Näitused

Brüsselis avanes monumentaalse skulptuuri ja installatsiooni näitus Sculptura #2, kus on väljas kaks Mari Männa teost “Varemed” ja “Päev 238”.

Sculptura toimub endises raudteejaama hoonekompleksis Tour and Taxis ja seal on esindatud kunstnikud 24 erinevast riigist. Näitus jääb vaatajatele avatuks 10. märtsini.

Tootemlike reljeefidega teos “Varemed” (2021) kätkeb endas ideed erinevate sfääride ühendamisest, olgu selleks reaalse ja vaimse dimensiooni lõimumine või ühendus tuleviku tasandiga. Skulpturaalne installatsioon meenutab arheoloogilist leiukohta, kutsudes külastajaid enda avavustest läbi käima ja reflekteerima teose tähendusvälja üle kaasaja pingelises kontekstis. Näitusel on samuti väljas Männa poolfiguur “Päev 238” (2022), mida kunstnik eksponeeris Ukraina sõja 238. päeval soolonäituse raames Vilniuses.

Kunstniku osalemist Sculptural toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Saatkond Brüsselis ja Sculpture Festival VZW.

20. – 31. jaanuarini on ARSi projektiruumis avatud Marten Esko installatiivne lavastatud keskkond “Apofeenia. 12 päeva praegusest ei ole tulevik”.

Keskkond osaliselt taaskasutab stseene ja kogemusi nii igapäevaelust kui ka varasemates loomingulistes projektides kasutatud materjale; osaliselt aga mitte.

https://www.arsfactory.ee/post/apofeenia-12-päeva-praegusest-ei-ole-tulevik

31. jaanuaril avatakse Haapsalu Linnagaleriis Eero Alevi (1983) näitus “Lauamäng ja lend paberist linnuga”. 

Väljas on pea paarkümmend maali ja joonistust, seal hulgas palju uudisloomingut. Näitus sai kunstniku sõnul alguse kahest motiivist – lauamängust ja tema laste valmistatud pabermeisterdustest. Lauamängu teekonnakujund mõjus metafoorina elule, paberist meisterdused on aga haprad ja loodud hävinema. “Maalides need esemed lõuendile, suudan ehk nende elupäevi pisut pikendada, mälestuse kaudu, mis neist kujutisena jääb,” ütleb Alev.

Alevi teosed kujutavad erinevaid unenäolisi jutustusi, kus tooni annab melanhoolne ja nostalgiline atmosfäär. Kuigi Alev alustab oma maale sageli fotodest, asetab ta reaalse maailma esemed, ruumid, inimesed ja olukorrad uutesse kooslustesse ning loob kujutluslikud maailmad.

–

Lauamäng ja lend paberist linnuga

Käesolev näitus sai kunstnikul alguse kahest motiivist – lauamängust ja tema laste valmistatud
pabermeisterdustest. “Lauamängu teekonnakujund või mängurada on lummav oma sümboolikaga kui metafoorina elule,” ütleb Eero Alev. “Täringuvise määrab teekonna kulgu ja saatust. Vahel võib rajalt kõrvale sattuda ja äragi eksida.”

Eero Alevi maalid saavad alguse ühest lõpuni selgitamata tundest. Tema maalide ideedel ei ole
selgeid kontuure, kunstnik ei proovi väita midagi konreetset. “Paberlinnuga võib lennata ükskõik
kuhu – kujutluse ääremaile,” ütleb ta. “Saab külastada möödunud aegu või kohti, kuhu kunagi pole sattunud, aga ehk oleks soovinud. Või lennata hetkedesse, mis veel tänasesse pole jõudnud.”

Ta oli juba lasteaias fanaatiline joonistaja ning jätkas kooliski, kusjuures Alev ei mäleta, et keegi oleks teda suunanud. See tähendab, et tema looming algas ja kujunes impulsiivselt: oli vaja teha midagi pildilist ning seda ilma raamideta. Säärane obsessiivne, kirglik ja pidurdamatu joonistamine jätkus teismeliseeani, kui Alevil korraga “kadus pind jalge alt”. Maalimisest polnud ta tol hetkel hakanud isegi unistama. Läksid aastakümned, Alev tegeles paljude muude asjadega, kuid seesama pildi tegemise tungilisus ei lasknud teda lahti. Elu oleks võinud juba ammu kulgeda mööda mahaseatud rööpaid, kuid sisemine impulss ei taltunud. 33-aastaselt astus Alev Eesti Kunstiakadeemiasse.

Järgnes taas kord midagi kirglikku, maalitegu polnud Alevi jaoks väga kergesti ratsionaliseeritav, pigem seostus see teatud sisemise ja sügavalt isikliku vajadusega, mida võib ehk nimetada isegi teraapiliseks. “Maalisin end vabaks,” ütleb Alev.

Teisel kursusel hakkas ta enda kompositsioonide peale mõtlema, muutus enesekindlamaks. Esialgse selgete piirjoonteta impulsi vundamendile hakkasid tekkima Alevi jaoks olulised stsenaariumid ning motiivid. “Maalin kõike seda, mis on minu ümber ja mind puudutab,” ütleb küll Alev, kuid kohe algusest peale tõusis oluliseks inimese kohalolu ja seda isegi ruumides, kus inimest (enam) ei ole. Kuid midagi üleliia metoodilist ei ole tema loomingus siiamaani. Teosed ei sünni kindlate sarjadena ega koondu tuumelementide ümber, vaid hargnevad erinevates
suundades, luues seeläbi erinevaid vaatenurki sellele, mida erialases kirjanduses nimetatakse “reaalsuseks”.

Alevi süžeed on sageli sattumuslikud ja isegi õrnalt sürrealistlikud, liites erinevaid elemente, nihestades ruumi ja nii edasi. Ent ühendava joonena torkab silma melanhoolia ja aja möödumise tajumine. “Üksindus, igatsus, nostalgia, mälestus, meenutus, nukrus ja üksindustunne – need on minu jaoks põhilised,” ütleb Alev ise. Nii ka käesoleval näitusel. “Paberist meisterdused on väikesed, ebatäiuslikud ja haprad, mis annabki neile oma võlu – loodu on määratud hävinema, ja seda pigem varem kui hiljem. Mitu täringuviset nad vastu peavad?” küsib Alev. Ja lisab siis: “Maalides need esemed lõuendile, suudan ehk nende elupäevi pisut pikendada, mälestuse
kaudu, mis neist kujutisena jääb.”

Eero Epner

24. jaanuaril kell 18.00 avatakse Merilin Talumaa kureeritud näitus „Tiireldes, keereldes, pööreldes“ Draakoni galeriis.

Näitusel osalevad kunstnikud Daria Melnikova, Helena Keskküla, Marge Monko ja Viktorija Daniliauskaitė. Näitus jääb avatuks kuni 17. veebruarini 2024.

Näitus ühendab eri põlvkondade kunstnike loomingu, ammutades inspiratsiooni Leedu-Ameerika arheoloogi ja antropoloogi Marija Gimbutase ideedest. Tema põhjapanev uurimustöö, mis keskendus arheoloogilistele esemetele, keeleteadusele, etnograafiale ja folkloorile, juhtis tähelepanu iidsetele kultuuridele Balti regioonis ja laiemalt indoeuroopa piirkonnas.

Gimbutas esitas teesi, milles väitis, et eelajaloolises Euroopa kultuuris asetus jumalannakultus kesksele kohale – ema-jumalannat kummardati kui elu andjat. Spirituaalset sidusust väljendati kunstipäraselt nii kõrgelt arenenud sümbolisüsteemi kui ka rohkete rituaalsete esemete kaudu. Keha ja loodust austati Euroopas kümneid tuhandeid aastaid. Seejuures oli naistel oluline positsioon Ida- ja Kesk-Euroopa ühiskondades – tendents, mis ei pole enam tänapäeval tajutav.

„Tiireldes, keereldes, pööreldes“ loob ühenduse erinevate kultuuride ja ajaperioodide vahel, põimides kokku poeetilise narratiivi, mis hõlmab iidseid müüte ja uskumusi, looduslikke tsükleid ja naiseliku energia muutuseid kandvat jõudu. Gimbutas inspireeris usku rahuliku eksistentsi võimalusse – tuua igapäevaellu tagasi mahasurutud, kuid hädavajalikud aspektid, nagu maa, keha (tervis), naiselikkus ja alateadvus. Osalevad kunstnikud jagavad fiktiivsete narratiivide kaudu isiklikke lugusid ja müüte, mis ühtaegu peegeldavad Gimbutase iidsele sümbolismile keskenduvate teooriate mõju.

Kunstnikud lähenevad nendele ideedele läbi kaasaegsete vaatenurkade, kaasates elemente ja motiive nagu spiraalid, ringid, maod ja linnud – sümbolid, mis on pärit Euroopa iidsetest matriarhaalsetest kultuuridest, kuid omavad jätkuvalt kõlapinda Baltikumi kunstis ja kultuuris.

Näitus tõukub jumalannakultusest lähtuvatest ideedest maailmapildi ümbermõtestamisel, rõhuasetusega naise kehal, loodushoiul ja spirituaalsusel.

„Tiireldes, keereldes, pööreldes“ sõlmib ajaloolised narratiivid ja mütoloogia, pühendades meid teemadesse, millele Marija Gimbutas jõu andis: elu tsüklilisuse tähistamine, pidev uuenemine, naisekeha pühadus ja vaimsus, mis nende ideedega kaasas käib. Gimbutase uurimustöö Vana-Euroopa harmoonilise vaimsuse kohta ja tema uue Euroopa visioon, mis on vaba domineerivatest jõududest ja sõjapidamisest, tundub kaasaegses ühiskonnas tähelepanuväärselt  oluline.

Esimene Marija Gimbutase pärandile toetuv näitus toimus Prantsusmaal L’Atlase galeriis Pariisis (7. november 2023 – 3. jaanuar 2024). Järgnev näitus leiab aset Prantsusmaal Marseille’s La Traverse galeriis (27. august – 26. oktoober 2024).

–

Marija Gimbutas (1921–1994) oli Leedu-Ameerika arheoloog ja antropoloog. Oma neoliitikumi kultuuri ja religiooni käsitleva arheoloogilise ja filosoofilise uurimustööga panustas ta ühte olulisemasse akadeemilisse pöördepunkti naisuuringute ajaloos. Gimbutas on enim tuntud neoliitikumi ja pronksiaja kultuuride uurimise poolest Vanas Euroopas. Vana Euroopa, mõiste, mille Gimbutas kasutusele võttis, viitas nii geograafilisele alale kui ka sotsiaalsetele struktuuridele, mis eksisteerisid enne indoeuroopa mõju. Gimbutas tuvastas jumalanna religiooni olemasolu. Gimbutase järgi on see kõige püsivam tunnus iidse maailma arheoloogilistes ülestähendustes. Jumalanna oli kõigis oma ilmingutes kogu looduses leiduva elu ühtsuse sümbol.

Daria Melnikova on kunstnik, kes elab ja töötab Riias, Lätis. Tema teosed tulenevad igapäevarutiini, arhitektuursete detailide ja juhuslike hetkede meditatiivsest uurimisest. Melnikova juhib rändplatvormi Palette, mis toimib baarina. Aastatel 2022–2023 paiknes Palette hooajalises toimumiskohas – Riias asuva Sporta Pils dārzi kogukonnaaias. Melnikoval on olnud isikunäitused Vartai galeriis Vilniuses (2020); Karlin Studios galeriis Prahas (2019); PLATO’s Ostravas (2019); Kulturfolger’is Zürichis (2018); Kim? Kaasaegse Kunsti Keskuses Riias (2017, 2014, 2011); ja ta on osalenud grupinäitustel L’Atlas’es Pariisis (2023); KHB’s Bratislavas (2019); Kiasma’s Helsingis (2018); Rupert’is Vilniuses (2018); Silberkuppe’s Berliinis (2017); Art in General näitusel New York (2015); Garage Kaasaegse Kunsti Muuseumis Moskvas (2014). Tema tööd kuuluvad Kiasma Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogusse Helsingis, Soomes; Läti Riikliku Kunstimuuseumi kogusse Riias; Zuzeum Collection’i kogusse Riias, Lätis; ja muudesse avalikesse ja erakogudesse.
https://dariamelnikova.com/

Viktorija Daniliauskaitė on Venemaal Jakutskis sündinud visuaalkunstnik. Ta elab ja töötab Vilniuses, Leedus. Olles lõpetanud 1974. aastal Leedu Kunstiinstituudi (tänapäeval Vilniuse Kunstiakadeemia), loobus Daniliauskaitė koheselt riigi ametliku kunsti etteantud klišeedest ja sukeldus individuaalse stiili otsingutesse, avastades rahvakunsti ja uute kunstivormide ammendamatud allikad. Linoollõike traditsioon on tugevalt seotud rahvakunsti gravüüride ja Leedu sõjajärgse graafika koolkonnaga; kunstnik mõistis aga intuitiivselt, et see tehnika kätkeb veel läbiuurimata väljendusvõimalusi. Ühendades rahvakunsti pärandi 20. sajandi modernismi ja postmodernismiga, lõi Daniliauskaitė silla traditsioonilise ja kaasaegse moodsa kunsti vahele. Hiljuti on ta osalenud grupinäitusel Pariisis L’Atlas’e galeriis (2023) ja osaleb tulevasel grupinäitusel Vilniuses MO muuseumis (2024). Tema tööd kuuluvad Vilniuses asuva Leedu Rahvusliku Muuseumi kogusse; Vilniuse MO muuseumi kogusse; muudesse avalikke ja erakogudesse.

Merilin Talumaa on kuraator, kunstiteadlane ja kultuurikorraldaja, kes elab ja töötab Pariisis ja Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri osakonna. Samuti on ta lõpetanud Tartu Ülikoolis keskkonnateaduse eriala. Tema praktika on põimunud kunstnike stuudio- ja töökeskkonna ning rände ja kuuluvuse mõistete uurimise ümber. Tema käimasolevate projektide hulgas on Roots to Routes (alates 2020. aastast) – kuratoorne algatus, mis koondab kunstnikke, kuraatoreid ja kultuuriloojaid. Ta on koostanud ja toimetanud raamatud „Your Time Is My Time”, Mousse Publishing, 2023, ja „Kunstnike ruumid: 16 stuudiokülastust”, Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2017 (mõlemad koos Annika Tootsiga).

Helena Keskküla on eesti kunstnik, kes elab ja töötab Amsterdamis. Tema varasem looming on hõlmanud peamiselt video, performance’i ja installatsiooni meediume. Keskküla loomingus on oluline roll huumoril, ärevusel ja läbikukkumistel, mida ta kasutab, et rääkida üldinimlikest teemadest. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni osakonna, Gerrit Rietveldi VAV – moving image osakonna ning Sandbergi Instituudi kaunite kunstide magistriprogrammi. Viimase kolme aasta jooksul on Keskküla oma praktikas keskendunud peaasjalikult mütoloogiale ning kiviraiumisele, mida ta seob performance’i ja kaasaegsete materjalidega.
https://helenakeskkula.com/

Marge Monko elab ja töötab Tallinnas. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias (MA fotograafias, 2008) ja täiendanud ennast Viini Rakenduskunstide Ülikoolis. Aastatel 2013–2015 osales ta kaheaastases stuudioprogrammis HISKis (Higher Institute for Contemporary Art) Gentis, Belgias.
Monko töötab fotograafia-, video- ja installatsiooni meediumites. Enamik tema teoseid on seotud mõne sündmusega ajaloost ning on mõjutatud psühhoanalüüsi, feminismi ja visuaalkultuuri teooriatest. Tema viimased projektid tegelevad romantilise diskursusega ja selle vihjetega reklaamis ja kommertsdisainis. Tema tööd kuuluvad mitmetesse kogudesse (MUMOK – Viini Moodsa Kunsti Muuseum; Muzeum Sztuki Łódź Poolas; FRAC Lorrain Prantsusmaal; Winterthuri Fotomuuseum; Eesti Kunstimuuseum). Monko on Ida- ja Kesk-Euroopa kunstiauhinna Henkel Art. Award 2012 laureaat. Ta on viibinud mitmetes kunstiresidentuurides nagu ISCP (International Studio & Curatorial Program) New Yorgis (2015); Kulturkontakt Austria Viinis (2016), Para Site Hong Kongis (2017) ja Videobrasil São Paulos (2018). Tema viimaste näituste hulka kuuluvad „Modern Love” Tallinna Kunstihoones ja Ateena Kaasaegse Kunsti muuseumis EMST (2021-23), „Suur teeskleja” Kai kunstikeskuses Tallinnas (2021), „Diamonds Against Stones” Folkwangi muuseumis (2019), „Crush in” Para Site’is Hongkongis (2018), RIBOCA Riia Rahvusvaheline Kaasaegse Kunsti Biennaal (2018), „It Won’t Be Long Now, Comrades!” Framer Framed, Amsterdamis (2017).
www.margemonko.com

Roots to Routes on kuraatorite Merilin Talumaa, Maija Rudovska ja Justė Kostikovaitė algatus, mis koondab kunstnikke, kuraatoreid ja kultuuriloojaid, kelle trajektoorid on seotud Baltikumi piirkonnaga. Tegutsedes rändava agentuurina on selle eesmärgiks toetada ja muuta nähtavaks erinevad kunstipraktikad. Roots to Routes programmi kuulub näituste, filmilinastuste ning performance’ite korraldamine, uute tööde produktsioon ning kirjastamistegevus. Oluliseks eesmärgiks on luua ja (edasi)arendada võimalikke ühiseid projekte, tekitades seeläbi jätkusuutlikke võrgustikke ja koostöövorme erinevate kogukondade vahel.
https://roots2routes.org/

“Santa Zukkeri maastikumaalide näitus „Horisont”, 02.02-02.03.2024

Hiiumaal, Kärdla linnas, Nelja Nurga Galeriis, avaneb 2. veebruaril noore kunstniku Santa Zukkeri maastikumaalide ekspositsioon. 

Kunstinäitus „Horisont” toob vaatajani Santa viimase paari aasta loomingu, mis just keskendub inimese ja looduse vahelisele suhtele ning selle kujutamisele läbi müstiliste loodusmaastike.

Santa maastikumaalid on erilised, kuna peale vaadates kujutavad justkui reaalseid stseene looduses, kuid kui lülitada sisse mõtlev vaatamine, siis on tajuda klassikalise maali taandumist minimalistliku abstraktsiooni poole. Maalidel on tunnetada ka eriskummalisi kujundeid ja värvikoosluseid, mida muidu looduses alati ei eksisteeri.

„Horisont” representeerib seda silmaga nähtamatut, kuid tajutavat joont, millega kunstnik enda töödes loominguprotsessi alustab.

„Mulle meeldib idee, et Hiiumaal, mis on ühtlasi üks huvitavama looduse, energeetika ja valgusega paik Eestis, saavad minu maastikumaalid, kõige selle kauni taustal, esitletud,” sõnab kunstnik.

Santa Zukkeri ametlik veeb:
https://santazukker.wixsite.com/website

Näitus on avatud 02.02-02.03.2024

Galerii nimi: Nelja Nurga Galerii
Aadress: Keskväljak 5a, Kärdla, Hiiu County, Estonia
Telefon: 510 9255
kalli@sein.ee
Lahtiolekuajad: R-L 11:00 – 15:00
Avatud kokkuleppel”

Kunstnik Maryliis Teinfeldt-Grins avab neljapäeval, 18. jaanuaril kell 19 Tütar galeriis isikunäituse “Kes mäletab viimasena, kes mäletab paremini?”.

Näituse keskmes on Kadrina kogukonna ühistööna valminud viie meetri pikkune rüiuvaip, läbi mille avaneb lugu 1977. aastal Lääne-Virumaal kadunud külast ja mäest.

Koplimetsa on ajalooline Kadrina kihelkonna küla, mis moodustati 1877. aastal. Küla kaotati 1977. aastal, mil talud asendati kolhoosiga ning inimesed asustati taluhoonetest ümber korrusmajadesse. Paralleelselt teostati muudatusi ka kohalikus looduses, neist kõnekaim on neljakilomeetrise oosivalli, Niinemäe, maastikust eemaldamine. Mäest saadud kruusa kasutati lähedalasuvate militaarobjektide ning Tapa – Loobu maantee ehitamiseks. See episood ei ole Eesti ajaloos eriskummaline. Sääraseid külasid on Eestis rohkelt. Kadumaläinud Koplimetsa aitab ühe näitena jutustada kogu Eesti ja laiemalt kogu meie regiooni lugu.

Maryliis Teinfeldt-Grins on ise sellest kadumaläinud külast pärit, on oma lapsepõlve veetnud selle maastikuga lävides. Olenemata sellest, et kunstnik on Koplimetsa külas üles kasvanud, ei olnud ta koha rikkalikust ajaloost teadlik. Avastades, et vanemad kohalikud kui viimased mäletajad, ei ole kandnud pärimust edasi, asus kunstnik teostama uurimustööd, et taastada mälu sellest, milline oli tema kodukoht enne, kui võõras võim selle enda vajaduste katmiseks ümber kujundas.

Näituse keskne teos, viie meetri laiune rüiutehnikas kootud vaip, valmis pooleteise kuu jooksul Kadrina rahvamajas kunstniku ning sadade vabatahtlike kogukondliku ühistööna. Kunstniku sõnul on rüiutehnika sobilik Koplimetsa ja Niinemäe lugu edasi andma, sest just nagu on ajaloolises mälus palju seda, mis ununeb, läheb ka rüiutehnikas kududes algne kavand justkui kaduma.

Maryliis Teinfeldt-Grins (1993) on tekstiili- ja installatsioonikunstnik, kes käsitleb loomingus mäletamist ja Lääne-Virumaa külamaastike, viljeledes peamiselt tikandit ja gobelääni ning murdekeelset luulet. Ta on õppinud tekstiilikunsti Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja Läti Kunstiakadeemias ning kaasaegset kunsti Eesti Kunstiakadeemias.

Teinfeldt-Grins on Eesti Kultuuriministeeriumi poolt välja antava Eduard Wiiralti stipendiumi laureaat ja Adamson-Ericu muuseumi poolt välja antava Adamson-Ericu stipendiumi laureaat. 2019. aastal pälvis Teinfeldt-Grins Eesti Tekstiilikunstnike Liidu poolt välja antava Aasta Tekstiilikunstniku preemia.

Maryliis Teinfeldt-Grinsi näitus jääb Tütar galeriis avatuks 25. veebruarini ning on publikule tasuta. Galerii asub Noblessneri sadamalinnakus aadressil Vesilennuki 24 ning on avatud neljapäevast reedeni kell 13:00-19:00 ning laupäevast pühapäevani kell 14:00-18:00.

Näituse toimumist toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Kadrina rahvamaja, UAB Teksrena ja Elpec Ehitus.

Kunstnik tänab: Ahto-Lembit Lehtmets, Kevin, Maarika ja Enely Teinfeldt, Francesco Rosso, Zane Shumeiko, Johanna Mauer, Ille Ambos.

www.tutar.ee

BLACKOUT

Avamine 17. jaanuaril kell 19.00 (EET)
Näitus on avatud 26. jaanuarini

Üle maailma sirutuv Nua Collective on visuaalkunstnike rühmitus, mille liikmed teevad koostööd, et luua, jagada ja toetada üksteist oma loomingulisel teekonnal. Näitus “Blackout” on rühmituse esimene füüsiline näitus. Nua Collective’il on hea meel jätkata oma rahvusvahelist haaret Vent Space’is.

“Esitleme kolmeteiskümmet Nua Collective’i kunstniku tööd. Sari “Blackout”
vaatleb kliimamuutusi fokuseerides pimendusele, mida saab tõlgendada ka enesekindluse kaotusena, mis tuleneb meie sõltuvusest ebausaldusväärsest
energiast. Teosed maadlevad meie inimlike reaktsioonidega ebakindlusest
põhjustatud antropomorfsest elektrikatkestusest. Näitusel on trükised, mis on unikaalsed, Tööd on juba mööda maailma reisinud ja näitusel toimub ka esilinastus filmile
“Blackout Documentary”. Film linastub, joostes kogu näituse vältel.”

Nua Collective kunstnikud uurivad koos kliimakatastroofi ja energiakriisi mõjusid, millega jätkuvalt silmitsi seisame.

Tallinna Botaanikaaia Palmimajas avatakse kolmapäeval, 17. jaanuaril kl 14 loovuurimuslik näitus “Segaduse külvist teadmiste korjeni”.

Näitus väärtustab hääbumist ja segadust aias, kunstis ja disainis. Disainer Marta Konovalov ja kunstnik Jane Remm eksponeerivad sügis-talvel enda aedades ja botaanikaaia Meelte aias külvatud segaduse kaudu kogunenud teadmisi. Huvilised on oodatud kaasa lööma seemnevahetuses ja töötubades. 

“Aed on koht teadmiste korjeks. Koht, kus füüsiline töö muutub rituaaliks ja me astume dialoogi teiste liikidega. Siin on kunstnik ja disainer edasihoidlikud aednikud,” räägivad näituse autorid.

Alates oktoobrist on Tallinna Botaanikaaia Meelte Aia kastid olnud pühendatud hääbumise, taasloome ja ebakorrapärasuse esteetikale. Osana Eesti Kunstiakadeemia loovuurimuslikust projektist “Kunstnikud ja disainerid looduse uurijate, mõtestajate ja partneritena tasaarengu kontektis” katsetasid Marta Konovalov ja Jane Remm, kuidas läbi aiapidamise ja looduses toimiva jälgimise ning minimaalse sekkumise nihutada tüüpilisi toimimisi viise ja otsida viise aias loodusega ühenduses olemiseks. Kunstnikud külvasid Meelte Aeda segadust jättes eksponeerituks taimede loomuliku hääbumise protsessi, uurides sealjuures, kuidas tavaliselt tarbetuna nähtu, näiteks umbrohi, saab olla kasulik ressurss. Kunsti- ja disainivahenditega protsesse jäädvustades ja väikeste sekkumiste kaudu nihkeid luues väärtustavad autorid looduslikku esteetikat, mis on tihti ebakorrapärane, läbipõimunud ja lagunev. Need dokumentatsioonid dialoogis visualiseeritud mõtteprotsessidega on eksponeeritud loovuurimuslikul näitusel botaanikaaia Palmimajas märtsini 2024. 

Näituse avamisel, 17. jaanuaril kell 14.00 avaneb seemnevahetuspunkt “Külvame segadust”

Võta oma aiast korjatud seemneid näitusele ja sealt sobivaid kaasa. Põllumajandus- ja toiduamet lubab sertifitseerimata  lillede ja maitsetaimede seemnete vahetust. Seemneid saab vahetada kogu näituse jooksul. 

Näitusel toimub kaks töötuba “Hääbumise ilu: taimede mustrid tekstiilil ja jäljed paberil”.

21. jaanuaril kell 11.00-13.00 tutvustab Jane Remm taimede joonistamist kui meetodi süvenemiseks endasse, taimedesse ja inimestevahelistesse suhetesse.

28. jaanuaril kell 13.00-15.00 õpetab Marta Konovalov kulunud kudumite nõelumist taimedelt värvi saanud lõngadega.

4. veebruaril kell 12.00–16.00 toimub Tiia Morfini seemnesäilitaja õpituba “Kasvatan ise endale toidutaimede ja talulillede seemned”, kus räägime erinevate toidutaimede ja talulillede seemnete kogumisest, puhastamisest ja säilitamisest. Õpime milliseid seemneid ja taimi saab ise lihtsal viisil paljundada.

15. märtsil 11.30–14.30 räägib Marian Nummert edasihoidlikust aiandusest.

Marta Konovalov on disainer, EKA doktorant ja lektor. Marta Konovalovi loomepraktika keskmeks on tekstiilide parandamine ja taasloome. Ta mõtestab moodi kui tegemise viisi ja tarbimise ning tootmise süsteemi, mis vajavad ümber disainimist ja parandamist. www.taasloome.ee

Jane Remm on kunstnik, kunstiõpetaja ja EKA doktorant. Jane Remmi looming keskendub looduskogemuse representatsioonile, koosloomele ja kommunikatsioonile erinevate eluvormidega. www.janeremm.ee

Tallinna Botaanikaaed on teadus-, haridus- ja kultuuriasutus, mille tegevus on suunatud taimeriigi kaitsele ja tutvustamisele. https://botaanikaaed.ee

Eesti Kunstiakadeemia loovuurimuslik projekti “Kunstnikud ja disainerid looduse uurijate, mõtestajatena ja partneritena tasaarengu kontekstis” (1.07.2023−31.12.2024) eesmärgiks on luua ja arendada loovuurimuslikke meetodeid loodusega suhestumiseks, mis aitavad võimendada teadlikku vähem tegemist kunsti ja disaini valdkonnas ning selle kaudu panustada tasaarengu mõtteviisi levikusse, loodusteadlikkuse tõusu ja liikidevahelise koosloome väärtustamisse.

Finantseerija: Kultuuriministeerium. https://www.artun.ee/segaduse-kulvist-teadmiste-korjeni/

Sillart kunstigaleriis Sillamäel avatakse 12. jaanuaril kell 16.00 näitus “Kolmes vahetuses. Töö lõpp”, mis toob kokku Ida-Virumaa muuseumide kogudes olevad teosed ja kaasaegse videokunsti.

Näituse keskmes on Kai Kaljo, Ivar Veermäe, Eléonore de Montesquiou, Marge Monko, Raivo Kelomehe ja Maria Kapajeva videokunsti teosed, mida on kõrvutatud Ida-Virumaa muuseumikogudest (Narva Muuseum, Sillamäe muuseum, Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum, Viru Keemia Grupi kunstikogu) pärit maalide ja graafikaga.

Näituse kuraatorid on Eesti Kunstiakadeemia tudengid Milena Appajeva, Õnne Paulus ja Siim Raie.

Vaid kolmel päeval avatud näitus tegeleb Ida-Virumaal jätkuvalt aktuaalse ja tundliku teemaga: traditsioonilise tööstuse, töökohtade kadumise ning töö ja töötamise viiside muutusega. Videokunsti, klassikalise maalikunsti ja graafika abil annab näitus ülevaate, kuidas on muutunud töötamine, sellega seotud väärtused ning töö kujutamine viimase poolesaja aasta jooksul kunstis.

Näituse ühe kuraatori Milena Appajeva sõnul on taoline paralleeli tõmbamine Ida-Virumaa kontekstis unikaalne: “Püüame teoste valikuga tuua vaatajateni põnevaid paralleele, näiteks käsitleme naiste töö küsimusi lokaalselt Ida-Virumaa kontekstis ja töötava naise kujutamist kunstis. Samuti oleme esile toonud keskkonna ja reostuse kujutamise problemaatika – kui kunagi oli suitsev korsten märk progressist, jõukuse kasvust ning töökohtadest, siis nüüdseks on sellest saanud keskkonnavaenulikkuse sümbol.” Kuraatorid osutavad, et Sillarti galerii on samamoodi tähis muutustest, sest hoone on läbinud ja läbimas mitmeid ümberkorraldusi ning on nüüd asetamas Sillamäed Ida-Virumaa kaasaegse kunsti kaardile.

Näitus on avatud 12.–14. jaanuaril, iga päev kell 13.00–18.00.

Avamine toimub 12. jaanuaril kell 16.00 Sillart galeriis (Mere pst 3, Sillamäe).

Näitusele saab Tallinnast kunstibussiga, mis stardib Tallinnast, Eesti Kunstiakadeemia eest (Põhja pst. 7) kell 13.30 ja naaseb samasse kohta orienteeruvalt kell 23.30.

Tasu 5€, maksta eelistatavalt ülekandega (Anita Kodanik EE967700771008489622) või bussis sularahas

NB! Kohtade arv on piiratud ning juhul kui te peale registreerimist ei saa siiski üritusel osaleda, palume sellest aegsasti teada anda!

Lisainfo: Anita Kodanik, anita.kodanik@artun.ee

13. ja 14. jaanuaril kell 14.00 ja 16.00 toimuvad näitusel kuraatorituurid.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut, Sillart, Sillamäe Muuseum ja Purtse pruulikoda.

Lisainfo:
Õnne Paulus, kuraator
onnepaulus@gmail.com

Üritus Facebookis: https://www.facebook.com/events/1996360600723006