kunstipraktikas: katsetuslike materjalide ning vormistuste kihiline kombineerimine joonistuskunstis.

Avatud kell 15—18

Maikuus on võimalik osa saada EKA vabade kunstide teaduskonna erialahindamistest: iga päev on galeriis eksponeeritud uus väljapanek üliõpilaste kursuselõpu töödega.
Näha saab kaasaegse kunsti, graafika, installatsiooni ja skulptuuri ning maali õppekavade töid. Esimesel vahetusel on lisaks näha ka disainiteaduskonna joonistuse kursus. Maratoni igal hommikul installeeritakse uus näitus, õhtul väljapanek taandub järgmise ees. Loodetavasti suudavad vaatajad noorte kunstnike tempoga sammu pidada.

AJAKAVA:

02.05. Maal, juhendajad Merike Estna, Alice Kask, Kristi Kongi, Holger Loodus
03.05. Fotograafia, juhendaja Madis Kurss
04.05. Anatoomiline joonistamine, juhendajad Maiu Rõõmus, Matti Pärk
05.05. Joonistamine, juhendaja Tõnis Saadoja
08.05. Joonistamine, juhendaja Ulvi Haagensen
9.05. Joonistamine, juhendaja Lilli-Krõõt Repnau
10.05. Abstraktne joonistamine, juhendaja Tõnis Saadoja
11.05. Graafika, juhendajad Charlotte Biszewski, Eve Kask, Rene Haljasmäe, Viktor Gurov
12.05. Graafika, juhendajad Kadi Kurema, Maria Erikson, Charlotte Biszewski, Britta Benno
15.05. Fotograafia, juhendajad Marge Monko, Paul Kuimet
16.—17.05. Stsenograafia, juhendajad Ene-Liis Semper ja Mark Raidpere
18.—19.05. Kaasaegne kunst, juhendajad Marge Monko, Kirke Kangro, Merike Estna, Taavi Talve, Anu Vahtra, John Grzinich, Paul Kuimet, Taavi Piibemann, Sirja-Liisa Eelma, Eve Kask, David K. Ross

EKA Galeriis esineb reedel, 14. aprillil kell 19.00, grupinäituse “Entroopia kadalipp” raames etenduskunstnik ja eksperimentaalmuusik Vaim Sarv (EE/USA),

Vaim kasutab oma häält ja elektroonikat, resoneerides näituse teemadega, mis keerlevad läänemaailma-järgse rahvuse mõistete poorsuse ümber. Teemaks identiteet ja selle kummitavad lood.

Sissepääs on tasuta!

„Entroopia kadalipp”
Zody Burke, Taylor “Tex” Tehan, Joonas Timmi, Lauri Raus
06.—28.04.2023
Avamine: 06.04, kell 18.00

Pole midagi müstilisemat televiisorist, mis mängib tühjas toas … äkitselt paljastab televisioon oma tõelise olemuse: ta on video teisest maailmast ega ole otseselt kellelegi suunatud, näidates ükskõikselt oma pilte, olles samas ükskõikne enda edastatud sõnumite vastu (väga hästi võib kujutleda teda töötamas ka pärast inimese kadumist siit maailmast).

— Jean Baudrillard, Ameerika

“Entroopia kadalipp” kutsub vaatajaid sisenema transmuteerunud ruumi. Näitust inspireerisid lapsepõlvega seotud, nostalgiast koormatud mälestused: suveõhtused seiklused lõbustusparkides ja maanteeäärsetes motellides.

Mängides selliste ruumide psühhogeograafiast tulenevate ootustega, juhatab näitus vaatajaid mõtisklema vastuolu üle, mis valitseb meie päritud maailma fantaasiate ja soojeneva planeedi tegelikkuse vahel.

Solastalgia on mõiste, mis kirjeldab keskkonnamuutustest põhjustatud emotsionaalset või eksistentsiaalset ärevust. Näitusel materialiseerub solastalgia narratiivi põimitud teoste ja artefaktidega. “Entroopia kadalipp” on meie kaasaegne apoloogia, mis kasutab arhitektuuri kui arhetüüpi ja uurib läänelikustumise järgseid arusaamisi rahvuslikust identiteedist ja selle kummitusliku ajaloo poorsust. Siin selgub, et antropotseeni tingimustes hägustuvad varasemalt tunnetatud piirid utoopia ja düstoopia kategooriate vahel.

Jätkates keskkonna ja arhitektuuriga transformatiivselt tegelevate teoste traditsiooni, nagu näiteks Gregori Schneideri “Totes Haus u r” ja Jonah Freemani “Hello Meth Lab in the Sun”, aga kuulatades ka Robert Ashley hiliskapitalistlikust melanhooliast kannustatud ooperikompositsioone, rullub “Entroopia kadalipp” lahti lineaarse arheoloogiliste väljakaevamiste rajana. See on narratiiv liikumisest ja kohatusest, mis lähtub arusaamisest, et nähtamatud ja emotsionaalsed kujutelmad saab tuua nähtavasse sfääri ja tekitada igatsuse, hirmu ja isegi kohutava õuduse tunnet.

Kommentaar kunstnikelt…

Maanteeäärne motell on Ameerika Ühendriikide mandrialal korduv tunnusjoon, mis on aga täiesti puudu Eestist. Seda nähakse kui iseenesestmõistetavat kohta, kus väikesed tragöödiad võivad aset leida. See on paik, mis hoolimata arvukusest mandri osariikides paistab nähtamatu välismaailmale ning tänu millele allasurutud emotsioonid kerkivad kergelt pinnale. Näitusega “Entroopia kadalipp” on meie eesmärk ebatavalises asupaigas tegeleda sürreaalsusega, mis hägustab mälu ja ajaloo kokkupuutepunkte ning luua kummituslik simulaakrum ruumist, mis eksisteerib erinevate kohtade vahel. Meie koostöö jaoks on oluline kultuuri poeetiline muundumine, mis leiab aset, kui maailma erinevates kohtades asuvad riigid peegeldavad ja mõjutavad üksteist.

Meie kontseptsioonile on omane arusaam, et Ameerika Ühendriigid eksisteerivad osaliselt meedia poolt alalhoitud fantaasiana. Kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Ameerikast, kuid hoolimata sellest on meie kogemus oma koduriigist teistsugune, kui see Ameerika, mis asetseb kultuurilise status quo kujutelmades. Teised kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Eestist ja on märkimisväärse osa oma ajast pühendanud Ameerika üle fantaseerimisele ning nende fantaasiate võrdelmisele faktidega. USA-ga ausalt tegelemine tähendab, et tuleb rinda pista kõikjal varitsevate varjudega, mis korraga seisavad vastu tõele ja domineerivad riigi emotsionaalses kartograafias, aga ka lõputu hulga populaarsete fantaasiatega, mis pakuvad alternatiivseid pilte sellele USA-le, nagu ta päriselt olemas on.

Zody Burke on Ameerika multidistsiplinaarne kunstnik, kes kritiseerib oma töödes hiliskapitalismi absurdsust ning sellest võrsuvaid mütoloogiaid ja arhetüüpe, jättes samal ajal ruumi ka vahepealsustele, et soodustada erinevaid koosolemise viise. Ta töötab muuhulgas skulptuuri, illustratsiooni ja heliga ning soovib oma loominguga näidata, et ühiskondlikud arusaamised identiteedist, sümboolikast, jõhkrusest ja hierarhiast võivad olla haprad ja meie enda kujundada, ent ometi vormivad need paradoksaalselt peaaegu kõiki meie elu tahke.

Taylor “Tex” Tehan on Ameerika Ühendriikidest pärit interdistsiplinaarne loomeinimene ja Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriprogrammi üliõpilane. Ta töötab tekstiili, heli, metalli, puutöö ja filmiga ning tema loomingut kannustab Lääne-Ameerikaga seotud maastik, nostalgia, spekulatiivne tulevik, mütoloogia ja romantika. Tehan on varasemalt tegutsenud moevaldkonnas, töötades disainerina erinevate brändide jaoks ja teinud oma viimase praktika Louis Vuittoni meesteriiete disainitiimis Pariisis. Tema huvid kohtuvad moe, muusika, kaasaegse kunsti, filmi ja graafilise disaini kokkupuutepunktis, panustades neis rõhku just keskkonna-kogemuslikele teemadele.

Joonas Timmi on Eesti kunstnik ja disainer, kes uurib kaasaegse käsitöö identiteeti, kombineerides traditsioonilise puutöö tehnikaid VR-modelleerimise, 3d-printimise ja CNC-freesimisega. Üks tema viimastest teostes “Tõmme” oli 2022. aasta jaanuaris eksponeeritud Hobusepea galeriis näitusel “Teostamata olevik”. See installatsioon kombineeris looklevaid vineerist vorme tekstiiliga, luues alternatiiv-reaalsustest inspireeritud trooniliku struktuuri.

Lauri Raus on Eesti laulukirjutaja ja kitarrist, kes on enim tuntud oma töödega kaasaegse kantri ja shoegaze’i bändis Holy Motors. Ta tegeleb oma loomingus läänelike muusikatroopidega distantsilt, muutes oma tõlgenduse Americanast millekski peenetundeliselt erinevaks ja täiesti ainulaadseks. Rausi bändi esindab New Yorgi indie-plaadifirma Wharf Cat, mis on võimaldanud tal tuuritada USA-s ning lõhkuda, laiendada ja muuta oma suhet muusikalise traditsiooniga, mida ta kasutab oma loomingu alusena. Raus õpib Tallinna Ülikoolis antropoloogiat.

Ära ületa teise piire!
17.03-25.08.2023
EKA väligalerii, Kotzebue 1
Avamine: 17.03 kell 16.00 EKA fuajees 

Osalevad kunstnikud:
Kristiina Aarna, Karola Ainsar, Katharina Grepp, Kärt Heinvere, Annika Hint & Irmeli Terras, Maria Kapajeva, Sanna Kartau, Hanna Eliise Kask, Karis Kivi, Maria Izabella Lehtsaar, Annemarie Maasik, Marlene, Susanna Mildeberg, Katariin Mudist, Enn Nazarov, Liisa Niit, Katerina Rothberg, Pamela Samel, Tiina Sööt, Daria Titova, Kadi Viik, Laura Vilbiks

Feministeerium ja EKA Galerii kutsuvad: näituse „Ära ületa teise piire” avamine 17. märtsil kell 16.00 EKA fuajees!

72 protsenti tudengitest on vähemalt korra kogenud seksuaalset või soolist ahistamist ülikoolis, mis väljendub tavaliselt stereotüpiseerivates märkustes, seksuaalse alatooniga jutus, kahemõttelistes naljades või kohatult vahtimises.*

Igal inimesel on õigus otsustada oma keha puutumatuse üle ise. Kuidas enda piire kehtestatakse, sõltub palju kultuurilistest normidest ja seadustest. Seksuaalsuhted peavad põhinema kõikide osapoolte selgel nõusolekul. Vaba nõusolek tähendab seda, et seksuaalsuhtes olevad osapooled võivad igal hetkel otsustada, kas nad soovivad jätkata või tegevus peatada ja olla kindlad, et nende piire arvestatakse. Üksteisega arvestamine trotsib vägivalda ja ebavõrdsust loovaid stereotüüpe ja loob emotsionaalselt turvalise õhkkonna.

2017. aasta Istanbuli naistevastase vägivalla konventsioon, mille on teiste seas ratifitseerinud Eesti, näeb ette vägistamise definitsiooni muutmise karistusseadustikus selliseks, mis lähtuks nõusolekupõhisest seksuaalsuhtest kui normist, millest kõrvale kaldumine on vägistamine. Seaduse kõrval on oluline ühiskonnas ühiselt aru saada, et kõigil on õigus kehalisele ja vaimsele enesemääramisele. 

Näitusele valisime konkursile esitatud pildid, mis käsitlevad seksuaalse nõusoleku kultuuri põhitõdesid ja astuvad vastu stereotüüpse suhtumisega tekitatud probleemidele.

* 2020. aasta Eesti Üliõpilaskondade Liidu uuring „Sooline ja seksuaalne ahistamine Eesti kõrgkoolides“

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Active citizens fund

Teiselpool sinist sealpoolsust

Denisa Štefanigová koos Johanna Ruukholmi ja Marleen Suviga. Kuraator Yilin Ma. 

16.02–16.03.2023
Avamine 16.02, kell 17.00

Kultuuriajaloolane Astrida Neimanis kirjutab raamatus “Hüdrofeminism ehk veekoguks muutumisest”, kuidas meie ja teiste vaheline ruum on sama-aegselt nii, kauge kui eelajalooliste vete laotus, kui lähemal meie oma nahast. Štefanigová näitusel “Teiselpool sinist seapoolsust” sulavad inimesed hoovusteks, et siis teiste olevustega jagatud kehas ühes elada. 

Štefanigová praeguste tööde keskmes on voolav liikumine inim- ja mitte-inimsubjektide vahel, kus elusolendid pole teineteisest puutumata ega lahutatud. Nagu kõike hõlmav vesi, mis hoiab meid kehades ringlemise läbi lõpmatult kestvas saamise seisundis, immitsevad Štefanigová teosed “Teiselpool sinist sealpoolsust” endast välja uutele territooriumitele. Spetsiaalselt näituse jaoks loodud teoste kaudu, uurib “Teiselpool sinist sealpoolsust” võimalusi kokkuvoolamiseks ja ühtesulamiseks, tehes seda sarnaselt meie kehade soontes endasse suubuvale veele. 

Kui vaadata Štefanigová teoseid läbi sidususpuntkide, võib märgata nende välja joonistumist ja nende juurdumist – nii heas kui halvas – meie eraelusse. Neimanis on kirjutanud, kuidas: “Hoolimata sellest, et me oleme kõik veest tehtud, teineteisse nõrguvad ja voolavad kehad, paneme me vastu täielikule ühtesulamisele, ainelisele hävingule. Täpsemalt, me lükkame seda edasi kuniks “põrm saab põrmuks ja vesi veeks””. Tõestuse sellele väitele saab leida Štefanigová’ teostes, kus vesi, õhk ja meid siduv miski töötavad kehadevahelise suhtlusvahendina, ühendades vaatajaid ning hõlbustades kehalisusest teadlikuks saamist. Nõnda lähenedes tõusevad nähtavale nii olnud kui olev. Meie kehad hoiavad endas minevikku, kiikudes samaaegselt tuleviku äärel. Oleme keset kestvat endaks saamise seisundit, milles puudub taassünni naiivsus. 

Štefanigová lähenemises, mis esitab väljakutse inimliku ja mitte-inimliku piiridele – kõigele, mis hoiab neid kahte sfääri sotsiaalselt ja keskkondlikult lahus – on midagi kvääri. Nagu selle kohta on kirjutanud bell hooks: “Kväär ei tähista seda, kellega sa seksid. See võib küll olla osa sellest, kuid kväär tähistab seesmise mina vastaseisu ümbritsevaga ning tungi selles luua ja leida koht vestluseks,  edenemiseks ja armastuseks”

Štefanigová praktikas täidab vesi olulist rolli – alustades veest, millest koosneb akrüülvärvi keha, lõpetades vee enda kuivamisjälgedega lõuendil. Štefanigová ühe joone tehnika äratab maalides mingi niiske tõe – peegelduse, mis on lõpmatus liikumises. Asetades maalid teineteise kõrvale, loob Štefanigová laine, mis voogab läbi ruumi. 

Näitusel on eksponeeritud Denisa Štefanigová maalid ja installatsioonid koos Marleen Suvi skulptuuridedga. Näitust saadab piiratud tiraažiga kataloog, mis uurib näitust läbi kunstnik Denisa Štefanigová ja kuraator Yilin Ma dialoogi. Kataloogi on kujundanud Johanna Ruukholm. 

Denisa Štefanigová (s. 1995) on Tšehhi kunstnik, kes töötab peamiselt maali vallas. Ta kaitses hiljuti magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti õppekavas – bakalauresusekraadi Brno tehnikaülikooli vabade kunstide teaduskonnas, olles ennast lisaks täiustanud õpingutel Bilbaos aastal 2021. Štefanigová oli sel aastal üks 15 nominendist ülebaltikumilisele Young Painter Prize-ile. Tema viimasteks näitusepaikadeks on olnud MO muuseum Vilniuses, Hobusepea ja Hoib galeriid. Štefanigová teoseid võib leida nii KogArt-i kui SYNLAB-i kogudest. Sel aastal ootavad teda nii isikunäitused Tallinnas, Prahas kui grupinäitus Ungari kunstniku Asztrid Csatlosega Brnos. 

Marleen Suvi (s.1998) on kaitsenud bakalaureusekraad Eesti Kunstiakadeemia maali erialal ning on hetkel EKA magistrant kaasaegse kunsti õppekaval. Oma praktikas uurib Suvi inimkeha ja -hinge vastastikust põimumist. Parasjagu on tema käsitlevate ideede keskmes endaga kohtumise võimalikkus, vastuse leidmine küsimusele: “kuidas lasta lahti isekusest”, ning mida tähendab enda kujutamine seksuaalsel viisil.
Valdav enamus Suvi loomingust on autoportreed. Haikuloome puhul on kunstnik proovinud mõtestada tühje, teaduvustamatusest pinnale kerkinud, otsekui kellelegi teisele kuuluvaid fraseeringuid. Peamisteks materjalideks, millega kunstnik töötab, on õlivärv, lõuend ja klaas. Tema hiljutistest näitusteks vääriksid välja toomist “Külaline” (Hobusepea galerii, 2022) ning “Et keha ei unustaks” (Vent Space, 2021).

Johanna Ruukholm (s. 1996) on graafiline disainer ja kunstnik, disainistuudio Jojo&me liige. Ruukholmi haardeulatus graafilise disaini vallas on lai, ulatudes veebilehtedest illustratsioonideni ning ta naudib väga lugude jutustamist läbi erksate ja mõistatuslike tegelaste ja maailmate. Peale igapäevase töö arvuti ja joonistusvahenditega, loob Ruukholm keeramilisi skulptuure ja tarbekunsti Nestworkersi brändi alt. Ta on samuti üks Tallinnas toimuvate peoürituste sarja “HoneyCombat” loojaid.

Yilin Ma (s. 1995) on Helsingis baseeruv kuraator ja kirjutaja, kes töötab kirjanduse ja visuaalkultuuri lõikepunktides, fookuspunktiga Ida-Aasia kväär diasporaa narratiividel ja kväär-feministlikel mõistmisviisidel lüürilise ja materjaalse lõikepunktides. Praegusel hetkel on ta omandamas magistrikraadi näituse-uuringutes Helsingi kunstiülikoolis. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia

Näituse avamisjoogid pakub Punch

Aleyna Canpolat, Andrea Gudiño, Alp Eren Özalp “Meie minu sees” EKA Galeriis 17.01—09.02.2023

Avamine: 17.01 kell 16.00

Andy Goldsworthy on öelnud, et unustame tihti ära, et meie olemegi loodus. Kui kaotame sideme loodusega, oleme kaotanud ka isennast. Näituse autorid Aleyna Canpolat, Andrea Gudiño ja Alp Eren Özalp saavad EKA-s kokku maailma eri otstest Türgist ja Mehhikost ning õpivad urbanistika ja animatsiooni erialadel. Ühise osana kajastavad nad käesoleval näitusel, millisena tajume paika, kus tunneme kuuluvust, mis aktsepteerib sind sellisena nagu sa tõeliselt oled. Loodus pakub ühist katust muulaste ja kohalike jaoks. Puuduvad erinevad piirid, keeled ja riigid. Loodus on ainus entiteet, kes võtab meid täielikult omaks. 

Näitus kutsub osalejaid läbi füüsiliste ja audiovisuaalsete elementide avastama puutepunkte looduse ja iseenda identiteedi vahel. Elemendid on segud erinevatest tekstuuridest, animeeritud aladest ja anonüümsetest siluettidest. Näitus pakub vaatajale perifeerset enesereflektsiooni kogemust isiklikest emotsioonidest läbi orgaaniliste elementide, ootamatute soovide, unistuste varjude ja ambientse ruumi. 

Aleyna Canpolat (s. 1998) on arhitekt ja disainer, kes on omandamas hetkel urbanistika eriala Eesti Kunstiakadeemias. Aastal 2021 lõpetas ta Yildizi Tehnikaülikoolis arhitektuuri eriala  magistriõppe. Loomepraktikas on tema fookus biofiilsel- ja jätkusuutlikul disainil. Haridustee käigus on ta kureerinud palju näituseid ja viinud läbi kunstnikuvestluseid ‘Mimarlık Bunun Neresinde?’ raames. Ta on pälvinud mitmeid auhindu erinevatel võistlustel osalemise eest.

Andrea Gudiño (s. 1993) on Mehhikost pärit rezissöör, animaator ja fotograaf. Tema töö animaatorina seisneb erinevate  segatehnikate kasutamises näiteks nagu stop-motion-, cut out-, rotoskoop- ja 2D tehnikad. Ta on hetkel üliõpilane Eesti Kunstiakadeemias animatsiooni MA õppes.

Alp Eren Özalp (s. 1997) on Türgi päritolu arhitekt ja disainer, kes õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemias urbanistika erialal. Ta on lõpetanud Yildizi Tehnikaülikooli aastal 2020 ning omab professionaalset töökogemust urbanistika- ja arhitektuuri valdkonnas. Tema nutika küla projekt Aserbaidžaanis pälvis eduka projekti tiitli. Selleks töötas ta välja vastava disaini ning puidust toodete kasutamiseviisi, kasutades puidunikerdamise tehnikat.

Neljapäeval, 8. detsembril, 2022, kell 18.00, toimub EKA galeriis Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna trükise Last Edit Was Seconds Ago. BFO19 esitlus. 

Trükis tutvustab 2022. a. Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonna lõpetanud bakalaureuseõppe (rühmatähis BFO19) 11 tudengi – Andra Junalainen, Laura Ruuder, Ivor Lõõbas, Elo Vahtrik, Imbi Sõber, Meel Paliale, Markus Mikk, Joosep Kivimäe, Kertu Rannula, Jana Mätas, Laura Maala – teostevalikut, mille hulka kuuluvad õppeaja jooksul teostatud tööd, lõputööde näituse vaated, lühiintervjuud tudengitega ja fotograafia osakonna professori Marge Monko essee.

Trükise kujundasid EKA graafilise disaini magistrid Alejandro Bellon Ample ja Björn Giesecke.

Esitlusel on trükist võimalik soetada soodushinnaga 15 €, hiljem 20 €. Tasuda saab nii kaardiga kui sularahas.

Täname: Sean Yendrys, Laura Kuusk, Reimo Võsa-Tangsoo
Sponsorid: Hartwall Eesti, Põhjala pruulikoda