Näitused

Sidney Lepa residentuur-näitus „Jätke võtmed väljapoole..ma tean neid uksi, ma tean neid aknaid..uksed, aknad..avatud uste päev..lahtiste uste päev..aken kinni – uks lahti, uks kinni – aken lahti..iga aken on uks?”

4.04–3.06.2023

Kanal galeriis on kohal interdistsiplinaarne kunstnik Sidney Lepp, kes alustas aprilli alguses Liiva-ATE ruumides terve kuu kestva residentuuriga. Näituse protsessi kogemiseks on kõigil huvilistel võimalik aprillis Kanal galeriis kunstnikuga kohtuda. Näitus eksponeerib kunstivaldkonna telgitaguseid ja avab vaatajatele, kuidas näituse või projekti produktsioon toimub – miks ja mille baasilt tehakse valikuid, kuidas galeriisse näitust saada, kuidas toimub kunstniku areng protsessis.

Kunstnik peab kõige olulisemaks osaks näidata muidu näitusekülastajatele tihti nähtamatuks jäävat osa näitusest – protsess, ettevalmistused, produktsioon. Tavaliselt suunatakse publik kunstniku lõplikku loomingut tarbima ning ilma konteksti ja mahukate kaastekstideta on seda keeruline lugeda. Sellel korral avatakse aken otse loomingulise protsessi keskele. Võimalus on näha, kuidas tekivad ideed ning nüansse, mis tulemust mõjutavad. Saades osa protsessist, on võimalik suhestuda nii galerii toimimise kui ka kunstniku tegevusega.

Näituse fookusesse on toodud kunstniku ideed, diskussioonid, installeerijate ja galeristi tegevus ning inimestevaheline dünaamika. Näituse eksponaatideks vormuvad arvamused, mis protsessi mõjutavad. Projekt annab võimaluse osalistel näha näitust selle tekke erietappides, sattudes tunnistama võimalikku motivatsioonipuudust või teisalt loomepuhangut. Igal juhul võib soovi korral olustikku sekkuda. Püüe on näidata siiralt ja ausalt, kui palju tööd, ebaõnnestumisi ja õnnestumisi, ühe näituse produktsiooni juures kaasas käib.

Kahekuulise protsessi dokumentatsiooni talletuvad sellel perioodil ühiskonnas aktuaalseks osutunud teemad, olles hiljem ajakapslina meenutuseks antud hetkest.

Idee on inspireeritud William Grieve’i kultus(dokumentaal)filmi seeriatest “Symbiopsychotaxiplasm 1-3”.

Näituse visuaalne sissejuhatus.

Sidney Lepp (1994) on fluidum, kes (kunsti)maastikul väga kiiresti adapteerub. Enamasti käsitleb ruumi installatiivselt ning poogib teostele külge selliseid omadusi, et need oleksid võimalikult interaktiivsed. Sidney on lõpetanud EKA vabade kunstide BA ja kaasaegse kunsti MA. Tema seniseks mängumaaks on olnud Tallinn, Riia, Berliin, Kiiev ja Brüssel.

http://sidneylepp.com/

8.04 Kunstiministeerium

https://cca.ee/ajakiri/mida-motlevad-noored-kunstnikud

Näitus jääb avatuks 3. juunini 2023.

Graafiline disain: Henri Kutsar

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Võru linn

Kanal galerii

Liiva 11a, Võru, 65609

E–R 12–17 L 12–15

FB: Kanal galerii

IG: Kanal galerii

Rohkem teavet:

Mari Škerin / galerist

mariskerin@gmail.com

+372 53449447

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) Tanel Randeri kureeritud rahvusvaheline grupinäitus „Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!“.

Näitusel osalevad kunstnikud Eestist, Ukrainast, Valgevenest, Leedust: 

Svitlana Biedarieva (Ukraina/Mehhiko), Elo Liiv (Eesti), Holger Loodus (Eesti), Kateryna Lysovenko (Ukraina/Austria), Paulina Pukytė (Leedu/Inglismaa), Aliaxey Talstou (Valgevene/Saksamaa), Kirill Tulin (Ida/Lääs)

Lähtudes praegusest poliitilisest olukorrast Euroopas, mida kujundab Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, keskendub näitus Ida-Euroopale kui kollektiivsele teadvusele, mis on kaassõltuvuslikus suhtes nartsissistliku väärkohtlejaga. Seitsme kunstniku tööde kaudu avab näitus nii seda probleemset suhet kui ka nartsissistliku suhtekonstellatsiooni olemust.

„Ida-Euroopa identiteet, mis põhineb vaid ühel lühikesel ajaloolisel episoodil – Nõukogude okupatsioonil – takistab meil traumadest paranemist ja meie vaimset arengut ühiskonnana. Ligi 34 aastat on möödunud Berliini müüri langemisest ning vähem kui 20 aasta pärast on Eesti olnud iseseisev sama pikalt kui kestis okupatsioon, mille alusel meid siiani idaeurooplasteks peetakse,“ selgitab kuraator. Praegu toimuv sõda Ukrainas näitab, et lahendamata jäänud minevikutraumad on hakanud end taastootma ja senised hirmud on tegelikkuseks saanud. Nii vaatab EKKMi hooaja avanäitus nendele hirmudele otsa ning mõtestab ümber kuuluvustunnet ja seost Ida-Euroopaga, et jätta hüvasti selle identiteediga, mis hoiab minevikku elus ega lase sel lõppeda. „Ida-Euroopa on kollektiivse identiteedina meid kahjustav ning ühtlustab liiga suure osa meie planeedist,“ täiendab Rander.

Näituse keskseks kujundiks on suursugune ent habras kristallvaas, mille muster ning struktuur sümboliseerivad eespool mainitud probleemset suhtevõrgustikku. Nõukogude ajal masstootmises olnud kristallnõusid leidub siiani paljudes Ida-Euroopa kodudes. EKKMi ruumides näeb nii maale, installatsioone kui ka videoteoseid, mis käsitlevad Ida-Euroopa kollektiivse teadvusega seotud sümboleid, kujundeid ja arhetüüpe. Lisaks kristallidele on vaatluse all ka totalitaarse režiimiga seotud monumendid ja rituaalid, mille hävituslik ja ohtlik olemus möödunud aastal sõja eskaleerumisega ilmsiks tuli.

„Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!“ kutsub üles ümber kontekstualiseerima EKKMi katusel olevat „hol-IDA-y“ sõna sisse põimunud silti „IDA“, mis paigaldati sinna aastal 2017 pärast samalaadse sildi „OST“ (IDA) langemist Volksbühne katuselt Berliinis. Võimalik, et „IDA“ EKKMi katusel on terves maailmas ainus teadlikult pjedestaalile tõstetud Ida-Euroopa sümbol. Olukorras, kus nõukogude monumendid langevad, tuleks mõelda, mida hakata peale nii pjedestaalile tõstetud „IDAga“ muuseumi katusel kui ka Ida-Euroopaga, mille hulka meid meelevaldselt arvatud on või millega me end ise oleme seostanud.

Avamise õhtul, 14. aprillil, kell 17.00 toimub näitusel ingliskeelne kuraatorituur koos näitusel osalevate kunstnikega.

Pühapäeval, 16. aprillil kell 14.00 toimub eestikeelne kuraatorituur näitusel, millele järgneb vestlus kunstnikega inglise keeles.

Näitus on avatud 15. aprillist 4. juunini, K-P 12.00-19.00.

Toetajad: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet

EKA Galeriis esineb reedel, 14. aprillil kell 19.00, grupinäituse “Entroopia kadalipp” raames etenduskunstnik ja eksperimentaalmuusik Vaim Sarv (EE/USA),

Vaim kasutab oma häält ja elektroonikat, resoneerides näituse teemadega, mis keerlevad läänemaailma-järgse rahvuse mõistete poorsuse ümber. Teemaks identiteet ja selle kummitavad lood.

Sissepääs on tasuta!

Avamine 12.04 kell 18.00

Kunstnikud:
Gabrielė Adomaitytė (Leedu/Holland, 1994); Māris Ārgalis (Läti, 1954–2008); Milla Aska (Soome, 1993); Marikki Hakola (Soome, 1960); Madlen Hirtentreu (Eesti, 1993); Elvyra Kairiūkštytė (Leedu, 1950–2006); Miska Kukkohovi (Soome, 2001); Daria Melnikova (Läti, 1984); Rait Prääts (Eesti, 1952); Anna Škodenko (Eesti, 1986); Viktor Timofejev (Läti/USA, 1984); Justinas Vilutis (Leedu/Prantsusmaa, 1991)

Kaasautorid:
Anders Kreuger (Rootsi/Soome, 1965); Jaakko Pallasvuo (Soome, 1987); Miša Skalskis (Leedu/Soome, 1994)

“Millegipärast arvasid nad, et see näitus peaks kandma pealkirja Merevaik. Merevaik võib olla loodusvara, suveniir, seinavärv või viis, kuidas kogemata säilitada sääski, mis on täis dinosauruse verd, muutes Jurassic Parki võimalikuks.

Nad kujutavad seda kuraatorit ette. Tema nimi on Amber. Ta on Balti-Põhjamaade ringreisil, võttes ette pika reisi LA-st Vilniusesse, sõites inspiratsiooni otsima läbi Riia, Tallinna ja Helsingi. Pärast – Ibiza, lõbutsemiseks ja romantikaks.

Võib-olla on Amber pärit väikesest kuurortlinnast, kus on tunda salapära. Shallow Springs, Wyoming. Shallow Springs, Arizona. Ta on linnast lahkunud, kunstimaailmas edasi pääsenud, kuid Shallow Springsis toimunu kummitab tema unistusi.

Teel üle Balti-Põhjamaade tsooni näeb Amber seda, mida teised kuraatorid ei näinud. See piirkonna ülevaade ei anna talle tüüpilist postsovetlikku arhiivi, karmi, kuid hubast luterlikku interjööri, müstifitseeritud suhteid samblikega ega pingelist X-is-uus-Berliin jahedust.

Amberil on tore. Need saidid tunduvad talle külluslikud ja lummavad. Võib-olla on just tema kohalolek need sellised. Ta tantsib. Inimesed mõtlevad liiga palju, ütleb ta endale. Tema uued balti sõbrad pakuvad talle üliõhukest sigaretti. Kas see on Vogue, küsib ta. Ei, glamuur, vastab tema sõber.”

Näitus avatud 22. juunini, 2023.

Info

Näitus “Stitch-Sensory-Story”

Osalejad:
Marie Kanger, Marion Laev, Agnes Isabelle Veevo, Gréta Þorkelsdóttir, Paula, Xingpei Shen

Juhendaja:
Zane Shumeiko

Aeg: 05.04.–14.04.2023, kell 09.00-20.00

Graafiline disain: Gréta Þorkelsdóttir

Näitusel Stitch-Sensory-Story on eksponeeritud 2023. aasta kevadel tekstiilidisaini osakonna poolt pakutava Experimentaalse vabatikandi masina- ja käsitikandi kursuse käigus valminud tudengitööd.

Kursusel uuriti erinevatel materjalidel ja pindadel eksperimentaalse õmblemise tehnikaid ja protsesse, kasutades vaba liikumisega masina ja käsitsi õmblustehnikaid.

See uuris osalejate sensoorseid kogemusi — taktiilsus, visuaalne, auditiivne, lõhn ja muud — valmistamise ajal ja pärast seda. Iga õpilane teostas oma isikliku õmmeldud loo, mis on seotud mälu, emotsiooni, füüsilise või sensoorse elamusega.

Iga töö juurde on lisatud õpilaste kirjutatud tekst oma kogemusest.

„Entroopia kadalipp”
Zody Burke, Taylor “Tex” Tehan, Joonas Timmi, Lauri Raus
06.—28.04.2023
Avamine: 06.04, kell 18.00

Pole midagi müstilisemat televiisorist, mis mängib tühjas toas … äkitselt paljastab televisioon oma tõelise olemuse: ta on video teisest maailmast ega ole otseselt kellelegi suunatud, näidates ükskõikselt oma pilte, olles samas ükskõikne enda edastatud sõnumite vastu (väga hästi võib kujutleda teda töötamas ka pärast inimese kadumist siit maailmast).

— Jean Baudrillard, Ameerika

“Entroopia kadalipp” kutsub vaatajaid sisenema transmuteerunud ruumi. Näitust inspireerisid lapsepõlvega seotud, nostalgiast koormatud mälestused: suveõhtused seiklused lõbustusparkides ja maanteeäärsetes motellides.

Mängides selliste ruumide psühhogeograafiast tulenevate ootustega, juhatab näitus vaatajaid mõtisklema vastuolu üle, mis valitseb meie päritud maailma fantaasiate ja soojeneva planeedi tegelikkuse vahel.

Solastalgia on mõiste, mis kirjeldab keskkonnamuutustest põhjustatud emotsionaalset või eksistentsiaalset ärevust. Näitusel materialiseerub solastalgia narratiivi põimitud teoste ja artefaktidega. “Entroopia kadalipp” on meie kaasaegne apoloogia, mis kasutab arhitektuuri kui arhetüüpi ja uurib läänelikustumise järgseid arusaamisi rahvuslikust identiteedist ja selle kummitusliku ajaloo poorsust. Siin selgub, et antropotseeni tingimustes hägustuvad varasemalt tunnetatud piirid utoopia ja düstoopia kategooriate vahel.

Jätkates keskkonna ja arhitektuuriga transformatiivselt tegelevate teoste traditsiooni, nagu näiteks Gregori Schneideri “Totes Haus u r” ja Jonah Freemani “Hello Meth Lab in the Sun”, aga kuulatades ka Robert Ashley hiliskapitalistlikust melanhooliast kannustatud ooperikompositsioone, rullub “Entroopia kadalipp” lahti lineaarse arheoloogiliste väljakaevamiste rajana. See on narratiiv liikumisest ja kohatusest, mis lähtub arusaamisest, et nähtamatud ja emotsionaalsed kujutelmad saab tuua nähtavasse sfääri ja tekitada igatsuse, hirmu ja isegi kohutava õuduse tunnet.

Kommentaar kunstnikelt…

Maanteeäärne motell on Ameerika Ühendriikide mandrialal korduv tunnusjoon, mis on aga täiesti puudu Eestist. Seda nähakse kui iseenesestmõistetavat kohta, kus väikesed tragöödiad võivad aset leida. See on paik, mis hoolimata arvukusest mandri osariikides paistab nähtamatu välismaailmale ning tänu millele allasurutud emotsioonid kerkivad kergelt pinnale. Näitusega “Entroopia kadalipp” on meie eesmärk ebatavalises asupaigas tegeleda sürreaalsusega, mis hägustab mälu ja ajaloo kokkupuutepunkte ning luua kummituslik simulaakrum ruumist, mis eksisteerib erinevate kohtade vahel. Meie koostöö jaoks on oluline kultuuri poeetiline muundumine, mis leiab aset, kui maailma erinevates kohtades asuvad riigid peegeldavad ja mõjutavad üksteist.

Meie kontseptsioonile on omane arusaam, et Ameerika Ühendriigid eksisteerivad osaliselt meedia poolt alalhoitud fantaasiana. Kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Ameerikast, kuid hoolimata sellest on meie kogemus oma koduriigist teistsugune, kui see Ameerika, mis asetseb kultuurilise status quo kujutelmades. Teised kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Eestist ja on märkimisväärse osa oma ajast pühendanud Ameerika üle fantaseerimisele ning nende fantaasiate võrdelmisele faktidega. USA-ga ausalt tegelemine tähendab, et tuleb rinda pista kõikjal varitsevate varjudega, mis korraga seisavad vastu tõele ja domineerivad riigi emotsionaalses kartograafias, aga ka lõputu hulga populaarsete fantaasiatega, mis pakuvad alternatiivseid pilte sellele USA-le, nagu ta päriselt olemas on.

Zody Burke on Ameerika multidistsiplinaarne kunstnik, kes kritiseerib oma töödes hiliskapitalismi absurdsust ning sellest võrsuvaid mütoloogiaid ja arhetüüpe, jättes samal ajal ruumi ka vahepealsustele, et soodustada erinevaid koosolemise viise. Ta töötab muuhulgas skulptuuri, illustratsiooni ja heliga ning soovib oma loominguga näidata, et ühiskondlikud arusaamised identiteedist, sümboolikast, jõhkrusest ja hierarhiast võivad olla haprad ja meie enda kujundada, ent ometi vormivad need paradoksaalselt peaaegu kõiki meie elu tahke.

Taylor “Tex” Tehan on Ameerika Ühendriikidest pärit interdistsiplinaarne loomeinimene ja Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriprogrammi üliõpilane. Ta töötab tekstiili, heli, metalli, puutöö ja filmiga ning tema loomingut kannustab Lääne-Ameerikaga seotud maastik, nostalgia, spekulatiivne tulevik, mütoloogia ja romantika. Tehan on varasemalt tegutsenud moevaldkonnas, töötades disainerina erinevate brändide jaoks ja teinud oma viimase praktika Louis Vuittoni meesteriiete disainitiimis Pariisis. Tema huvid kohtuvad moe, muusika, kaasaegse kunsti, filmi ja graafilise disaini kokkupuutepunktis, panustades neis rõhku just keskkonna-kogemuslikele teemadele.

Joonas Timmi on Eesti kunstnik ja disainer, kes uurib kaasaegse käsitöö identiteeti, kombineerides traditsioonilise puutöö tehnikaid VR-modelleerimise, 3d-printimise ja CNC-freesimisega. Üks tema viimastest teostes “Tõmme” oli 2022. aasta jaanuaris eksponeeritud Hobusepea galeriis näitusel “Teostamata olevik”. See installatsioon kombineeris looklevaid vineerist vorme tekstiiliga, luues alternatiiv-reaalsustest inspireeritud trooniliku struktuuri.

Lauri Raus on Eesti laulukirjutaja ja kitarrist, kes on enim tuntud oma töödega kaasaegse kantri ja shoegaze’i bändis Holy Motors. Ta tegeleb oma loomingus läänelike muusikatroopidega distantsilt, muutes oma tõlgenduse Americanast millekski peenetundeliselt erinevaks ja täiesti ainulaadseks. Rausi bändi esindab New Yorgi indie-plaadifirma Wharf Cat, mis on võimaldanud tal tuuritada USA-s ning lõhkuda, laiendada ja muuta oma suhet muusikalise traditsiooniga, mida ta kasutab oma loomingu alusena. Raus õpib Tallinna Ülikoolis antropoloogiat.

10. aprillil esietendub Kanuti Gildi SAALis EKA kaasaegse kunsti magistri Karolin Poska uus lavastus “Lucky Charm”, milles on lisaks Poskale laval ka Sveta Grigorjeva ja Shion Yokoo-Ruttas.

Etenduse meeskonnas ohtralt EKA praeguseid ja endiseid tudengeid.

Koreograaf: Karolin Poska
Etendajad: Sveta Grigorjeva, Shion Yokoo-Ruttas, Karolin Poska
Helikunstnik: Katrin Enni
Dramaturg: Maret Tamme
Valguskunstnik: Karolin Tamm  Kostüümikunstnik: Lisette Sivard
Videokunstik: Taavi Varm
Tehniline lahendus: Tarvo Porroson
Fotod: Vojtěch Brtnický
Projektijuht: Kaie Küünal
Kaasprodutsendid: Karolin Poska, Kanuti Gildi SAAL
Toetaja: Eesti Kultuurkapital, Culture Moves Europe

Lavastuse raames uurib Karolin Poska isehakanud antropoloogina nälga üleloomulike jõudude järele, otsides vastust küsimusele “miks inimesed usuvad?”. Prooviperioodi käigus külastas Poska selgeltnägijaid, helistas ennustusliinile, lasi koostada endale sünnikaardi ja aurapildi ning käis tarokaardi lugemisel. Samuti avas Poska ise ennustusliini, millele kõik soovijad helistada saavad.

Poska kirjeldab lavastust nii: “Mõnikord on elu päris hirmus ja inimesed teeksid mida iganes, et peidetud ohtusid vältida. Aitavad kristallid pere tervise eest hoolt kanda, astroloog minapilti avada, tarokaardid tuleviku eest hoiatada, õige jalaga voodist tõusmine paremat päeva manifesteerida või kolm korda vastu lauda koputamine näilist turvatunnet tekitada?”

Märtsis viibis lavastuse tiim kolm nädalat Prahas Bazaar Festivali residentuuris, mille tulemusi ka kohalikule publikule näidati. Pärast etendusi Tallinnas näeb lavastust juba Tartus festivalil Ümberlülitus ning Helsingis Baltic Take Over festivalil.

Karolin Poska on Tallinnas tegutsev koreograaf, etenduskunstnik ja tantsija. Läbi oma loomingu proovib ta rahuldada enda ahnet uudishimu, otsimistetungi, elamuste- ja kogemustenälga ning aru saada, mis tunne on antud hetkel maailmas elada. Talle meeldib transformeerida reaalsust, mängida objektide ja publiku ootustega. Hiljuti lõpetas ta EKA kaasaegse kunsti magistri ning pärjati Noore Kunstniku autasuga. Karolini kõige hiljutisemad lavastused “Untitled” ning “Sinu nirvaanale” olid mõlemad nomineeritud Eesti teatri aastaauhindadele.

Lavastus on eesti ja inglise keeles.

Etendused Tallinnas 10., 14. ja 15. aprillil, Tartus 4. mail ning Helsingis vahemikus 7.-11. juuni.

Lisainfo: www.saal.ee

Kolmapäeval, 5. aprillil 2023 kell 18.00 avab EKA kaasaegse kunsti õppekava magister Kadri Liis Rääk Hobusepea galeriis isiknäituse „Exopoiesis“.

Näitus jääb avatuks 30. aprillini 2023.

Näitusel „Exopoiesis” reageerib kunstnik sotsiaalsetele, ökoloogilistele ja eksistentsiaalsetele kriisidele, millega täna silmitsi seisame, viies pilgu võimalikku tulevikku. Kunstnik Kadri Liis Rääk otsib vastuseid sellele, milline võiks olla alternatiivne maailm, kuidas see tekib ja hääbub ning mis on meie kui selle aegruumi kogejate roll nendes protsessides.

Kunstnik käsitleb näitust kui suhete süsteemi, kus ülekanded ettekujutavalt füüsilisele, naturaalselt sünteetilisele on empaatiast läbiimbunud. Piirid sisemise ja välise, loodusliku ja tehisliku vahel on hägustunud ning sellega kaasnev probleemide kogum vajab uute võimalikkuste kujutlemist. Suhetel puuduvad äratuntavad kontuurid, pigem eksponeerib kunstnik siin materjale, mis väljenduvad kokku kleepunud suuremate ja väiksemate sümbiootiliste kogumikena. See on limane kooselu, kus käib ressursside ning ruumi jagamine. Sellest lähtudes tekivad mitte-inimkesksed subjektid ja võib vaid ette kujutada, millised dialoogid ning poliitilised ökoloogiad võivad nende perspektiivist tekkida.
Selles hübriidses ruumis on pehmeid ja jäiku, sitkeid ja nõtkeid, viskoosseid ja tahkeid ning külmi ja sooje materjale nagu vill, metall, kunstnahk, lateks, vaht, silikoon, kips, keraamika jpt. Näituse puhul on tegemist orgaanilise autopoieetilise protsessiga, milles materjalid loovad kuju ja samal ajal jutustavad iseendast. Infovahetus sealjuures, toimub ihast ja intiimsusest kantuna, kogu oma amorfse kehaga.

Näituse avamisel 05. aprillil kell 18.00 toimub koreograafi Maarja Tõnissoni loodud kestvus-performance.

Kadri Liis Rääk (1990) on transdistsiplinaarne kunstnik, kes kasutab loomes installatsioone, joonistusi, keraamikat ja tegevuskunsti, luues kõikehõlmavaid ning kombatavaid keskkondi. Ta kombineerib stsenograafia ja uusmeedia valdkonna meetodeid, viibides samaaegselt nii kunsti kui disaini laiendatud aladel. Ta on õppinud stsenograafiat (BA) ja kaasaegset kunsti (MA) Eesti Kunstiakadeemias ning autonoomset disaini (MA) Genti Kuninglikus Kunstiakadeemias (KASK). Ta mängib teostes arhetüüpsete ja sümboolsete narratiividega, kõneledes inimeste ja erinevate eluvormide takerdumistest ja dialoogidest ökoloogilises sulatuspotis. Ta on osalenud näitustel ja residentuurides Peruus, Tšehhis, Belgias, Taanis, Islandil ja Eestis. Alates 2022. aastast õpib ta Eesti Kunstiakadeemia õppekava „Kunst ja disain“ doktorantuuris.

Kuraator: Marika Agu

Helikujundus: Mihkel Tomberg

Koreograaf: Maarja Tõnisson

Graafiline disain: Rasmus Einman

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Eriline tänu: Raimond Põldmaa, Oskar Praus, Erik Liiv, Sandra Truija, Kerli Praks, Maarja Mikkin,Maarja Tosin, Eva Metspalu, Eesti Kunstiakadeemia.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Olete kutsutud  Pire Sova näituse “Inglid näljastreigil” avamisele 

09.–30.04.2023

Avamine: 8. aprillil kell 16.00

Kaks inglit jalutavad mere ääres. Roosa päikesevalgus paistab läbi uduse taeva ja puuokste, ilm on tuulevaikne ja palav. Üks ingel märkab kaldal midagi sinist. Ta surub oma sõrmed maasse ja võtab sealt peotäie savi. See on märg ja raske. Ta hakkab kaaslase järgi kuju voolima. On tunda vetikate ja kaldal päikese käes kuumava plastmassi lõhna. Järsku hakkab taevas tumenema, kuni muutub mustaks. Gravitatsioon tugevneb kiirelt ja sujuvalt ning tõmbab nende kehad vastu maad pikali. Nad ei jõua oma jäsemeid maast enam lahti tõmmata. Õhurõhk tõuseb, kõrvad lähevad lukku ja kuulmekiled valutavad. Raske on hingata. See ei ole esimene kord, kui see juhtub, kunagi ei tea, kui kaua see kestab. Nad on korraldanud selle vastu proteste ja pakkunud ohvriande. Praegu on inglid näljastreigil. Savi kätel praguneb ja kuivatab nahka. Pooeli olev skulptuur on vastu maad vajunud. 

Pire Sova (s. 1988) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunsti eriala bakalaureuse ja fotograafia eriala magistri. Sova on osalenud näitustel ja performance’itel Eestis, Lätis ja Leedus. Alates 2022. Aastast on ta loonud etendusetele lavakujundusi.

Sova on kureerinud ja organiseerinud erinevaid üritusi, festivale ja näituseid. Hetkel töötab ta galeristina EKA Galeriis. Ta oli nomineeritud 2023. a teatriauhindade kunstnikuauhinnale. Sova tegeleb teemadega nagu sotsiaalne identiteet, kollektiivsus, kogukond. Ta on ürituste seeria Persona üks asutajatest.

Näitust toetab Kultuurkapital.