Näitused

Graafilise disaini magistritudngid osalevad 19.–22. jaanuaril Mehhikos, Index kunstiraamatute messil, Kurimanzutto galeriis.

MA tudengid müüvad graafilise disaini osakonna õpilaste kirjutatud, koostatud ja kujundatud raamatuid, mille on välja andnud EKA graafilise disaini osakond.

22. jaanuaril esitlevad II kursuse magistrandid oma vastvalminud raamatuid, mis sisaldavad nende magistritöö uurimuslikku osa.

Vaata lisainformatsiooni siit

Lisaks sellele on Montes Press Radio (MPR) kutsunud graafilise disaini magistritudengid tegema terve raamatumessi vältel “parasiitlikku” raadioprogrammi. Magistrantide raadiosaated toimuvad spontaanselt tühjal eetriajal, teiste MPR raadiosaadete vahel. Saadete pikkused varieeruvad ühest minutist kuni ühe tunnini.

Saateid saab kuulata siit

Dear Friendi näitus ja raamatuesitlus Page Not Found projektiruumis, Haagis

14.-19. jaanuaril toimub Haagis, Page Not Found projektiruumis Dear Friend näitus ja raamatuesitlus. Dear Friend on Ott Kagovere ja Sandra Nuuti EKA graafilise disaini osakonnas algatatud kirjastamise projekt mis avaldas nelja aasta jooksul (2019-2022) kirja formaadis kirjutatud tekste disainist ja visuaalkultuurist. 

2022 aasta septembris toimus EKA galeriis Dear Friend, näitus mille raames anti koos Lugemiku ja EKA kirjastusega välja ka Dear Friend kataloog mis koondab kokku kõik avaldatud tekstid.

Raamatusse on teinud kaastöid Singapuris tegutsev disainikriitik Justin Zhuang, disainer ja kirjutaja Else Lagerspetz ning kunstnik Lieven Lahaye. Raamatu on kujundanud Ott Kagovere ning väljaandjad on Lugemik ja Eesti Kunstiakadeemia.

Dear Friend näitus toimub Lugemik – 100 Books (detsember 2022 – jaanuar 2023) raames, kus toimuvad lisaks Dear Friend näitusele ka Marge Monko, Kristina Õlleku, Erica Hocki ja Lene Baadsvig Ørmen trükiste esitlused ja näitused.

Vaata lisainformatsiooni siit

22. jaanuarist kuni 23. aprillini on Kai kunstikeskuses võimalik külastada Holger Looduse isikunäitust „18 kevadist hetke“, mis on mitmekülgse kunstniku uute teoste esmaesitlus. 

Maali- ja meediakunsti valdkonnas tegutsev EKA maali õppejõud ja vilistlane Holger Loodus eksponeerib kaht videoinstallatsiooni, millega tutvumine on vormitud terviklikuks ruumikogemuseks. Väljapanek on üles ehitatud spiraalina: vaataja saab seda avastada nagu teokarpi ja leida selle südamest väikese pärli. Vastupidi tänapäeva pidevalt kiirustavale ja hakitud elule püüdleb Loodus aeglustumise poole ning jagab selle kohta ideid ja võtteid ka vaatajaga.

Näituse pealkiri, viide nõukogudeaegsele teleseriaalile „Seitseteist kevadist hetke“ (1973, režissöör Tatjana Lioznova) pole juhuslik. Seriaali omapärane visuaalne filosoofia on lähedane selle ajastu „aeglase kino“ pioneeride Andrei Tarkovski ja Ingmar Bergmani loomekreedodele ning kui mitte otseselt sellest kunstipärandist, siis kindlasti tuleks Holger Looduse loomingu juuri otsida sellega seotud ideestikust – veendumusest, et visuaalne kunst on omaette keel, milles võib kõneleda ka kõige keerulisematel teemadel, ja soovist liikuda tegelikkuse aeglasema mõtestamise poole, kus ühes veetilgas võib peituda terve maailm.

Holger Loodus (1970) on muusik, maali-, multimeedia- ja installatsioonikunstnik, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Tema teostele on iseloomulik kummastava, kohati ulmataolise reaalsuse või alternatiivajaloo situatsioonide konstrueerimine. Selleks kasutab ta analüütilisi ja samas poeetilis-filosoofilisi visuaalseid vahendeid, hüperrealistlikust maalist enda loodud mehhanismide ja videotest ruumilavastusteni. 2018. aastal osales Loodus auhinna Köler Prize nominentide näitusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, kus pälvis publikupreemia. Alates 2010. aastast on ta esinenud isiku- ja grupinäitustel Eestis, Leedus, Soomes ja Saksamaal, viimased isikunäitused toimusid Tartus Kogo galeriis (2021), Turu Kunstimuuseumis (2019) ja Tallinna Kunstihoone galeriis (2017).

Näitus on avatud K—P kell 12.99–18.99
Pilet 10€/6€

Disaini ja rakenduskunsti ning MACA ühisnäitus „Staying in the Compost: Ghosts and Monsters of the Anthropocene“.

Näitus avatakse neljapäeval, 26. jaanuaril kell 18.00 Kanuti Gildi SAALi keldrisaalis (Pühavaimu 5). 

Näitusel on esitatud disaini ja rakenduskunsti ning kaasaegse kunsti magistrantide tööd, mis on tehtud sügissemestril toimunud Taavi Hallimäe ja Sandra Kosorotova juhendatud kursuse „Ghosts and Monsters of the Anthropocene“ raames. Kursus algas Sepideh Ardalani ja Pire Sova töötubadega MASSIA kunstiresidentuuris (Massiaru, Pärnumaa), jätkus seminaride ja individuaalse tööga ning lõppeb avaliku näitusega Kanuti Gildi SAALis. Lisaks kuue tudengi individuaalsetele projektidele saab näitusel tutvuda Pire Sova töötoast alguse saanud ning tudengite ja komposti lagundavate mikroorganismide ühistööna valminud teosega. 

Kunstnikud: Siew Ching Ang, Y. Derya Balkan, Zody Burke, Katarina Kruus, Viktor Kudriashov, Elle Kannike

Graafiline disainer: Agnes Isabelle Veevo 

Näituse avamisel pakutakse Sveta Baari alkohoolseid jooke ja mittealkohoolset kombucha-teed, mille on valmistanud näitusel osalev kunstnik Elle Kannike. 

Reedel, 27. jaanuaril, kell 17.00–19.00 toimub näitusel lugemisgrupp, mida viib läbi näitusel osalev kunstnik Siew Ching Ang.
Osalemissoovi korral võtke palun Siew’ga ühendust: siew.ang@artun.ee 

Näitus on avatud 27.–29. jaanuaril, kell 13.00–19.00.

Draakoni galeriis EKA graafika külalislektori, töökoja juhataja ja meistri Maria Eriksoni isikunäitus „Pehme puudutus äärel“. 

Näitusel „Pehme puudutus äärel“ vaatleb kunstnik enda suhet graafika protsessiga, millesse on kaasatud kunstniku keha ja litokivi. Võrreldes keha ja selle puutepinda litokivi pinnaga, otsitakse nendevahelisi paralleele ja vastuolusid. Omistades litokivile inimnahale omase võime mäletada, uurib Erikson enda loomingut kui kahe keha – kunstniku ja litokivi – vahelist dialoogi. Materjalide kokkupuute tulemusena kerkivad nende sarnasuste ja erinevuste kaudu esile kehade mittehierarhilised suhtlemisviisid ja uued koosolemise vormid. 

Litokivi pind on sile ja poorne. See on justkui nahk, mille pinnal talletuv puudutus kihistub ajas. Eriksoni loomingus keskne litotušš on joonistusmaterjal, mille kuivamisel kivipinnal tekib niidistikku meenutav abstraktne maastik, milles väljenduvad ühtaegu kivimi geoloogilised protsessid kui ka materjali ning kunstniku vaheline puudutuste jada.  

„Pehme puudutus äärel“ on kolmeosaline näituseprojekt, mille esimene ekspositsioon on Draakoni galeriis, teine tuleb esitlusele märtsis Ratamo galeriis Jyväskyläs ja kolmas Litograafia muuseumis Rootsis aprillis 2023. 

Maria Eriksoni kunstnikupraktika keskmes on materiaalsus ja protsess. Teda huvitavad ruumid ja vaheruumid, mis tekivad materjalide ja trükipindade kokkupuutel. Uutes ruumiinstallatsioonides ja materjalikooslustes täheldab ta nende suhete kihistumist, muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega. Ta on läbinud kaheaastase litograafia trükitehnoloogia õppe Tamarind Instituudis (USA) ning omandanud magistrikraadi graafika erialal Soome Kunstiakadeemias. 2019. aastal tunnustati Maria Eriksoni Eduard Viiralti nimelise stipendiumiga ja 2021. aastal Ann-Margret Lindelli nimelise graafikastipendiumiga (Rootsi). 

Hiljutisi näitusi: „Märkmeid piiriruumist”, ARSi projektiruum (2022); „Taidegrafiikan tapa olla – materiality, collaboration and agency”, Exhibition Laboratory, Helsingi (2021); „Grafik”, galerii Sander, Norrköping, Rootsi (2021).  

Näitus jääb avatuks 4. veebruarini 2023. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Kunstnik tänab: Liina Siib, Paul Rannik, Mart Saarepuu, EKA graafika.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

10. jaanuaril, kell 18.00 avatakse Jakobi galeriis Maris Paali isikunäitus „Olen siin käinud”.

Näitus „Olen siin käinud” põhineb nostalgial, eskapismil ja seiklusjanul. See on unenägu, mis on kokku tikitud emotsionaalselt laetud paikadest – mälusopis kaugele peidetud salaaedadest. Kuidas leida puhkepaika tundmatus kohas? Kuidas saab võõras koht tunduda nii tuttavana?

Autorit inspireerib mõte vaatajast, kellel on teose tähenduse loomisel kandev osa. Näitusel on eksponeeritud maalid ja installatiivsed objektid, mis julgustavad ruumi kogema uudishimulikult ning mänguliselt.

Maris Paal peab oma loomepraktikat alternatiiviks päeviku kirjutamisele. Tema maalidele omane priiskav koloriit ja pintslikeel peegeldavad tundeid, mis esinesid loomehetkes – õhin, nostalgia ja igatsus. Olenemata sellest, kas teosed on loodud emotsionaalselt turbulentsel või rahulikul perioodil, võimaldab maali konstrueerimise füüsiline protsess teadvustada ja visualiseerida psühholoogilist maastikku, mida jagada välismaailmaga. Maris on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas maaliosakonna ning õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes.

Viimased isikunäitused olid tal 2020. aastal Tartu Kunstimajas ning 2022. aastal Põhjala Tehases Sepikoja Galeriis koos Brita Maripuuga.

„Olen siin käinud” on avatud kuni 27. jaanuarini.

T-R kell 13.00–18.00.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

11. jaanuaril, 2023 kell 18.00 avab Maria-Kristiina Ulas Hobusepea galeriis isiknäituse „Vihje vihinal vasakult“. Näitus jääb avatuks 6. veebruarini 2023.

„Ootamatus võib olla õpetlik, vaikne nügimine helguse poole. Värske võimalus taibata, mis siis, et mäluräbalad hõljuvad tühjuses. Taipamise tarm purskab eredalt, vihjed suunavad kurvides pöörama, mitte peatuma, edasi liikuma, suunda muutma, kergelt ja kriginal muutub maneer, elustub eluviis, täpsustub ilmavaade.
Vahetu vahe virgumine vihjete voogamises – vihje vasakult, vihje paremalt, pealaelt ja talla alt. Värsked vihjed valivad vabaduse võnkeid, valgusvirvendusi, veevulinaid. Sihitut saatust vaetakse üha uuesti igal hetkel.

Miks kuratlik kuriteokahtlus uuristab kolbaõõsi? Kust on pärit hillitsev hirm? Vänge vohav vastik väljakannatamatu ving vadistab vaenulikult vaimu vasakus vatsakeses aga vaigistamatu vihje vihiseb vasakult ja viib virgunud väljadele. Väljaspool poliitilist ponnistust, ülalpool, allpool sepitsusi, kõrgemal, sügavamal, seespool loksub vaikne soe meri, jääbki hommikute hoidjaks.

Vihjed viivad taipamisteni, taipamisest peab jääma jälg, muidu ta haihtub õhku, kaob olematusesse, ununeb ja kätte teda enam ei saa. Inimene- ergas elajas.“

Maria-Kristiina Ulas

Maria-Kristiina Ulas lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 1991. aastal graafika erialal, astudes kunstnikest vanemate jälgedes – tema ema Concordia Klar (1938–2004) ja isa Peeter Ulas (1934–2008) olid tuntud eesti graafikud.

Juba akadeemias õppimise ajal paistis Maria-Kristiina Ulas silma erakordselt isikupärase joonistajana, see meedium oma mitmekesistes variatsioonides on jäänud talle peamiseks väljendusvahendiks tänini. Maria-Kristiina Ulase kunstiellu astumine 1990. aastate piiril sattus pöördelisse paradigmade vahetumise aega. Tema loomenatuuriga sobisid ühelt poolt 1980. aastate teise poole mütoloogilisus ja neoekspressionistlik jõuline figuraalsus, teisalt kunsti piiride laienemine, uued vabadused formaadis ja tehnikates. Ulas laiendas joonistuse kui väljendusatribuudi piire, tuues selle tavapärasest eeltöö või õppeotstarbe mõõtmest jõuliselt suure kunsti sekka. Maria-Kristiina Ulase joonistusmaneer, mis põhineb küll klassikalisel stuudiumil, on algusest peale olnud vaba ja adovabbelikult improvisatsiooniline. Tema hiiglaslikud ja värvikirevad figuraalsuse ja abstraktsuse piirimail balansseerivad joonistused püüdsid koheselt tähelepanu ja leidsid tunnustust. Hiljem on Ulase mängulisse ja varjamatu erootikaga laetud kujundimaailma lisandunud enam müstikat ja sürreaalsust. Teatraalse otsekohesusega on ta edasi arendanud omamütoloogilist liini, luues põnevaid olevusi ja köitvaid pingestatud kompositsioone, milles joone väljenduslikkus prevaleerib värvilise pinna üle.

Maria-Kristiina Ulase tööd jõudsid avalikkuse ette esmakordselt 1988. aastal. Sealtpeale on ta korraldanud paarkümmend isiknäitust ning mitmete ühisnäituste seas on esinemisi nii kodu- kui välismaal. Maria-Kristiina Ulas on olnud aastaid tegev õppejõuna Kunstiakadeemias ja juhendanud mitmeid kursusi väljaspool seda ning teinud joonistamise aktsioone näituste avamistel. Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja (1991) ja Eesti Vabagraafikute Ühendusse (1992); aastatel 1989–1993 oli ta Uue Graafika Grupi liige. Maria-Kristiina Ulasele on omistatud Kristjan Raua nimeline kunstipreemia (1992) ning G Galerii preemia (2002). 2006. aastal sai ta Äramärkimispreemia 12. Aasia biennaalil. 2022. aastal sai ta aasta graafiku tiitli. Maria-Kristiina Ulase teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes.

Reeli Kõiv

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Vunder Skizze

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

“VEEL vaikne” – kahe Eesti Kunstiakadeemia keraamika osakonna magistrandi sümbioosne näitus nende viimase aja mõtetest ja igatsustest.

Keraamika näitus leiab aset ARS Showroomi galeriis 5.01–31.01

E–R 12.00–18.00

Näituse avamine 5. jaanuaril, kell 18.00.

Neljapäeval, 5. jaanuaril kell 17.00 avatakse Rüki galeriis Britta Benno näitus „Polaarulm“.

Galerii valgetel seintel ja polaarsinisel põrandal avaneb ulmeline maastikuabstraktsioon.

Jahedalt kumava värvipaletiga joonistused ja graafika uitab jää plastilistes vormides, kujutise avatus annab ruumi mõtisklusteks ja unistusteks. Mäed ja maastikud on elusad, mäed on inuiti keel.
Põhjapoolus kuulub unistustele, olenditele ja mineraalidele, mis võbelevad kõigis maakihtides. Jää vormis meie rändrahnulise maa, mägede raskus on sirgeks triigitud maa peal rännates endiselt tajutav, lubadused on endiselt õhus. Laulvalt voolav jää ja Maa on ebakindlad muutumise vormid, mis oma pidevas saamises ei püsi kunagi paigal. Maastik muutub abstraktseks kujundiks, muutub hingavaks olendiks.

Britta Benno (s 1984) on Tallinnas elav ja töötav joonistus- ja
graafikakunstnik. Teda huvitavad eri tehnikad ja materjalid ning nende kõrvutamisel ja kombineerimisel avanevad uued perspektiivid. Benno joonistuskeel laieneb näituseruumis animatsioonitehnikatesse ja kõikehõlmavasse ruumiinstallatsiooni. Benno on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse- ja magistriõppe graafika erialal ning täiendanud end Viini Kunstiakadeemias. 2018. aastast jätkab ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes kunsti ja disaini erialal, loomepõhise uurimistöö teemaks on „Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ja graafikaväljal“.

Viimane Benno isikunäitus „Saamisest maa(stiku)ks” Tartu Kunstimajas 2022. aastal seadis peategelaseks seni taustarolli täitnud maastiku, maakoore kivimid paljastusid mullakihi alt. Isikunäitus „Polaarulm“ jätkab mõtteliselt Benno geoloogilisi abstraktsiooniotsinguid.

Näitus jääb avatuks 11. veebruarini.

Kunstnik tänab: Ragnar Neljandi (animatsioon), Mait Eerik (skulptuurid).

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Viljandi Linnavalitsus.

Lisainfo:
Triinu Jürmann
galerist
+372 52 89 059
triinu@rukigalerii.ee