Näitused

Mina olen Marta Konovalov – disainer, loovuurija, käsitööline, parandaja ja aiaarmastaja, Eesti Kunstiakadeemia lektor ja doktorant. Tegutsen oma aias kui korilane. Külvan segadust ja korjan teadmisi. Aed on minu loovuurimuse toimumiskohaks ja paik argisteks praktikateks. Tühi maalapp ning auk või plekk rõivastel pakub võimalust suhete loomiseks ja omapoolse kihi lisamiseks. Meie, aednike, säilimine siin planeedil sõltub meie dialoogivõimest, edasihoidlikkusest, hoolest ja kohanemisoskusest, sellest, kuidas aeda mõtestame ja milline on meie suhe aiaga. 

Kutsun sind äärealadele ja oma Viljandimaal asuvasse aeda. Et koos uurida, põimuda, reageerida, aeglustuda, mustreid lagundada, taasluua, parandada ja esteetika piire nihutada. Näitusel esitlen loovuurimuse artefakte ja oma tekstiilide parandamise praktikaid koos tähelepanekutega aiast.

28. septembril kell 14.00–18.00 näituse avamine, retk koos mullamudija Markus Pauga ja koosloome praktika, kus kanname retkelt korjatud leiud üle tekstiilile

3. ja 5. oktoobril kell 14.00–18.00 loovuurimuse artefaktide esitlus dialoogis Viljandi pärandusfestivaliga

13. oktoobril 12.00–18.00 loovuurimuse artefaktide esitlus ja soovijatele tekstiilide nõelumise ja paikamise õpituba

20. oktoobril kell 14.00–17.00 loovuurimuse artefaktide esitlus, retk kunstnik Jane Remmiga  ja  tekstiilide nõelumise ja paikamise õpituba

Kohtume Saarde talus, Veisjärve külas, Viljandimaal.
58,0815866, 25,7876976

Sündmus on tasuta.

Palun anna tulekust ette teada siin. 

Facebookis 

Instagrammis

Näitus on osa Kultuuriministeeriumi poolt rahastatud projektist PR02049 „Kunstnikud ja disainerid looduse uurijate, mõtestajate ja partneritena tasaarengu kontekstis“, mille käigus arendame koos kunstnik Jane Remmiga loovuurimuslikke meetodeid loodusega suhestumiseks.

UNESCO pärandilinn Viljandi näitab, et pärand parandab: festivalil arutatakse, kuidas rahvakultuuri teadmised aitavad leida säästlikke lahendusi majandus- ja keskkonnaprobleemidele ning huvilised saavad ka ise pärandoskusi õppida.

https://sisu.ut.ee/parandusfestival2024/

Olete soojalt oodatud Eleftheria Irene Kofidou “Natuke rahulikumalt kui varem”.

Avamine ja etendus: 18.09 18:00

Näituse lahtiolekuajad: 19.09-02.10 tööpäeviti 14.00-18.00; 21.-22.09 14:00-16:00; 28.09-29.09 suletud

Varasemast veidi rahulikum on helilooja J. Straussi täiendav õpetlik kommentaar muusikapala Don Quijote op. 35 VII variatsioon – Sõit läbi õhu. Kuna “natuke” on ebamääraselt loendatav summa, on seda väga raske spektrisse paigutada, välja arvatud juhul, kui kellelgi on juurdepääs võrrandi teistele muutujatele. Kofidou installatsioonis on helilooja kataloogirida kontekstist väljas, sest praegust hetke pole võrreldav ei enne ega ka tagantjärele, vaid vastandlik analoogia tema kodumaa sotsiaalpoliitilise olukorraga.

“Ma maksan oma igapäevaste võitude eest sõja kaotamisega,” seisab galerii seinal põlenud loosungis, mis on kunstniku teismeeas Aristotelese ülikoolilinnakus eksisteerinud grafiti taasloomine. Õigeusu traditsiooni kohaselt märgivad usklikud ülestõusmispühade ajal oma ukseraamidele ristimärki, kasutades küünalde püha valguse leeki; majapidamise kaitsmise tegu kurja eest ja õnnesoov. Ülikoolilinnak näeb praegu hoopis teistsugune välja, kunagine sassis sein on nüüd valge, suletakse bioloogiaosakonna legendaarne punk squat ja luuakse uus politsei eriüksus. Ammu kadunud loosung luuakse uuesti, põletatakse seinale austusavaldusena puuduvatele osakestele, kollektiivse mälu kadunud murdudele. Aga poliitikas piisab pessimismist; Selle pealispinna all ei taha see muutuda järjekordseks laetud sõnumiks. võitlusi antakse iga hinna eest, isegi juba ettenähtava tulemuse eest. Ursula K. Le Guin mainib teoses „Kõrvaldatud“ „Seal oli müür. See ei tundunud oluline (…) Kuid idee oli tõeline. See oli oluline. (…) Nagu kõik seinad, oli see mitmetähenduslik, kahepalgeline. Mis oli selle sees ja mis väljaspool seda, sõltus sellest, kummal pool te asute. Seal on kaks seina, üks, mis on juba olemas, ja teine; murdunud ja esialgu horisontaalne; kas see on selleks, et domineerida või pitseerida?

Installatsioonist saab komplekt ja objektid toimivad etenduse rekvisiitidena; püüdes haarata seda teatud tüüpi rahulikkust, mis tekib pärast tugevate vihaaurude aurustumist ja jääb enese ettevalmistamise protsessi; ootus millegi ees, mis on tulemas ja ei ole üldse rahulik. Kas see tuleb hiljem katki minna?

Kunstnik soovib tänada: Anu Vahtra, Ats Kruusing, Eleni Kofidou, Erik Hõim 

Graafiline disain: Eleni Kofidou

Eleftheria Irene Kofidou (1995) on Tallinnas elav Kreeka kunstnik, kes tegeleb peamiselt installatsioonide, performance-kunsti ja tekstiga. Tema kunstipraktika on sageli seotud luulega ja keskendub tähenduste kihistamise protsessidele, peamiselt tema taustaga seotud sotsiaalpoliitilistele konnotatsioonidele ja keele liikumise käivitamise viiside uurimisele.

Näitus „Teine tapp“ on professor Jüri Kermiku, EKA sisearhitektuuri osakonna juhataja ning BA õppekava juhi isiknäitus, mis käsitleb disainiprotsessi dünaamikat ja viisi, kuidas selles saab ühtaegu avaneda vaade nii tulevikku kui ka minevikku.

„See on ajendatud minu pikaajalisest huvist piirkondlikult määratletava disaini vastu ja minu isiklikest kogemustest kohtades mida pean oma koduks Eestis ja Suffolkis. 2017. aastal, olles asunud elama ja töötama Suffolkis, hakkasin märkama sarnasusi ja erinevusi Eesti ja Suffolki toolide lahendustes“, kirjeldab oma uude värskesse loomingusse kanaliseeritud tähelepanekuid Jüri Kermik.

Kerged rahvapärased toolid, mis kandes märke oma päritolust, olgu selleks siis puidutreialite töölaagrid metsas või hooajaliselt tegutsevad külatöökojad, esindasid samu levinud raamikonstruktsiooniga tooli variatsioone. Kuigi nende toolide konstruktsioonis oli märgatavaid sarnasusi, paistis Suffolki tooli puhul silma üks eristuv tunnus, nimelt viis, kuidas istmeosa oli integreeritud tooliraami. Selle asemel, et moodustada istme raam tooli jalgade vahele paigutatud sidepuudest, on tüüpilise Suffolki tooli raam tapitud esijalgadega pealtpoolt. Mitme Kermiku kujundatud eseme konstruktsioon peegeldab sellest iseloomulikust tappimisviisist kerkivaid võimalusi ja piiranguid strukturaalsetele sekkumistele, proportsioonidele ja istumisviisidele.

Paralleelselt Teise tapi projektiga alustas Kermik tööd oma esivanemate talukohas Sõrve poolsaarel Saaremaal. Mikueluks nimetatud onni ehitamise kulg aitas tal kogeda, kuidas sealset ruumi võiks uuesti kujutleda ja taasluua. „Uut luues kaevasin välja vana. Kaevamise ja pinnase teisaldamise käigus leidsin maasse peidetud märke, esemeid ja nende fragmente siinsete elanike ammustest toimetustest, samuti tõendeid asukoha kunagise asetuse kohta. Leidude hulgas on maaharimise ja talupidamisega seotud tööriistad ja esemed“.

Näitusel on eksponeeritud minevikku ja tulevikku ühendav tervik, mis koosneb Jüri Kermiku kujundatud erineva funktsiooniga mööblist ning valikust väljakaevatud esemetest.

Näituse koostaja ja kujundaja: Jüri Kermik
Graafiline disain: Stuudio Stuudio
Näituse meeskond: Kai Lobjakas, Ketli Tiitsar, Toomas Übner

Näituse valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia.

Näitus on osa Disainiöö programmist.

Dr Jüri Kermik on disainer, disainiajaloolane ja sisearhitektuuri professor. Ta sündis Saaremaal Kuressaares ja lõpetas ENSV Riiklikus Kunstiinstituudi sisearhitektuuri ja mööblikujunduse eriala 1982. aastal. Kermik osales 1980. aastatel aktiivselt eesti noorte disainerite uue põlvkonna tegemistes keskendudes oma loomingus istmetele ja valgustitele. Seejärel alustas ta koostööd Soome ettevõttega Avarte.

Kermik kaitses 1998. aastal Londonis doktoritöö vineeritehnoloogia ajaloost mööblidisainis. Selle põhjal ilmunud monograafia „A. M. Luther 1877–1940. Materjalist võrsunud vormiuuendus“ pälvis 2003. aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemia.

1998. aastal alustas Kermik õppekava juhina Northumbria ülikoolis Newcastle’is rakendades siin oma eriteadmisi nii disainis, tarbekunstis, mööblidisainis ja materjalitehnoloogias kui ka kraadi- ja doktoriõppe juhendamises. 2003-2016 juhtis ta akadeemilist tööd Brightoni ülikoolis. Ligi 30 aastat kestnud rahvusvahelise haardega karjääri jooksul on Kermik õpetanud ja pidanud loenguid mitmel pool üle maailma. 2021. aastal naases Kermik sisearhitektuuri professorina Eesti Kunstiakadeemiasse.

Disainerina huvitub Kermik koha, ruumi ja objektide – istmete, mööbli, valgustite ja materjalide –omavahelisest suhestumisest ning tema portfooliost leiab nii sisearhitektuuri teoseid, ruumiinstallatsioone, toole kui ka valgusteid väikeseeriate ja ainueksemplaride näol. Alates 1992. aastast on Kermiku töid eksponeeritud mitmetel rahvusvahelistel näitustel. Näitus „Teine tapp“ on tema esimene isikunäitus Eestis alates 2007. aastast.

18. septembril kell 18 vestleb Jüri Kermik Urmas Lüüsiga

26. septembril toimub EKA kunsti ja disaini doktorandi Taavi Varmi loomeprojekti avalik retsenseerimine. Projekt “Erasmus Workshop 2024: Osalusõppe, videomängude disaini ja psühholoogilise heaolu integreerimine” on Taavi Varmi doktoritöö esimene loovuurimuslik projekt.

Taavi loovuurimuslik doktoritöö pealkirjaga “Videomängude disainimine noorte täiskasvanute vaimse tervise ja psühholoogilise heaolu parandamiseks” uurib osalusõppe, koosloome, eksperimentaalse videomängu disaini ja loomeprotsessi, et arendada uuenduslikke meetodeid ja leida uusi perspektiive noorte täiskasvanute psühholoogilise heaolu parandamiseks.

Juhendajad:
dr Varvara Guljajeva (HUSK)
dr Helen Uusberg (Tartu Ülikool)

Projekti retsensendid:
dr Liina Unt (Tartu Ülikool, Viljandi Kultuuriakadeemia)
dr Ásthildur Jónsdóttir (Islandi Kunstiakadeemia)

Retsenseerimine toimub zoomis: https://zoom.us/j/95865149077?pwd=dOJbppC0isCyq2QoKPZmxhSgm3xv0d.1

Meeting ID: 958 6514 9077
Passcode: 817972

Vaimse tervise probleemid on maailmas oluline mure, seda eriti noorte täiskasvanute seas. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on depressioon ja ärevus peamised elukvaliteedi languse põhjustajad kogu maailmas. Eestis on see veelgi suurem probleem, sest statistiliselt peaaegu pool noortest täiskasvanutest on seotud vaimse tervise probleemidega. Nende probleemide lahendamine on ülioluline, et luua tervem ja õnnelikum tulevane põlvkond.

Tallinna Saksa Gümnaasiumis toimunud töötuba oli loov hariduslik algatus, mille eesmärk oli ühendada videomängude disain osalusõppe ja psühholoogilise heaoluga.

Töötuba uuris osaluslike loovmeetodite võimalikku positiivset mõju noorte täiskasvanute psühholoogilisele heaolule. Töötuba keskendus kunstilisele ja eksperimentaalsele mängudisainile toetavas keskkonnas. Peamised kasutatud meetodid olid spetsiaalselt väljatöötatud disaini tööriistakastid, hooseisundi teooria (flow theory) ja osalusdisaini põhimõtted.

Selle uurimuse eesmärk on pakkuda loovaid lähenemisviise vaimse tervise probleemide lahendamiseks loovuurimusliku raamistiku kaudu. Rõhutades koosloomet, on eesmärk edendada mõtestatud dialoogi ja loovat sünergiat noorte täiskasvanute, kunstnike ja spetsialistide vahel, luues tõenduspõhiseid lahendusi nii loomeprotsessis kui ka lõplikes mänguprojektides.

Soovin tänada partnereid ja toetajaid:
Minu juhendajaid Helen Uusbergi ja Varvara Guljajevat toetuse eest.
Erik Joasaart Tallinna Saksa Gümnaasiumist, Lissaboni Saksa Kooli, Erasmus+ Art Bridge projekti, Andero Uusbergi Tartu Ülikoolist ja Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli.

Paul Ranniku näitus “Anorgaaniline elu” Jakobi Galeriis 4.-26.09 

4. septembril kell 18.00 avaneb noore graafiku Raul Ranniku näituse “Anorgaaniline elu”.

Näitus keskendub sellele, kuidas erinevad materjalid, nagu vesi, kivid ja süsi, võivad olla sama keerukad ja elusana tajutavad kui taimed ja loomad. Näitus kutsub vaatajat mõtlema, et inimesed ei ole muutuste ainus jõud ning et ka teised eluvormid ja materjalid mängivad olulist rolli. Näitusel kasutatud monotrüki meetod rõhutab nende materjalide elavat olemust ja keerulist käitumist.

Paul Rannik (s 1998) õpib Eesti Kunstiakadeemias graafikat ja on täiendanud end Emily Carr University of Art + Design’is Kanadas. Praegu töötab ta EKAs graafikatöökojas meistrina.

Olete oodatud avamisele (4.09) ja vestlusõhtule kunstnikuga (9.09).

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus Jakobi Galeriis on avatud 4.- 26. september, teisipäevast reedeni kell 13.00–18.00

ENKKL-i „Viimane preemia“
EKA Väligaleriis 29.08.–08.12.2024
Avatud ööpäevaringselt, tasuta
Avamine: 29.08.24 kell 18

Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu (ENKKL) legendaarne Nädalapreemia saab EKA Väligaleriis oma sümboolse lõpu. Muhu suvekoolis valminud grupiteos kutsub kõiki külastajaid ja ka lihtsalt möödakäijaid kätt külge panema. Nüüd on Sinulgi võimalus olla osa Eesti kunstimaastikust. Sina võid olla järgmine staarkunstnik! Koos on soojem. Koos on parem.

Osalevad kunstnikud: Kärt Heinvere, Irma Holm, Erik Hõim, Kadri Joala, Liisa-Lota Jõeleht, Saara Liis Jõerand, Loora Kaubi, Kärt Koppel, Nele Kurvits, Katariin Mudist, Marto Mägi, Eke Ao Nettan, Sandra Puusepp, Kertu Rannula, Johanna Reinvald, Mia Maria Rohumaa, Raahel Rüütel, Inessa Saarits, Lisette Sivard, Sonja Sutt, Rebeca Žukovitš, Aimur Takk, Annabel Tanila, Margaret Tilk, Elo Vahtrik, Mattias Veller

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Avamisjookidega varustab Põhjala Pruulikoda.

Aed kui paljuperspektiiviline loov keskkond

25. augustil kell 17.00–20.00 toimub Jane Remmi loovuurimusliku projekti “Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur” näituse avamise retk.
Näitus on avatud retkede ajal, mis toimuvad 25. augustil, 15. ja 22. septembril ning 4. oktoobril, Mähkli bussipeatusest.

“Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur” mõtestab aeda ja metsa kui paljuperspektiivilist loovat keskkonda. Laiendades Joseph Beuysi sotsiaalse skulptuuri mõistet paljuliigilisse konteksti, uurib Remm, mida tähendab igaühe loova potentsiaali rakendamine kaasajal, mil ökoloogilises kriisis maailma vajab kohanemist kahanemisega. “Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur” ühendab ökoloogilise mõõtme elurikkuse suurendamise näol, liikidevahelise koosloome mõõtme ning sotsiaalse mõõtme avalike ürituste kaudu. Kogemuslik näituseretk avab eri perspektiive aiale ja metsale läbi aktiivse osaluse.

Jane Remm: “See on püüe luua koos teiste liikidega ning seeläbi mõelda kunsti rollist pikas ajaperspektiivis. See on aiapäevik, kuhu on aasta jooksul kogunenud joonistusi ja kirjutusi. See on paljuperspektiiviline kompositsioon, mis on pidevalt erinevate toimijate koostöös muutuv ning kus kunstnik tegutseb võrdselt teiste olendite seas. See on katse tegutseda kunstis kohalikult, aeglaselt ja väikses mõõdus ning samas provokatsioon, mis uurib, kas toidukasvatamine, heina või küttepuude tegu võivad tänapäeva maailmas ja Eesti kontekstis olla positiivne aktivism. Katse, kuidas anda argisele aiale ja metsale loovuurimuslik ja kunstiline tinglikkus. See on kahtlus, et konkurentsikapitalismis ei ole vaikselt ja ääremaiselt tegutsemisel siiski väärtust. See on kõhklus, et koosloome teiste liikidega ei õnnestu. See on ebakindlus, et vähem ei tähenda paremini. Põimugem siis sellesse ebakindlusse ja haavatavusse.”

Praktiline info. Retk algab kl 17 Mähkli bussipeatusest: https://maps.app.goo.gl/fidsotPcnY2HtJgc9, läbib punkte metsas ja aias ning viib ühise söögilauani.

Ühistranport paika on kehva, kaugemalt tulijatel on sooovitus autot jagada, lähemalt jõudjatele aga rattaga või jalgsi liigelda. Arvesta riietuse puhul erinevate ilmaoludega.

Palun registreeri oma tulek, et arvestada söögikogusega: https://forms.gle/vytS5ybUy8L9h98F8

Retk on tasuta.

“Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur” on Jane Remmi loovuurimusliku doktoritöö teine eelretsenseeritud projekt. Projektis varem toimunud üritused: 08.06.24 “Määramise, märkamise,  joonistamise ja mõtestamise retk” Loodusvaatluste maratoni raames Liina Remmi, Indrek Hiiesalu, Jane Remmi, Riin Magnuse ja Tiit Remmi eestvedamisel, 16.06.24 “Omailmatalgud” Timo Marani juhendamisel; 15.07.24 “Nahkhiireretk” Jaanus ja Piret Remmi juhtimisel. Projekti retsenseerimine toimub 4. oktoobri retke raames. Retsensendid: prof. Linda Kaljundi (Eesti Kunstiakadeemia) ja Taru Elfving (CAA Contemporary Art Archipelago, Soome).

Rohkem infot: https://www.janeremm.ee/…/liikidevaheline-sotsiaalne…

Kunstnik tänab dialoogipartnerit Marta Konovalovit, EKA doktorikooli, Remmikut, kõiki Karula inimestest ja mitteinimestest naabreid.

Jane Remm on kunstnik, kunstiõpetaja ja loovuurija. EKA loovuurimuse doktorant, Tallinna Ülikooli BFMi kunstide didaktika lektor. Jane Remmi looming keskendub looduskogemuse representatsioonile, koosloomele ja kommunikatsioonile erinevate eluvormidega. Teda huvitab, millised on võimalused mõista ja interpreteerida teiste liikide elukogemust ja nendega kunsti vahendeid kasutades võrdsete dialoogipartneritena suhelda. Ta väärtustab ise-, koos- ja käsitsitegemist kui võimalust tajuda end osana ja peab oluliseks jätkusuutlikku mõtlemist kunstis.

CV: https://www.etis.ee/CV/Jane_Remm/, loominguline portfoolio: www.janeremm.ee

Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur on osalt seotud projektiga “Kunstnikud ja disainerid looduse uurijate, mõtestajate ja partneritena tasaarengu kontekstis” (01.07.2023–31.12.2024), PR02049, mis on on rahastatud Kultuuriministeeriumi kultuuri- ja loomevaldkondade loovuurimuse meetmest.