Näitused

Reedel, 13. augustil 2021, kell 11.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorandi Darja Popolitova doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva kolmanda näituse „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku“ eelretsenseerimine Hobusepea galeriis.

Doktoritöö juhendajad on prof Kadri Mälk ja dr Raivo Kelomees
Eelretsensendid on dr Maarit Mäkelä (Aalto Ülikool) ja Keiu Krikmann

Näituse avamine toimub 5. augustil kell 18.00.

Näitust saab külastada 5.—30. augustini 2021, iga päev (välja arvatud teisipäev) kl 11-18.

Näitusele tulles saad:
1) praktilise juhendi, sellest kuidas ise hõbedast ehet luua

2) —— ″ —— ″ —— ″ —— ″ kuidas oma ellu lähedust meelitada

3) —— ″ —— ″ —— ″ —— ″ kuidas võõrkeelt vigadeta rääkida

4) —— ″ —— ″ —— ″ —— ″ kuidas õppida enesekontrolli manipulaatoriga suhtlemisel

5) —— ″ —— ″ —— ″ —— “ kuidas panna kedagi ennast oluliseks tundma

6) kingituseks talismani (ainult kolmapäeviti)

#nõiakunst21s #tehnopaganism #kaasaegneehe #taktiilnevisuaalsus

Kunstnik Darja Popolitova ühendab ehete rituaalseid omadusi digitaalsusega. Isikunäitusel „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku“ loovad videoteosed, ehted ja installatsioonid fiktiivse maailma, milles nõid Serafita aitab igapäevaelu pettumustega toime tulla.

„Serafita on fiktiivne tegelane, kes aitab mul laiendada ehte tavapäraseid funktsioone. Näiteks filmida ehteid nii, et vaatajal oleks palju huvitavam vaadata videoklippi kui autonoomset artefakti, mis on kinnitatud stendi külge,“ märgib autor.

Ehtekunsti kriitik ja näitusekuraator Kellie Riggs kirjutab Darja töödest nõnda: „Kuigi füüsilised ehted on Popolitova loodud olemus, on need samas üksnes osa tervikpildist või kollektiivsest persona’st, mida ta vaatajale tutvustab, kui neid ehteid internetis jagab.“

Näitus on tehtud koostöös Jakob (video) ja Andres Nõlvakuga (helikujundus).

Tänud: Aleksandr Popolitov ja Nadežda Popolitova, Ando Naulainen, Anastasia Dratšova, Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunstiosakond, Eesti Kunstnikeliit, Elnara Taidre, Karl Kivinurm, Norman Orro, Kadri Mälk, Karmo Järv, Keiu Krikmann, Kristo ja Robin Pachel, Pire Sova, Raivo Kelomees.

Sponsorid: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Moe OÜ, Õllenaut OÜ, Hobusepea galerii, Orbital Vox Studios.

Juulikuu eelviimasel ja viimasel nädalal ehitavad 17 noort ja vaprat EKA arhitektuuritudengit Tartu Küüni ja Uueturu tänava nurgal selleaastast varjualust.

Ehitusplatsi ümber paneme üles plakatnäituse formaadis ülevaate seni ehitatud varjualustest.

Kuna mitmed varjualused puhkavad Pedaspeal – ja kaks on pealinnas – siis on näitusel hea võimalus nendega tutvust teha ja saada vastused küsimusele, miks üldse arhitektuuritudengid esimesel akadeemilisel aastal varjualust ehitavad.

Tulge julgelt tudengitele külla, saame koos vestelda ning näitusest muljetada.

Näituse on kokku pannud Lill Volmer ja kujundanud Stella Skulatšjova. Fotod Paco Ulman.

Elame ebakindlal ja uutmoodi ajastul. Kokku võivad saada erineva tausta ja loomemeetoditega kunstnikud ning kutsuda esile uudseid kooslusi ja olulisi diskussioone. Kolme klaasikunstniku – Mare Saare, Kazushi Nakada ja Kristiina Uslari – puhul on üheks ühiseks nimetajaks olnud klaas kui lähtematerjal. Ehkki kõik kolm kasutavad seda igapäevaselt oma töös, kaasatakse ka hoopis erinevaid materjale ning töövahendeid. Nakada puhul on selleks antud kontekstis hoopis keraamika ja video. Kõiki kolme ühendab sotsiaalsete, filosoofiliste ning poliitiliste küsimuste esitamine, kuid sedagi väga erineval moel. Kunst ei saa abistada inimesi füüsiliselt ega muuta maailmas valitsevaid süsteeme. Küll aga suudab kunst panna inimesi mõtlema, mõistma ja miks mitte ka tegutsema. Näitusel „665448“– kodeeritud on siia autorite vanus näituse toimumise hetkel – kohtub vaataja installatsiooni-, video- ja klaasikunstiga, mille loojate erinev sünnikoht ja –aeg juba iseenesest loovad huvitava algpunkti kõrvetavate probleemide eriilmeliseks tõstatamiseks ja lahendamiseks.

Maailmas võõrsil

Mingil hetkel jõudsin lõplikult arusaamisele, et sõnade asemel ongi minu väljendusvahendiks klaas ning selles pole midagi taunimisväärset. Olles kulgenud maailma pidi tänaseks kuuskümmend ja kuus aastat, püüdsin seda teekonda kokku võtta piltide reana, kus klaasmaterjali imeväärsest mitmekesisusest on välistatud talle eeldatavalt olemuslik läbipaistvus. Iga talletatud koht ja mõttevälgatus on järelkujutisena kordumatute hetkede interpretatsioon.

Mare Saare

Minu arheoloogia / Replica

Ehkki olen minu arheoloogia projektiga töötanud juba aastaid, küsin vahetevahel endalt, kas seda võib pidada kunstiks. Kuid siiski, see võimaldab mul väljendada olulisi sotsiaalseid, filosoofilisi ja poliitilisi küsimusi. Mu kirglik soov uurida mitte kunstiga seotut, vaid inimkonna olemust ning maailma käivitavaid sündmusi ja protsesse, esitada sotsiaalseid, filosoofilisi või poliitilisi küsimusi. Mu huviorbiidis on inimkonna olemuslikkus, kõik, mis maailmas toimub.

Globaalne majandusmudel on loonud tarbimisühiskonna. Näib, nagu looks see meile teatava “õnne”, vaatamata järjest tõsisematele kaasnevaile probleemidele – kliimamuutused, vaesuse akumuleerumine, mürgitatud maailm. Meie mugav elustiil, nii irooniline kui see ka pole, tugineb täielikult meie väärtushinnangutele rajatud majandusele, samal ajal olles ohuks elule planeedil.

Kunstiprojekti “Replica” võib mõista mitut moodi. Ta esitab küsimusi, kuid ei anna vastuseid. Ta ei eelda nõustumist. Esitatud kujundid on visuaalselt omavahel vastuolus, mis loob eelduse globaalsete kriitiliste valupunktide esiletoomiseks. See võimaldab meil ka hinnta erinevatest vaatenurkadest majanduse tähtsust ja ülemuslikkust. Mõlema projekti arengu jälgimine aitab mul oma mõtteid arendada ja koondada. Uurimine, eksperimendid ja lõputu mõttetegevus on kunstiprotsesside kõige huvitavam osa. Samal ajal on see kõik ka küllaltki kummaline. Kui tahaksin lihtsalt midagi välja ütelda, oma arvamust avaldada, oleks kergem seda teha sõnades, kirjutada tekstina … Poleks ju tarvis värve, kujundeid, objekte … Kuid mulle on omane kasutada kujundite keelt, teha nähtavaks midagi, mis kulgeb tegelikkuse ja mu kujutlusvõime piirimail.

Kazushi Nakada

Seisundid 2021

On seisundeid, mis tõmbuvad kokku sekunditeks, venivad aastateks või hanguvad igaveseks. Mõnes seisundis võib sekund kesta tunde ning mõnes mööduda nädal nagu päev. Sõlmed meie sees ja meie ümber mõjutavad seisundeid ja painutavad aega ning ruumi. Ühes sõlmes võib peituda mitu seisundit ja vastupidi, ühes seisundis võib olla koos mitu sõlme minevikust, olevikust ja tulevikust. On sõlmi, mis hargnevad ajaga, ja sõlmi, mis lahenevad üksnes neid läbi raiudes. Ometi on kõik sõlmed omavahelises seoses, jagades vastastikku infot ning määrates seeläbi ära selle, millises seisundis me just praeguses hetkes oleme.

Kristiina Uslar

Alates 22. juunist on EKA fotograafia osakonna Vitriingaleriis avatud Jana Mašková näitus “Kannad minu puudutust”. 

Näitus jääb avatuks 1. augustini ning on vaadatav ööpäevaringselt.

Vitriingalerii, Põhja pst. 35 / Rumbi 3, Tallinn, 10415
22.06.2021 – 1.08.2021

Kanname oma õlgadel nii mõndagi.
Oma peades, kätes, jalgades, lihasmälus, nahas.
Meenutades inimesi, kes ei pea meie eludes olema.
Meenutades puudutust, tunnet, maitset, soojust või jahedust.
Meenutades asju, mida me enam ei oma.
Meenutades asju, mida me ei mäleta.
See kõik on rohkem kui vaid meie peas, see on üleni meis.
Ühel päeval ei pea ma siin olema.
Aga sina võib-olla mäletad, mida ma tundsin.

Jana Mašková (s. 1999, Tšehhi) on Prahas tegutsev kunstnik, kes oma kunstnikupraktikas kasutab peamiselt video ja fotograafia vahendeid. Mašková omandab bakalaureusekraadi Libereci Tehnikaülikooli kunstide ja arhitektuuri teaduskonnas avaliku ruumi installatsiooni osakonnas. Hetkel õpib kunstnik vahetustudengina Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas.

Mašková on õppinud multimeediat ja kunsti alates 2014. aastast. Varasemalt on kunstnik peamiste töömeetoditena kasutanud digitaaltehnoloogiaid ja järelproduktsiooni. Mašková peamine uurimisaines on erinevad intiimsed ja avalikud teemad. Viimasel ajal on tema teoste fookuses portreefotograafia, mille kaudu Mašková jäädvustab inimeste kohaolu ja lugusid.

ERKI Moeshow 2021 suve avasündmus Rotermann City vastvalminud Ajamajas, Rotermanni 6.

ERKI Moeshow avab 333 ruutmeetrisel pinnal näituse, kus tuleb eksponeerimisele valik Kunstiakadeemia erinevate teaduskondade tudengite lõputöödest. Näituse avamisele eelneb koostöölepingu loominguline allkirjastamine Eesti Kunstiakadeemia, ERKI Moeshow ning Rotermann X Merekindluse vahel.

ERKI Moeshow ja suurtoetaja lepingu loominguline allkirjastamine 

Avamisperformance’il ja allkirjastamisel kõnelevad EKA haldus- ja finantsjuht Andres Tammsaar ning Rotermann X Merekindluse esindajana US Real Estate juhatuse esimees Aavo Kokk, millele järgneb näituse ning EKA pop-up poe performatiivne avamine ehk loominguline allkirjastamine. 

Avatavast pop-up poest on võimalik osta EKA meeneid, tudengite disaini ja taieseid ning ERKI meeneid. Näitus ja pood jäävad avatuks 2021 septembrini.

Esimesel näitusel Rotermanni 6-es osalevad tudengid EKA kaasaegse kunsti õppest, tekstiilidisaini ja graafika osakonnast. Tegemist on eelkõige kaasaegse kunsti näitusega, millel oma töid eksponeerivad Helena Lepik, Brit Kikas, Jose Aldemar Muñoz Ñustes, Irmeli Terras, Annika Hint, Olesja Semenkova, Anni Kivisto ja Katrin Enni. 

Kolmandal näitusel Rotermanni 6-es osalevad EKA arhitektuuri magistrandid Aliis Mehide, Mirell Nõmm, Markus Puidak, Martin Niglas, Sten Vendik, Andreas Krigoltoi, Eliisabet Sarv ja Grete Liis Nagelmann.

Avakava:
21. juuni, Rotermanni 14, fotonäituse “Pulss” avamine
21. juuni, Rotermanni 6, Kaasaegse kunsti näituse avamine (21.06–04), EKA loomepoe avamine (21.06–26.09) ja ERKI Moeshow varasema kollektsiooni eksponeerimine  (21.06–12.09)

Avanenud on EKA stsenograafia esmakursuslaste kevadsemestri foto- ja videonäitus “Dokumentaalne”.

KEVADNÄITUS 2021 | Foto (pealkirjata.com)

Kunstnikud: Kadri Joala, Maria Naulainen, Joel Väli, Marto Mägi
Juhendaja: Mark Raidpere

Autorid soovitavad tungivalt galeriiga tutvuda täismahus ekraanil aj vältida telefonis sirvimist. Seekord on ülal ka mitmed tööd, kus heli või selle puudumine on äärmiselt oluline teose komponent. 

Juba eelmise semestri lõpus loodud veebigalerii on avatud jätkuvalt kõigile, kes pole mahti leidnud läbi astuda. Senist väljapanekut saab näha veebi Pealkirjata.com avalehel, klikkides “Sügisnäitus 2020“.

Reedel, 11. juunil avatakse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus Eesti barokitähe – Christian Ackermanni – loomingu ülevaate näitus!

Näitus, mis Covid-19 pandeemia tõttu jäi Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumis lühikeseks ning mis pärast Nigulistet pidi üksikosadena jätkuma Ackermanni loominguga seotud EELK kihelkonnakirikutes, teeb pika ja igati põhjendatud vahepeatuse Tallinna Toomkirikus.

Kirikus, mida võiks nimetada ka Christian Ackermanni muuseumiks – suure osa elust luterliku kiriku teenimisele oma kunsti kaudu pühendunud meistri templiks.

Nii palju ja nii uhkeid Ackermanni töökojas loodud kunstiteoseid, nagu Tallinna Toomkirikus ei ole olnud üheski teises Eesti pühakojas. Ja nüüd on võimalus näha neid koos meistri teiste töödega, vaadata veel Ackermanni nikerdatud Kristuse, Peetruse, Pauluse ja teistele kujudele silma.

Pärast näituse lõppu sügisel, viiakse kujud tagasi oma kodukirikutesse ning tõstetakse tagasi altariseintele ja kantslitele.

Kuidas näitus all-linnast Toompeale kolis, saab lugeda-vaadata Christian Ackermanni teadusveebi blogist.

„Kakuke praeb sibulat ehk graafika köögipool“
14.–19.06.2021
ARSi kunstilinnak, ruum 112
Avamine 14. juunil kell 17–21

„Kakuke praeb sibulat ehk graafika köögipool“ on näitus toidust, jälgedest, koostööst ja kollasest värvist.

Menüü:
Eelroog à la serigraafia
Pearoog käsiladu ja paber TYPA keskusest
Dessert litograafia

Protsessi algpunktiks on Catherine Brooksi tekst „Three Ways to Use Yellow“. Töökoda on muutunud köögiks, mille nõiakatlas podisevad pigmendid, maitseained, riidetükid ja puutähed. Seal askeldavad kunstnik-maagid, kes mängivad retseptidega ja püüavad mõista graafika müsteeriumi.

Rühmitis Kakuke:
Eva Eller
Lilles
Maria Pruuden
Johanna Rannu
Kärt Heinvere
Pavel Dodatko
Adam
Anna Petruželovà

Juhendajad: Britta Benno, Charlotte Biszewski, Maria Erikson, Liina Siib

EKA graafika õppetool, BA I kursus

Näitust toetab Eesti Kunstnike Liit

5. maist 18. juunini on ARSi maja galeriis nr 125 avatud Zsolt József Simoni portselanist skulptuuride väljapanek. 

17.–20. maini juhendas ta EKAs meistriklassi keraamika tudengitele. Esimest korda
Zoomi teel, kuid väga edukalt!

Zsolt on Ungari keraamik, kelle skulptuurid valmivad kipsvormide abil. Kuid ta loob ja kasutab neid ebatraditsioonilisel viisil, muutes selle, mida muidu loetakse
keraamiliste esemete loomisel veaks, hoopis efektiks ja võimaluseks.

Käesolev näitus on osa tööde sarjast, mida Zsolt on loonud 2018. aastal saadud kolmeaastase loomingulise stipendiumi raames. Erinevalt varasematest, kontsentrilistest ja tasakaalus olevatest skulptuursetest vormidest, on uuemad tööd ebasümmeetrilisemad ja autorile enam pinget pakkuvad. Uus lähenemine on andnud talle oma sõnul veelgi suurema vabaduse katsetada.

Zsolt József Simon õppis aastatel 2001–2006 Budapesti kunstikõrgkoolis MOME (Moholy-Nagy University of Art and Design) silikaatsete materjalide disaini. Pärast lõpetamist on ta töötanud vabakutselise kunstnikuna. Tema töid on valitud paljudele rahvusvahelistele keraamika ja disaini näitustele ning tunnustatud auhindadega.

Nomisart veeb

Simonart veeb

Korraldab: EKA keraamika osakond
Näitust toetavad: Ungari Kultuuri Instituut ja HAA’s Scholarship Special Competition
Program, EKA keraamika osakond