Näitused

Näitus tulevikuutoopiate, ennustuste ning arhitektuuri- ja kunstifantaasiate kohtumispunktidest.

Reedest, 20. jaanuarist on Rotermanni soolalaos avatud suurnäitus “Prognoos ja fantaasia: piirideta arhitektuur 1960.–1980. aastatel”, mis uurib tulevikuutoopiate, ennustuste ning arhitektuuri- ja kunstifantaasiate kohtumispunkti 1960.–1980. aastatel.

Mitmeid taasavastatud Ida Euroopa ja lääne autoreid koondaval näitusel on väljas tööd, mis tõukusid uuest sõjajärgsest tehnilisest reaalsusest, ent viisid seda edasi ootamatutesse suundadesse.

Näiteks ennustati arvutiseerunud ühiskonnas töö asendumist mängude ja kollektiivsete lõbudega, pöörduti masina loogikast lahti öeldes müütide ja romantilise inimesekujutuse juurde või otsiti kosmose vallutamise asemel jälgi sealsetest tsivilisatsioonidest. Mõõdetavuse ja teadusliku planeerimise, elu ja töö lahutamise utoopia vahetas välja terviklikkuse taotlus masina ja looduse, mõistuse ja keha vahel. Need projektid on tehnoloogiakeskse maailma edasiarendused, iroonilised ja absurdini viidud olukorrad, mis kritiseerivad ratsionaalset maailma ja kõnelevad hilismodernse ühiskonna vastuoludest, näidates samas selle ideelist horisonti – millest üldse saab fantaseerida.

Näitusel on teiste seas esindatud arhitektid, kunstnikud ja rühmitused: Archizoom, Yuri Avvakumov, Alexander Brodsky & Ilya Utkin, Igor Dřevíkovský & David Vávra, Dviženie, Stano Filko, István B. Gellér, Anna Halprin Jozef Jankovič, NER, Tiit Kaljundi, Jevgeni Klimov, Mari Kurismaa, Kai Koppel, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Hardijs Lediņš, Avo-Himm Looveer, Kirmo Mikkola, Stefan Müller, Jüri Okas, OHO, Ain Padrik, Alessandro Poli, László Rajk, Toomas Rein, Sirje Runge, Superstudio, Tõnis Vint jt.

Pressipildid leiate siit.

Eesti Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari sõnul asetab näitus Eesti 1970.-1980. aastate arhitektuuri esmakordselt rahvusvahelisse konteksti ja teeb seda visuaalselt väga mõjusalt, kõrvutades meie kunstnike ja arhitektide töid lisaks Vene paberarhitektidele ka Poola, Tšehhi, Itaalia, Läti ja mitme teise maa autoritega. Näitusel hajub piir kunsti ja arhitektuuri vahel, sest mõlemad panustavad tuleviku kujutamisse võrdsel moel.

„Arhitektuurimuuseumi jaoks on olnud tegu erakordselt laenutusterikka protsessiga, sest eksponeeritavad tööd pärinevad ligi 30 erinevast nii riiklikust kui ka erakollektsioonist Euroopas ja Kanadas ning kõigi niitide kokku viimine on kuraatoritele olnud tõeline detektiivitöö,“ ütleb Ojari. „Hea meel on tõdeda, et meie arhitektuurimuuseum on usaldusväärne partner mitmele maailma tippmuuseumile nagu Tate, Nürnbergi Neues Museum, Canadian Centre for Architecture, Drawing Matter Collection Ühendkuningriigis ja Museum Folkwang Essenis.“

Näituse kuraatorid on Andres Kurg ja Mari Laanemets ning assistent Kristina Papstel. Kujunduse lõi Kaisa Sööt ning graafilise kujunduse Indrek Sirkel. Näitus valmib koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga, sellele eelnenud uurimistööd on rahastanud Eesti Teadusagentuur (PRG530). Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Laanemets ja Kurg on varem koos kureerinud näitused “Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid: Tallinna kooli arhitektid 1972-1985” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2008) ja “Me metamorfne tulevik: Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitektuur Nõukogude Liidus” (Vilniuse rahvusgalerii ja Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum, 2011-2012).

Andres Kurg on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur ja arhitektuuriteooria professor. Tema uurimistöö fookuses on 1960.-1980. aastate Nõukogude Liidu arhitektuur ja disain, selle seosed tehnoloogia ja igapäevaelu muutuste ning alternatiivsete kunstivooludega.

Mari Laanemets on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur. Tema uurimisteemad on 1960. ja 1970. aastate alternatiivne kunst Nõukogude Liidus ja selle lõikumine arhitektuuri ja disainipraktikatega, sõjajärgne abstraktsionism ja moderniseerumise esteetika Ida-Euroopas.

Näitus Rotermanni soolalaos on avatud 30. aprillini ning näitusele toimuvad ka kuraatorituurid 28. jaanuaril, 11. märtsil ja 29. aprillil, algusega kell 14.00

Info
Facebook

25. jaanuaril, kell 16.00, toimub EKA töötajate tuur näitusel “Kunst või teadus” Kumu kunstimuuseumis.

Tuuri viivad läbi kuraatorid Kadi Polli, Kristiina Tiideberg ja Linda Kaljundi.

Näitus võtab esmakordselt põhjalikuma vaatluse alla kunsti ja teaduse suhete ajaloo Eestis. Lähtudes eeldusest, et piltide ülesandeks ei ole ainult teaduse vahendamine ja illustreerimine, vaid need mängivad aktiivset rolli uute teadmiste loomisel ja võimusuhete kujundamisel, käsitletakse näitusel peaasjalikult loodus- ja meditsiiniteaduste visualiseerimist 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Tähelepanu alla võetakse ka naiste suuresti unustatud roll kohalikus teadus- ja kunstiloos. Ajalooliste teaduskogudega suhestub näitusel Kristina Normani loovuurimuslik teos “Võrdlev anatoomia” (2022), näituse kujundaja on Jaanus Samma. 

Näitus on valminud Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia koostöös, tuginedes mitmeaastasele uurimisprojektile: https://kunstimuuseum.ekm.ee/teadustegevus/teadusprojektid/kunst-voi-teadus/ 

Näitus kuraatorid on lisaks eelmainitutele Jaanika Anderson ja Ken Ird.

Näitusega kaasneb eri uurijate koostöös sündinud, mahukas ja pildirohke kataloog, mis võtab fookusesse kunstnike ja teadlaste vastasmõjud eri teadusalade, ennekõike botaanika ja bioloogia, meditsiini ja matemaatika ning geoloogia ja paleontoloogia uurimisel ja kujutamisel. Kataloog on müügil ka EKA raamatukogus ja kirjastuses.

Näituse kodulehekülg: https://kunstimuuseum.ekm.ee/syndmus/kunst-voi-teadus/

Graafilise disaini magistritudngid osalevad 19.–22. jaanuaril Mehhikos, Index kunstiraamatute messil, Kurimanzutto galeriis.

MA tudengid müüvad graafilise disaini osakonna õpilaste kirjutatud, koostatud ja kujundatud raamatuid, mille on välja andnud EKA graafilise disaini osakond.

22. jaanuaril esitlevad II kursuse magistrandid oma vastvalminud raamatuid, mis sisaldavad nende magistritöö uurimuslikku osa.

Vaata lisainformatsiooni siit

Lisaks sellele on Montes Press Radio (MPR) kutsunud graafilise disaini magistritudengid tegema terve raamatumessi vältel “parasiitlikku” raadioprogrammi. Magistrantide raadiosaated toimuvad spontaanselt tühjal eetriajal, teiste MPR raadiosaadete vahel. Saadete pikkused varieeruvad ühest minutist kuni ühe tunnini.

Saateid saab kuulata siit

Dear Friendi näitus ja raamatuesitlus Page Not Found projektiruumis, Haagis

14.-19. jaanuaril toimub Haagis, Page Not Found projektiruumis Dear Friend näitus ja raamatuesitlus. Dear Friend on Ott Kagovere ja Sandra Nuuti EKA graafilise disaini osakonnas algatatud kirjastamise projekt mis avaldas nelja aasta jooksul (2019-2022) kirja formaadis kirjutatud tekste disainist ja visuaalkultuurist. 

2022 aasta septembris toimus EKA galeriis Dear Friend, näitus mille raames anti koos Lugemiku ja EKA kirjastusega välja ka Dear Friend kataloog mis koondab kokku kõik avaldatud tekstid.

Raamatusse on teinud kaastöid Singapuris tegutsev disainikriitik Justin Zhuang, disainer ja kirjutaja Else Lagerspetz ning kunstnik Lieven Lahaye. Raamatu on kujundanud Ott Kagovere ning väljaandjad on Lugemik ja Eesti Kunstiakadeemia.

Dear Friend näitus toimub Lugemik – 100 Books (detsember 2022 – jaanuar 2023) raames, kus toimuvad lisaks Dear Friend näitusele ka Marge Monko, Kristina Õlleku, Erica Hocki ja Lene Baadsvig Ørmen trükiste esitlused ja näitused.

Vaata lisainformatsiooni siit

22. jaanuarist kuni 23. aprillini on Kai kunstikeskuses võimalik külastada Holger Looduse isikunäitust „18 kevadist hetke“, mis on mitmekülgse kunstniku uute teoste esmaesitlus. 

Maali- ja meediakunsti valdkonnas tegutsev EKA maali õppejõud ja vilistlane Holger Loodus eksponeerib kaht videoinstallatsiooni, millega tutvumine on vormitud terviklikuks ruumikogemuseks. Väljapanek on üles ehitatud spiraalina: vaataja saab seda avastada nagu teokarpi ja leida selle südamest väikese pärli. Vastupidi tänapäeva pidevalt kiirustavale ja hakitud elule püüdleb Loodus aeglustumise poole ning jagab selle kohta ideid ja võtteid ka vaatajaga.

Näituse pealkiri, viide nõukogudeaegsele teleseriaalile „Seitseteist kevadist hetke“ (1973, režissöör Tatjana Lioznova) pole juhuslik. Seriaali omapärane visuaalne filosoofia on lähedane selle ajastu „aeglase kino“ pioneeride Andrei Tarkovski ja Ingmar Bergmani loomekreedodele ning kui mitte otseselt sellest kunstipärandist, siis kindlasti tuleks Holger Looduse loomingu juuri otsida sellega seotud ideestikust – veendumusest, et visuaalne kunst on omaette keel, milles võib kõneleda ka kõige keerulisematel teemadel, ja soovist liikuda tegelikkuse aeglasema mõtestamise poole, kus ühes veetilgas võib peituda terve maailm.

Holger Loodus (1970) on muusik, maali-, multimeedia- ja installatsioonikunstnik, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Tema teostele on iseloomulik kummastava, kohati ulmataolise reaalsuse või alternatiivajaloo situatsioonide konstrueerimine. Selleks kasutab ta analüütilisi ja samas poeetilis-filosoofilisi visuaalseid vahendeid, hüperrealistlikust maalist enda loodud mehhanismide ja videotest ruumilavastusteni. 2018. aastal osales Loodus auhinna Köler Prize nominentide näitusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, kus pälvis publikupreemia. Alates 2010. aastast on ta esinenud isiku- ja grupinäitustel Eestis, Leedus, Soomes ja Saksamaal, viimased isikunäitused toimusid Tartus Kogo galeriis (2021), Turu Kunstimuuseumis (2019) ja Tallinna Kunstihoone galeriis (2017).

Näitus on avatud K—P kell 12.99–18.99
Pilet 10€/6€

Disaini ja rakenduskunsti ning MACA ühisnäitus „Staying in the Compost: Ghosts and Monsters of the Anthropocene“.

Näitus avatakse neljapäeval, 26. jaanuaril kell 18.00 Kanuti Gildi SAALi keldrisaalis (Pühavaimu 5). 

Näitusel on esitatud disaini ja rakenduskunsti ning kaasaegse kunsti magistrantide tööd, mis on tehtud sügissemestril toimunud Taavi Hallimäe ja Sandra Kosorotova juhendatud kursuse „Ghosts and Monsters of the Anthropocene“ raames. Kursus algas Sepideh Ardalani ja Pire Sova töötubadega MASSIA kunstiresidentuuris (Massiaru, Pärnumaa), jätkus seminaride ja individuaalse tööga ning lõppeb avaliku näitusega Kanuti Gildi SAALis. Lisaks kuue tudengi individuaalsetele projektidele saab näitusel tutvuda Pire Sova töötoast alguse saanud ning tudengite ja komposti lagundavate mikroorganismide ühistööna valminud teosega. 

Kunstnikud: Siew Ching Ang, Y. Derya Balkan, Zody Burke, Katarina Kruus, Viktor Kudriashov, Elle Kannike

Graafiline disainer: Agnes Isabelle Veevo 

Näituse avamisel pakutakse Sveta Baari alkohoolseid jooke ja mittealkohoolset kombucha-teed, mille on valmistanud näitusel osalev kunstnik Elle Kannike. 

Reedel, 27. jaanuaril, kell 17.00–19.00 toimub näitusel lugemisgrupp, mida viib läbi näitusel osalev kunstnik Siew Ching Ang.
Osalemissoovi korral võtke palun Siew’ga ühendust: siew.ang@artun.ee 

Näitus on avatud 27.–29. jaanuaril, kell 13.00–19.00.

Draakoni galeriis EKA graafika külalislektori, töökoja juhataja ja meistri Maria Eriksoni isikunäitus „Pehme puudutus äärel“. 

Näitusel „Pehme puudutus äärel“ vaatleb kunstnik enda suhet graafika protsessiga, millesse on kaasatud kunstniku keha ja litokivi. Võrreldes keha ja selle puutepinda litokivi pinnaga, otsitakse nendevahelisi paralleele ja vastuolusid. Omistades litokivile inimnahale omase võime mäletada, uurib Erikson enda loomingut kui kahe keha – kunstniku ja litokivi – vahelist dialoogi. Materjalide kokkupuute tulemusena kerkivad nende sarnasuste ja erinevuste kaudu esile kehade mittehierarhilised suhtlemisviisid ja uued koosolemise vormid. 

Litokivi pind on sile ja poorne. See on justkui nahk, mille pinnal talletuv puudutus kihistub ajas. Eriksoni loomingus keskne litotušš on joonistusmaterjal, mille kuivamisel kivipinnal tekib niidistikku meenutav abstraktne maastik, milles väljenduvad ühtaegu kivimi geoloogilised protsessid kui ka materjali ning kunstniku vaheline puudutuste jada.  

„Pehme puudutus äärel“ on kolmeosaline näituseprojekt, mille esimene ekspositsioon on Draakoni galeriis, teine tuleb esitlusele märtsis Ratamo galeriis Jyväskyläs ja kolmas Litograafia muuseumis Rootsis aprillis 2023. 

Maria Eriksoni kunstnikupraktika keskmes on materiaalsus ja protsess. Teda huvitavad ruumid ja vaheruumid, mis tekivad materjalide ja trükipindade kokkupuutel. Uutes ruumiinstallatsioonides ja materjalikooslustes täheldab ta nende suhete kihistumist, muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega. Ta on läbinud kaheaastase litograafia trükitehnoloogia õppe Tamarind Instituudis (USA) ning omandanud magistrikraadi graafika erialal Soome Kunstiakadeemias. 2019. aastal tunnustati Maria Eriksoni Eduard Viiralti nimelise stipendiumiga ja 2021. aastal Ann-Margret Lindelli nimelise graafikastipendiumiga (Rootsi). 

Hiljutisi näitusi: „Märkmeid piiriruumist”, ARSi projektiruum (2022); „Taidegrafiikan tapa olla – materiality, collaboration and agency”, Exhibition Laboratory, Helsingi (2021); „Grafik”, galerii Sander, Norrköping, Rootsi (2021).  

Näitus jääb avatuks 4. veebruarini 2023. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Kunstnik tänab: Liina Siib, Paul Rannik, Mart Saarepuu, EKA graafika.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

10. jaanuaril, kell 18.00 avatakse Jakobi galeriis Maris Paali isikunäitus „Olen siin käinud”.

Näitus „Olen siin käinud” põhineb nostalgial, eskapismil ja seiklusjanul. See on unenägu, mis on kokku tikitud emotsionaalselt laetud paikadest – mälusopis kaugele peidetud salaaedadest. Kuidas leida puhkepaika tundmatus kohas? Kuidas saab võõras koht tunduda nii tuttavana?

Autorit inspireerib mõte vaatajast, kellel on teose tähenduse loomisel kandev osa. Näitusel on eksponeeritud maalid ja installatiivsed objektid, mis julgustavad ruumi kogema uudishimulikult ning mänguliselt.

Maris Paal peab oma loomepraktikat alternatiiviks päeviku kirjutamisele. Tema maalidele omane priiskav koloriit ja pintslikeel peegeldavad tundeid, mis esinesid loomehetkes – õhin, nostalgia ja igatsus. Olenemata sellest, kas teosed on loodud emotsionaalselt turbulentsel või rahulikul perioodil, võimaldab maali konstrueerimise füüsiline protsess teadvustada ja visualiseerida psühholoogilist maastikku, mida jagada välismaailmaga. Maris on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas maaliosakonna ning õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes.

Viimased isikunäitused olid tal 2020. aastal Tartu Kunstimajas ning 2022. aastal Põhjala Tehases Sepikoja Galeriis koos Brita Maripuuga.

„Olen siin käinud” on avatud kuni 27. jaanuarini.

T-R kell 13.00–18.00.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

11. jaanuaril, 2023 kell 18.00 avab Maria-Kristiina Ulas Hobusepea galeriis isiknäituse „Vihje vihinal vasakult“. Näitus jääb avatuks 6. veebruarini 2023.

„Ootamatus võib olla õpetlik, vaikne nügimine helguse poole. Värske võimalus taibata, mis siis, et mäluräbalad hõljuvad tühjuses. Taipamise tarm purskab eredalt, vihjed suunavad kurvides pöörama, mitte peatuma, edasi liikuma, suunda muutma, kergelt ja kriginal muutub maneer, elustub eluviis, täpsustub ilmavaade.
Vahetu vahe virgumine vihjete voogamises – vihje vasakult, vihje paremalt, pealaelt ja talla alt. Värsked vihjed valivad vabaduse võnkeid, valgusvirvendusi, veevulinaid. Sihitut saatust vaetakse üha uuesti igal hetkel.

Miks kuratlik kuriteokahtlus uuristab kolbaõõsi? Kust on pärit hillitsev hirm? Vänge vohav vastik väljakannatamatu ving vadistab vaenulikult vaimu vasakus vatsakeses aga vaigistamatu vihje vihiseb vasakult ja viib virgunud väljadele. Väljaspool poliitilist ponnistust, ülalpool, allpool sepitsusi, kõrgemal, sügavamal, seespool loksub vaikne soe meri, jääbki hommikute hoidjaks.

Vihjed viivad taipamisteni, taipamisest peab jääma jälg, muidu ta haihtub õhku, kaob olematusesse, ununeb ja kätte teda enam ei saa. Inimene- ergas elajas.“

Maria-Kristiina Ulas

Maria-Kristiina Ulas lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 1991. aastal graafika erialal, astudes kunstnikest vanemate jälgedes – tema ema Concordia Klar (1938–2004) ja isa Peeter Ulas (1934–2008) olid tuntud eesti graafikud.

Juba akadeemias õppimise ajal paistis Maria-Kristiina Ulas silma erakordselt isikupärase joonistajana, see meedium oma mitmekesistes variatsioonides on jäänud talle peamiseks väljendusvahendiks tänini. Maria-Kristiina Ulase kunstiellu astumine 1990. aastate piiril sattus pöördelisse paradigmade vahetumise aega. Tema loomenatuuriga sobisid ühelt poolt 1980. aastate teise poole mütoloogilisus ja neoekspressionistlik jõuline figuraalsus, teisalt kunsti piiride laienemine, uued vabadused formaadis ja tehnikates. Ulas laiendas joonistuse kui väljendusatribuudi piire, tuues selle tavapärasest eeltöö või õppeotstarbe mõõtmest jõuliselt suure kunsti sekka. Maria-Kristiina Ulase joonistusmaneer, mis põhineb küll klassikalisel stuudiumil, on algusest peale olnud vaba ja adovabbelikult improvisatsiooniline. Tema hiiglaslikud ja värvikirevad figuraalsuse ja abstraktsuse piirimail balansseerivad joonistused püüdsid koheselt tähelepanu ja leidsid tunnustust. Hiljem on Ulase mängulisse ja varjamatu erootikaga laetud kujundimaailma lisandunud enam müstikat ja sürreaalsust. Teatraalse otsekohesusega on ta edasi arendanud omamütoloogilist liini, luues põnevaid olevusi ja köitvaid pingestatud kompositsioone, milles joone väljenduslikkus prevaleerib värvilise pinna üle.

Maria-Kristiina Ulase tööd jõudsid avalikkuse ette esmakordselt 1988. aastal. Sealtpeale on ta korraldanud paarkümmend isiknäitust ning mitmete ühisnäituste seas on esinemisi nii kodu- kui välismaal. Maria-Kristiina Ulas on olnud aastaid tegev õppejõuna Kunstiakadeemias ja juhendanud mitmeid kursusi väljaspool seda ning teinud joonistamise aktsioone näituste avamistel. Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja (1991) ja Eesti Vabagraafikute Ühendusse (1992); aastatel 1989–1993 oli ta Uue Graafika Grupi liige. Maria-Kristiina Ulasele on omistatud Kristjan Raua nimeline kunstipreemia (1992) ning G Galerii preemia (2002). 2006. aastal sai ta Äramärkimispreemia 12. Aasia biennaalil. 2022. aastal sai ta aasta graafiku tiitli. Maria-Kristiina Ulase teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes.

Reeli Kõiv

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Vunder Skizze

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.