Näitused

Kunstihoone Galeriis avatakse 9. mail kell 18.30 Anita Kremmi näitus „Mina / Tema“.

Näituse avamisel, kell 21.30, toimub performance, mida esitleb kunstnik samas näituseruumis.

“Mina / Tema” uurib kahe keha – “mina” ja “teise” – vahelist suhet. Avades ruumi individuaalsetele assotsiatsioonidele ning subjektiivsetele valikutele, tõstatab “Mina/ Tema” ühtlasi küsimuse inimliku kokkuleppevalmiduse ning empaatia piiridest ja võimalustest.

Kuraator Ene-Liis Semper:

“Anita Kremmi projekt “Mina / Tema” tegeleb empaatia ja kehalisusega. Noor kunstnik on “kodustanud” väikese lapse kasvu silkoonist nuku ja püüab erinevate pooside ning liigutuste kaudu leida ühisosa, mis teda/meid kunstliku kehaga seoks. Empaatiat küsitletakse selles töös nii otseses (hoolitsus “väikese keha” eest) kui pööratud, inimsuse tumedamate kihtideni ulatuvas kontekstis. Kui sügav on meie isiklikust kehamälust tõukuv äratundmine ning sellega kaasnevad tungid ja tundmused? Projekti tulemuseks on täismahuline fotoseeria ja videodokumentatsioon protsessist.“

Performance “Mina / Tema” esietendus Helsingis Myymälä2 galeriis performance- ja kunstinädala “SevenOfSeven” raames ning on osa kogumikust “Quantum Critic 2023”.

Performance “Mina / Tema” toimub Kunstihoone Galeriis kahel korral:

9. mail kell 21.30

11. mail kell 19.30

Näitus on osa kunstisündmuste seeriast “Porno”, mis toimub Kunstihoone Galeriis 18.03-19.05.2023. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Lisainfo:

Facebook: https://www.facebook.com/ornokevad

Instagram: https://www.instagram.com/p.o.r.n.o_k.e.v.a.d/

Kunstniku koduleht: https://www.akremm.com/

Kumu uus näitus tegeleb rohepöördega Eesti kunsti ajaloos ja kaasajas. 

Kumu kunstimuuseumis 5. mail avatav näitus „Kunst antropotseeni ajastul“ uurib kunsti võimalusi keskkonnakriisi ajajärgul. Seni suurim kunsti ja keskkonna suhteid vaatlev näitus Eestis koondub kolme telje ümber: Eesti kunstiajaloo ümbermõtestamine ökokriitilisest vaatenurgast, nüüdiskunsti võimalused keskkonnakriisiga tegelemiseks ja muuseumi rohepööre.

Tere tulemast inimese ajastusse! Meie mõju planeedi keskkonnale on kasvanud nii kõikehõlmavaks, et seda saab juba võrrelda teiste geofüüsikaliste jõududega. Selle ulatust kinnitavad mitmesugused markerid radioaktiivsetest elementidest ja süsinikhappest kuni broileriluude ja mikroplastini. Teadlaste arvates oleme seeläbi astunud holotseenist uude geoloogilisse aegkonda – antropotseeni ehk inimese ajajärku. Igapäevakeeles on sõnast „antropotseen“ ühtlasi saanud omamoodi katusmõiste varem globaalseteks keskkonnaprobleemideks nimetatud nähtustele: kliima soojenemine, rahvastiku kasv, pinnase erosioon, liikide väljasuremine jne.

Aina kiirenevad keskkonna- ja kliimamuutused tekitavad pakilise vajaduse otsida ökoloogilisi ja tehnoloogilisi, ühiskondlikke ja poliitilisi lahendusi, esitades samas väljakutse kujutlusvõimele. Kuidas mõelda antropotseeni ajastul inimese ja keskkonna, looduse ja kultuuri, inimliku ja mitteinimliku piiride üle? Kuidas mõtestada üha suurenevat infohulka keskkonna ajaloo, oleviku ja tuleviku kohta ning kuidas planeedi tulevikku üldse ette kujutada? Just sealtsamast, kust probleemid on alguse saanud, võib aga otsida ka aeglast, ettevaatlikku lootust. Oma suhet keskkonda saab parandada vaid inimene ise.

Keskkond on tähtsal kohal ka kaasaegses kunstis ja muuseumis. Sama keskne on ka küsimus, kuidas sellega siis kunstis ja näitusesaalis ikkagi tegelda. Kuidas vältida lihtsalt veel ühe antropotseeniteemalise näituse koostamist? Kuidas mõelda kunsti võimalikkusest ja vajalikkusest keskkonnakriisi ajajärgul?

Kumu kunstimuuseumi antropotseeniprojekt koondub kolme telje ümber: Eesti 19. sajandi ja uuema kunstiajaloo ümbermõtestamine ökokriitilisest vaatenurgast; kaasaegsete kunstnike, muuseumi ja teadlaste koostöö; rohepöörde võimalikkus näituseloomes ja kunstimuuseumis.

Näitus „Kunst antropotseeni ajastul“

Näitust ette valmistades otsime vastuseid mitmesugustele küsimustele:

• Millist rolli on kunst ja visuaalkultuur mänginud siinse keskkonna kujutamisel, kujundamisel ja kontrollimisel?
• Milline on Eesti kunstiajaloo ökokriitiliste tõlgenduste laiem tähendus globaalses kunsti- ja keskkonnaajaloos?
• Milline on kaasaegse kunsti osakaal ja võimalused antropotseeni ajajärgul? Kuidas astub see dialoogi keskkonna ja teadusega, kunsti- ja keskkonnaajalooga?
• Kust jooksevad kunsti ja (kodaniku)teaduse, kunsti ja aktivismi piirid? Ja kas neid piire on üldse vaja tõmmata?
• Kui palju ja kuidas peaks muuseum ise antropotseeni ajastul muutuma? Kuidas rohepööret muuseumis läbi viia nii, et see ei piiraks liialt kunstnike loomevabadust?

Oleme algatanud antropotseeni näituseprojekti teadlikult pika ettevalmistusajaga, tehes algust juba 2020. aastal eesmärgiga otsida vastuseid küsimustele, tekitada arutelusid, leida uusi tegevus- ja koostöövorme, õppida üksteist tundma, töötada ühtaegu kunstiajalooga ja kaasaegsete kunstnikega. Selleks oleme moodustanud mitmekülgse töörühma, kuhu on kaasatud eri tausta, kogemuste, teadmiste ja oskustega inimesi.

Kuraatorid: kultuuri- ja keskkonnaajaloolased Linda Kaljundi (Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Ülikool) ja Ulrike Plath (Tallinna Ülikool) ning kunstiajaloolased ja kuraatorid Bart Pushaw ((Kopenhaageni Ülikool)), Eha Komissarov (Kumu) ja Tiiu Saadoja (Kumu).

Projekti hetkel kaasatud kaasaegsed kunstnikud:
Evy Jokhova, Edith Karlson, Mari-Leen Kiipli, Laura Põld ja Lou Sheppard, Ivar Veermäe

Ruumikujundajad: LLRRLLRR (Laura Linsi ja Roland Reemaa)
Graafiline kujundaja: Maria Muuk
Projekti koordinaator: Triin Tulgiste

EKA kaasaegse kunsti magistrandi Sarah Noonani näitus Dirt Road Vent Space galeriis avatakse 2. mail kell 18.00.

24. septembril 2022 hävitas väike orkaan Atlandi ookeanis Kanadas pinnasteel mahajäetud puufarmi. Näitus Dirt Road (“Külavahetee“) sümboliseerib seda, kuidas kiindumus konkreetsesse asukohta ja kodu päritolu võib muuta paiga hinnaliseks.

Materjalid ja mälu teleporteerivad tuttavlikkust, liikudes ebaloomulikult läbi struktuuride ja värvide. Looduse eeterliku kõleduse uurimiseks loovad tekstiilist skulptuurid pinnastee abstraktse kujutise. See paigalduskeskkond meenutab selle hinnalise koha tundlikke jooni. See paljastab, kuidas abstraktsed vormid ja kujutlevad mälestused hülgavad meie kasvatuse juured – kahetsustunne aga maandatud noorusliku aususega.

Sarah Noonan kasutab oma äravisatud riideid ja asju, et muuta kulunud ja uuendatud kangad käsitsi õmmeldud segatehnikas skulptuurideks. Käsitöö- ja tekstiilmaterjalide valimatu kasutamise kaudu uurivad nad materjalide vastupidavust ja pehmust. Nende kunst paljastab meie ümber hapraid sentimentide kihte, mis loovad seoseid asustatud paikadega. Muutused ajas, kohas ja aktsepteerimises julgustavad meid tuvastama sisemise väärtuse tundeid.

Näituse lahtiolekuajad on 2.–7. mai kell 15.00–19.00.

27.04.–11.05 toimuval koolide ühisnäitusel “Between Us. Exhibition of Spanish and International Schools” on eksponeeritud ka ehte ja sepise eriala tööd.

Näitusel osalevad Villu Mustkivi, Mart Talvar, Madis Mattus ja Mirjam Aun.

Melting Point. Joieria Contemporània València on kaks korda aastas toimuv rahvusvaheline kaasaegse ehtekunsti suurüritus, mida alates 2012. aastast korraldab Escola dʼArt i Superior de Disseny de València (EASD València) ehtekunsti osakond mitme eesmärgiga edendada kaasaegset ehtekunsti, vahendada kontakte spetsialistide, üliõpilaste ja koolide vahel.

Rohkem infot:

http://meltingpointvalencia.com/

28. aprillil avab maali- ja installatsioonikunstnik Kristi Kongi Berliinis projektiruumis roam oma isikunäituse „Värvid tuletasid mulle meelde, et elu võib minna nii huvitavaks, et me unustame karta“.

Avamissündmus toimub Gallery Weekend Berlin ajal ning kuulub projektiruumidele keskenduva Sellerie Weekend programmi. Näitust saab külastada 7. maini.

Kristi Kongi uus isikunäitus on mõtisklus ja üks viise, kuidas suhestuda ja mõelda ajast, kus me praegu oleme. Näitusel olevad maalid on peegeldused ja portreed, portreed ilma inimesteta, et igaüks saaks ise olla see inimene maali sees. Maale luues oli kunstniku tähelepanu tundlikkusel, aga ka jõul ja piirideta vabadusel.

Avamissündmus toimub 28. aprillil kell 18.00–21.00.

Näitus on avatud 7. maini, projektiruumi saab külastada N–P kell 16.00–19.00 ja kokkuleppel. roam asub Berliinis Kreuzbergi linnaosas Lindenstraße 91, 10969 Berliin.

Näitust toetavad Eesti Suursaatkond Berliinis ja Eesti Kultuurkapital.

Kristi Kongi (sündinud 1985) on maali- ja installatsioonikunstnik, kelle töö keskendub värvile, valgusele ja ruumile. Tema erksavärviline maalilooming võtab sageli muljetavaldavate ruumi hõlmavate installatsioonide kuju. Lisaks maalimisele lõuendile või seintele, põrandale ja laele kasutab Kristi maaliinstallatsioonide loomiseks ka mitmesuguseid muid materjale, nagu näiteks kangad, vineer või pleksiklaas. Maalide ja installatsioonide aluseks on konkreetsed või kujuteldavad kohad, kunstniku tähelepanekud, emotsioonid ja mälestused. Kristi Kongi looming baseerub põhjalikul uurimistööl ja maalieksperimentidel, kus ta katsetab erinevate värvidega, valguse ja varjuga. Kristi ise on nimetanud neid eksperimente „harjutusteks kuuga“. Kristi Kongi looming on ühtaegu nii poeetiline – see väljendub ka teoste pealkirjades – kui ka süsteemne ja analüütiline.
www.kogogallery.ee/ee/kunstnikud/kristi-kongi, www.kristikongi.com

roam on projektiruum Berliinis Kreuzbergi linnaosas – see on loodud residentuuriprogrammi, näituste, lühiajaliste projektide ja võrgustumissündmuste läbiviimiseks. Projektiruumi fookuses on Ida-Euroopa, eeskätt Eesti kunstnikud, kelle näituseid ja residentuure kureerib MTÜ Eesti-Saksa Kunstikoostöö.
www.roam-projects.eu

Kogo galerii on 2018. aastal asutatud kaasaegse kunsti galerii Tartus, mis keskendub eeskätt noorema põlvkonna kunstnikele. Täna esindab galerii kaheksat Baltimaade kunstnikku, nende seas ka Kristi Kongit.
www.kogogallery.ee

Matthias Sildniku näitus „Ülesküntud uudismaa“ Vabaduse galeriis.

28.04.–25.05.2023

Matthias Sildnik (1987) on Eesti Kunstiakadeemia doktorant ja Vabaduse galerii näitus on üks doktorikraadi kaitsmise väljapanekutest.

Sildnik kutsub näitusel „Ülesküntud uudismaa“  uurima võrgustikke kui vallutamist ootavaid infotöötlusmaastikke; paiku, kus intensiivsed andmevood deformeerivad maastikku, kus nad levivad.

Galerii esimese ruumi seinal eksponeeritud seerias on kujutatud aju moodustavate neuronite keerulist võrgustikku. Teosed mõjuvad elusatena, täis energiat, luues dünaamilise ja kaasahaarava keskkonna, kus on tõstetud esile aju kohanemis- ja reageerimisvõime uutele kogemustele, teadmiste omandamisele ja keskkonnastiimulitele.

Aju neuroplastilisus muudab selle dünaamiliseks ning uute andmetele ja stiimulitele reageerimisel ennast ümberkorraldamise võimeliseks (nagu võrgustikud ja turud). Neuroplastilisuse kaks peamist tüüpi on funktsionaalne (aju võime liigutada funktsioone kahjustatud ajupiirkonnast kahjustamata piirkondadesse) ja struktuurne plastilisus (aju võime muuta oma füüsilist struktuuri õppimise tulemusena).

Näituse kese on tagumises ruumis eksponeeritud kaks vasest binaarset puud, mis moodustavad sondilaadse struktuuri, mis sarnaneb ebaõnnestunud katsele katusele antenn paigaldada.

Binaarne puu on andmetöötluse juures tavaline andmete struktuur. Kunstnik on kasutanud okste puhul 45-kraadiseid nurki, mida graafilises disainis kasutatakse metroojaamade ühenduste visualiseerimiseks. Vasetraatide kasutamine tuletab meelde telegraafi, midagi, mis assotsieerub bolševike revolutsiooniga, kus Lenin keskendus telegraafiliinide, postiteenuste ja rongijaamade üle kontrolli saavutamisele. Ühiskond, nagu inimajugi ehitab pidevalt närvirakkude ühendusi ja radasid, et reageerida uutele kogemustele ja stiimulitele.

Nii on Sildnik kombineerinud andmetöötluse kontseptsioone ja ajaloolisi referentse, et ühendada aju võrgustik närvirakkude edasikandmise võrgustikega, et ühendada inimesi ja ideid üle suurte vahemaade, küsides sealjuures, kuidas areneb meie suhe tehnoloogiaga, et mõistaksime ennast. Metafoorid, mis imbuvad läbi meie arusaamise võrgustikest, neuronitest, tsiviilinfrastruktuuridest ja turgudest – ka mõttest – võivad tähistada uudismaad või samavõrd ka oma kuju muutvaid andmed.

Neljapäeval, 4. mail 2023 kell 17.00 avab Anu Vahtra Hobusepea galeriis isiknäituse „seinaääri mööda, trepist alla, uksest välja“. Näitus jääb avatuks 29. maini 2023.

Näitus „seinaääri mööda, trepist alla, uksest välja“ koondab uueks ruumiliseks tervikuks Anu Vahtra viimase kolme aasta jooksul valminud teosed. Fotode, videote ja leitud objektide vahendusel kajastub olukordade, lahenduste ja otsuste vaatlemise ja dokumenteerimise protsess pidevas ehitusjärgus olevas linnas. Teosed on algselt loodud näitustele Amsterdamis, Ateenas ja Brüsselis.

Näituse pealkiri on laenatud Anne Carsoni esseest „Chez l’Oxymoron” (1988). Näitust saadab kunstnik Lieven Lahaye tekstiline kaastöö ning kunstnik ja filmitegija Ingel Vaikla film. Graafilise disaini autor on Elisabeth Klement.

Anu Vahtra (1982, Tallinn) on foto-, video- ja installatsioonimeediumis töötav kunstnik, kelle looming on sageli seotud ruumilise konteksti või arhitektuurse keskkonnaga, kus loomingut näidatakse. Lähtudes konkreetse koha arhitektuurilistest iseärasustest ning ajaloolisest ja kontekstuaalsest taustast, keskendub Vahtra teostes sageli näituseformaadile ja näituseruumi spetsiifikale, kuid käsitleb ka linnaruumiga seotud küsimusi. Vahtra on osalenud mitmetel rahvusvahelistel grupinäitustel ja esinenud isiknäitustega nii Eestis kui ka mujal. 2017. aastal osales ta ISCP residentuuris New Yorgis ja 2020. aastal WIELSi Kaasaegse Kunsti Keskuse residentuuris Brüsselis. Alates veebruarist 2022 töötab Vahtra Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti magistriõppekava juhina.

Suur tänu: Maris Karjatse, Lieven Lahaye, Tanja Muravskaja, Ingel Vaikla, Johannes Säre & Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM), Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Roman-Sten Tõnissoo ja Ellen Vene sukelduvad Draakoni galeriis keskaja pimedusse. 

Neljapäeval, 4. mail 2023 kell 17.00 avaneb Draakoni galeriis Roman-Sten Tõnissoo & Ellen Vene ühisnäitus Valguse rüpes, ihates pimedusse.

Näitus jääb avatuks 27. maini 2023.

Roman-Sten Tõnissoo ja Ellen Vene näitus „Valguse rüpes, ihates pimedusse“ on kahe kunstniku vaheline jätkuv koostöö, kus autorite iseloomulikud käekirjad vahetavad asukohti, peegeldavad teineteist ja loovad uusi dialoogivorme.

Kohatundlike teoste kaudu püütakse lahti harutada ja ümber mõtestada visuaale fantaasiatest, mis ilmnevad seoses sooviga põgeneda maailma rahutu olemuse eest alternatiivsetesse keskkondadesse. Tehnoloogilistele arengutele toetudes on visuaalkultuuris veelgi jõulisemalt kinnistunud igakülgne viitamise ja sämplimise praktika, mille läbi on kaasajatunnetusse sugenenud eri ajastutest pärinevate fragmentide kollaaž. Sageli igatsetakse murrangulistel aegadel tagasi maagilisse arhailisusse, mis on mudeldatud taolise killustatud kujutlusliku möödaniku põhjal. Tallinna vanalinna südames asuvas Draakoni galeriis võtavad kunstnikud vaatluse alla keskaja, kui platvormi, kuhu projitseeritakse kõiksuguseid ideid ja ideaale. Näiteid keskaegse esteetika, sümbolite ja olustiku ümbertöötlemisest leiab kõikidest kultuurivaldkondadest, nii muusikast, moest, ilukirjandusest kui ka mängude- ja filmimaastikult. Keskaja pimedus on justkui vaheldus tänapäeva meeleheidet peegeldavate ekraanide värelevale valgusele.

Roman-Sten Tõnissoo (1989) on omandanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureusekraadi fotograafia ja magistrantuuri kaasaegse kunsti erialal, lisaks täiendanud end Prahas FAMU-s. Tema loomingu huviobjektiks on ajastule omane ihalus vaimsuse ja tähenduse järele, samuti agressiooni ning turvatunde haprad jõujooned. Peamiste töövõtetena eristuvad meediumiülene viitamine ja ruumilise dialoogimomendi otsimine, ning selles peituv potentsiaal visualiseerida uusi võimalikke tulevikuperspektiive. Viimased näituseprojektid on olnud „Your Afterlife Is Cancelled” koos Ellen Venega ARSi projektiruumis (2022), „Out of Sight Is Out of Mind” koos Ellen Venega Roam projektiruumis Berliinis (2022) ja „Dreams in Unfreedom” koos Sven Parkeriga Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis (2022).

Ellen Vene (1990) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri- ja installatsiooni osakonnas bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti erialal magistrantuuri ning täiendanud end Viini Tarbekunstiülikoolis ja Central Saint Martins’i kolledžis Londonis. Tema installatiivse kunstipraktika keskmes on strateegiad, mis toetuvad kultuuriloole ja kunstiajaloole ning illustreerivad viise, kuidas ajaloolised süsteemid ja rollid olevikus peegelduvad. Viimased näituseprojektid on olnud „Harjutusi unistuste pidamiseks“ TYPA galeriis (2022), „See kõik ja ei midagi rohkemat“ koos Roman-Sten Tõnissooga ARSi projektiruumis (2022), „Out of Sight Is Out of Mind” koos Roman-Sten Tõnissooga Roam projektiruumis Berliinis (2022).

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Digitaalse koostöö etikett: disainerid kõnelevad väljapanek tutvustab erinevate praktikatega disainiõpilaste loomingulist sünergiat.

Pandeemia ning püüdlused jätkusuutlikuma tuleviku poole on muutnud normiks kaugtöö ja “üksida koos” põhimõtte, mõjutades tugevalt seda, kuidas disainerid, kunstnikud, arhitektid ja teised loojad koos suhtlevad ning töötavad. Näitus on näide sellise koostöö võimekusest, tuues teieni Tallinnas (EKA), Saint-Étiennes (ESADSE) ja Schwäbisch Gmündis (HfG) projekti “Digitaalsed tööriistad loovaks koostööks” raames toimunud kursuste õppetunnid.

Projekti käigus uurisid kolme kooli õpilased millist mõju on loomevaldkonnale avaldanud digitaalsele koostööle üleminek. Nende tulemused sünteesisime tehisaru abil teesideks, mis puudutavad meeskonnatöö, suhtlemise ja disainiprotsessi erinevaid tahkusid:

1. Inimeseks jäämine
2. Eesmärgipäraselt loomine
3. Küberkommete õppimine
4. Erisuste omaksvõtmine
5. Töövoogude parendamine
6. Jõudude ühendamine
7. Efektse suhtlemise harjutamine
8. Distsipliini harjutamine

Iga teema hõlmab erinevaid kontsepte ja ideid, kus õpilased pakuvad oma unikaalseid vaatenurki ja kogemusi. Tervikuna rõhutab näitus empaatiat, avatust ja tõhusat suhtlemist produktiivse ja loomingulise meeskonnakeskkonna loomiseks. See tutvustab õpilaste pühendumust isiklikule kasvule, traditsiooniliste disainimetoodikate piiride ületamisele ja väljakutsete vastuvõtmisele erialade- ja kultuurideüleses töös.

——

Väljapanekul on:

• 200 tõhusa digitaalse koostöö põhimõtet, analüüsitud ja koostatud ChatGPT 4.0 ning teiste tehisaru tööriistade abil kursustel osalenud üliõpilaste ja juhendajate mõtisklustest ning töödest.
• 22 intervjuud projektis osalevate üliõpilaste ja mentoritega.

Osalevad üliõpilased:

Maëlys Bard, Max Becht, Sarah Boutière, Paulina Juárez Badillo Chávez, Sigmund Abou Chrouch, Artemiy Guslistov, Hugo Guyomard, Ludovic Hohl, Mathias Hû, Kristi Laanemäe, Tara Monheim, Alféa Morelli, Daisy Muntean, Natsumi Nonaka, Alina Remlinger, Marius Schairer, Viki Schmidt, Kaisa Uik, Yaren Duriez Urías, Mark Uustalu.

Osalevad juhendajad:

Cléa Di Fabio (Esadse), Jérémie Nuel (Esadse), Damien Baïs (Esadse), François Brument (Esadse), David-Olivier Lartigaud (Esadse), Lucile Schrenzel (Esadse), Marc Guntow (HfG Schwäbisch-Gmünd), Ludwig Kannicht (HfG Schwäbisch-Gmünd), Tanel Kärp (EKA), Jekaterina Suharenko (EKA, Jonn Galea (EKA).

Väljapaneku koostajad:

Ottavio Cambieri, Jekaterina Suharenko, Anastasiia Grigoriadi, Tanel Kärp, Nesli Hazal Akbulut, Oliver Kanniste

Väljapanek on inglise keeles ning avatud EKA fuajees iga päev 2-8 mai.

Väljapanekut organiseerib interaktsioonidisaini õppekava.

Jõgis & Mäemets
“salvesta kui / save as”
03.05–27.05.2023
Pärnu Linnagalerii
Kunstnike Maja

Näituse avamine kolmapäeval, 3. mail kell 17.00.

Näitus “salvesta kui / save as” tegeleb sündmuste, hetkede ja väärtuste talletamisega läbi kahe kunstniku erineva töötamisloogika. Mäemets teeb valikuid läbi tiheda sõela, mis olulist ebaolulisest filtreerib, müra summutab ja üksnes lõppfaili talletab. Jõgis töötab dokumentalisti ja arhiveerijana, kes jäädvustab elu argihetkede poeetilisust ning selle kaudu hoiab alles vahesalvestused. Kunstnikke ühendab aga soov uurida aja olulisust valikute tegemisel ja väärtuste kujunemisel.

Näitusel salvestatud tööd on klaasmaterjali kesksed, vormilt installatiivsed ja mängulised.

Salvesta kui / save as on Mäemetsa ja Jõgise teine ühisnäitus.

Andra Jõgis on klaasikunstnik, kes alates 2020. aastast töötab Eesti Kunstiakadeemia klaasiosakonnas, kus ta ka 2014. aastal omandas magistrikraadi (disain ja rakenduskunst). Oma vabaloominguga osaleb ta regulaarselt näitustel nii Eestis kui ka välismaal. Jõgise looming on enamasti narratiivne ning esile kerkivad elu argisust ja haprust käsitlevad teemad. Lisaks on Jõgis üks kolmest disainerist brändis MSK Glass, mis tegeleb kaasaegsete klaasist tarbevormide loomega.

Maarja Mäemets (s 1991) on klaasikunstnik ja joogaõpetaja, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti eriala (klaasikunst BA 2015, disain ja rakenduskunst MA 2018) ning täiendanud end kunstnikuna residentuuride ja meistriklasside käigus nii Eestis kui välismaal. Lisaks on Mäemets läbinud kaheaastase klaasipuhuja assistendi kutseõppe Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis (2019). Rahvusvahelistel näitustel osaleb kunstnik alates 2015. aastast. Mäemetsa loominguline impulss on kantud uskumusest, et pole olemas ühtegi paigalseisu, on vaid pidevad liikumised, millesse on oht end kaotada.

Tänud: Eesti Kunstiakadeemia, Aleksandra Ehrensvärd (Stockholms Glasbruk)

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, Nordic Culture Point