Näitused

2021. aasta sügisel toimus EKA maali õppetooli workshop [maali] alkeemia.

Inspiratsiooniks teoste loomisel oli kummalistest osistest ja märgpreparaatidest koosnev natüürmort. Eesmärgiks oli alkeemia mõiste avamine maalikunsti seisukohast ja maali vahendeid kasutades. Lisaks maalimisele toimusid loengu ja arutelu vormis sissevaated alkeemia fenomeni kunsti, kirjanduse, muusika ja filmi perspektiivist, ajalisel teljel keskajast läbi popkultuuri tänasesse päeva.
[maali] alkeemia

Juhendajad: Sirja-Liisa Eelma, Mihkel Ilus, Holger Loodus
Osalevad: Georg Kaasik, Samuel Lehikoinen, Noah Emanuel Morrison, Brenda Purtsak, Marleen Suvi, Egert Tishler, Triin Türnpuu

Foto: Sirja-Liisa Eelma

Kuni 18. juunini on EMTA kontserdi- ja tearimaja fuajees (Tatari 13) avatud Tanja Muravskaja juhendatud ja kureeritud Ukraina tudengite väljapanek „Tahe/Воля/Will“ 

KERTU RANNULA
“SNAPCHAT DYSTOOPIA”
12/06/2022 – 16/07/2022

Kanal galerii

Analüüsides sotsiaalmeedia ilufiltri olemust tuleb vaatluse alla filtri ja tarbija vaheline suhe  — kas ilufilter on näole kleepuv parasiit, kes on loodud osana süsteemist, mis meie minapilti lõhestab ja ebakindlustest kasu lõikab või on tegu sümbioosiga, kus filtrist on saamas peagi meie tavalisse ilurutiini kuuluva osa?

Kui Photoshop või 3D-tehnoloogiad jäävad veel valdajate pärusmaaks, toovad sotsiaalmeedia platvormidel ringlevad ilufiltrid enese modifitseerimise ekraanipuudutuse kaugusele. Filtri näol on saanud pelgast meelelahutusest võimas tööriist, mis teeb reaalsusega manipuleerimise lihtsamaks kui kunagi varem.

Filtrid moondavad nägu ja keha ning on laialt levinud nii tavakasutajate kui ka kuulsate sisuloojate seas. Hiinas peetakse sõbrast töötlemata pildi postitamist lausa sotsiaalse normi rikkumiseks ja filtriga töödeldud fotoga ilukirurgi juurde minemine on muutunud nii sagedaseks, et selleni viivale meeleseisundile on omistatud termin “Snapchat dysmorphia”.

Reaalse ja virtuaalse maailma hägustuvate piiride taustal käsitleb näitus sotsiaalmeedia ilufiltrite mõju meie igapäevasele elule ja käitumisele.

Installatiivsete teoste tervikuks ühendavaks keskmeks on kunstniku enda nägu. Näost on saanud vormitav materjal, mis leiab teisenduse erinevate meediumite kaudu. Näitusesaalis võib astuda alternatiivsesse reaalsusesse, kus inimese ja filtri vahelised kehalised rollid on ümberpööratud.

Kertu Rannula (s. 1997) elab ja töötab Tallinnas. Läbi kohaspetsiifiliste foto- ja videoinstallatsioonide uurib ta kaasaegse inimese ja kultuuriruumi suhteid, märke ja sümboleid. Rannula on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas fotograafia erialal.  Ta on täiendanud end Islandi Kunstiülikoolis vabade kunstide osakonnas ning Belgias PXL Rakendusteaduste ja Kunstide Ülikooli skulptuuri ja installatsiooni osakonnas. Rannula on osalenud näitustel Eestis ja välismaal. Aastal 2020 osales ta ISSP residentuuris Riias.

Graafiline disainer: Henri Kutsar

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Võru linn

Täname: Alari Toomsalu, Siim Asmer, Ago Paabusk, Kairit Onno

KANAL GALERII
Liiva 11a, Võru linn
E–L 12–18
või kui uksed lahti
www.liivaate.ee
Facebook, Instagram @kanalgalerii

Lisainfo:
Stella Mõttus
Kanal galerii galerist
stella.mottus@gmail.com
+372 55 999 609

Eesti Kunstiakadeemia tudengite poolt korraldatav ERKI Moeshow tähistab sel aastal 40. sünniaastat! Tule ja saa sinagi osa Eesti moemaastiku iga-aastasest kõige silmapaistvamast suursündmusest!

Show toimub 11. juunil kell 18 ja pöördub tänavu tagasi oma loomejuurte juurde ehk Eesti Kunstiakadeemiasse. Esitlusele tulevad 15 kollektsiooni nii Eestist kui välismaalt.

Piletid saadaval Piletilevis

Esimestele kiirematele on pilet kuni 22. maini 17€.

Kuni 9. juunini on piletihind 22€.
Päev enne üritust ja toimumispäeval on pilet 27€. Lisaks on võimalik osta väga hinnatud toetajapilet hinnaga 65€.

Sündmus Facebookis

Kohtumiseni ERKI Moeshowl!

Suur  skulptuurinäitus “Tuur skulptuur” Telliskivi loomelinnaku Rohelises saalis. 

““Tuur skulptuur” on kui ringreis, mis algab 1960ndatel, kogub tuure järgnevatel kümnenditel ning peatub tugevate pidurdusjälgedega aastas 2022. Kohtuda saab tegijatega, kelle visuaalne keel meile justkui juba aabitsast tuttav on, kui ka teostega, mis käekirja kõrvalekalde või materjalivaliku tõttu üllatusest pakuvad,“ sõnab näituse avamise järgselt kuraator Bianka Soe.

Näitusel on esindatud järgnevate kunstnike looming: Elo Liiv, Art Allmägi, Edith Karlson, Jass Kaselaan, Seaküla Simson, Mati Karmin, Eike Eplik, Tiiu Kirsipuu, Jüri Ojaver, Terje Ojaver, Kaarel Kurismaa, Heleliis Hõim, Aili Vahtrapuu, Johannes Luik, Jevgeni Zolotko, Per William Petersen, Kris Lemsalu, Mare Mikof, Vergo Vernik, Ahti Seppet, Kirke Kangro, Sofia Fatahhova, Loora Kaubi, Aime Kuulbusch, Villu Jaanisoo, Berit Talpsepp-Jaanisoo, Uku Sepsivart, Lauri, Eneken Maripuu, Margus Kadarik, Leena Kuutma, Mari-Liis Tammi, Maigi Magnus, René Reinumäe, Anna Mari Liivrand, Kiwa, Gea Sibola-Hansen, Flo Kasearu, Eva Mustonen, Kelly Alloha, Ivan Zubaka, Ekke Väli, Jaak Soans, Hille Palm, Sasha Tishkov, Anna Trell, Hannes Starkopf, Peeter Mudist, Edgar Viies, Anu Põder, Ülo Õun, Nora Raba, Ellen Kolk, Endel Taniloo, Riho Kuld, Irina Rätsep, Anne Paberit, Anatoli Omelin, Elmar Rebane, Georgi Markelov, Erna Viitol, Signe Mölder.

Näituse kuraatorid on Mara Ljutjuk ja Bianka Soe, kujundaja Üla Koppel, helikujunduse on näitusele loonud Taavi Tulev.

Näitus on osa kunstifestivali “Ma ei saa aru” programmist, mis toimub järgmisel nädalavahetusel 11.–12. juuni Telliskivi Loomelinnakus.

Näitus “Tuur skulptuur”  on Telliskivi Loomelinnaku Rohelises saalis aadressil Telliskivi 60a/5 avatud 3. juuni kuni 17. juuli 2022.

Riin Maide Hobusepea galeriis isiknäituse „Silm nagu seletaks“. Näitus jääb avatuks 27. juunini 2022.

Kilesse kaetud aknad ja tellingud märgivad tavaliselt millegi uue või värske peatset ilmumist tänavapilti. Sarnaselt eesriidele tähistavad need teatavat ootust ning ununevad vaadete kõrval, mida nad sisse juhatavad.

„Silm nagu seletaks“ on hommage unustatud arhitektuurile. Kujutades hapraid linnaruumilisi nähtusi, konstruktsiooni ja karkassi, püüab kunstnik ajutist venitada lõppematult pikaks.

Riin Maide (1997) elab ja töötab Tallinnas. Läbi mänguliste installatsioonide ja lavastuslike keskkondade käsitleb ta mälu ja kohalolu. Maide loomingus on olulisel kohal kohaspetsiifilisus, efemeersus ja graafiline kujutis. Maide on osalenud kunstniku, kuraatori ning etendajana näituse- ja etenduskunstiprojektides nii Eestis kui välismaal. Maide on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas graafika erialal ning täiendanud end Prahas DAMUs Alternatiiv- ja nukuteatri osakonnas, stsenograafia erialal. Aastal 2020 pälvis ta EKA Noore Kunstniku preemia ning Edmund Valtmani nimelise stipendiumi.

Kunstnik tänab: Rain Kilkson, Cristo Madissoo, EKA graafika osakond

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS 

11. juunil kell 17 avatakse Võru Showcase’is Brit Pavelsoni ja Cloe Jancise paarisnäitus „Autoportree revolutsionääri ja tantsijana“, mis vaatleb mänguliselt naise igapäevaseid rolle ning isiklikke ruume, kus ta neid rolle täidab.

Mis jääb lapsevanema, partneri ja kunstniku rolli vahealale? Kuidas tulla toime eri rollidega kaasnevate tunnetega? Milliseid koduseid tegevusi peetakse naiselikeks ning milline on nende ühiskondlik või kunstiline väärtus?

Näituse pealkiri „Autoportree revolutsionääri ja tantsijana“ viitab anarhisti, feministi, aktivisti, kirjutaja ja õpetaja Emma Goldmani (1869–1940) tänapäeval müütiliseks peetavale valetsitaadile: „Kui ma ei saa tantsida, ei taha ma olla osa sinu revolutsioonist“. Lause osutab Goldmani reaktsioonile, kui teda pidudel tantsimise pärast kritiseeriti põhjendusega, et agitaatorid ei tohiks säärast kergemeelset tegevust harrastada. Goldmani tsitaat on kõnekas, sest paljusid nähtusi või levinud toiminguid tituleeritakse praeguseni naiselikuks, markeerides samal ajal nende madalamat väärtust. Ka nüüdisaja naisõiguslased ei peaks Goldmani eeskujul valima tantsimise ja revolutsiooni, igapäevaste rõõmude ja poliitilise aktivismi vahel, vaid leidma ise sobivaid viise nende maailmade põimimiseks, enda ja teiste võimestamiseks ning väärtuste nihestamiseks.

Kuraatorid: Brigit Arop ja Sigrid Liira
Graafiline disain: Elisabeth Juusu

12. juunil sõidab Võrru Tallinnast ja Tartust startiv kunstibuss. Rohkem infot siin.

Näitus toimub 2022. aasta jooksul kolmes linnas: kevadel eksponeeriti seda Prantsusmaal Grenoble’is asuvas vitriingaleriis Galerie Showcase (Place aux Herbes 38000) ning suvel jõuab väljapanek Tallinna ja Võrru.

Näitus on avatud ööpäevaringselt ning jääb avatuks 7. juulini.
Üritus Facebookis

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Võru linn, Võru rannabangalo
Eriline tänu: Camille Laurelli, Laura Kuusk, Koit Randmäe, Silver Marge
Lisainfo:
Brigit Arop
kuraator
+372 5621 6259
brigit.arop@artun.ee

Silence After Early Hours
(kõige esimene) EKA GD MA lõputööde näitus
4.–11. juuni 2022, 13–19

Tead seda tunnet? Tunnet, mis valdab pikalt ja sündmusterohkelt peolt lahkudes, mõni minut pärast päikesetõusu? Seda tunnet, kui hiilid purjakil loomadest ja õnnetutest magajatest mööda ukse juurde, suitsu täis õhu ja kleepuva, justkui alkoholist lakikihiga kaetud põranda tunnet. Tunnet, kui avad uksed ja saad vastu nägu lahmaka pimestavaid päikesekiiri, tunnet, kui tõmbad esimese kopsutäie värsket õhku ja peaaegu üllatud, kui hästi see võib lõhnata. Süütunnet, kui koperdad ja komberdad, töllerdad ja kökerdad kodu poole samal ajal, kui teised on juba ärganud ja nüüd kiirel kergel sammul tööle vihuvad? See on praegune hetk, me lahkume ja naaseme kohtadesse ja eludesse, mis meist ennist maha jäid. Väsitav lõpp enne uut algust või vaikus pärast varavalget.

Avamine: 3.juuni, 18.30–21.00
Lõpetamine: 11.juuni, 9.00–24.00

Lend 2022:
Alejandro Bellón Ample, Louise Borinski, Aleksandrs Breže, Paula Buškevica, Björn Giesecke, Otso Peräsaari, Diandra Rebase, Katarina Sarap

Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn
Graafiline disain MA

8. Artishoki biennaal
TAIMED KUI TUNNISTAJAD
29. september – 30. oktoober 2022, Tallinna Botaanikaaed

29. septembrist 30. oktoobrini toimub 8. Artishoki biennaal, mis kannab pealkirja “Taimed kui tunnistajad”. Selle kaasaegse kunsti sündmuse teemakäsitlus tõukub asukohast, milleks on esmakordselt Tallinna Botaanikaaed. Tuues kokku kunstnikud ja kriitikud loomevaldkondade üleselt – kujutava, etenduskunsti ja arhitektuuri erialadelt – saab botaanikaaiast biennaali perioodiks ühine õppimise ja ümberõppimise paik.

8. Artishoki biennaali kuraatori Ann Mirjam Vaikla sõnul viitab pealkiri “Taimed kui tunnistajad” teaduslikult tõestatud võimalusele, et taimedel on teadvus, mis ulatub kaugemale inimtaju piiridest; inimestena oleme harjunud taimi käsitlema pelgalt silmailu ja tarbekaubana. Biennaal kohaspetsiifiliste kunstiteoste kasvulavana omistab botaanilistele isenditele teatava agentsuse, olles tunnistajateks ümberringi toimuvatele protsessidele.

“Kui iga aed on kunstlik, inimese poolt tekitatud ning kontrollitud ruum, siis botaanikaaia puhul joonistub selgelt välja ka selle poliitiline dimensioon. Botaanikaaiale kui nähtusele pani aluse Euroopa koloniaalajastu, mis tõi kaasa avastusretki hinnaliste vürtside ja ravimtaimede järele. Tallinnas asuv botaanikaaed kätkeb endas paralleelselt veel teisigi dekoloniseerivast vaatepunktist olulisi narratiive, olles asutatud sügaval Nõukogude ajal Eesti Teaduste Akadeemia instituudi juurde, mille järel korraldati kollektsioonide rajamiseks üle 50 ekspeditsiooni Krimmist Kuriili saarteni”, lisab Vaikla.

Artishoki biennaal on Eestis ainulaadne näituseformaat, mis toob iga kord erinevas asukohas kokku kümme kunstnikku ja kümme kriitikut. Kümnepäevase avamismaratoni jooksul esitlevad uusi teoseid kümme kunstnikku ning igast teosest kirjutatakse selle valmimise vältel kümme kunstikriitilist teksti, mis maratoni ajaks publitseeritakse. Teostest moodustuv ühisnäitus ning tekstid pakuvad külastajale kokku sada erinevat lähenemisviisi teoste interpreteerimiseks.

2008. aastal alguse saanud Artishok kujutab endast mitteformaalset inimkogumit, kes pärandab koos biennaali formaadiga edasi ka oma teadmised ja kogemused. Iga järgneva biennaali kuraatori valivad omavahelise arutelu tulemusena eelnevad kuraatorid, kelleks on seni olnud: Maarin Ektermann ja Margus Tamm, Kati Ilves, Liisa Kaljula, Indrek Grigor ja Šelda Pukite, Evelyn Raudsepp, Sten Ojavee, Laura Linsi ja Roland Reemaa. 

Toimumiskohtadeks: Tallinna Linnagalerii, Tartu Kunstimaja, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM), Mūkusala Kunstisalong Riias, NO99 teater, Balti jaama endine ootepaviljon, Tallinna linnaruum ja Kai kunstikeskus.

Ann Mirjam Vaikla (1990) on visuaalset ja etenduskunsti ühendava praktikaga rahvusvaheliselt üles astunud nii galeriides, teatrites kui avalikus ruumis. Vaikla loomingut ja koostööprojekte on viimaste aastate jooksul esitletud Black Boxi teatris Oslos, Tallinna Kunstihoones, Kai kunstikeskuses ja Praha kvadriennaalil. Ta õppis stsenograafiat (BA) Norra Teatriakadeemias (Østfoldi Ülikooli Kolledž) ning kaitses magistrikraadi kunsti ja kultuuri alal 2020. aastal Novia Rakendusteaduste kõrgkoolis Soomes.

Vaikla kureerimisealane praktika on tugevalt seotud loomeresidentuuride valdkonnaga. Ta on Hiiumaal asuva kunstiresidentuuri KORDON kaasasutaja, kus ta kureerib lähiaastatel rahvusvahelist residentuuriprogrammi Kordon Lab on Food and Energy. Paralleelselt tegutseb ta Tartu Euroopa kultuuripealinn 2024 raames toimuva residentuuriprogrammi Magic Carpets kuraatorina. 

Vaikla juhtis 2017–2021 Narva kunstiresidentuuri (NART), kus tema fookuses oli rahvusvaheliste kogukonda kaasavate kunstiprojektide ja kaasaegse kunsti näituste kureerimine. Pälvinud CEC ArtsLink stipendiumi viibis ta uurimisprojekti raames möödunud aastal residentuurides Triangle Arts Associationis (Brooklyn, NY) ja Grand Central Art Centeris (Los Angeles, CA).

Tallinna Botaanikaaed (Kloostrimetsa tee 52, Tallinn) asutati 1961. aastal esimese Eesti Presidendi, Konstantin Pätsi poolt rajatud Kloostrimetsa talu asukohale ENSV Teaduste Akadeemia instituudina. 1995. aastal muudeti see Tallinna Linnavalitsuse haldusalaks. Botaanikaaed asub Tallinna idaservas, 10km kaugusel kesklinnast ning selle 22.5 hektari suurune territoorium paikneb looduskaitse alal, Pirita jõe ürgorus.

Teoste 10-päevane avamiste maraton:
29. september – 8. oktoober, 2022

Biennaali näituse avamine:
8. oktoober, 2022

Näitus jääb avatuks kuni 30. oktoober, 2022

Pressikontakt:
Kulla Laas
kullalaas@gmail.com
+372 58050009 (EE)

3. juunil, kell 19.00, avatakse Tallinnas, Põhjala tehase Sepikoja galeriis (Marati 5), näitus “Tseremoonia vetikatele”. 

Näituse “Tseremoonia vetikatele” keskmes on veekeskkond ja selle hapra ökosüsteemi lahutamatuks osaks olevad vetikaliigid. Sidudes olemasoleva teadmise veeorganismidest disain-uurimusega, käsitleb näitus vetikaid hoolivalt ja austavalt, rituaale meenutavate žestide kaudu. Nii näitavad Islandi, Soome ja Eesti ülikoolide õpilased “Tseremoonial vetikatele” kohalikust kontekstist lähtuvaid töid, mis mõtisklevad inimese ja keskkonna sümbiootilisest koosmõjust – antropotsentristliku ajastu järgsest sümbiotseenist.

Näitus “Tseremoonia vetikatele” keskendub merevetika kui alakasutatud, ent suure majandusliku potentsiaaliga bioressurssi näitel sellele, millist teadlikku disainilähenemist see nõuab, eesmärgiga jõuda nii taastuva bioressursi väärindamisel põhinevate disainilahendusteni kui ka nende tööstus-skaalasse viimiseni.

Viimasel kümnendil on vetikaid uuritud võimaliku ressursina uute materjalide valmistamiseks. Vetikaid teatakse ka kui “rohelist kulda”, tuleviku biokütust ja loomsete valkude alternatiivi inimeste toidulaual. Et need kõrged ootused realiseeruks ka pikemas perspektiivis, vajame mõtteviisis radikaalset muutust, õppides salapärastest veemaailma toimimismehhanismidest ja erinevate liikide kooslustest, liikudes taastava, toetava ja toitva mudeli suunas.

Aalto Ülikooli professor ja multidistsiplinaarne disainer Julia Lohmann kirjutab: “Vetikatest saab rohkem kui lihtsalt ressurss, vaid ka meie meetod ja muusa”.

Merevees olevat suurt heterogeenset fotosünteesivõimelist organismide rühma – vetikaid peetakse suurima potentsiaalga kasutamata bioressursiks. Eesti Kunstiakadeemia Jätkusuutliku Disaini Labor DiMa on ühe fookusteemana kohalike vetikatega tegelenud alates 2015. aastast. Katsetatud on siinseid vetikaid toormaterjalina erinevate bioplastikute valmistamiseks, toitaineterikka toiduainena kui ka võimaliku reoveefiltreeriva biomassina.. Analüüsitud on Läänemere ökosüsteemi ja vetikate rolli selles tervikuna, kaasates eksperte ja ettevõtteid Eestist ja mujalt Põhjala-Balti regioonist.

Rainforests of the North

Näitusel osalevad tudengid ülikoolidest:
Aalto-Yliopisto
Aura Latva-Somppi, Élise Piquemal, Elsa Tölli, Nina Naveršnik, Zoë  Robertson, Vihar Kotecha

Listaháskóli Íslands

Arngrímur Guðmundsson, Birna Sísí Jóhannsdóttir, Bryndís Magnúsdóttir, Elín Dagný Kristinsdóttir, Emma Kristina A. Herrera, Helgi Jóhannsson, Jón Sölvi Walderhaug Eiríksson, Marsibil Sól Þ. Blöndal, Mekkín Guðmundsdóttir, Salóme Bregt Hollanders

Eesti Kunstiakadeemia

Cärol Ott, Indre Spitryte, Karl-Christoph Rebane, Karolin Kärm, Katarina Kruus, Kristiina Jeromans, Marion Laev 

Juhendajad:
Aalto-Yliopisto

Anna van der Lei, Julia Lohmann

ListahÁskóli Íslands

Tinna Gunnarsdottir, Rúna Thors, Lee Lorenzo Lynch, Agnar Jón Egilsson, Johanna Seelemann

Eesti Kunstiakadeemia

Annika Kaldoja, Kärt Ojavee

Näituse ekspositsiooni kujunduse ja ruumi tervikliku lahenduse disainisid EKA sisearhitektuuri II kursuse tudengid Elisabeth Perk ja Roger Matthias Laas. Kursust juhendasid Kaisa Sööti ja Aadam Kaarma juhendamisel.

Näitus on avatud 04.06–15.06.2022
E-R 10.00–17.00; L-P 12.00–17.00
Põhjala tehase Sepikoja galeriis (Marati 5)

Näitust toetavad Eesti Kultuurikapitali arhitektuuri sihtkapital ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu