Näitused

Tõnis Jürgens „Dreaming of Babylon“ / „Paabeli ulmad“

Tartu Kunstimuuseum / Tartu Art Museum

18.03.2023–14.05.2023

Näituse peamiseks lähtepunktiks on viimaste aastate trend, une digitaalne mõõtmine. Oma argielu harjumuste jälgimist võimaldab üha suurem valik tavakasutajatele pakutavaid seadmeid: nutikellad, -võrud, -sõrmused, -kõlarid, -matid, äpid jpm. Need aparaadid jälgivad kasutajat ka siis, kui too magab, kogudes tasahilju andmeid tema uneharjumuste ja -tsüklite kohta.

Ühest küljest aitab une mõõtmine vägagi tervitatavalt tähelepanu pöörata magamisharjumuste olulisusele. Teisalt aga on mõõtmisega kogutud andmed ka ressurss ja kaup, mis suubub lõpuks jälgimisseadmete tootjate andmekeskustesse ning mida saab statistika ja turuinfona edasi müüa. Seega tähendab enda uneharjumuste jälgimine ja jälgida laskmine mingis mõttes ka une pealt töö tegemist.

Tundub, et uni, mis on siiani säilinud justkui viimse müstilise pelgupaigana, kuhu kapitalism ei küüni, on salamahti saamas osaks jälgimisühiskonna mahhinatsioonidest. Une mõõtmisega on unenäod muutunud justkui kõrvalproduktiks mingi teise asja tootmisprotsessis. Nagu raadiosignaali ümbritsev müra või mahlapudelisse jäänud sete.

Näitusel „Dreaming of Babylon“ / „Paabeli ulmad“ käsitleb Tõnis Jürgens nii jälgimisühiskonnas kogutavate andmete kui ka üleskirjutatud unenägude järelelusid. Näituse keskmes on butafoorne magamistuba, mida täidavad kellegi elu jäljendid. Toas linastub film – stseenid inimtühjadel maastikel kõrguvatest serverikastidest –, mida saadavad ainiti muutuva narratiivina unenägude kirjeldused.

Näitus kuulub Tartu kunstimuuseumi näitustesarja Noor Tartu.

Tõnis Jürgens (snd 1989) on projektsionist, kirjutaja ja tühjusehuviline. Ta on omandanud bakalaureusekraadi kultuuriteaduse erialal Tallinna Ülikoolis ja magistrikraadi uusmeedia õppetoolis Eesti Kunstiakadeemias. Täiendavalt on ta veetnud aasta vahetusõpingutel Praha Kunsti, Arhitektuuri ja Disaini Akadeemias (UMPRUM). Näitus on jätk Jürgensi käimasolevale loovuurimusele Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis.

kuraator: Indrek Grigor

graafiline disain: Laura Merendi

tõlge: Peeter Talvistu

keeletoimetajad: Anti Saar, Richard Adang

koordinaator: Kristlyn Liier

trükk: Ecoprint

näituse meeskond: Joanna Hoffmann, Margus Joonsalu, Aadu Lambot, Katrin Lõoke, Jaanika Kuznetsova, Kristel Sibul

filmi meeskond:
helirežissöör: Joosep Ehasalu
operaatori assistendid: Erki Kase, Aadu Lambot
tegevprodutsent, värvimääraja: Fidelia Regina Randmäe

suur tänu: Toomas Jürgens, Raul Keller, Kalju Karl Kivi, Piibe Kolka, Paul Kuimet, Kulla Laas, Hans-Gunter Lock, Mihkel Oksmann, Allan Proos, Mikk-Erik Saidla, Mihkel Salk, Anu Salumaa, Rene Tamm, Erko Valdmets

toetajad: Balti Filmi- ja Meediakool, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Rahvuskultuuri fond, Jõelähtme vald, Kino Sõprus, Kuusalu vald, Paekivitoodete Tehas OÜ, Rae vald, Rahvusarhiiv, Silikaat AS, Tallinna Strateegiakeskus, Telia Eesti AS

Kristina Õlleku isikunäitus „Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“ uurib Läänemere piirkonda, keskendudes selle mereökoloogiale, tsüanobakterile ja setetele. Läänemeri on paraku üks maailma saastatumaid meresid. Selle ökosüsteemi on mõjutanud intensiivne põllumajandus, ohtlikud kemikaalid, olme- ja tööstusjäätmed, mereprügi ja veealune müra. Läänemeri on poolsuletud ja aeglase veevahetusega, mistõttu on selle taastumisvõime suhteliselt piiratud. Vees leiduvad liigsed toitained (väetised jmt), ebapiisav reoveepuhastus ja meretemperatuuri kerkimine põhjustavad eutrofeerumist ning mõjutavad oluliselt tsüanobakteri ehk sinivetika kooslust. Kõik see toob kaasa igal aastal aina suuremad tsüanobakteri vohamised. Mürgine rohekassinine veeõitseng põhjustab hüpoksiat, kurnatud ja hapnikuvaeseid piirkondi. Neid piirkondi kutsutakse surnud tsoonideks ja nende mõju mereökoloogiale on suur. Lisaks iga-aastastele surnud tsoonidele on Läänemere põhjas ka umbkaudu 60 000–80 000 km2 suurune surnud ala, mis on tingitud merepõhja jääva soolasema ja tihedama vee mittesegunemisest, isoleerides selle pinnaveest ja atmosfäärist.

Jätkates teemadega, mida ta käsitles hiljutisel isikunäitusel „Filtering With Cyanobacteria, Double Binds and Other Blooms“ ISSP galeriis Riias, uurib Õllek geoloogilisi ja keemilisi muutusi Läänemeres. Ta vaatleb antud piirkonda läbi veeõitsengute, spekulatiivse perspektiivi ja settinud mineviku ehk sadu miljoneid aastaid vana merelise settekivimi. Eestis leidub umbkaudu sadat tüüpi paekivi, mis on moodustunud ligi 472–416 miljoni aasta eest. Iseäranis huvitab kunstnikku siluriaegne rõngaspaas ehk karplubjakivi, mis koosneb suuremalt jaolt käsijalgse Borealis borealis’e kivistunud kodadest. Usutavasti on Eesti rõngaspae lasund maailma suurim Borealis-pank. See settekiht moodustus umbkaudu 440 miljoni aasta eest, kui Eesti ala asus ekvaatoril ja oli kaetud madala troopilise merega, kus leidus ohtralt molluskeid, trilobiite, peajalgseid, koralle ja meriliiliaid.

Isikunäitust luues, töötas Kristina Õllek lubjakivi, meresoola, tsüanobakteri, bioplasti ja savi ning muude materjalidega, mis said osaks tema fototeostest ja installatsioonist, lisades neile täiendava füüsilise kihi ja ainelise agentsuse. Näitusel põimuvad fotograafilised ja skulpturaalsed elemendid, mille kaudu kunstnik vaatleb Läänemere piirkonda, mõtestades spekulatiivselt olevikku, minevikku ja tulevikuvaateid, piirkonna muutuvat ökoloogiat ja merekeemiat.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn.

Produktsioon ja publikuprogramm: Stella Mõttus
Näituse kaaskorraldamine ja administreerimine: Šelda Puķīte ja Liina Raus
Kommunikatsioon: Karin Kahre ja Stella Mõttus
Installatsioon: Siim Asmer ja Urmo Teekivi
Graafiline disain ja kunstniku dialoogipartner: Kert Viiart

Eriline tänu: Kert Viiart, Mare Isakar, Carlotta Põdra, Tartu Ülikooli Loodusmuuseum, Põhjakivi OÜ.
Näituse avamist toetab jookidega Põhjala Pruulikoda.

Näitus kuulub Kogo galerii aasta programmi „Kväärime ära”.

Õhtupoolik müramuusika, nostalgilise iroonia ja tordiga.
Nele Tiidelepa lavastus “Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas” etendub taas.

Peamiselt EKA taustaga etendajatest, kunstnikest, muusikutest ja kunstitöötajatest koosnev fluiidse koosseisuga kollektiiv – Riin Maide, Gregor Kulla, Henri Särekanno, Ekke Janisk, Andreas Kübar, Ats Kruusing, Oliver Issak, Raul Markus Vaiksoo ja Leon Allik – on Tiidelepa kaaslasteks sel teekonnal lause lõppu, kus valdavaks tegevuseks on proov minevikke unustada ning valdavaks meeleoluks selle võimatusest tingitud ängistus, kaoselisus, võõristus ja siirus. 

Lavastus: Nele Tiidelepp

Esitajad: Nele Tiidelepp, Riin Maide, Henri Särekanno, Gregor Kulla, Ats Kruusing, Andreas Kübar, Ekke Janisk

Kunstnik: Riin Maide

Dramaturgiline tugi: Oliver Issak

Valgustaja: Leon Allik

Koreograafia: Raul Markus Vaiksoo

Projektijuht: Kaie Küünal

Kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Nele Tiidelepp

Toetus: Eesti Kultuurkapital

Etendused toimuvad 29., 30. märtsil ja 1. aprillil kell 19:30 Kanuti Gildi SAALi Püha Vaimu saalis. Kohtade arv on piiratud – haara pilet kohe!

Esimene mõte, mis mul tekkis, kui saali sisse astusin, oli tunne, nagu oleksin kellegi teise klassiõhtule sattunud. See on teatav pseudo-nostalgiline tunne, mis seostub klassiõhtu kogemusega. Kogemus, mis on kusagil kunagi varem olnud ja sa igatsed selle järele. – Karin Allik, Kultuur ERR

Ka mõni stseen mõjus peaaegu nagu tsitaat millestki varasemast ja kaugemast, justkui nostalgitseksid esinejad irooniaprismast hoolimata mingite vaid kaugemate, kaudselt kogetud aegade järele, mil moes oli neoon ja Janika Sillamaa laulis heledal häälel lootusest. – Brigitta Davidjants, Sirp

Info Kanuti Gildi SAALi veebis

Varasemad etendused EKA veebis

7. maini on Võru muuseumis, galerii suures saalis avatud Maria Kapajeva „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“. 

Näitus käsitleb Võrumaa inimeste lugusid ja peegeldavad seeläbi kogukonna ajalugu. Kunstnikku ühendab ka soov teemadega sügavuti minna, sestap on pealtnäha juhuslikest fotoleidudest rullunud välja üllatavad avastused. Millised täpsemalt, sellest juba näitusel.

Maria Kapajeva näituse puhul on tegemist kunstilise eksperimendiga, kus uurimisprotsessi esitletakse installatsioonina. Näituse idee hakkas idanema, kui Kapajeva sattus internetis portsu vanade fotode peale, mida müüs ameeriklasest kollektsionäär, kes arvas, et need fotod võivad olla seotud Eestiga. Kollektsioon seisis kaheksa aastat unustatuna ning kui Kapajeva püüdis talle fotosid müünud inimesega ühendust võtta, polnud see kahjuks enam võimalik. Edasi tuli hakata ise harutama ning näitus ongi selle uurimuse tulem. Uurimisel saladuseks jäänud osi on võimalik külastajatel endil tuvastada ja paljastada.

Tule ja külasta näitust “Sissejuhatus Eesti disaini”! Kas mõned esemed tunduvad sulle kuidagi tuttavad? Jaga oma lugu meiega.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum (ETDM) kutsub kõiki osalema installatsiooni loomises, kus esitletakse külastajate isiklikke fotosid ja lugusid disainiobjektidest, mida võib leida nii kodus kui ka muuseumis. Muud disainiesemed, mis seostuvad näitusel olevate objektidega on samuti oodatud.

Publikuprogramm ja installatsioon „Kas sul on see kodus?” uurib disainiesemete laiemat konteksti. Algatusega püüame tõsta teadlikkust kohaliku ajaloomälu osas ning luua sügavamaid isiklikke seoseid materiaalse kultuuriga.

Näidates, kuidas tavalised majapidamises leiduvad esemed võivad ajapikku muutuda muuseumi eksponaadiks, toetab „Kas sul on see kodus?” muuseumi kogudega tutvumist ning innustab dialoogi, mille abil erinevad grupid saavad edastada oma nägemuse kultuuriloost.

Juhised osalemiseks:

1. Vaata kodus ringi. Uuri välja, kas seal võib olla mõningaid disainiesemeid.
2. Tee esemest pilt.
3. Mõtle mõnele isiklikule mälestusele, mis on selle objektiga seotud. Äkki meenuvad sulle traditsioonid, rituaalid, kuidas ese sinuni jõudis? See võib olla midagi nostalgilist või pragmaatilist! Võid koguda lugusid ka oma sõpradelt ja perelt. Kirjuta oma lugu
üles.
4. Saada meile oma foto ja lugu e-mailile publik@etdm.ee või too see muuseumi
piletikassasse aadressil Lai 17, Tallinn  

Valitud kaastöödest koostatakse püsinäituse projektialal installatsioon.

Publikuprogramm ning installatsioon valmivad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi (ETDM) ja Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi koostöös.

„Kas sul on see kodus?“ on loodud tudengite Ksenia Kovalenko, Maivi Kärginen-Kivi, Lilla Lukács, Paula Oberndorfer ja Johanna-Elisabeth Tärno poolt.

Erilised tänud: Agnes Aljas, Rebecca Duclos, Hanna-Liis Kont ja Sandra Nuut

Graafiline disain: Ott Kagovere
Näituse kujundus: Ulla Alla
Eesti Tarbekunsti- ja Disanimuuseumis (ETDM) on tegeletud on disaini kogumise ja kontekstualiseerimisega viimased kakskümmend aastat.

ETDMi kogudes on ligi 18 000 museaali, mille põhjal koostatakse näitusi, publiku- ja haridusprogramme.

Neljapäeval 16. märtsil kell 19.00 avaneb ARS Kunstilinnaku stuudios 53/98 EKA graafilise disaini ja tootedisaini 2. kursuse tudengite ühisnäituse “Juhuslik, kus?”

Näitusel osalevad enam kui 20. autorit, kes uurivad isiklike tähelepanekute kaudu juhuslikkust ja selle ilminguid ning määratlematuse võlu. Kas miski saab olla tõeliselt juhuslik, kas ettenägematu käitumine on inimlik mõõde, mis eristab meid algoritmidest ja millised mustrid sünnivad kui jälgida juhutegusid läbi aja. Teema lahtimõtestamiseks on kasutusele võetud erakordselt lai kunstimeedia valik – näitusel kohtame installatsioone, skulptuure, fotosid, interaktiivseid teoseid, valgusinstallatsioone, helisid ja palju teisi tehnikaid.

Näitus on lahti ainult kolm päeva: 17.- 19. märtsil kell 13.00 – 18.00.

Näitusel osalevad: Anette Jaaniso, Beata Batejev, Diana Tammets, Hannah Eliel Allmann, Ilia Rotar, Ines Maria Uudam, Kaisa Uik, Karl-Alder Kuivjõgi, Karl-Egert Kartau, Karolin Eks, Kasper Korsen, Katrin Selin, Ljubov Terukova, Mariann Hendrikson, Marie Soosaar, Mark Uustalu, Markus Laanisto, Nelli Viisimaa, Oliver Udeküll, Pille-Riin Valk, Rasmus Einman, Risto Tepper, Robin Raspel, Ronald Trei

Graafiline disain: Nelli Viisimaa, Diana Tammets

Juhendas: Sten Saarits

Näitust toetavad: Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstnike Liit

Rohkem infot ARSis toimuva kohta: www.arsfactory.ee
(ARS Kunstilinnak asub aadressil pärnu mnt. 154, Tallinn)

7. märtsil kell 19.00 Uus Rada Galeriis videoteoste linastusõhtu. 

Linastuvad videoteosed, mille on loonud 26 EKA üliõpilast/kunstnikku, nende seas Lauri Lest, Rebeca Parbus, Laura De Jaeger, Mirjam Varik, Daria Kylm, Viktoria Martjanova, Łukasz Rygał, Andrea Gudiño, Paulina Belik, Noah Emanuel Morrison, SEigrid Morrison Barranco Ballonga, Sarah Noonan, Jim Wolff, Inessa Saarits, Alina Birjuk, Raahel Rüütel, Kristel Zimmer, Kelli Tõnurist, Kirke Selirand, Lara Žagar, Inka Jerkku, Siew Ching Ang ja Josefine Flora Green.

Videod esitati žüriivaba avatud konkursiga lühikestele eksperimentaalsetele videotele.

Saab suppi ja jooke saab ise kaasa võtta.

Sissepääs tasuta.

Uus Rada Galerii asub aadressil Raja 11a.

Lisateabe või küsimuste korral kirjutada aadressil uusrada@artun.ee või Instagramis @uusrada

9. märtsil kell 18.00 toimub Kai kunstikeskuses Kristina Õlleki uue raamatu “Filter Feeders, Double Binds & Other Blooms” esitlus.

Raamatuesitlusel vestleb Õllek kuraatori ja tõlkija Keiu Krikmanniga. Vestlus toimub eesti keeles ning raamat on müügil soodushinnaga 15 eurot. Sündmus toimub Kai auditoorium-kinosaalis ning on tasuta.

Mere- ja rannikuökoloogiast huvituva kustniku Kristina Õlleki uus trükis “Filter Feeders, Double Binds & Other Blooms” (tõlkes “Filtertoidulised, kaksikseosed ja teised vohamised”) põhineb tema neli aastat kestnud uurimustööl ja isiklikel tähelepanekutel ning kutsub kaasa mõtlema antropotsentriliste mõjude üle mereökoloogiale. Trükis keskendub Põhjamerele ja selle filtreerijatele: sinimerekarpidele, austritele ja laienevale meduuside populatsioonile; samuti Läänemerele ja selle tsüanobakteritele, sinivetikate õitsengule ja surnud aladele.

Väljaanne sisaldab kirjavahetust Kristina Õlleki ja kuraator Angeliki Tzortzakaki vahel, samuti Õlleki, Tzortzakaki ja raamatu disaineri Kert Viiarti koostöös valminud visuaalset esseed. Raamatusse kirjutas essee ka Amsterdami Ülikooli keskkonna humanitaaria professor Jeff Diamanti. Lisaks on väljaandes lai valik näitusevaateid Õlleki kolmest hiljutisest isikunäitusest Draakoni galeriis (Tallinn, 2020), A Tale of A Tub (Rotterdam, 2021) ja ISSP galeriis (Riia, 2022). Raamatu kirjastas Lugemik.

Kristina Õllek (sünd.1989) on kunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (fotograafia osakond, BA 2013, MA 2016) ning täiendanud end Berliinis Kunsthochschule Berlin-Weissensees (2012) ja Rotterdamis Piet Zwarti instituudis (2016). Õllek tegeleb fotograafia, video ja installatsiooniga (ruumi)installatiivsel viisil, keskendudes representatsiooni protsesside, orgaanilise ja sünteetilise mateeria, mereökoloogia ja inimese loodud keskkondade uurimisele. Oma praktikas kasutab ta uurimustöö põhist lähenemist, kuid seejuures põimib sellega enda fiktiivse ja spekulatiivse perspektiivi. Teostega loob ta olukordi, kus fakt ja fiktsioon, sünteetiline ja looduslik, koopia ja originaal omavahel põimuvad ning muutuvad uue ja ümbermõeldud tähendusega hübriidseks objektiks/aineks.

www.kristinaollek.com

Kolmapäeval, 8. märtsil kell 18.00 toimub OKAPI galeriis Elle Kannikese isiknäituse  „Keelenäitajad“ avamine.
Näitus jääb avatuks 25. märtsini.

Näitus „Keelenäitajad“ räägib kliimakriisis avalduvatest nähtustest, millest iga inimene on justkui teadlik, aga mida me tegelikult ei teadvusta. Need nähtused toimuvad liig suurel skaalal, on hoomamatud ning me lihtsalt ei suuda toimuvate muutuste suurust tajuda.

Teisest küljest on need nähtused ka väga ebamugavad, et neid näha või endale tunnistada. Eksponeeritud klaasist objektid, installatsioon ja video tõstavad kliimamuutuste seisukohalt fookusesse inimese ja vee vahelised suhted.
Näitus on meeldetuletus külastajale mõtisklema selle üle, kuidas taltsutada oma tahtmisi ja tarbimist. Kuidas jõuda äratundmiseni, et vesi, mis meid elus hoiab, on laenuks antud meile kõikide eelnevate ja tulevaste põlvede poolt.

Elle Kannike (s 1980) on Tallinnas elav ja töötav mosaiigi-, klaasi ja joonistuskunstnik. Tema tööd käsitlevad keskkonnamuresid ja räägivad inimese põhjustatud karjuvast kliimahäirest. Hetkel õpib Kannike Eesti Kunstiakadeemias klaasi erialal magistriastmes, kus tema praktika keskmes on klaasi agentsuse uurimine. Lisaks klaasile otsib ta koosloomise võimalusi loodusega ja liikuvate materjalidega nagu jää ja elavad mikroorganismid. Ta on
rahvusvahelise kaasaegsete mosaiigikunstnike assotsiatsiooni AIMC liige.

8. märtsil 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Maria Izabella Lehtsaare & Sarah Nõmme ühisnäitus „Kaunitar koletise kõhus“.

Näituse kuraatorid on Anita Kodanik ja Brigit Arop.

Näitus jääb avatuks 1. aprillini 2023.

Maria Izabella Lehtsaare ja Sarah Nõmme näituse „Kaunitar koletise kõhus“ keskmes on sarnased huvid inimeste vahelise intiimsuse, seksuaalse eneseväljenduse ning armastuse ja vägivalla väljendusviiside vastu. Näitus lähtub magamistoast kui kohast kus puhata, unistada, tunda mõnu ja hirmu, kus loetakse tekste, mis vormivad meid inimeste ja loojatena ning kus on toimunud ka kohtumised selle koostöö raames. Magamistoas toimuv on ühiskondlikul foonil vastuolusid täis teema. See on ihule lähedal, näitab meist nüansse, mis on privaatsed ja teevad meid haavatavaks. See on täielikult oma, kuid ka täielikult jagatud kõige kallimatega. Samal ajal kõik magamistoad ei ole turvalised ning lisaks pehmusele võib seal kogeda armastuse katuse all toimuvat vägivalda.

Näitusel eksponeeritavad teosed tegelevad magamistoa intiimsusesse puutuvate vastuoludega, kus põimuvad õrnuse ja karmuse väljendusvahendid. Näiteks Nõmme teos „Vitsake“ viitab haiget tegemiseks mõeldud objektile, mida saab lugeda eri viisidel. Esiti on tegu võimu ja vägivalla objektiga, millega karistatakse allumatuid kehasid, teisalt on piitsal oma koht seksuaalpraktikates, mis karmuse abil aitavad pakkuda hoolt ja mõnu. Lehtsaare uued linoollõiked „Pillow Princess“ ja „Tundmatud naudingud“ jätkavad tema visuaalse kväär-sõnavara täiendamist ning teos „Loveless V“ lõpetab tema loomingus poksi kui enesekaitse ja -armastuse käsitlemise, muuhulgas osutades kunstniku huvile panna proovile ekstreemsete või vägivaldsete spordialadega seotud soopõhised arusaamised. Nõmme installatsioon „Sõlmi lahti mu siidipaelad“ on inspireeritud mittenormatiivsetest romantilistest suhetest, mis kohustuslikuna tunduva monogaamiaga kaasa ei löö. Lehtsaare kaisurelvad seeriast „Kõige pehmem puudutus“ ja käsilaos trükitud pildid „Kväärid käärid I II III“ vaatleb lesbilisusega seotud märgimaailma, seda kord enda võimestamiseks kasutades, teinekord aga üheülbalisi stereotüüpe jaburuseni korrates.

Lood kaunitari ja koletise põimunud saatustest on vähemalt sama vanad kui tsivilisatsioon. Need algavad üldjuhul pantvangi võetud printsessiga ning lõppevad draakoni tapnud printsiga abieluranda seilamisega. Ehkki neid lugusid on jutustatud ka agentsema printsessi vaatepunktist, mille raames võib näiteks selguda, et prints on veel õudsam koletis kui draakon, et printsess suudab end ise päästa või valib endale partneriks hoopis kellegi teise, ei ütle need lood meile midagi uue paarikese argipäevast või sellest, millised koletised nende voodi all magavad. „Kaunitar koletise kõhus“ loodab pakkuda mitmekesisemaid narratiive lähedusest ning tähtsustades turvaliste kogemuste rolli inimeste heaolule, künda pinnast üksteise mõistmiseks.

Maria Izabella Lehtsaar on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes kombineerib oma loomingus tekstiili, graafikat, joonistust, installatsiooni ja teksti. Tema teosed tegelevad põhiliselt kväärkogemuse ja vaimse tervise teemadega, mängides sageli reaalsuse ja fantaasia hapral piiril. Lehtsaar on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe graafika erialal ning õpib praegu kaasaegse kunsti magistriõppes. 2021. aastal pälvis ta Edmund Valtmani fondi stipendiumi ja oli 2022. aastal koos Sarah Nõmmega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale.

Sarah Nõmm on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes töötab peamiselt skulptuuri, installatsiooni, video ja performance’i meediumides. Ta käsitleb oma loomingus naise keha ja seda ümbritsevaid ruume. Tema teosed põhinevad sageli isiklikel kogemustel ja vaatavad kehateemasid rahvausundite, müütide, tabude ja argielu rituaalide kaudu. Nõmm on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe skulptuuri ja installatsiooni erialal. 2021. aastal pälvis ta noore skulptori preemia, 2022. aastal oli ta koos Maria Izabella Lehtsaarega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale ja oli Eduard Wiiralti stipendiaat.

Anita Kodanik on Eesti-Ukraina päritolu vabakutseline kunstitöötaja, kes tegutseb Tallinnas. Tema uurija- ja kuraatoripraktika huviorbiiti jäävad regionaalse, kogukondliku ja isikliku identiteedipoliitika visuaalkultuurilised väljendused. Kodanik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse erialal ning jätkab hetkel magistriõpinguid kuraatoriõppes. Tema viimased kuraatoriprojektid on Maardu dekennaali peanäitus „Kujutlused tühikutes“ ja koostöös roam Berlin residentuuriprogrammiga korraldatud rühmanäitus „Harjutused unistuste pidamiseks“.

Brigit Arop on Tallinnas tegutsev semiootika taustaga vabakutseline kunstitöötaja, kes peamiselt kureerib ja kirjutab. Teda huvitavad kunstilised praktikad, mis kasutavad poeesiat, materjalitundlikke lähenemisi ja huumorit, et nihestada kivistunud väärtushinnanguid. Arop on lõpetanud Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria bakalaureuseõppe, hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemia magistriõppes kureerimise erialal. Tema viimane kuraatoriprojekt oli rühmanäitus „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ Kogo galeriis Tartus (2023).

Graafiline disainer: Kertu Klementi

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, EKA Üliõpilasesindus
Eriline tänu: Anton Serdjukov, Karl-Christoph Rebane, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, Eda Urmet, Kristi Kongi, Marge Monko

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.