Näitused

Olete oodatud Eve Kase näitusele „Tee südamikuni“ galeriis Truus 14.09.‒14.10.2023

Avamine 14. septembril, kell 16.00

Armastusega on kummalised lood: seda on omajagu tuntud, sellest on omajagu mõeldud, räägitud ja kirjutatud, ent ometi ei paista armastus kunagi ammenduvat. Armastus ilmub küll alati konkreetselt, aga ei kaota üheski ilmumises oma lõputut jõudu, me näeme seda endi ja teiste eludes tõusmas ja taandumas, alati kordumatult, alati äratuntavalt. Armastus on nagu aeg: me teame, mis see on, aga kui tahame sellest kinni haarata, jääb kätte ainult armastatu keha – kui seegi –, umbes samamoodi tabavad meie aega otsivad pilgud vaid kellade numbrilaudu. Armastatu seest armastust ennast kätte ei saa, see jääb alati mingil määral saladusse. Armastus on nagu kaev, millesse mahuvad kõikide ookeanide veed. Armastust pole võimalik lõpuni mõista ja samas on paratamatu, et me seda ikka ja jälle proovime.

Kunstnik Eve Kase „Tee südamikuni“ on järjekordne katse armastust ava(lda)da, et armastus kunstniku loodud avaustest välja saaks valguda, võib-olla uued rajadki leida. Selleks liitis Kask jõud näituse kuraatori, kirjanik Jan Kausiga, et põimida omavahel armastuse visuaalseid ja sõnalisi kirjeldusi. Näitus koosneb kolmest mõttelisest osast. 2020. aastast pärit akvarellide sarja „Rändavad lilled“ jaoks maalis Kask sõprade ja lähikondlaste kingitud õistaimi, mistõttu võib tema kompositsioonides näha omamoodi portreesid, kuna iga kujutis tähendab kunstnikule isiklikku lähedussuhet.
Värsketest töödest on esindatud esiteks mahukas, segatehnikas abstraktsete maastike/valguste konstellatsioon, millele kandis Kask käsitsi peale luuletaja Kätlin Kaldmaa mõjusa poeemi „Armastus pimeduse südames“, kust on pärit ka näituse pealkirja motiiv. Suurvormi ümbritsevad vastukaaluks postkaardid, millele on kirjutatud erinevaid armastuse sõnastuskatseid.

Lausete autoriteks on lisaks Kasele ja Kausile inimesed, kelle poole nad vastava palvega pöördusid: Marika Agu, Johan Elm, Indrek Koff, Eha Komissarov, Marju Pearnberg ja Tiiu Sandrak.

Postkaartidele kirjutasid ja joonistasid Jan Kaus ja Anna Kaarma.

Miks aga on tekstid kantud pindadele käsitsi? Ent kuidas teisiti kujutada midagi, mis on ühtaegu võimalikest abstraktseim ja võimalikest isiklikem?

Jan Kaus,
Näituse kuraator

Näitus „Keraamika kannab“ tutvustab Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna 3DL ja keraamika osakonna rahvusvahelise lühiresidentuuri tulemusi, mis sünteesivad kriitilist ruumimõtet materjali ning parameetrilise kihtlisandustehnoloogiaga.

Selle ettevõtmise fookus on koondatud koostööroboti abil savi 3D printimisele, et ümber- ja taasmõtestada arhitektuuri „tugisammas”– selle kandeelemendi pikk ajalooline muutumine on ehitatud keskkonnas jälgitav nii otseselt füüsilisel kujul kui ka kultuuriliselt koostöös teiste erialade ning tehnoloogiate arenguga. Lihtsustatud kujul võib selle kokku võtta minimeerimise ja maksimeerimise probleemina – kuidas on võimalik olukorras, kus kaasaegsed ehitised eeldavad võimalikult vähese materjalikuluga ja lihtsasti valmistatavate tugikonstruktsioonide olemasolu, jõuda selle elemendi terviklahenduses kõiki kaasatud erialasid uudse tulemuseni viivate mõtete sümbioosini? Eesmärk on (taas)avastada (ositi unustatud) kandesüsteemi varjatud potentsiaalid kaasaja kontekstis läbi eksperimentaalsete keraamiliste postide ja sammaste.

Näitus avamisega kaasneb osalevate arhitektide, disainerite ja kunstnike töödele pühendatud temaatiline sümpoosion. Tutvustatakse Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna 3DL  ja keraamika osakonna rahvusvahelise lühiresidentuuri tulemusi, mis sünteesivad kriitilist ruumimõtet materjali ning parameetrilise kihtlisandustehnoloogiaga. Seminari juhatab Andres Kurg.

Sümpoosion on inglise keeles.

Sümpoosion „Keraamika kannab | Loading Ceramics“ toimub teisipäeval, 12. septembril kell 14.00, Eesti Arhitektuurimuuseumi 1. korrusel ja sellele järgnev näituse avamine kell 16.00 hoone 3. korrusel.

Kuraatorid: Martin Melioranski, Lauri Kilusk

Kaaskuraator: Varvara Guljajeva

Osalejad: Varvara Guljajeva ja Mar Canet Solà, Raul Kalvo, Lauri Kilusk, Kaiko Kivi, Martin Melioranski, Sasha Serber, Paco-Ernest Ulman, Markus Wikar

Näitust ja sümpoosioni toetavad: Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kultuurkapital

Asmus Soodla avab isikunäituse “Standardne puitmaterjal” Uus Rada galeriis, 15. septembril kell 18.00.

“Standardne puitmaterjal” annab poodiumi möödavaadatule – puidutoodetele, mis oma universaalsuses teenivad kogu inimeste loodavat ruumi. Need on vahendid, millest tehakse asju, ning nende väärtus väljendub enamasti vaid valmisehitatud tulemuses. Selle näitusega tuuakse tähelepanu tulemuselt vahendile, analüüsides, näitlikustades ja avastades muutmata puidutooteid. Kõnealuseks saab eelkõige loodusliku materjali ja tehisliku toote vaheline üleminek ning ühiskonna kriteeriumid vahenditele, millega enda ümber ruumi luuakse.

Asmus Soodla on kunstnik, kes on viimastel aastatel tegelenud põhiliselt skulptuuri-, installatsiooni-, helikunstiga. Kui tema varasem looming on enamasti narratiivipõhine ja põimitud draamalike elementidega, siis hiljutised projektid, nende hulgas ka “Standardne puitmaterjal”, keskenduvad isoleeritud ja selgetele kontseptsioonidele.

Asmus õpib Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri erialal.

Näitus on avatud 16.–23. septembril, Uus Rada galeriis, aadressil Raja 11a.

Lahtioleku kellaajad:
E-R 16-20
L-P 12-20

Tanja Muravskaja näitus „Hingelähedane sõna“ Narva kunstiresidentuuris kujutab endast vene keelt kõnelevate Eesti inimeste sõnade atlast, mis peegeldab mitmeid kohalikus ühiskonnas toimunud ja toimuvaid protsesse.

See ainulaadne ajastu ja kultuuri jälg on jäädvustatud Eesti vene kogukonna emakeeles ja on väga ilmekaks eestivene identiteedi väljundiks. Sõnade kollektsioon on kogutud tihedas koostöös ülalmainitud kogukonna ja Tallinna Linnamuuseumi vene muuseumiga.

Tanja Muravskaja kasutab oma loomingus analüütilist lähenemisviisi ja psühholoogilist vaatlemist – olgu käsitluse objektiks üksikisiku, ühiskonna või paiga psühholoogia. Tema teosed tegelevad identiteedi ja mälu, samuti ühiskonna ja selle liikmete omavaheliste suhetega. Tema tööd kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi püsikogusse. 2018. aastal pälvis Muravskaja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi Köler Prize’i peapreemia. 2019. aastal sai Valgetähe V klassi teenetemärgi.

„Hingelähedane sõna“ oli osa Tallinna Vene Muuseumi projektist „Muuseumi laboratoorium“. Narva kunstiresidentuuris areneb teos edasi ja koos külastajatega täiendatakse sõnade kogu veelgi.

Näituse kujunduse kontseptsioon: Raul Kalvo
Graafiline kujundus: Vladimir Loginov
Tehniline teostus: Johannes Säre ja Denes Farkas
Tõlkija: Ilona Martson
Tänusõnad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linnamuuseumi Vene Muuseum

Näitus on avatud kuni 29. oktoobrini

N-R 15-19, L-P 13-19

NARTis, 9. septembril kell 16.00

Tanja Muravskaja näitusel „Hingelähedane sõna“ Narva kunstiresidentuuris on väljas venekeelsete eesti inimeste sõnade atlas. See sõnakogu kajastab mitmeid kohalikus ühiskonnas toimunud ja toimuvaid protsesse.

Muravskaja kasutab oma töös analüütilist lähenemist ja psühholoogilist vaatlust – olgu tema käsitluse objektiks indiviidi, ühiskonna või koha psühholoogia. Tema teosed käsitlevad identiteeti ja mälu ning ühiskonna ja selle liikmete suhteid.

Erilises Station Narva kunstnikevestluses avab Tanja näitusest ja selle jaoks kogutud sõnade tausta. Sellele järgneb praktiline töötuba “Sõnamäng”, milles kunstnik kutsub osalejaid mängima keele, mõistete, sõnade ja tõlgetega – ainetega, mida igaüks saab omanäoliselt ja loominguliselt rakendada.

Tasuta.

See on osa Station Narva programmist.

EKA raamatukogus saab vaadata õppeaasta algust tähistavat näitust „Kohtumine kukeaabitsaga“. EKA muuseumi koostatud väljapanekul särab akvarellitehnika kirkuses Ülle Meisteri tõeliselt meisterlik diplomitöö, aabitsa illustratsioonid aastast 1973.  

27. augustil oli Ülle Meisteri (1948–2021) 75. sünniaastapäev ning seda tähtpäeva märgib ära ka käesolev näitus. Akvarell sai 2 aastat tagasi lahkunud raamatuillustraatori meelistehnikaks juba ülikooli ajal ja ta jäi selle juurde kogu eluks. Ülle Meisteri piltidega Kukeaabits (1974, tekst L. Eisen) oli koolides kasutusel palju aastaid – kuni 1980ndateni ning tekitab elevust ja äratundmist veel tänaselgi päeval. Meisteri töö ei hiilga mitte ainuüksi erakordsetes tehnilistes finessides, vaid ka toonase eluolu isikupärases käekirjas jäädvustamises. Pilku püüavad uudse stilisatsiooniga lapsekujude moekad riided, nende keskkondade kaasaegsed interjöörid, mida ilmestavad moodsad suuremustrilised tekstiilid. Ja muidugi toonane koolivorm ning ajastutüüpilised mänguasjad, eesotsas plekkämbri ja -kühvli ning kõigile tuttava sinitriibulise Sipsikuga. Meisterliku akvarellisti pintslist tulnud erksatoonilised pildilised jutustused voogavad värvide sulandudes vaatajani otsekohese rõõmuga.

Ülle Meister töötas pärast EKA lõpetamist aastaid kirjastuses Valgus.

Ta on kujundanud heliplaadiümbriseid ja akvarelltehnikas postkaarte, tegelenud vabaloominguga ja illustreerinud hulgaliselt kooliõpikuid. Lõpetamisel autorile cum laude toonud aabits ei jäänud Meisteril ainukeseks – 1987. aasta L. Kivi ja M. Roosilehe aabitsa kujundamise ja illustratsioonide eest sai ta ENSV riikliku preemia. Tema töid on korduvalt valitud 25 kaunima Eesti raamatu ja 5 kaunima Eesti lasteraamatu hulka.

Näitusel on võimalik trükitud raamatut ka sirvida ning klaasi taga eksponeeritud originaalidega võrrelda. 

EKA muuseum soovib näitusega head uut õppeaastat kõigile tudengitele ja töötajatele!
Olgu see sama värvikas kui kaanekuke sabasuled!

Reeli Kõiv,
näituse kuraator

9. septembril kell 17.00 avatakse Haapsalu Linnagaleriis Madlen Hirtentreu näitus Hällilaulu tööriistakast

Hällilaulu tööriistakast on ühtaegu paik ja meetod. 

Hällilaulu tööriistakastis avaneb omalaadne aed ja emotsionaalne maailm. See on kunstniku käe all kultiveeritud maastik, kuhu on artefaktide kujul koondunud ideed ja murekohad, mida kunstnik inimtegevuse tõttu aina intensiivsemalt muutuvas maailmas tajub. Ühest küljest viitab Hirtentreu ökoloogilisele kriisile ja selle tagajärjel toimuvale hävingule, teisalt on tegu pigem unenäolise ja tunnetusliku nägemusega kui sihitud kriitikaga. Installatiivses keskkonnas esitatud artefaktid on pigem meditatiivsed objektid, millest igaüks kannab eraldi lugu, kusjuures mitmed neist on elanud kunstniku varasema loomingutee jooksul pika elu. Ühtlasi on loodud objektid vahendid ja kutse, tunnetamaks maailma empaatilisemalt teiste olendite suhtes. Nii võibki hällilaulu tööriistakastiks vormitud ruumi näha Hirtentreu praktika ajutise kristalliseeringuna, kust lähtuvalt kutsub kunstnik vaatajat avastama ja looma tänapäevaseid hällilaule. 

Hirtentreu tööriistakastist võib leida vahendeid uinutamaks kuhtumise maailma, et saata ta hellusega teele, ning romantilis-mehhaanilise tunnetuse kaudu leida õrnust ka olendite vastu, kes enam meie maailmas ei viibi. Siin on oluline nii mäletamine kui ka mälestamine, nii kummitused kui ka koletised ja nendes ilu leidmine. Vaimudele füüsiliste kuju andmise ja nende materiaalsuse taasloomise kaudu annab kunstnik vaatajale võimaluse tajuda neid meie sarnaste kehaliste olenditena, kes ei eksisteeri niivõrd suletud maailmas, aga justnimelt mälestamiseks üles seatud aias, kuhu külalised on oodatud.

Hirtentreu kunstis on olulisel kohal eklektika ja gootika, viimane just selle romantilisemais ilminguis. Materjali massiivsus kombineerituna peene ornamendiga avab tänapäevase tõlgenduse gootikast – viited tehislikule ja orgaanilisele põimuvad hübriidseina poolmetsiku maastikuna, mida on võimalik avastada nii salapaigana kui ka maailma tajumise viisina.

Näitus on avatud  10/09–01/10, K–P 12.00–18.00

Kaasamõtlejast konsultandini: Keiu Krikmann
Graafiline disainer: Johanna Ruukholm
Valguskujudnaja: Oliver Kulpsoo
Installeerimise abi: Rünno Mander
Instrumendi ehitus: Kalle Tikas
Angels: Karmo Järv, Joonas Timmi

Täname: Eesti Kultuurkapital, Hapsal Dietrich, Ellington Printing, Mart Hirtentreu, Ahto Härm.

Kolmapäeval, 6. septembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Keiu Maasiku näitus „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“. 

„Viimased paar aastat olin mattunud arvutimängude maailma ja eelistasin vaba aega veeta virtuaalsuses. Sealjuures tundus mulle ka vastuvõetav mõtteharjutus sellest, et inimelu kolib tulevikus virtuaalmaailma. Üks mängudest, kuhu ma mitmeks kuuks sukeldusin, oli Red Dead Redemption 2. Tundsin RDR2 maailmas, et pole kohta, kus ma hetkel parema meelega viibiksin. Mängu tegevustik leiab aset 1899. aasta Ameerikas. Lugu jälgib lindpriide gängi tegemisi ajal, kui metsik lääs on hääbumas ning tsivilisatsioon pressib peale. Nende aeg on läbi saamas ja õhus on hirm eesootavate muutuste ees. Taoline hirm tekkis mul eelmisel aastal pärast seda kui juhtusin looduses nägema metsikute hobuste karja. Eemalt oli kuulda mürinat ja maa jalge all värises õrnalt. Ühel hetkel tekkisid vaatevälja umbes kakskümmend hobust, kes kappasid täiel kiirusel läbi merevee. Mängus nähtud hobused ja võimsad loodusvaated tundusid nüüd õõnsad. Tahan, et maailm liiguks edasi, aga ei taha ilma jääda vabalt kappavatest hobustest.“ Keiu Maasik

Keiu Maasik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe. 2019. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku Preemia, 2018. aastal Wiiralti stipendiumi ja Tartu Kunstimuuseumi konkursi „Noor Tartu” laureaadi tiitli.

Loomingus on ta käsitlenud dokumenteerimise mõju mälule, identiteeti ja inimeste vahelisi suhteid. Uusimates projektides on Maasik keskendunud virtuaalmaailmale, kasutades videoteostes ja -installatsioonides otseselt arvutimängude lindistusi või sellele sarnanevat esteetikat, et avada läbi nende inimeste isiklikke lugusid.

Kunstnik tänab: Madis Kurss, Kaisa Maasik.

Näitus jääb avatuks 2. oktoobrini 2023.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja
Liviko AS.

Kolmapäeval, 6. septembril 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Kelli Gedvil ja Kristen Rästase ühisnäitus „Ärata mind üles, kui kõik on möödas“. 

„Ärata mind üles, kui kõik on möödas“ on Kelli Gedvili ja Kristen Rästase ühisnäitus, mis kajastab igapäevapoeetiliselt maailmatundlikkusest sündinud introvertset tungi kapselduda digitaalsesse maailma. Kunstnikud keskenduvad atmosfääri loomisele, milles nad uurivad hetkelist inimlikku mentaliteeti, mis on seotud ühest kriisist väljumise ja uude sisenemisega.

Näitusel kujutavad kunstnikud loomingulisi fantaasiapõhiseid, ammu kadunuid ja veel olematuid elu- ja maastikuvorme, nendes ära eksimist ning loovad igatsuse ja leina ajendil sümboleid, läbi mille sünnivad uued tehislikud eluvormid. Need muudavad harjumuslikke viise, kuidas juba möödunut vaadelda ning mälupildis talletada.

Näitus koosneb eri meediumites teostest – installatiivsetest skulptuuridest, aga ka intiimsematest miniatuursematest taiestest, interaktiivsetest ja kasutajakogemusele toetuvatest digitaalsetest teostest ja virtuaalreaalsusest, mida kõike saadavad atmosfäärilised helimaastikud.

Kelli Gedvil (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe ning viibinud vahetusõpingutel Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis ja Valand Akadeemias Rootsis. Ta on osalenud mitmetel näitustel Eestis, Rootsis, Belgias, Saksamaal, Kanadas, Ungaris ja Poolas. Gedvil on Robin Ellis Meta nimelise kunstirühmituse kaasasutaja ning veebigalerii post-gallery.online kuraator ja veebiarendaja. Oma viimaste näitustel “4EVER” ja “Purifying Your Skin” on ta uurinud eneseesitluse käitumismustreid erinevates virtuaalsetes kogukondades ja seda, kuidas need väljenduvad ning kuidas mõjutavad füüsilist keha.

Kristen Rästas (1992) on interdistsiplinaarne kunstnik, kelle looming kaasab videot, kontseptualismi, virtuaalreaalsust ja segatehnikas skulptuure. Tema uusimad projektid on inspireeritud klassikalisest maastikumaalist, mida kunstnik proovib esitada läbi digitaalsete tehnoloogiate, luues kunstlikke looduslikke keskkondi, mis visualiseerivad kaasaegse inimese võõrandumist ja eskapismi peegeldavate seoste uurimist. Rästas on lõpetanud 2019. aastal Eesti Kunstiakadeemia ja omandanud kaasaegse kunsti magistrikraadi. Ta on end täiendanud Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis Budapestis ja KASKi Kunstiülikoolis Gentis, Belgias. Rästas on näitustel osalenud alates 2012. aastast ning tal on olnud näituseid Eestis, Saksamaal, Leedus, Islandil ja Belgias. Ta on üks Robin Ellis Meta pseudonüümi all tegutsevatest kunstnikest ja post-gallery.online veebigalerii kaasasutaja. Kunstnik elab ja töötab Berliinis ja Tallinnas.

Kristen Rästase teose helikujundus: Mataya Waldenberg.
Tehniline tugi: Ian Simon Märjama.
Graafiline disain: Nathan Tulve.
Kunstnikud tänavad: Natalia Wójcik, Sten Saarits, Leegi Kiis, Marek Gedvil, Ago Märjama, Johannes Luik.
Mälestades Anti Kidronit.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Federal Government Commissioner for Culture and Media in the program NEUSTART KULTUR Module D – Digital Mediation Formats.

Näitus jääb avatuks 30. septembrini 2023.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Avaneb triloogia „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ viimane osa „Võim“ Kadrioru pargis ja Kadrioru kunstimuuseumis, reedel, 8. septembril kell 17.00. Näitus on avatud 1. oktoobrini.

Võim on enesekehtestamise atribuut, kellegi või millegi üle valitsemise eeldus. Võim on alati suhe kellessegi või millessegi. Igasuguse struktuuri toimimiseks on see ühteaegu vajalik, aga ka ohtlik, ahvatlev, peibutav, kohutav ja hirmutav, allasuruv, kontrolliv.

Kadrioru park võib vaadata igal tasandil võimusümbolina: park kui inimese loodud tehislik kooslus, Peeter I ehitatud Kadrioru loss kui võõra väe kinnistamise märk, presidendi loss kui poliitilise võimu kehastus, Eesti kunstimuuseumi peahoone Kumu kui kunstivõimu märk. Ükski neist tasandeist ei kehasta endas pelgalt hierarhilist, võõrandunud tähendust: park ühendab inimesi ja seal on maa-alasid, kus looduslik keskkond saab vabalt areneda ja toimida, presidendi institutsioonil on diplomaatiline, lepitav funktsioon, nüüdisaegne kunstimuuseum on kunstnikke ja vaatajaid ühendav demokraatlik multifunktsionaalne paik.

Projekt „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ on toiminud teatepulga edasiandmisena: kuraatorid kutsusid kunstnikud Vana-Võromaa kultuurikotta, seal osalenud kunstnikud andsid oma teatepulga edasi Tartu „Vaimu“ näitusele ning Tartus osalenud kunstnikud kutsusid Tallinna „Võimu“ näituse osalejad. See ei ole kuraatori(te) võimukepi all (vertikaalse võimusuhtena) kulgenud kooslus, vaid see on toiminud horisontaalse edasiarendusena, kuigi ka kuraatorid on andnud teatepulga edasi ja kutsunud oma kunstnikud.

„Võimu“ näituse juhatab sisse kuraatorite ühisprojekt, nagu see oli eelnevate näitusepaikade puhul Võrus ja Tartus, nii on ka seekord selle teostanud Marje Taska ja installeerinud Reinhold Rutks. „Väe“ näituse juhatas sisse hõbedane kokku rullitud tilluke käsikiri tekstiga „Sanctus praesens“, vaimukontseptsiooni kandis viiskümmend korda suurem modernistlik masin, mis edastas näituse sõnumi „Pax in sancto present“ telegraafikoodina. „Võimu“ sümboolset objekti, vikatitega võimuratast võib vaadata võimuiha absurdsuse võrdkujuna.

„Võimu“ teosed võib tinglikult kolmeks jagada: kunstnike mõtisklus praeguse inimühiskonna ja sealsete võimusuhete üle, olgu siis riigi või kunstimaailma mõttes (Jüri Ojaver, Kirke Kangro, Edith Karlson, Raul Keller, Mikk Madisson), antropotseenist tingitud inimese ja looduse suhete ja nende tagajärgede tõlgendus (Madlen Hirtentreu, Urmas Lüüs, Jonas Johansson) ning kolmandaks nii-öelda avatud tähendusega teosed, kus on segunenud inimühiskond ja looduslik keskkond ning mida saab tõlgendada keskkonna aga ka inimsootsiumi võimusuhete kaudu (Britta Benno, Flo Kasearu ja Elina Vitola, Fideelia-Signe Roots).
Väljapaneku lõpetab Tanja Muravskaja Kadrioru kunstimuuseumi riigivanem Konstantin Pätsi toas eksponeeritud videoteos, kus Eesti siiani ainus naissoost president Kersti Kaljulaid arutleb küsimuse üle, kuidas täita võim targa vaimu ja tõelise väega.

Triloogia „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ lõpetab kuraatorite ja kunstnike ühissõit Kütioru tammetsõõru, et sinna lähistele istutada Kadrioru pargis kasvanud tammeistik. Võim naaseb sümboolselt väe juurde, et sirguda väepaigas.

–