Näitused

Kolmapäeval, 6. veebruaril kell 18 toimub Vent Space projektiruumis Carol Katkoffi isikunäituse “Metamorfoosse fotoloo kasutamine vaataja
analüüsiks” avamine.

Carol Katkoffi huvitab, kuidas toimib maailma tajumise psühholoogiline protsess, mis paneb igaüht ümbrust kogema läbi enese kõverpeegli. Maailm, mida enese ümber tajume, on vaid kujutluspilt reaalsusest. Meie kujutluspilt aga määrab ära selle, kuidas maailma tajume.

Näituse võtmeks on akordionistiilis raamatuks köidetud metamorfoosne fotolugu. Raamatut saadavad videod
selle vaatajatest ning nendega tehtud intervjuudest. Raamatu lõi autor ideega, et lugu selles tekib vaataja olemasoluga olenevalt tema kogemustest ja kujutlusvõimest. Kaootilises, kuid narratiivses fotoloos tekitab kaamera uitav rännak metamorfoosse sündmustiku, mille vahetuvad peategelased võivad, aga ei pruugi, olla omavahel seotud vaid ajalis-ruumilise juhusliku kokkusattuvuse tõttu. Tegevustel on justkui eesmärgipärasus olemas, kuid iga hetk võib viia absurdini või enne püändi saabumist uue huviobjekti leidmiseni.

Fotolugu on kui väike replikaat maailmas kogetavale kaosele, milles püüame tähendusi luua juba seetõttu, et meil on selleks instinktiivne vajadus. Selle instinktiivse vajaduse kaudu proovib ka vaataja kaoses korda luua ja leida loos tähenduskihte. Vaataja osaleb aktiivselt loomeprotsessis, mille läbi tekib lugu vastavalt tema kogemustele ja kujutlusvõimele. Terviklik vorm tekib siis, kui kohtuvad vaataja oma isiksusega ja fotolugu. Protsess, mille vaataja läbib, on reflektsioon sellest, kuidas võiks analüüs toimuda ka muu vastuvõetud infoga ning eeskätt iseendaga. Tähenduskihid, mis autoril enesel teost luues võisid olla, ei oma tähtsust.

Näitus jääb avatuks 9. veebruarini
ning on avatud iga päev kell 12-18.

Carol Katkoff õpib Eesti Kunstiakadeemia Kaasaegse kunsti õppekava magistriõppes. Käesolev
näitus valmis 2018. aastal tema Kõrgem Kunstikool Pallase Fotograafia eriala lõputööna.

29. jaanuarist on EKA fotograafia osakonna vitriingaleriis avatud Misa Asanuma näitus “enkei”.

Misa Asanuma näitus “enkei” heidab kahtlust meie fotografeerimise soovile sel pilditihedal ajastul. Kunstnik küsib, miks soovime arhiveerida mõned stseenid piltidena ning kuidas me pildistatud kaadreid hiljem kohtleme? Miks teeme aeg-ajalt automaatselt teatud hetkedest pilti, isegi kui pärast saadud kaadrist nii väga ei hooligi?

Materjalide unikaalne sobimatus, mis vitriingaleriisse raamitud, on kunstniku isiklikust kogemusest tekkinud kujutletav maastik.

Misa Asanuma (b. 1994) on Jaapanist pärit kunstnik. Ta õppis Tokyo Meiji Ülikoolis kirjandust. Hetkel on ta Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriprogrammi tudeng ning töötab peamiselt fotograafiaga.

Misa Asanuma näitus jääb avatuks kuni 24.03.2019 aadressil Põhja pst 35, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi ees. Näitus on avatud 24h.

Esmaspäeval, 28. jaanuaril kell 18 toimub Vent Space projektiruumis Sergei Lotsmanovi isiknäituse “SD Sinine lill” avamine ja kunstnikuraamatu esitlus. 

Oma uues metainstallatsioonis „SD Sinine lill“ esitleb Sergei Lotsmanov dokumente, mis kinnitavad tema uut teooriat sinise lille kohta. Jena romantikute otsinguis sündinud sinise
lille sümbol on pärast dekabristide ülestõusu 14. (26.) detsembril 1825. a Senati väljakul Peterburis, ekseldes läbi Pariisi barrikaadide püssirohusuitsu, leidnud ennast Moskva sürrealistliku argipäeva hoogsas keerises.

9. märtsil 2017 avati Moskvas kaasaegse kunsti keskuses Garaaž Venemaa esimene kaasaegse kunsti triennaal. Näituse tunnusgraafikas kasutas institutsioon nüüdisaegse Venemaa kaardi kujutist, kusjuures Krimmi poolsaar oli kujutatud Vene Föderatsiooni osana.

Nii vene kui ka eesti keeles on sõnal „kaart“ lisaks geograafilisele tähendusele ka seos digitehnoloogia maailmaga, nagu näiteks SD-mälukaardi puhul. Secure Digital (SD) on säilmäluga, täpsemalt välkmäluga mälukaardi formaat, mis töötati SD Card Associationi (SDA) poolt välja infotehnoloogilistes kandeseadmetes kasutamiseks. SD-standardiga tehnoloogiat kasutavad täna paljud tootjad: SD-mäluformaat on kasutusel eeskätt paljudes mobiil-
telefonides, digitaalsetes helimängijates, navigatsioonisüsteemides ja elektroonilistes raamatutes.

Näitus jääb avatuks 3. veebruarini,
olles nädala sees avatud 17-20 ning
nädalavahetusel 14-17.

Sergei Lotsmanov (s. 1983, Tartu) elab ja töötab Moskvas. Ta on lõpetanud Venetsianovi-nimelise kunstikooli Tveris (2004), Eesti Kunstiakadeemia maali eriala (2010) ja Moskva Kaasaegse Kunsti Instituudi (2012). Viimastel aastatel on Lotsmanovil olnud hulgaliselt nii isik- kui grupinäituseid, lisaks on ta osalenud Viini ja Artissima kunstimessidel. Tema teosed kuuluvad muuhulgas Moskva Kaasaegse Kunsti Muuseumi, Venemaa Riikliku Kaasaegse Kunsti Keskuse ja Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonidesse.

1. veebruarist on Tallinna Linnagaleriis avatud EKA vilistlase ja 2014. aasta EKA noore kunstniku preemia laureaat Taavi Suisalu näitus „Valgus ookeanide vahel“. Oma loomingus inimese ja tehnoloogia vahelisi sidemeid käsitlev kunstnik võtab vaatluse alla ühtaegu elu andva ja informatsiooni kandva valguse, mis hargneb juuksekarvapaksuste kiirte võrgustikuna ookeanide põhjas, kuhu ükski teine valgus ei ulatu.

Taavi Suisalu (1982) on kunstnik, kes virvendab pidevalt justkui mitme aja vahel, vaadates ühtaegu iidsesse minevikku ja veel napilt käeulatusest välja jäävasse tulevikku. Näib, et selline aegadevaheline pinge on tema töid käivitavaks jõuks. Näitusel „Valgus ookeanide vahel“ on valgus see, mis toob kokku iidse ja uudse, olles ühelt poolt maapealse elu algtingimuseks ning teisalt maailma ämblikuvõrguna katvates ülikiiretes valguskaablites liikuvaks infokandjaks.

„Valgus ei ole pelgalt elu võimalikkuse tarvilik tingimus, vaid sellele toetub ka infoühiskonna infrastruktuur – internet sõltub suurel määral valguse kaudu informatsiooni edastavatest fiiberoptilistest kaablitest. Lisaks sellele, et internet on tõhus, odav ja kasutajasõbralik, on see aidanud kaasa informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) ulatuslikule levikule. Selle tulemusel sõltuvad esimese maailma riikides peaaegu kõik olulised tooted ning teenused IKT-st,“ kirjutab Oliver Laas näitusevihikus.

Näitusel eksponeeritud installatsioonid toovad kokku valguse iidsed ja uudsed omadused. Suisalu justkui püüab oma loomingus tabada jätkuvust ja otsib teatavat pikemat perspektiivi. „Kuigi inimese käitumine ja mõtlemine kohanevad uue tehnoloogilise reaalsusega kiiresti, siis muutused tajudes, füsioloogias ning psüühikas on pikaldased,“ kirjutab ta ühes töötekstis. Näib, et kunstnik püüdleb säärase üldistusastme poole, mis võimaldaks meil üle saada näiliselt aina kiireneva ning pidurdamatu tehnoloogilise arengu vaimustusest.

Taavi Suisalu aktiveerib tehnoloogilise, heli- ja tegevuskunsti vahenditega perifeerseid alasid kummastavateks kohtumisteks. Tema looming tõukub moodsa ühiskonna suhtest tehnoloogiaga ning selle mõjust sotsiaalse olendi käitumisele, tajule ja mõtlemisele. Teostes seob ta kultuurifenomene tänapäevase kultuuripraktika ja traditsioonilisema mõttelaadiga. Suisalu hiljutisimad isikunäitused on „Maastikud ja portreed“ (Hobusepea galerii, 2017) ja „Akende lummuses“ (Draakoni galerii, 2015).

Täname: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kunstnike Liit, Veinisõber, AkzoNobel, WRO Art Center, EMAP / EMARE, Creative Europe, Tartu Valgus, KOOR wood, Kadri Toom, Indrek Tali, Mihkel Säre, Tõnu Narro, John Grzinich

Tallinna Linnagalerii (Harju 13) on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 12–19. Sissepääs tasuta.

Neljapäeval, 17. jaanuaril kell 17.00 avatakse HOP galeriis tekstiilikunstnik KRISTA LEESI isikunäitus HERRINGBONE BY KRISTA LEESI.

Tegemist on installatiivse näitusega, mille keskmes on mustridisain kui omamoodi kunstiliik.

Inspiratsiooniallikaks on traditsioonilise kangatüübi herringbone (eestikeelne vaste kalasaba) kujundusprintsiip kui ka selle ingliskeelne nimi (herring tõlkes heeringas).

Klassikaline kalasaba kangas on nurktoimne villane kootud kangas iseloomuliku sakilise mustriga,mis sarnaneb kala skeletile. Enamasti kasutatakse sellist kangast ülikonna või mantli õmblemiseks.

Näitusel eksponeeritav herrigbone versioon on fotorealistlik kangas, kus optilist efekti tekitav sakiline muster moodustub otseselt heeringatest (Clupea harengus). Parvekalale kohaselt masside kujundujumisest tekkiv muster kandub nii ülikonnale, mantlile kui ka mitmetele muudele rõivaesemetele ning erinevatele kangamaterjalidele, aga ka muudele aksessuaaridele.

Krista Leesi on tekstiilikunstnik – disainer ja Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakonna õppejõud. On lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia 1993. Loominguliselt aktiivne ja mitmekülgne kunstnik on osalenud arvukatel grupi – ja ühisnäitustel aastast 1992 nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Ta on võitnud mitmeid erialaseid konkursse ning teda on tunnustatud erinevate preemiatega. Tema töid võib leida Eesti Tarbekunsti-ja Disainimuuseumi, Hiina Rahvuslik Siidi Muuseum (Hangzhou, Hiina), Contextile, Contemporary Textile Art Biennial (Guimaraes, Portugal) kogudest.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Proplastik

Näituseid Hop galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 16. jaanuaril kell 18
toimub Vent Space projektiruumis Janne Liase esimese isiknäituse „Koertenäitus” avamine. 

„Mõnest hirmust vabanemiseks on
vaja sellega aktiivselt tegeleda. Mõnest teisest aga võib lihtsalt välja kasvada ning ühel hetkel avastada, et ei kardagi enam.
Siiski jätavad ammused kohutavad sündmused oma jälje ning ebameeldivad mälestused.

Üks aktiivne meetod foobiast vabanemiseks on hirmudega silmitsi seismine ehk eksponeerimine, mille käigus ettevaatlikult, aga järjepidevalt hirmutava olukorra või objektiga kokku puutudes sellega harjutakse. Teine meetod on teha oma hirmu üle nalja ning mõelda, et ei kardagi enam. Kas see ka töötab?” 

Näitus on avatud 17.-19. jaanuaril kell 12-18 ja 20. jaanuaril kell 12-16.

Janne Lias (s. 1981. a. Tallinnas)
õpib Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide osakonnas maali erialal.
Olles eelnevalt omandanud
Tallinna Tehnikaülikoolis magistrikraadi informaatikas, kasutab Janne Lias
oma töödes sageli ka IT-alaseid teadmisi. Kunstiväljal alustanuna katsetab meelsasti erinevate materjalide ja tehnikatega. Olulisteks tööriistadeks teoste loomisel
on emotsioonid ning huumorimeel.

Tänavu teist korda toimuva Abakhan Creative Award nominendid on Ingrid Helena Pajo, Cärol Ott ja Katrin Aasmaa. Stipendium on loodud Eesti Kunstiakadeemia moe- ja tekstiilieriala tudengitele ja antakse välja seni tehtud projektide ja portfoolio põhjal. See on noorte eesti moedisainerite jaoks ainulaadne võimalus, kuna tegemist on ainsa säärase rahalise stipendiumiga. Toetussummaks on märkimisväärne 2000 eurot. Nominentide seast kuulutatakse võitja välja 15. jaanuaril, EKA Design Showcase’iga kaasneval näitusel, EKA 3. korruse aatriumis kell 16.30.

Abakhan Creative Award ‘19 nominendid

Ingrid Helena Pajo
Žürii tõstis esile Pajo väga hingestatud portfooliot, mis lähtus Rooma temaatikast ja kangaste taimedega värvimisest. Teda võib pidada kontseptuaalseks ja protsessikeskseks autoriks, kes otsib new wave esteetikas ürgseid juuri. Muljet avaldas ka portfoolio tekstiline osa.
Portfoolio

Cärol Ott
Žürii sõnul on Otti portfoolio visuaalselt eklektiline, kollaažilik ja mänguline. Eraldi toodi välja uhtmaterjalide projekti Prangli saarel, kus kevadised üleujutused ja rannaniidud kandsid merelt maismaale materjale, mida disainer on oma loomingus kasutanud.
Portfoolio

Katrin Aasmaa
Noore disaineri looming on hoogne ja tema tihtipeale isegi brutaalset jõudu sisaldavat käekirja on huvitav lugeda. Aasmaa stiil on alati kohalolev ja teinekord isegi irriteeriv. Tal on oma maneer ning tema suhtumist ja kindlameelsust tasub väärtustada. Oma viimase kollektsiooniga on Aasmaa muutunud isikupärasemaks, tajuda on autori tugevat selgroogu, kes koostab koostab valitud elementidest teadliku kollaaži.
Portfoolio

Züriisse kuulusid: ehtekunstnik Tanel Veenre, tekstiiilikunstnik Krista Leesi, Abakhani esindaja Kristine Stroom, moeosakonna juhataja Piret Puppart, disainer Kärt Ojavee.

Lisainfo:
Piret Puppart
piret.puppart@artun.ee

Homme, 8. jaanuaril avatakse Nautica Keskuse aatriumis EKA moetudengite näitus, kus eksponeeritakse värkseid moejoonistusi. Näitus on avatud 27. jaanuarini.

Näitusel osalevad 2. kursuse moetudengid: Karl Martin Kelder, Karin Kreek, Susanna Belinda Kõgel, Karolin Kärm, Quitterie La Cotte, Nada Matuškova, Anita Miklavcic, Anne Liis Puhk, Pegah Rakhsha, Karl-Cristoph  Rebane, Anneliis Reili, Eva Linda Sammelselg ja Mairo Seire.

Juhendas: Kätlin Kaljuvee.

Neljapäeval, 20. detsembril 2018 kell 18.00 avab MADIS KURSS (1985) Hobusepea galeriis isiknäituse „Šassii / Chassis“. Näitus jääb avatuks kuni 14. jaanuarini 2019.

„Pilv kulus ära, kroomluustik roostetus iga tunniga,
ihu muutus kõvaks, narkoliha asendus elusa lihaga.
Ta ei suutnud mõelda. Talle meeldis see väga, olla teadvusel
ja võimetu mõtlema. Talle tundus, et ta muutub kõigeks, mida ta näeb: pargipingiks, antiikse tänavalaterna ümber keerlevaks
valgete ööliblikate parveks, must-kollaste diagonaaltriipudega
kaet robotaednikuks.“
William Gibson, „Neuromant“ (Neuromancer, 1984)

Roomba oli üks esimesi massidele toodetud autonoomseid roboteid. Ta eesmärk oli põrandat puhastada, aga peatselt ühendas ta ennast võrku, kaardistas inimeste eluruume ja talletas harjumusi muutudes efektiivsemaks. Andmetele ei olnud piiranguid, kuid neid oli vaja töödelda. Digitaalses ruumis laienev teadvus võimaldas seda, alguses. Mõne päeva. Siis jäi kõik bioloogiline jalgu. Kehast jäi mulje kui istme soojendajast järgmisele juhile. Vormi meenutuseks kuhjusid liiva alla monumendid ja evolutsioon pöördus introvertseks.

Avatava näituse teoste kaudu vaatleb Madis Kurss täiusliku tehnoloogia ihasid ning sellega kaasnevat paradoksi – tehnoloogia võime lahendada seni lahenduseta probleeme on sama suur, kui selle võime kõike ümbritsevat hävitada.
Madis Kurss on õppinud Tallinna Polütehnikumis infotehnoloogiat, Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat ja jätkab hetkel õpinguid Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes. Kunstnik kasutab loomingut kui võimalust kirjeldada nö kirjeldamatut, suunates vaatajat läbi teoste lähemale kindlale kogemusele. Kurssi sõnul võimaldab sünteesitud visuaal või heli luua parema kontakti algse idee ja valminud teose vahel, kuid sünteesis väheneb ka inimlikkuse mõõde, seetõttu on oluline roll valminud teostes esmapilgul juhuslikel detailidel.

Tänud: Keiu Maasik, Tõnis Kurss, Viktor Gurov, EKA Fotoosakond, EKA Graafikaosakond.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eventech.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.