Näitused

Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitus
14.12.2023 -13.01.2024

13. detsembril kell 17 avatakse ARS Kunstilinnaku projektiruumis Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitus ETTE/VAATLIK.

Mis seostub sõnaga ettevaatlik? Kas esimesena meenub ettevaatlikkus, alalhoidlikkus, pelgus millegi ees, mis võib juhtuda? Või tundub põnev mõelda ettepoole vaatamisest, tulevikuootusest mis silmapiiril vaevumärgatavalt terendamas? Näituse teema pakub mõlemat võimalust.

1993. aastal asutatud Eesti Tekstiilikunstnike Liidul on lõppemas kolmekümnes tegevusaasta, mis viib mõtted nii tulevikku kui ahvatleb tagasi vaatama. Liit on aastatega suuremaks kasvanud nii liikmete arvult kui tegevuse ulatuselt, algatades rahvusvahelist koostööd ning pakkudes liikmetele igal aastal osalemisvõimalust näitustel ja suvistes töötubades. Liit on oma liikmete nägu, rikkalik ja mitmekülgne näituste ja autorite kaleidoskoop on talletatud kaks korda aastas ilmuvas väljaandes Koiliblikas. Kuhu edasi? Ettevaatlikult või ette poole vaadates? Aastanäitus avab teemat läbi tekstiilikunstile omaste meediumite, tehnikate ja mõtteviiside.

Näitusel osalevad: Ehalill Halliste, Sigrid Huik, Elna Kaasik, Mariann Kallas, Krista Leesi, Aet Ollisaar, Kadi Pajupuu, Ene Pars, Erika Pedak, Marilyn Piirsalu, Tiina Puhkan, Anu Raud, Tuuli Reinsoo, Ilme Rätsep, Ülle Saatmäe, Malle-Maria Sild, Zane Shumeiko, Ljudmila Swarczewskaja, Aune Taamal, Reet Talimaa, Erika Tammpere, Milvi Thalheim, Svetlana Todurova, Liisa Torsus, Kerttu Varik.

Näitusega kaasneb kolmel laupäeval toimuv publikuprogramm:
16. detsembril on näitus avatud kell 12-16 ning kell 13 tutvustab näitust tekstiilikunstnik Kadi Pajupuu.

Kell 13-16 saavad huvilised tutvuda Aasta Tekstiilikunstnik 2022 Elna Kaasiku stuudioga ARS Kunstilinnakus.

Samuti on kell 13-15 avatud Zane Shumeiko stuudio aadressil Tondi 1 ( 2. korrus, ruum nr.208).

Kell 15-17 toimub samas paberil vabakäetikandi töötuba (eelregistreerimisega). Info registreerimise kohta siin:
6. jaanuaril on näitus avatud kell 12-16, näitust tutvustavad autorid.
13. jaanuaril on näitus avatud kell 12-16, toimuvad noortele suunatud tegevused. Huvilistele tutvustab näitust Aet Ollisaar ning näituse lahtioleku viimastel tundidel saab näituseruumis kohtuda osalevate autoritega.

Näituse kujundus Madis Liplap, graafiline kujundus Kadi Pajupuu
Näitust korraldab ETeKL juhatus
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit

https://tekstiilikunst.ee/
@eestitekstiilikunst

Näitus on avatud E-R kell 12-18, L 16.12, 6.01 ja 13.01 kell 12-16

29. detsembril 2023 kell 17.00 avaneb Draakoni galeriis Lilli-Krõõt Repnau isiknäitus „Kaduva maastiku kannul”.

Näitusel „Kaduva maastiku kannul“ saavad kokku hetkelised, igapäevased märkamised linnaruumist ning teistest isiklikest paikadest. Need kihistused erinevatest kohtadest põimuvad omavahel: kaovad, tuhmuvad ja tärkavad taas. Kujutelmad graafilistes tõmmistes on tabatud mitme aasta jooksul ning tihtilugu on olnud käivitavaks ajendiks nende jäädvutamiseks keskkonna muutumine valguse mõjul. Valitud kohad asuvad minu igapäevaste liikumiste trajektooridel, nii satuvad lähestikku näiteks Tartu mnt 24 hoone või Lääne-Virumaal asuv Palganeem. Kutsun näitusel tähelepanelikult vaatlema meid ümbritsevat kiiresti kaduvat keskkonda ja selle ümberpaiknemist nii linnaruumis kui ka maastikes.

Selle olemusliku kaduvuse nähtavale toomiseks olen kasutanud kummitustrüki meetodit –samadelt plaatidelt korduvalt trükkides pigment kaob. Minu jaoks on oluline mitte niivõrd tehnikatele keskendumine, vaid erinevate kontseptsioonide avamine graafika kaudu. Mind kõnetab ajaline mõõde sügavtrükiprotsessis, materjaliga töötamine ning tähenduste loomine. Näituse „Kaduva maastiku kannul“ loomine on olnud otsinguline protsess, milles kasutan erinevaid värve ja kihistusi uute graafiliste teoste loomiseks.

Lilli-Krõõt Repnau on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna aastal 2005 ning 2015. aastal animatsiooni osakonna, viimases töötab hetkel osakonnajuhatajana. Aastast 2020 jätkab magistriõpinguid kunstiõpetajana. Lisaks on ta end täiendanud Šveitsis, Lutserni Ülikooli Kunsti- ja Disainikolledži videoosakonnas. Aastal 2010 tunnustati Lilli-Krõõt Repnau graafikaloomingut Edmund Valtmani stipendiumiga ja aastal 2018 Tallinna graafika- triennaali preemiaga. Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse ning graafika.ee stuudio liige.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedel, 29. detsembril kell 18.00 avaneb Sten Saaritsa isiknäitus „Selle näituse kogemine võtab umbkaudu 25 minutit, vabandame võimelike ebamugavuste pärast“. Näitus jääb avatuks 22. jaanuarini 2024.

Kui palju me alateadlikult kingime oma väärtuslikku aega mitte millegi eest, mitte midagi vastu saamata.. Triivime teadvustamata, märkamata ümbritsevat ja ümberkaudseid. Soov kuuluda on fundamentaalselt inimese põhivajadus. Uuringute järgi vajame me suhtlemist sama osa kaudu ajust, mille kaudu me vajame süüa ning kui meid on välja arvatud, kogeme seda sama aju osaga, millega tunneme füüsilist valu.. Ja siis me aktiveerume nagu uute patareidega mänguasjad. Algab paaniline võltskuulumine ning nutiseadmed aitavad ühenduse loomise põhivajadusele kenasti kaasa. Veidi kõhedaks tegev mitte-kuulumine loob pinnase jälle uutele mittekohtadele digiruumis ning fantastilistele, butafoorsetele paikadele selles.

Inimestes on ürgne vajadus jälgida ja olla jälgitud, olla nähtud, kuuldud ja teiste poolt arvestatud. Kambana koos liikumine on turvaline, igaüks üksikuna silm kilamas mitte-maailma.. sest võimalus mitte maailmaks on alati olemas, ta ei ole kuskil ega kellegi oma.. vastutust ei ole, ei tegude ega tagajärgede ees, ma ei osale, ma lihtsalt jälgin.. Pisut rahustav, veidi meelelahutuslik aga ajaveetmiseks suurepärane. Meie soov kuuluda lükkab meid rindele, kuid see ei saa juhtuda ohverduseta. Aga kas ma ikka raatsin.. Minu kogemused, minu asjad, minu inimesed, mõtted ja tunded.. mis siis saab kui uusi ei tule.. kas jään siis täitsa tühjalt siia tammuma, vahemaailma vabalangema.. Nii pöördume, usaldust tasakesi proovides ja jalutame tulevikku. Tihti hakkame nagu vaikselt liikuma ja siis lähme jälle tagasi sinna oma vanasse keskmesse.. Inimene tunneb kindlustunnet teades, et ta asub Just Seal, vähemalt füüsiliselt on ta kindlas kohas. „Ma panen helkurvesti ka selga, et kui ma juhuslikult liiga kaugele lähen siis olge nii kenad ja kutsuge palun tagasi eks? “ Kui keegi hea inimene paneks meile päriselt ka need täpid maha, siis oleks siht ja lihtne.. ise ei peaks palju mõtlema. Tihtipeale lasemegi enda elu teiste täppide poolt kureerida.. arvates, et need on meie endi valikud.

Kristel Saan

Erilised tänud: Erko Ever, Carmen Kalata, Egle Ehtjen, Madli Kadakas, Tiina Vändre, Mart Joost, Kert Viiart, Kristel Saan, Sirje ja Rein Kuusik, Kertu Rooma ja T1 Keskus.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

18.00–18.30
Kohalolemise harjutus „ “
Yuko Kinouchi, Tea Lemberpuu, Jane Muts, Maria Elise Remme, Jake Rhys Shepherd, Elo Vahtrik

Otsisime pausi, vaikust. Jooksime läbi metsade, magasime koobastes, järgnesime veele. Kõik selleks, et pääseda inimese tekitatud mürast. Meie kõrvu jõudis kuuldus inimese loodud ruumist, mis on pühendatud vaikusele. Kohtusime Johniga. Ta kinnitas, et mõne aja pärast on ruumis kuulda ainult meie sees voolavat verd. Südamelööke ja kõiki helisid, millest me koosneme. On asju, mida me ei saa välja lülitada.

„ “ palume teil meiega liituda, et koos teha paus, aeglustuda ja pöörata tähelepanu enda sisse.

P.S Palume ruumi sisenemisel jalanõud ja telefoni hetkeks maha jätta.

18.30–20.00
Töötuba „Lehetrükk“
Chloé Geinoz, Sven-Aleksander Mantsik, Vitor Pascal, Liza Tsindelian

„Lehetrükk“ (nii nimetatakse tehnikat, mille puhul taimi raiutakse paberile või kangale, et neid sellele printida) on ökoloogilisi ja jätkusuutlikke materjale kasutav trükkimise töötuba.

Meie töötuba on üles ehitatud grupi liikmete erinevatele praktikatele. Meie jaoks on oluline, et iga liikme kunstiline käekiri ja kogemus leiaksid projektis kajastamist: Liza töötab kasutatud materjalidega, Chloé kasutab oma töös sageli taimi, Vitori ja Sveni praktika seostub trükitehnikate ja kriitilise tekstiloomega.

18.30–20.00
Installatsioon „Mulle meeldib Maa ja Maale meeldin mina“
Eleftheria Kofidou, Jana Mätas, Caroline Pajusaar, KitKit Para, Kadri Vahar, Edgar Volkov

Lülisammas on meie keha ja vaimu, aga ka närvisüsteemi peamine tugistruktuur. Seljaaju rakud kannavad edasi kõiki signaale, mis on vajalikud organismi ülalpidamiseks. Need omavahel seotud süsteemid juhivad kõiki meie tegevusi; nad suunavad meie ärkvelolekut, unenägusid ja magamist; ning meie tasakaal sõltub nende edukast koostööst. Meie väsinud luud puhkavad, lamades sellel pinnasel. Ometi muutub Maa nahk üha hõivatumaks. Mis saab meie kehamaastikest? Meie tehisjäänused on Maa uus selgroog.

18.30–20.00
„Can I speak to the manager? It’s about the anthropocene“
Yvette Bathgate, Mihhail Boitsov, Katariina Kesküla, Merilin Põldsam, Kristi Vendelin

Uurime kollektiivselt omavahelisi ühenduspunkte, köites üheskoos käsitsi kokku raamatut, milles kohtuvad üksteisega kunstiteosed, pabermaterjal ja tekstilised mängud.

Meie individuaalsed praktikad seob kokku lühike manifesti stiilis tekst koos viie kunstiteosega, mida esitleme nii installatiivses vormis kui ka koos käsitsi kokku köidetud trükisena.

Neljapäeval, 14. detsembril kell 18.00 avaneb Marc Léger Sauvageot’ näitus “Kas mu vanaema on kolonialist?” Rae Kultuurikeskuses.

Kunstnik näitusest:
“Põhjus, miks ma otsustasin selle näituse teha, on seotud minu enda emotsionaalse reaktsiooniga, mis tekkis, kui uurisin oma vanaema elu. Mul on kurb, et ma teda kunagi ei tundnud ja et suur osa temaga seotud kultuuripärandist on minu jaoks kaduma läinud.
Osa minust igatseb aega, milles ma ei ole eksisteerinud. Ma igatsen ebaratsionaalselt olematut mineviku hiilgust. Minu igatsus tuleneb kaasaja keerukusest. Õnneks või kahjuks on ajaloo tegelikkus selle igatsuse vastand.”

Näitus on avatud 2. jaanuarini.

14.12.2023–26.05.2024, Kumus

Näitus „Sina, jõgi. Hedi Jaansoo, Peeter Tooming, Endel Veliste“ toob kokku kolm erinevat, ent võrdselt tundlikku kunstnikupilku.

Fotograafid Peeter Tooming (1939–1997) ja Endel Veliste (1930–2001) ning visuaalkunstnik Hedi Jaansoo (snd 1989) on fotokaamera vahendusel jäädvustanud inimese ja looduse kokkupuutepunkte. Nende fotoseeriad toovad välja, kuidas kaamera võib samaaegselt nii võimendada distantsi ümbritsevast keskkonnast, anda hääle kividele, taimedele ja veele kui ka teha nähtavaks loodusliku ja inimloodud keskkonna olemusliku läbipõimituse.

Käesolev näitus pakub aktuaalsete keskkonnateemade foonil välja poeetilise dialoogi kahe nõukogude ajal tegutsenud fotograafi ja nüüdisaegse visuaalkunstniku loodud fotosarjade vahel, kutsudes mõtisklema looduse ja inimese suhete ning neid vahendava tehnoloogia rolli üle.

„Sina, jõgi“ on nõukogude perioodi Eesti kunsti püsiekspositsioonis taasavatava projektiruumi avanäitus. Projektiruumi näituste eesmärk on laiendada ja täiendada püsiväljapaneku teemade- ja autoriteringi, tekitades võimalusel nii aja- kui rahvusüleseid dialooge ning suhestudes Kumu kesksete uurimis- ja näituseprojektidega.

Näitus on osa Kumu kunstimuuseumi 4. korruse püsinäitusest „Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)“.

Kuraator Annika Toots näitusest:
Näituse pealkiri „Sina, jõgi“ on laenatud Peeter Toominga fotoseerialt, mis on pühendatud veekogule ja seda ümbritsevale looduskeskkonnale. 1970. aastatel loodud seeria tõuseb esile oma poeetilisuse ja haprusega ning haakub tol ajal Eesti kunstis avaldunud keskkonnatemaatikaga. Samast kümnendist pärineb ka Endel Veliste fotosari „Vaade läbi autoakna“. Veliste pilk jälgib ja jäädvustab ümbritsevat keskkonda läbi kahekordse barjääri: läbi fotokaamera objektiivi ning läbi autoakna.
Toominga ja Veliste 20. sajandi teisel poolel loodud fotodega astub dialoogi nüüdisaegne visuaalkunstnik Hedi Jaansoo, kes ei vastanda oma teostes looduslikku ja inimtekkelist keskkonda, vaid püüab tabada kokkupuutepunkte, kus need kaks omavahel põimuvad. Jaansoo fotodele on jäädvustatud nii hoolikalt komponeeritud inimloodud kui ka looduslikud kompositsioonid, mis asuvad vahealadel, kus piirid hägustuvad ning isiklikud ja avatud keskkonnad sulanduvad üheks.

Kuraator: Annika Toots


Kunstnikud: Hedi Jaansoo, Peeter Tooming, Endel Veliste


Näituse kujundaja: Villu Plink

Graafiline disain: Tuuli Aule

Koordinaator: Anastassia Langinen

Hanna Samoson avab debüütnäituse, 8. detsembril kell 18.00, Kunstihoone Lasnamäe paviljonis.

„Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi“ on näitus suure kaotuse põhjustatud tulvaveest inimese sees. Selle kaotusega leppimisest, senisest maailmakorrast lahtilaskmisest ja möödunud elu rusudest uue maailma üles ehitamisest. Näituse kuraator on Siim Preiman.

Kuidas muutuda sulgkergeks ja loobuda üleliigsest? Viimase aasta on Hanna Samoson veetnud selle küsimuse tähe all. Järgemööda on kogetust esile kerkinud mustrid, millesse teele juhtunud sümbolid langesid nagu pusletükid. Lasnamäe paviljonis satub külastaja videotest, kiviskulptuuridest ja installatsioonidest moodustuvale teekonnale, mis haarab kaasa, aga jätab ometi otsad lahti, peegeldades kunstniku taipamist, et iga lõpp on alati uue algus.

Tõukudes leinast, avab Samoson suurte inimlike kogemuste mõtestamise võimaluste ukse. Nentides, et tal on võimatu panna sõnadesse teise inimese kogemust, ütleb kuraator Siim Preiman: „Hanna ei ole lihtsalt kannatav kunstnik, vaid eelkõige uudishimulik ja empaatiline inimene. Kaotuse järel seadis ta sihiks leppimise, otsustades loobuda kõigest üleliigsest ja püüelda seisundini, kus miski poleks liiast, aga millestki poleks puudust. Näitusele eelnenud teekonnal kohtus Hanna erinevate inimeste ja loomadega, koges võimsaid loodusnähtusi ja teisi, pealtnäha väikseid, aga maagilisi kokkusattumusi.“

Hanna Samoson (1987) kompab kunsti piire ja püüab puudutada tundmatut. Püsides pidevas liikumises, on talle intuitiivse loojana omased kiired ja spontaansed otsused. Ta on õppinud fotokunsti Eesti kunstiakadeemias ja filmi Praha etenduskunstide akadeemias FAMU. Sügisel 2020 läbis ta kestus-performance’i käigus jalgsi Rail Balticu tulevase trassi Iklast Tallinna, mille tulemusena valmis koostöös Levilaga film „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ (2023). Viimaste etteastumiste hulgas on rühmanäitused „Mändfulness“ Tallinna Linnagaleriis (2021) ja Vana-Võromaa kultuurikojas (2022) ning „Pikipiirijooksja, rotipüüdja ja müüriladuja“ Kunstihoone galeriis (2022).

Näituse valmimisele on kaasa aidanud hingeline teejuht Klara Hobza, kunstnikud ja kaasamõtlejad Helena Keskküla ja Johanna Ranne, helilooja Janek Murd, helikujundaja Martin Kikas ning projektijuht Hanna-Antheia Stern. Näituse on kujundanud Kairi Mändla.

Näitusega kaasneb mitmekülgne publiku- ja haridusprogramm, mille kohta lisandub info Kunstihoone kodulehele https://www.kunstihoone.ee/programm/
Näitus jääb avatuks 25. veebruarini 2024.

Kunstihoone näitusepaviljon Lasnamäel asub Lindakivi keskuse kõrval aadressil Jaan Koorti 24 ja on avatud kolmapäevast reedeni kell 12–18 ning laupäevast pühapäevani kell 12–19. Sissepääs on tasuta.

13. detsembril kell 12.00–18.00 toimub EKA stsengraafia magistrikursuse semestriprojektide väljapanek. 

Sügissemestril töötas tudengitega külalisprofessor Tomo Stanič (Academy of Fine Arts and Design, Ljubljana, Slovenia).

Oma töid näitavad Riin Maide, Liisamari Viik, Anita Kremm, Kristel Zimmer ja Linda Mai Kari. 

15. detsembril avab Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit Vana-Võromaa kultuurikojas taas “Suvenäituse”.

Teiste seas osalevad ka mitmed EKA vilistlased ja tudengid. Avamisele sõidab EKAst kunstibuss, kuhu saab end registreerida siin!

Inimtühjad rannad, reoveepuhastusjaama haisvad aga hädavajalikud väljad, üks linna kõrgeimaid mägesid, mis on prügist tehtud, garaažilinnaku vastupanu kants, ning poolsaare säravad tulevikuplaanid:

Paljassaare näib olevat just nimelt erinevate elementide igimuutuv jada – kaleidoskoop. Peale semestripikkust sukeldumist poolsaare eripäradesse, on Urbanistika magistriprogrammi esmakursuslaste kord näidata, mida on nemad selles kaleidoskoobis näinud.

Olete väga oodatud meiega matkale läbi lumise Paljassaare, kus tudengid loovad oma jada kunstilisse vormi pandud uurimustest poolsaare muutuvas maastikus.

Rännak toimub kahel päeval laupäeval, 9. detsembril (10:15-14:00) ja pühapäeval 10. detsembril (14:00-17:30). Laupäeval koguneme kell 10.15 Paljassaare ranna parklas ja sinna saab kohale bussiga nr 59. Pühapäeval kell 14:00 Laevastiku kvartalis. Kokku on kahel päeval viisteist erinevat teemat: laupäeval 8 peatuskoha ja pühapäeval 7. Täpsemat infot teekonna ning erinevate projektide kohta näeb Urban Studies Instagramist ja facebooki lehelt.