Näitused

Olles matnud oma tütre ja abikaasa, leidis ukrainlanna Polina Rayko (1928-2004) lohutuse maalimises. Tema molbertiks said koduseinad. Veetsin päeva Rayko jälgedes ja katsin oma köögi põrandast laeni joonistustega. Mul ei olnud kindlat plaani ja leidsin end sarnaselt Raykole kujutamas isiklikke mälestusi.

Käesoleval portreel kehastan meedias kujutatud absurdselt üleseksualiseeritud “ideaalset” naist. Teose idee pärineb Gillian Flynni romaanist “Gone Girl” (2012). Teose peategelane kirjeldab oma naiseks olemise kogemust kui pidevat ponnistust olla perfektselt laheda tüdruku stereotüüp – “lahe tüdruk on see, kes litsub omale kabanosse näost sisse nii, nagu ta võõrustaks maailma suurimat pidusöögiorgiat”.

Kolmapäeval, 4. mail 2022 kell 18.00 avavad Hanno Soans ja Silvia Sosaar Draakoni galeriis ühisnäituse „Usupuhastus“. Näitus jääb avatuks 28. maini 2022.

Aga kus on sündmuse juurte lõpp-punktid? Kus on sündmus-organismi viimased rakud? Neid ei ole. Nad on ainult kokkuleppeliselt olemas. See on eriti ilmne, kui vaadelda jälgitava sündmuse tagasiulatuvust võrdlevalt, ütleme kriminaalkoodeksi ja võimaliku süütunde ruumis. Jaan Kross, „Kajalood“, 1980

Käesolev näitus on küpsenud aegamööda, suisa läbi aastate, kuid sellel on siiski kindel algus- ja lõpp-punkt. Näitus tõukub ära ühest kenast päikselisest päevast 2018. aasta sügisel kui me plaanisime minna paavsti missale Läti Hendrikult laenatud loosungiga „Laula, laula pappi!“. Näitusel on žeste, mis jäävadki katsetusteks ja žeste mis varjatuna annavad lisalaengu eksponeeritud objektidele. Silvia Sosaare jõuline memento mori installatsioon võtab sulgudesse Hanno Soansi hapramad tööd ja kõnetab usupuhastuslikult oma esituskonteksti avalikku ruumi Vene saatkonna vastas. Näituse ruumilised viited ulatuvad Saaremaast läbi Kaliningradi ja Münsteri Tallinnani ning ajalised Läti Hendriku Liivimaa kroonikast (13. sajand) läbi 1997. aasta tänasesse päeva.

Iga „Usupuhastus“ on algselt aktsioon. „Usupuhastus“ sünnib spontaanse reaktsioonina tavade poolt struktureeritud keskkonnale. „Usupuhastus“ ripsutab tiiba avalike rituaalide laetud omaruumiga, ilmnegu see lõppkokkuvõttes kunstisaalis kas siis pühapildis või pildirüüstes. Vähemalt paariks tähelepanuga ergastatud hetkeks on „Usupuhastus“ sümboolne arveteklaarimine ajaloolise mineviku või olevikuga või siis vähemalt selle žesti rahutukstegevalt realiseerimata potentsiaal. „Usupuhastus“ on hügieeniprotseduur ja pesta tuleb teatavasti regulaarselt.

Hanno Soans (1974) on kunstiteaduse taustaga kunstikriitik, kuraator ja kunstnik, kes õpib Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri doktoriõppes. Kunstnikuna on Soans esinenud näitustel alates 1997. aastast, keskendudes tegevuskunstile, tekstiteostele ja videole. Hanno Soans elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala magistriõppe aastal 2003 ja jätkab õpinguid EKA doktorikoolis kunstiteaduse ja visuaalkultuuri erialal. Aastatel 1997‒2008 töötas Hanno Soans Eesti Kunstimuuseumi kuraatorina. Soans on kuulunud kunstirühmitusse Stiilne Viisnurk (koos Anders Härmi, Kiwa, Andres Lõo, Martin Pedaniku ja Jasper Zoovaga). Soans on kirjastuse skaala publishing asutajaliige.

Silvia Sosaar (1979) on Tallinnas tegutsev ja töötav kunstnik. 2017 lõpetas Sosaar Eesti Kunstiakadeemia (EKA) fotograafiaosakonna. 2021 omandas EKA-s kaasaegse kunsti magistrikraadi ning oli oma lõputööga „See liivakast, mis meile anti“ EKA Noore kunstniku preemia nominent. Oma esimesel isikunäitusel “Shiny Shoes Salon” (2018) EKA Galeriis muutis Sosaar kunstigalerii kingapuhastussalongiks. Näitus koosnes performance’ite seeriast, mis leidsid aset enne näitust ja näituse ajal, fotodest, videost ja ruumiinstallatsioonist. 2019. aastal esines Sosaar isiknäitusega „Akadeemia spordiklubi“ koos Hanno Soansiga Hobusepea galeriis. Kunstnik on Eesti Fotokunstnike Ühenduse FOKU liige ja on teinud näitusi koos kunstnikerühmitusega Umbrella Group. Sosaar on ;paranoia asutajaliige ja skaala publishing’i asutajaliige. Kunstnik on osalenud oma teostega näitustel Eestis, Lätis, Ühendkuningriikides, Prantsusmaal ja Pakistanis.

Kunstnikud tänavad: Andres Gailan, Madis Kaasik, Jaak Soans, perekond Sosaar, Uku Toomet, Reimo Võsa-Tangsoo.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

3. mail, kell 12.00–14.00 valmivad EKA 2. korruse avatud alal lilleseaded keraamika tudengite treitud anumatesse. 

Vaasid – igalt üliõpilaselt üks püstine ja üks madal anum – valmisid Räpina Aianduskooli soovil ja nende treimist juhendas Aigi Orav.

Lilleseadeid valmistavad florist Indrek Kaeli juhendatavad aianduskooli õppurid.

Valmis töid on võimalik näha kella 16.00ni.

Käesoleva teose kaudu olen uurinud sisemisi ja välimisi muutuseid, mida olen kogenud alates Tallinna kolimise ajast. Tänu vanematekodust lahkumisele on mul olnud aega ja ruumi mõelda, kes ma olen ja kuhu ma oma uues keskkonnas sobitun. Käesoleva foto tegin vanalinnas ringi jalutades, nautides päikesepaistet peale kuudepikkust pilvist ilma. Tekst fotol on pärit minu isiklikest märkmetest.

Minu teos räägib kaugsuhest ning mentaalselt kahes paigas samaaegselt eksisteerimise ebamäärasusest. Seda distantsi õnnestub ületada, kui paigutada meid hetkeks virtuaalreaalsusesse. Pildi tegemisel kasutasin erinevaid kollažitehnikaid. Kaks figuuri on välja lõigatud neid ümbritsevast ruumist ning paigutatud üksteisele lähemale. Dekonstrueeritud osad vormivad nende jaoks uut reaalsust, mis ei ole korrapärane, vaid fragmenteeritud ja eraldatud.

Laupäeval, 7. mail, kell 17:00 avab kunstnik Estookin Loomelinnaku Väligaleriis (Telliskivi 60a) isikunäituse SIMULAAKRUM.

Näitusel on eksponeeritud üle pooleteisemeetriste digimaalidena Ivo Linna, Ott Leplandi, Laura Pōldvere, Kerli, Leslie Da Bassi, Maarja Nuudi, Genka, Anna Kaneelina, Rita Ray ja Tanel Padari portreed ja kümme nende muusikast inspireeritud abstraktsiooni. Näitusel esitatavad tööd on protsessi tulemus, mille eesmärgiks oli uurida heliloomingu mõju visuaalkunstniku loomingule.

Näituse avashow teevad Laura Põldvere ja Uku Kübar.

Avashowle järgneb vestlus Estookini ja Rita Ray vahel muusika ja kunsti loomise protsessidest. Vestlust modereerib Henrik Ehte.

Näitus on avatud ööpäevaringselt. 7. mai – 7. Juuni 2022.

Kuraator: Estookin

Kujundaja: Estookin

Eriline tänu: Ene-Liis Semper, Katrin Reimann, Janno Reimann, Anita Kremm, Kristel Zimmer, Alice Aleksandridi, Andres Ojasu, Reene Teder, Henrik Ehte, Magdaleena Maasik, Loomelinnaku Väligalerii.

Näitusetööde maalimiseks korraldas Estookin eksperimendi, kus ta kogu maalimisprotsessi ajal kuulas ainult ja vahetpidamata portreteeritava artisti muusikat, millest inspireerituna sündisid lavastuslikud portreed ja nendega dialoogi astuvad abstraktsed maastikud, mis omakorda annavad edasi kunstniku nägemuse antud artistist ja tema muusikast. 

Estookin: “Ma armastan hoida silma peal, mida teised kunstnikud siia maailma toovad ja jagada kunstikeelt, mis tekitab minus soovi väljendada oma kunstilist vaatenurka täielikumalt ja isiklikumalt. Siin näitusel välja pandud teoste puhul ei ole tegu tellitud vinüülikujundustega, mis baseeruksid kunstniku ja muusiku vahelisel dialoogil ja representeeriksid võimalikult täpselt artisti enesekuvandit. Jätsin endale vabad käed tõlgendamaks spetsiaalselt välja valitud muusikuid läbi tunnetusliku protsessi. Minu korraldatud eksperimendi käigus loodud maalide reproduktsioonid moodustuvad justkui algse tegelikkusega sideme kaotanud iseseisva reaalsuse, ehk simulaakrumi*” 

Estookin (1997, Tallinn) on Eestis ja välismaal tegutsev illustraator, visuaal- ja digitaalkunstnik, kes on tegelenud digitaalse maaliga juba 2012. aastast alates. Eriilmeliste loomeprojektide käigus pidevalt luues, õppides ja oma tehnoloogilisi oskusi välja arendades, on Estookini loometee viinud ta viimastel aastatel kokku muusikamaailmaga. Muusikal ja helil on tema loomingus alati olnud oluline roll. Tunnustatud plaadikujunduste autorina, on ta loonud visuaalset identiteeti sellistele artistidele nagu Bella Poarch, nublu, Wateva ja Lexsoul Dancemachine. Lisaks muusikale on ta inspiratsiooni ammutanud nii moemaailmast, teatrist, arhitektuurist kui ka tehnoloogiast ja elektro-pungist. Digikunsti kõrval tegeleb Estookin ka fotograafia, video- ja etenduskunstiga.

Näitus “Simulaakrum” on osa Estookini Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakonna bakalaureuse diplomitööst, mille juhendajaks on Ene-Liis Semper.

* Simulaakrum on Jean Baudrillard’ järgi midagi, mis asendab reaalsuse selle representatsiooniga. Raamatus “Simulaakrumid ja simulatsioon” kirjutab Jean Baudrillard: “Simulatsioon ei vasta enam reaalsele territooriumile, olendile või ainele. See on ilma originaalita ja reaalsuseta reaalse konstrueerimine: see on hüperreaalne. […] Asi pole matkimises, dubleerimises, ega isegi paroodias.” Simulatsioon ei peegelda enam reaalsust, vaid loob uue ja iseseisva reaalsuse – visuaalse nägemuse helist.

Lisainfo:
Estookin Andreen
Tel: (+372) 528 8110
info@estookin.studio
www.estookin.studio

“Kus on keha?” grupinäitus Narva Kunstiresidentuuris, Joala 18, Narva

7. mai–8. juuni, 2022

Kunstnikud: Eero Alev, Ina Ebenberger, Daniel Silva Flandez, Yigit Gönlügür, Loora Kaubi, Jakob Kolb, Olev Kuma, Lisette Lepik, Sigrid Mau, Amar Priganica, Brenda Purtsak, Ramsko, Alfred Rottensteiner, Denisa Stefanigova, Magdalena Schwaiger, Mattias Veller

Kuraatorid: Lilian Hiob ja Julius Pristauz

Eesti Kunstiakadeemia ja Viini Kaunite Kunstide Akadeemia vaheline koostöönäitus „Kus on keha?“ toob kokku kahe kunstiakadeemia silmapaistvamad maalitudengid. Näituse keskmes on küsimused, väited ja oletused (enese-)kehastuse erinevate väljendusvormide kohta. Näituse kuraatorikontseptsioon põhineb vaatlusel, kuidas tudengid oma maalipraktikas keha kujutavad ja milliseid mõisteid sellele tänapäevases kontekstis omistavad. „Kus on keha?“ teosed pakuvad seeläbi ka võimalusi nimetatud teemadega seotud aruteludeks.

Läbi fantaasia, piiride ja reeglite lõdvendamise ning lahti lastes takerdunud traditsioonilisest ideoloogiatest mis kehaküsimusi ümbritsevad, käsitlevad näitusel osalevad kunstnikud keha eri vaatenurkadest. Lisaks mängulisele lähenemisele ja identiteediotsingutele on teostes tunda ka ängi ja segadust, mida kehalisusega seotud standardid esile võivad kutsuda.

Maalikunsti meediumi abil visandatud võimalikud kehade nähtavad, välised vormid ja kujutised kulgevad koos eneseanatoomia sissevaadete ja mõtisklustega. Kunstnikud kommenteerivad kasutusel olevaid kehi, nende võimalusi ja piire, äärmusolukordi ning keha kui manipulatsiooni ja võimumängu vahendit. Teostes kajastuvad kehapoliitika- ning sellega seotud identiteedi, soolisuse ja representatsiooni küsimused.

Keha vaadatakse läbi tema dekonstruktsiooni ja lagunemise, performatiivse potentsiaali, sõltuvuse ja kaassõltuvuse, samuti antakse kehale abstraktsemal ja hübriidsemal moel võimalus transformeeruda millekski muuks. Kunstnikud vaatlevad keha kujutusviisi kui muutuvat seisundit ajas, mitte kui fikseeritud muutmatut ideed. Uurides lähemalt teemasid, mis puudutavad kuuluvust, võimu, nähtavust ja iha, aitab näitus „Kus on keha?“ kaardistada sotsiaalselt, ajalooliselt ja kultuuriliselt põimunud narratiive kehast ning näitab, kuidas paigutub kehalisus tänapäeva noorte kunstnike loomingus.

Toetavad: Austria saatkond Tallinnas, Eesti saatkond Viinis, Eesti Kultuurkapital, Erasmus+, Punch Drink, Viini Kunstiakadeemia, Vilniuse Kunstiakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia  

6. mail näituse avamisele sõitvale BUSSILE REGISTREERIMINE

Näitusest veel ja Viinis

Kolmapäeval, 27. aprillil, kell 16.00 avatakse EKAs kunstikonkursi “Kasulik kunst?!” parimate tööde näitus.

Sel kevadel kutsus EKA vabade kunstide teaduskond kõiki loomingulisi gümnaasiuminoori ja abituriente osalema kunstikonkursil “Kasulik kunst?! Jätkusuutlik teos”.

Konkursile laekus kokku 71 tööd ning nende seast valis žürii välja kümme parimat teost, mida nüüd ongi võimalik EKAs oma silmaga näha.

Žüriisse kuulusid Reimo Võsa-Tangsoo, Tõnis Saadoja, Sirja-Liisa Eelma, Maria Erikson, Taavi Piibemann, Kati Saarits, Keidi Jaakson.

Tänavuse konkursi fookusteemaks oli jätkusuutlikkus ning jätkusuutlik kunstiteos. Milline on jätkusuutlikkuse põhimõtetest lähtuv kunstilooming? Millist kunstiteost saab nimetada jätkusuutlikuks ning kuidas mõtestada ja prioritiseerida kunstis teadlikkust keskkonnahoiust?

Kaasaegse kunsti väljal on üha olulisemaks muutunud keskkonnateadlikkuse ja vastutustundliku loome põhimõtete järgimine. See ei muuda üksnes viisi, kuidas kunstniku teos valmib, vaid annab inspiratsiooni ka uute teede ja lahenduste otsimiseks ühiskonnas ja kultuuris.
Kunstnikelt oodatakse sageli, et just nemad tajuks muudatusi, eetilisi ja poliitilisi pöördeid ettenägelikult ning erksalt. Väga oluline on kunstnike roll ühiskonna probleemidele osutamisel ja ohtudest ning ummikutest märku andmisel. Uus põlvkond loomevõimekaid noori inimesi annab lootust, et tänu väljaspool raame mõtlemisele saab kunsti abil luua täiesti uusi olemis- ja koosolemisviise, teistsuguseid maailmu ja alternatiivseid kvaliteete.

Osaleda võis mistahes meediumis kunstiteosega: maal, joonistus, graafika, skulptuur, installatsioon, foto, animatsioon, digitaalsed ja interdistsiplinaarsed teosed.

EKA ehte ja sepise osakonna magistrant Taavi Teevet osaleb Brüsseli esimese ehtekunsti nädala peanäitusel “In Fieri” MAD, Home of creators loomeinkubaator/galeriis.

BJW peanäituse teemaks on “In Fieri”, mis tähendab ladina keeles valmimisprotsessis olemist. Iga näitusel osalev teos on niisiis mitte ainult materjali vaid ka kunstniku transformatsioon protsessi vältel.

Näitusel osalevad 51 valitud kunstniku 22-st erinevast riigist.

Teevet osaleb näitusel töödega “Hymnal no. 1” ja “Hymnal no. 2” seeriast “Pühendumine”.

Laserlõikusega pressvormideks muudetud vanad piiblid ja lauluraamatud, millesse pressitud lehtmetall, muudab raamatud terviklikuks teoseks.

Tööd mõtestavad ennastsalgava pühendumise ilminguid, otsides ja võrreldes erinevate pühendumiste ühisosi.

Brüsseli ehtekunsti nädal Instagramis