Näitused

ARS Kunstilinnak stuudio 53/98 17.05.–19.05.2024 

Avatud R–P 12.00 – 20.00 

Avamine reedel 17.05 kell 18:00 

EKA Animatsiooni ja Uusmeedia tudengid on kuulanud, salvestanud, lõiganud, transformeerinud, visualiseerinud ja lavastanud helisündmuseid ARS Kunstilinnaku Stuudio 53/98 pinnale kõigile kogemiseks. 17.05 avatakse pidulikult näitus, kus 24 kunstnikku

käsitlevad heli kui kunstimaterjali, luues nii mõjuvõimsaid audio-visuaalseid installatsioone kui ka tundlikuma iseloomuga kuulamiskogemusi, ammutades inspiratsiooni erinevatest allikatest, sealhulgas elusloodusest, seeneniidistiku kasvust, jalgpallistaadioni traditsioonidest, killustunud klaasmaterjalist, keskkonnamuutustest, kriuksuvatest mänguasjadest ja tehnoloogia diskursusest. 

Kunstnike looming on esitatud kaheosalisel ühisnäitusel: Animatsiooni MA abstraheeritud visioonide alkoovist kerkinud “Platoni telk” (Stuudio 53), kus on näha heliloomingut ja animatsioonikunsti ühendavaid teoseid, kui ka eriilmeliste ruumide helikogemust lahtimõtestav näitus “Mitte siin ja mitte päris seal” (Stuudio 98), kus kohtame Uusmeedia helikunsti õpingute mooduli tudengeid lahtiharutamas isiklikke tähelepanekuid helide seotusest ruumidega ja asukohtadega. Näitus on avatud vaid kolmel päeval pikendatud lahtiolekuajaga. 

Näitus sai alguse kahest paralleelselt toimunud EKA heliõppele keskenduvast kursusest: Bruno Quasti juhendatud “Helidisain” Animatsiooni osakonnas ja Sten Saaritsa juhendatud “Helikunst ja ruumilised helikatsetused,” mis on osa Uusmeedia helikunsti ühendatud kursuste programmist. 

Kunstnikud: Ako Allik, Julia Virkki, Melina Unterhauser, Meret Stockhecker, Nils Geffre, Ott Kattel, Yiyang Sun, Chia-Hui Lei, Christopher Stephen Galinos, Leo Mourey, Lukas Wind, Melissa Noack, Shunyuan Yao, Valerie Sarle, Vilmos Peter, Lyza Karoly Jarvis Juhendajad: Bruno Quast, Sten Saarits 

Graafiline disain: Christopher Stephen Galinos 

Näitust toetavad Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kunstnike Liit 

ARS: https://www.arsfactory.ee/ 

EKA Animatsioon: https://www.artun.ee/et/erialad/animatsioon/ 

EKA Uusmeedia: https://www.artun.ee/et/erialad/uusmeedia/

22. mail kell 13.00 toimub EKA kunsti ja disaini eriala doktorandi Tõnis Jürgensi doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva kolmanda projekti, videoessee „Une servad” avalik retsenseerimine kinos Sõprus (aadressil Vana-Posti 8).

Üritusele eelneb videoteose „Une servad” (2023, 12’37’’) läbivaatus. Film on inglisekeelne ja eestikeelsete subtiitritega.

Doktoritöö juhendaja on dr Rolf Hughes.

Retsensendid on dr Eva Näripea ja Andrus Laansalu. 

Tõnis Jürgensi doktoritöö käsitleb une digitaalset mõõtmist ja tähenduslikkuse paratamatut esile kerkimist müras ja mustrites. Videoteos „Une servad” oli loodud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitusele „Uneversum. Rütmid ja ruumid” (27.10.2023–7.04.2024), mille kureeris Sandra Nuut.

Tõnis Jürgens vaatleb oma videoessees und kui kahe tingliku filmikaadri või pildi vahele jäävat lünka. Kinokunstis aitab liikumise mulje luua optiline illusioon, niinimetatud kujutise püsivus, mis seob silme eest mööduvad pildid vaataja peas omavahel üheks liikuvaks jadaks. Sarnaselt filmilindil reastatud piltidele raamib Jürgensi arvates ka meie ärkvel veedetud hetki uni kui tühi, seiskunud aegruum. Une seisvas ja passiivses olekus peitub tema kohaselt enese kehtestamise või isegi vastuhaku potentsiaal.

Une jälgimist võimaldavate aparaatide leviku ja populariseerumisega on muutunud üha normaalsemaks ka jälgimiskapitalismile omane mõtteviis. Nutikellasid, aktiivsusmonitore, tarkvararakendusi jms enda jälgimiseks kasutades toodetakse samas ka varjatud andmeid, mille abil saab ennustada tarbijate käitumist ning mida on võimalik väärtusliku teabena edasi müüa. Digitaalse enesehoole taustal leiab seega aset tasuta töö tegemine.

Kuid une tühjust pole siiski võimalik digitaalsel moel täielikult hõlmata. Unel on määratlematu potentsiaal, kuhu magajal on võimalik ära kaduda, süsteemist haihtuda. Videoessees uuribki kunstnik tühimikku või lünka kui vahendit enda (ümber)määratlemiseks. See lünk või tühjus jääb teoses kahe filmikaadri, kahe videokanali, kahe päeva vahele.

Lisa:

Näitus „Uneversum. Rütmid ja ruumid” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kodulehel: https://www.etdm.ee/naitused/uneversum-rutmid-ja-ruumid

Ootame teid külastama Fair Enough (kunsti)raamatulaata, mis toimub esmakordselt 18. ja 19. mail Tallinnas

Tule läbi, osta raamatuid, kohtu huvitavate kirjastajatega ja veeda aega toredate inimestega! Esitleme ja müüme üle 30 erineva kunstniku ja kirjastuse väljaandeid üle maailma. Lisaks toimub publikuprogramm, mis koosneb loengutest, raamatuesitlustest, raadiost ja muusikast.

Kunstiraamatulaat toimub projektiruumis ETC. (Niine 8a) ja on laupäeval avatud 11.00–16.00 ning pühapäeval 11.00–15.00.

Jälgi meid Instagramis, et saada ajakohast infot meie programmi kohta

@fairenough_bookfair

Fair Enough kunstiraamatulaata toetavad Eesti Kultuurkapital ja Põhjala Pruulikoda.

Näeme peatselt

Agnes Isabelle & Linnea Fair Enough tiimist

“MÜRA” – EKA keraamika- ja klaasiosakonna ühisnäitus leiab aset Tallinna Muusika- ja Balletikooli MUBA (Pärnu mnt. 59) A korpuse 3. korrusel, 15.05–17.06.2024, kell 9.00-18.00.

Näituse avamine toimub kolmapäeval, 15. mail kell 17.00. Muusikaliselt ilmestab näituse avamist MUBA nüüdismuusika ansambel.

Kohaspetsiifiliste installatsioonidega grupinäitus “MÜRA” ühendab endas Eesti Kunstiakadeemia keraamika ja klaasi eriala tudengite värskemaid töid, nende kunstipraktikaid ning tehnikaid.

Kuigi müra võib luua esmapilgul eemaletõukava tunde, siis meie meelitame teid sellele hoopis lähemale. Julgustame igasuguse müraga omamoodi sõprust looma, vähemasti proovima teda tundma õppida – äkki leidub mingi detail, mis üllatab positiivselt ega pane ajurakke kaotama. Kutsume teid otse Müra südamesse, selle lummusesse. Müra otsibki julgust, ta on meelega natuke eemalepeletav, et igaüks lähedale ei pääseks.

Näitusel osalevad EKA kunstnikud:
Kaja Knowers, Elisabeth Tõnne, Anna-Liisa Villmann, Johanna Hint, Keily Kerem, Karl Markus Gauk

Graafiline disain:
Kaja Knowers

Juhendajad:
Kaja Altvee, Kateriin Rikken, Andra Jõgis, Kati Saarits, Lauri Kilusk

Tänud:
Tallinna Muusika- ja Balletikool, Eesti Kunstiakadeemia, Punch Club, Printon Printing House, Reval Kondiiter 

Info:
Anna-Liisa Villmann
anna-liisa.villmann@artun.ee 

Re – kordumiste tsüklid, taaskasutus, jätkusuutlikkus
Form – vorm, kiht, formaat
Aktsioon – ellukutsutud, aktiivne sündmus; tegevus, millel on tagajärjed

Kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Liisa Kanemägi, Annika Kiidron, Elina Laitinen (FI), Hanna Lampinen (FI), Kris Lemsalu, Urmas Lüüs, Mari Masso, Cärol Ott, Kärolin Raadik, Karl-Christoph Rebane, Jaanus Samma, Lisette Sivard, Kirke Talu, Marta Vaarik, Juha Vehmaanperä (FI), Ron Verlin, Tauri Västrik

„Re_form_aktsioon” on grupi noorema põlvkonna kunstnike ja moeloojate sissevaade kiireloomulises muutuses moesüsteemi – zeitgeist täis kriitilisi peegeldusi, vanade narratiivide lõpuakorde ja uute väärtuste pealesõite. Näituse lähtepunktiks on rõivas kui tunnet või seisundit edasi andev keha kate, s.o emotsioonide talletaja, narratiivide kandja ja ümberlükkaja. Mood kui rõivaese, lugude jutustaja ja kunstiteos.

Moekunst – nagu iga kunstiliik – on pidevas dialoogis ühiskonnas toimuvate protsessidega, võimendades selles keerlevaid tundeid, sündmusi, kultuurimärke ja ajastu vaimu. Ökoloogiline vastutus on tänasel moe- ja kunstiväljal iseenesestmõistetav ja see on hästi integreeritud ka reformaktsionistide tegevustesse. Noorte moekunstnike sotsiaalne ja kultuuriline tunnetus kaasajast on muutnud nende loomingu põhiväärtusi. Läbi re’de, form’ide ja aktsioonide talletavadki näitusel olevad teosed nende loojate tänaseid unistusi, keskseid mälupilte ja loovaid tulevikuvisioone. Olenevalt kunstnikust võib see tunnetus olla nii helge kui tume, lootustandev või düstoopiline.

Eesti ja Soome moekunstis on viimase 10 aastaga toimunud olulised nihked: käsitöö taastulemine ja kestlikkusele keskendumine, sooneutraalsus, kehapositiivsus, emotsionaalsus ja kaasatus. Mood on laienenud rõivastelt ruumi ja võib ilmneda nii aktsiooni, installatsiooni kui alles lõplikku vormi otsiva äkkideena. „Re_form_aktsioon” kombibki moekunsti piire väljaspool klassikalist kehakatet ja hooajalisi trende, et anda sõna isiklikele kogemustele.

Telliskivi Loomelinnak, Roheline saal
10. mai–18. august 2024, K–R 12–19 ja L-P 12–17

Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe
Loovprodutsent: Herkko Labi
Video assistent: Siim Loog
Kujundaja: Anneli Arusaar
Helikujundus: Hendrik Kaljujärv
Graafiline disainer: Martin Veisman

Léan Hötzel, Nils Geffre, Louisa Seidl, Tomasz Jarosz, Anna Broučková, Lucille Gonzalez, Katariina Kesküla, Halyna Yaroshenko, Clara-Marlen Wilke, Charlotte Gisèle Chapuis, Martí Castillo, Marína Gerða Bjarnadóttir, Asmus Soodla

Avamine: 14. mai kell 18.00

Näitus avatud: 15.–16. mai kell 10.00–18.00

See vana küla, augustikuu päike, Euroopa kõrb, lõuna suunas liikuv linnuparv. Ümberringi pole kedagi, välja arvatud soe putukate sumin, päikesepaiste ja vesi, basseinivesi, basseinivesi kuskil kaugel.

Veepritsmed niisutamas liivakivi. Maja soe paekivi, köögi külm graniidist tasapind. Aeg-ajalt vilksatab mõni mälestuskild. Ma arvan, et see on eest ära jooksmine, või lihtsalt jooksmine. Vaene Doe kardab endiselt.

Rong oli veel suurel kiirusel, kui järsku peatus. Pekingist Madridi saab sõita rongiga. Doe sõitis lihtsalt tagasi koju. Euroopa on hea koht nomaad olemiseks, nagu tatarlased, kes aitasid Krimmis Beuysi. Doe soovis, et teda maetaks, nagu Beuysi, kasvõi mõneks päevaks.

Doe vaatas aknast välja. Väljas oli pime. Rongirööpad, kauguses asuv silmapiir ja esimesed rohelised jäljed nisupõldudel. Doe mõtles äärelinnale, magamistoa väikesele aknale, tänavatele, mis ulatuvad nii kaugele kui silm seletab. Miks rong peatus? Doe ärkas ja rong oli tühi. Tegelikult peaaegu tühi, kuid Doe mäletab, et rong oli tühi. Uksed avanesid kui Doe kõndima hakkas. Külm tuuleiil tungis rongi. Mõned leheküljed raamatust, mis Doe istmele maha jäi, hakkasid tuule käes lendlema. Doe mäletab, et see oli roheliste kaantega raamat. Rohkem ta ei mäleta.

Kuraatorid: Léan Hötzel, Clio Pavlidis Andersson
Näituse juht: Katariina Kesküla, Joost Jansohn
Näituse autor: Martí Castillo; eesti keelde tõlkinud Triinu Ojala + Emma Johanson
Näituse kujundaja: Lin Puype, Martí Castillo, Emma Johansohn, Asmus Soodla
Suhtlemine: Emilia Santaella, Lucille Gonzalez
Sisekommunikatsioon: Louisa Seidl
Fotodokumentatsiooni näitus: Clio Pavlidis Andersson, Diána Rakonczai, Tomasz Jarosz
Graafiline disainer: Charlotte Gisèle Chapuis, Joost Jansohn
Toimumiskoha kontaktisik: Laura De Jaeger
Avalikud: Clara
Kaasprodutsendid: Tobias Laborie

Täname kõiki, kes selle näituse elluviimisel osalesid. Ilma nende abita poleks see suurepärane sündmus võimalik olnud. Eriline tänu Laura De Jaegerile, kes kogu selle projekti algatas. Ta andis meile energiat oma iganädalase panusega ja aitas igaühel leida oma konkreetse rolli. Samuti tahame tänada meie külalisartiste Alex Webberit ja Siebert Mispeloni nende lõbusate ja huvitavate harjutuste eest. Lisaks tahame tänada EKA rahvusvahelist osakonda ja Erasmus+ rahalise toetuse eest.

Oleme Krullile tänulikud, et ta meid selle ruumiga toetas. Ja lõpuks tahame tänada kõiki, kes meie näitusele tulid.
Näitust toetavad Erasmus+ ja Eesti Kunstiakadeemia välissuhete osakond.

Kaarel Kurismaa ajatuse piirid
Dokumentaalfilm
Eesti 2024
59 min

Dokumentaalfilm „Kaarel Kurismaa ajatuse piirid“ – lugu silmapaistva kunstniku elust, kes 2019. aastal pälvis Kultuurkapitali elutööpreemia kunstivaldkonnas.

Kaarel Kurismaa karjäär algas 1960. aastatel. Ta on tuntud nii maalikunstnikuna, vitraažikunstnikuna kui ka Eesti animatsiooni kullafondi kuuluvate multifilmide lavastaja ja lavastuskunstnikuna.

Kurismaa loomingulise töö põhisuunaks on alates 70. aastatest olnud kineetiline kunst: kunstnik loob dünaamilisi skulptuure, objekte, mis interakteeruvad vaatajaga mitte ainult ruumis, vaid ka ajas, sh liikumise ja heli tasandil.

Mitmed Kaarel Kurismaa kineetilised teosed on Eesti ja USA muuseumide kogudes. 1980. aastal lõi ta Tallinna peapostkontori „ohkava“ kineetilise objekti, mis tekitas küll vaidlusi, kuid samas andis nõukogude kultuuriametnikele põhjust väita, et NSV Liidus oli teretulnud ka uus kunst, mis on kaugel klassikalisest. Üks Kurismaa avalikes kohtades ligipääsetav objekt on hiljuti restaureeritud „Tallinna trammi-objekt“.

„Kaarel Kurismaa ajatuse piirides“ annab režissöör Aljona Suržikova sõna kunstnikule endale ning tema abikaasale ja kolleegile Mari Kurismaale – nad räägivad oma elust ja kunstist, eelkõige sellest, kuidas sündisid meistri kuulsaimad kineetilised teosed.

Filmis osalevad ka Kaarel Kurismaa sõber kunstnik Tiit Pääsuke, galeristid Olga Temnikova ja Esther Schipper, näituse kuraatorid Liv Cuniberti ja Katrin Mayer, kunstiajaloolased Ragne Soosalu, Andres Kurg ja Sirje Helme, kunstiajaloolane Tamara Luuk, metakunstnik Kiwa.

Režissöör: Aljona Suržikova

Produtsent: Sergei Trofimov

Tootja: diafilm.ee

7.05 kell 19:00 avaneb Lainurga Galeriis Charlotte Gisele Chapuis ja Clio Pavlidis Anderssoni näitus ,,Ruhig Dimma”.

Asukoht: 4. korrusel fotoosakonna ees, B-405
Näituse algus: 07.05 19:00
Näituse lõpp: 21.05

Kaks kunstnikku kahest erinevast riigist eksponeerivad töid oma isiklikust arhiivist, mille tulemuseks on intiimsete portreede ja liikumatute maastike segu. Neil võib olla erinev taust, kuid nende kaks narratiivi kohtuvad koduigatsuses ja nende ümber loodud sidemete tunnustamises. “Ruhig Dimma” eksponeerib intiimsust ja sümboolikat, kasutades pilte täiendavaid südamelähedasi fotosid ja leitud esemeid.

Clio Pavlidis Andersson (s. 1998) on hetkel vahetuskursil Eesti Kunstiakadeemias ja õpib teist aastat BFA fotograafia programmis HDK-Valandis. Tema praktikas on sageli keskseteks tegelasteks perekond ja lähedased sõbrad, võimaldades tal süveneda valulikkusesse ja haprusesse, mis pikkade ja sügavate suhetega paratamatult kaasneb.

Charlotte Giséle Chapuis (s. 1998) õpib neljandal kursusel Folkwangi Kunstiülikooli BFA fotograafia programmis ning on hetkel vahetuskursil Eesti Kunstiakadeemias. Läheduses ja haavatavuses juurdunud ta töötab palju oma arhiivimaterjaliga, püüdes leida ja näidata mustreid, mis jutustavad intiimset lugu.

RAAMATUESITLUS JA VESTLUS: MARIA KAPAJEVA – AASTAPIKKUNE KARJE

9.05, 18:00, Draakoni galerii

Olete oodatud Maria Kapajeva raamatu “Aatsapikkune karje” esitlusele.

“Aastapikkune karje” on Kapajeva esimene tekstikogumik, mille kirjutamist alustas ta 24. veebruaril 2022, päeval mil algas täiemahuline sõda Ukrainas. Raamat käsitleb isiklikus võtmes teemasid identiteedist, kollektiivsest ja individuaalsest vastutusest ja süüst, keelest ja kuulumisest, feminismist ning mõnede Ukraina pagulaste lugudest, kellega autor aasta jooksul kokku puutus.

Koos Kapajevaga loevad luulet ja arutavad raamatu üle erikülalised: Sveta Grigorjeva, Katrin Hallas ja Maarja Kangro.

Raamat on ilmunud kolmes keeles (eesti, Inglise ja vene) ning seda on esitluselt võimalik osta erihinnaga 10€.

Graafiline disain: Kersti Heile

Kirjastaja: OPA! www.opapublishing.com

Raamatu välja andmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia

Kaksiknäitus „4,7 miljardit raamatut. Meelte arhiiv“ ja „4,7 miljardit raamatut. Kunstnikuraamatute kogu“ on sündinud Eve Kase ja Viktor Gurovi ning Eesti Kunstiakadeemia graafikatudengite koostöös. Selle koostöö tulemusi eksponeeritakse Tartu Ülikooli raamatukogu galeriis ja kolmanda korruse ruumides alates 8. maist. 2024. a.

Galeriiekspositsiooni „4,7 miljardit raamatut. Meelte arhiiv“ aluseks on kuraatorite ja tudengite mälu- ja pärimusealane uurimistöö – külaskäigud Tartu ja Tallinna mäluasutustesse ja arhiividesse, mis said seotud tudengite isiklike perekonna- või kogukonnalugudega ning sedakaudu laiemalt identiteedi, kokkuhoidmise, armastuse ja ennekõike mälu teemadega (inimese mälumaht on võrreldav 4,7 miljardis raamatus sisalduva andmehulgaga). Lisaks materjalide kogumisele ammutasid näitusel osalevad autorid inspiratsiooni vestlustest oma lähedastega. Samas seostub näitus selleaastase Prima Vista teemaga „Paremad ja halvemad tulevikud“ ja tõstatab küsimuse, kuidas ammutada jõudu paremaks tulevikuks.

Annamaria Bereczki käsitleb oma töös ajajärku, millest pole palju füüsilisi jäädvustusi – oma vanaema lapsepõlve. Autor visualiseerib nii oma vanaema kui ka iseenda mälestusi ning loob sedakaudu kahe ajastu ja lapsepõlve vahele paralleele.

Margarita Feofanova teos „Flashback“ uurib mälu haprust ja selle mõju meid ümbritsevale maailmale. Näituse pealkiri viitab insuldi mõjul tekkivatele mäluvilksatustele. Üksainus viga aju vereringesüsteemis ajendas kunstnikku mõistma mälu vastuolulisust, traumaatilise kogemuse mõju mäletamise usaldusväärsusele.

Eve Kask eksponeerib kolme tööd. Esiteks rullraamatuid, mis toovad kokku naiste elujõu ja nendevahelise suhtluse lood ning lähedaste või lähedastele valmistatud kudumid. Sel moel tekib omamoodi niidistik, mis seob naised üheks kogukonnaks. Teiseks esitab Kask uuemaid, koostöös kirjanik Jan Kausiga valminud tekstipilte, millele on käsitsi kantud nii autorite endi kui ka nende sõprade mõtted armastusest. Kolmandaks tööks on segatehnikas abstraktsete maastike-valguste konstellatsioon, millele kandis Kask käsitsi peale luuletaja Kätlin Kaldmaa poeemi „Armastus pimeduse südames.“

Triin Mänd vaatleb perekonnalugude ja mälestuste hargnemisi ja vormumist. Identiteeti loovad ja määratlevad lood voolavad nagu vesi jões – aeg-ajalt on vool rahulik, aeg-ajalt kärestikuline, aeg-ajalt soojendab päike vee üles, aeg-ajalt kaanetab külm selle jääks.

Sandra Puusepp kujutab oma vanaema Milde elu ja loomingut. Vanaema suureks kunstiteoseks kujunes põõsaid, lilli, viljapuid ja põllusaadusi tulvil paradiislik aed, mis oma perenaisega samas rütmis hingas ning mis on nüüdseks kadunud monokultuurse põllu ja paratamatu unustuse alla.

Marten Prei ammutab inspiratsiooni Tartu Kirjandusmuuseumi arhiividest avastatud materjalidest, mis käsitlevad tema Saaremaalt pärit suguvõsa laule ja loomingut, ennekõike tema vanaisa noorpõlve seiklusjutte rännakutest võõrastele meredele ja maadele. Prei lindistas vanaisa värvikad, tubaka- ja malaariahõngulised jutud üles, digitaliseeris slaidid ja lõi kunagise meremehe pärandist serigraafiasarja.

*

Ülikooli raamatukogu kolmandal korrusel aga esitletakse koostöös kirjandusfestivaliga Prima Vista ja TÜ raamatukoguga esmakordselt Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna kunstnikuraamatute kogu, mille on kokku pannud ja kujundanud sama osakonna teise kursuse tudengid.

Näituse „4,7 miljardit raamatut. Kunstnikuraamatute kogu“ laiem eesmärk on juhtida nii üldsuse kui ka kunstnikkonna tähelepanu kunstnikuraamatu fenomenile, avada selle meediumi mõistet ja võimalusi. Maailma kunstielus on kunstnikuraamatud andnud tooni alates 1960. aastate avangardliikumisest saati ning nähtus on siiani säilitanud oma populaarsuse, ent siinmail on kunstnikuraamatu praktika peaaegu tundmatu. Siin mängib oma rolli Eesti väiksus, mis pole võimaldanud tekkida kunstnikuraamatute turul ja erihuviga kollektsionääride ringil, nii ongi kunstnikuraamatud jäänud siinmail väheste entusiastide pärusmaaks. Kunstnikuraamatut on lihtne valesti mõista – see pole illustreeritud trükis ega ka kunstniku portfoolio, vaid sõltumatu meedium, mille puhul on kunstnik nii raamatu autori kui ka teostaja rollis ning kontrollib protsessi ideest valmimiseni. Käesolev näitus taotlebki populariseerida kunstnikuraamatu valdkonda nii ekspositsiooni kui ka esitluse kujul.

Näituste töögrupp:

Näituse kunstnikud: Annamaria Bereczki, Margarita Feofanova, Eve Kask, Jan Kaus, Triin Mänd, Marten Prei, Sandra Puusepp

Näituse kujundajad ja graafilised disainerid: Annamaria Bereczki, Margarita Feofanova, Triin Mänd, Marten Prei, Sandra Puusepp Viktor Gurovi juhendamisel.

Haridusprogramm:

Kunstnikuraamatute esitlused 22. mail kell 16: Eve Kask ja Lennart Mänd

Galeriinäitus II korrusel jääb avatuks 15. augustini, kunstnikuraamatute näitus III korrusel kuni 2. juunini.

Tänud:

Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, TÜ raamatukogu, Prima Vista.