Üritused

Neljapäeval, 9. juuni õhtul kell 18.00 avame Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuritudengite tööde näituse Krulli kvartalis, Kopli 70, vanas masinatehase koostetsehhis. Õhtul toimub ka Puitarhitektuuri Kompetentsikeskuse PAKK esmatutvustus.

Pop-up näitus “REKrulli: rekonstrueerides ruumikultuuri” on Uus Euroopa Bauhaus’i festivali satelliitüritus ja on avatud kuni 12. juunini.

REKrulli superstuudio eesmärk oli tudengitega arendada jätkusuutlikest materjalidest paindlikku arhitektuuri, mis põhineb digitaalsel disainil ja valmistamisel. Stuudio raames uuriti tavapärasest korteriühistu omandimudelist erinevaid kooselamise viise. Seadsime sihiks töötada välja kaasaegsed, kohandatavad ja tõhusad hoonekonstruktsioonid, kvaliteetsete ja positiivse keskkonnamõjuga ruumide loomiseks.

REKrulli superstuudio toetab EKA PAKKus käimasolevat uurimisprojekti “sLender”, mis uurib, millist tüüp-kortermaja vajab Tallinn täna ning kuidas lahendada uus kortermaja Eesti puidutööstuse ning arhitektide kõige paremaid teadmisi rakendades.

 

 

AVAMISE AJAKAVA:

15.00 Veneetsia Arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni viie parima töö ettekanded*

17.30 Installatsiooni “Steampunk” avamine*

Näitus:

18.00 EKA Puitarhitektuuri Kompetentsikeskuse PAKK tutvustus, räägivad teadurid ja külalised.

18.30 REKrulli superstuudio juhendajad ja tudengid tutvustavad REKrulli superstuudio lähteülesannet ja tulemusi.

 

NÄITUS ON AVATUD:

Neljapäev 9. juuni, 18:00 –  Avamine

Reede 10. juuni, 10:00-18:00

Laupäev 11. juuni, 10:00-18:00

Pühapäev 12. juuni, 10:00-16:00

 

Tudengid:

Triinu Amboja, Mariia Babur, Grete Daut, Simon Eiland, Roosmarii Kukk, Helin Kuldkepp, Patrick Liik, Kristina Lillepea, Maria Helena Luiga, Mattias Ots, Mariia Paslova, Yelyzaveta Perel, Yelyzaveta Peresada, Daria Polonska, Anna Pushkarska, Mikael Ristmets, Martin Sepp, Sander Sinnep, Kaari Maria Tirmaste, Cristin Marii Titma, Aneth Traumann, Mariia Ufimtseva, Liispet Viira, Laura Liis Vilbiks, Dalia Viškelyt

 

Stuudio juhendajad:

Arhitektuurne planeerimine: Siim Tuksam, Sille Pihlak

Konstruktsiooni analüüs ja energiatõhusus: Adam Orlinski

Antropoloogiline analüüs: Mattias Malk

Maastikuarhitektuur: Karin Bachmann

 

* Näituse avamisele eelneb kell 15.00 Eesti Arhitektuurikeskuse poolt korraldatud Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni viie parima töö avalikud esitlused ja installatsiooni “Steampunk” avamine Krulli kvartalis.

Veneetsia Arhitektuuribiennaali viie parima töö autorite meeskonnad selguvad 9. juunil avaliku esitluse käigus, kui projekti meeskonnad selgitavad žüriile, miks nende töö peaks esindama Eestit Veneetsia Arhitektuuribiennaalil 2023. Teise vooru pääsesid tööd märgusõnadega: Triiv, Kamuflaaž, Inimene on oluline, väike on ilus, Convincing Architecture ja Kodupeatus.

EKA galerist ja kunstnik Pire Sova on loonud kostüümid ja lavakujunduse Netti Nüganeni lavastusele “Müüt: päeva äärel”, Kanuti Gildi SAALis.

Lavastuse keskeks kujundiks on ajaloo erinevaid kihte sisaldav arheoloogiline kaevandus, milles tegutseb pseudoarheoloog, kes maapinnast esemeid kaevab. Luues müüte põimib lavastus reaalsust ja fiktsiooni, tegeledes seekaudu spekulatiivse mineviku-tuleviku loomisega.

“Müüt: päeva äärel” uurib maakoort ning lähtub kuulujutust, et maapinna kihtidest leiab sotsioloogiliste muutuste ja kollektiivsete konfiguratsioonide käigus tekkinud sajandite tagust hõõrdejõudu. Et maakoores on säilinud geoloogilised rännakud, mälestused ning marsid, mis loovad magneetilist soojust, võimaldades – ideaalsetes tingimustes – ületada ihu kõdunemist.

Lavastuse peategelane väljub maakoorest, et  ajada korda oma ajutised asjad ning siis uuesti igaveseks kaduda. Kunstnik kirjeldab: “Kui kaua on ta seal kõdunemist võites olnud, ei tea keegi. Maakihid muutuvad üha paksemaks ja tema muudkui roomab ja roomab ja roomab ja roomab. Ülespoole, kus päikesekiired maakoore pragudest läbi tungivad. Tema pikad sõrmeküüned kraabivad mullakoorikut ja ta õhkab tulipunaselt, lõõtsub ägedusest, keeb. Värske õhk on kurgule kriipiv, valgus silmale liiga ere – kuid ta väljub. Täielikus segaduses, peata, selgroota. Ta vajab vormi: mis tahes kindlat stiili, mille külge klammerduda.”

Nüganeni sõnul esitab ta lavastuses rohkem küsimusi kui annab vastuseid, mängides seekaudu vaatenurkade erinevustega. Kellele kuuluvad esemed, mis maa seest välja tulevad? Kas leidjale, maapinnale, riigile või esmetele endile? Kelle lugusid kuulatakse?

Netti Nüganen (Amsterdam/Tallinn) on performance kunstnik, koreograaf, esineja ning muusik. Ta on lõpetanud Amsterdami Kunstikoolis (SNDO) koreograafia eriala BA. Nüganeni video- ja lavatööd jutustavad lugusid karakteritest, kes tema sees koos eksisteerivad: tõstja, teismeline vlogger, detektiiv, arheoloog jm. Tema eelnev kokkupuude teatri, tantsu, tsirkuse ja spordiga ajendab teda küsitama kõike seda, mis on äratuntav ning lähenema valvsa ja hoolika tähelepanuga kõigele, mis tundub võõras või kohatu. Vasturääkivustest ning ideede paljususest inspiratsiooni leides, tegeleb Nüganen maailma loomisega, mis alistub kaasaegsusele kohasele konfliktsusele ning absurdile. Tema töid on esitatud Frascatis Amsterdamis, Batard Festivalil, Tartu Kunstimuuseumis, Kanuti Gildi SAALis, KIM? galeriis, Lissaboni Filmifestivalil, My Wild Flag Festivalil jm.

Etendused toimuvad maikuus Kanuti Gildi SAALis nii eesti kui ka inglise keeles.

Lavastus, esitus: Netti Nüganen; lavakujundus, kostüümid: Pire Sova; dramaturgia: Sabine Cmelniski; helikujundus: Artjom Astrov; valguskujundus: Priidu Adlas; tekstiline abi: Keiu Krikmann; graafiline disain: Yunie Chae; projektijuhtimine: Siim Tõniste, Eneli Järs; kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Netti Nüganen; toetaja: Eesti Kultuurkapital.

Kestus: 90min

Etendused toimuvad nii eesti kui ka inglise keeles (14.05 & 24.05 eesti keeles, 15.05, 23.05 & 25.05 inglise keeles). 15.05 etendusele järgneb inglisekeelne vestlus, 24.05 etendusele eestikeelne vestlus.

Piletid müügil Fientas ning kohtade olemasolul pool tundi enne algust kohapeal.

Lisainfo: www.saal.ee

Preservation has achieved cultural significance as a lens through which various urban experts have come to imagine what a socially and environmentally sound future might look like. As an approach, preservation has been applied to disparate phenomena ranging from historic neighbourhoods and natural environments to democracy and identity. This studio unfolded the formative concepts and historic moments that define contemporary understandings of preservation and applied these discussions to various typologies of architecture, urban fabric and the natural environment taking Pärnu and the wider region as a case study. In particular, the studio focused on the ways in which ideas, labour and design have intersected in the past to identify alternatives to the mainstream forms of preservation.

The studio culminates with a presentation of group projects that explore a variety of approaches to layers of heritage and questions of preservation in Pärnu and Sindi. Pärnu, the fourth largest city in Estonia, is struggling with the seemingly conflicting and contradictory notions of growth, shrinkage, preservation and destruction. Sindi, as a smaller town in the region, faces similar, but also additional challenges connected to its significant industrial heritage. Efforts to imagine and construct a vision for a city are also tied up with the tactile practices of preservation; set within specific administrative and management frameworks of maintenance, care, and neglect. 

Despite intentions, prescriptive visions by the city and developers can serve to exacerbate inequalities through the various infrastructures, supply chains, policies and environmental conditions that extend well beyond the rigid borders of a city.

Can the concept of preservation open a discussion around a vision for Pärnu (and its hinterlands)

beginning not with growth and progress, but rather with repair, maintenance or even deterioration?

Student projects explore who gets to decide what is valuable, organise the preservation of things, and who then carries out the work. Negotiations about what should be preserved and what “good preservation” entails, are always contingent and contextual.

 

Projects: 

• • Decompressed Transition: Paula Veidenbauma, Nora Soo and Jannik Kastrup
  • Tides of a Summer City: Khadeeja Farrukh, Anna Dzebliuk and Christian Hörner
  • Fabricated Heritage – Interweaving the Past and Future of Sindi’s Kalevivabrik: Luca Riese Ritter, Paulina Schroeder and Augustas Lapinskas
  • Tea, Coffee or Hot Water?: What to Make of the Boiler Room: Kush Badhwar, Nabeel Imtiaz and Paul Simon

Decompressed Transition

Paula Veidenbauma, Nora Soo and Jannik Kastrup

 

Pärnu is caught between diverging time regimes. In its role as a major spa and resort town, the city aims at slowing down the rhythm of life of the urban workforce. In parallel, the developments surrounding Rail Baltica will likely greatly compress this rhythm within Pärnu. The project examines frameworks of the relationship between those phenomena. It deals with instances of built and immaterial heritage and acts of preserving, especially the latter through shifting political systems. The float, emerging as the central piece of the project, can be interpreted as a gradient operating between Rail Baltica (a linear and high-velocity infrastructure), Pärnu’s leisure facilities and the open sea. It might function as a means of transportation while also exploring the possibility of non-arrival.

Visitors will be engaging with the project via a video installation, a float building workshop and a presentation. Float building instructions will be summarised in a booklet.

 

Tides of a Summer City

Khadeeja Farrukh, Anna Dzebliuk and Christian Hörner

 

The project explores possible resilient futures in Pärnu as a resort city. Showing how the “Summer City” developed historically, the video installation extrapolates empirical insights through Pärnu’s present-day reality into a future of constant flood emergency. The installation mobilizes futuristic renderings of possible resilient futures after a catastrophic flooding event to juxtapose and question the concepts of heritage, seasonality and resilience. We touch upon the inter-urban dependencies between Pärnu and Tallinn, manifesting historically, materially and spatially at the seaside of Estonia’s summer capital, securing the cities influx of holidaymakers during summer, but also causing issues of urban disenfranchisement of its residents, exploitation of its workers and destruction of coastal habitats of non-human residents. Looking into the future, it will no longer be possible to brush over the threat of flooding and the prospect of permanent crisis. The project “Tides of a Summer City” asks hypothetical questions, working towards a framework for understanding future challenges by following the changing historical tides of a summer city.

 

Fabricated Heritage – Interweaving the Past and Future of Sindi’s Kalevivabrik

Luca Riese Ritter, Paulina Schroeder and Augustas Lapinskas

The project explores the significance of Sindi´s industrial heritage. In recent decades, globalisation, deindustrialization, economic restructuring and industrial relocation have produced new landscapes within many European cities and towns – the post-industrial landscape. Deprived of their raison d’être, they are often regarded as spatially, socially, and semiotically empty places. In order to overcome this apparent ‘void’, the transformation of these post-industrial remnants into new uses is now an essential part of urban development practice.  

Turning to industrial landscapes as potential carriers of cultural heritage ostensibly provides a  framework for the continued management of these sites. Industrial heritage then becomes the bearer of local identity and creates uniqueness out of the former mundane. 

The town of Sindi, a place essentially born from the settlement of a textile factory in the early 19th century, is in the process of discussing the reintegration of the material remains of industrial production into the town’s fabric which, since the closure of Kalevivabrik, the textile factory, has outgrown its original purpose. In this process of readjusting the relationship between factory-gone-ruin and the reorientation of the city, our project seeks to understand the potentials and conflicts that arise from industrial heritage, while taking a critical perspective at the practices of heritage preservation and its political implications. How and by whom is the town’s history preserved and remembered? Can there be a value of the material remains in the process of their decay? What is the role of heritage as a legal imperative? What role can the factory building play in the future of Sindi? 

Tea, Coffee or Hot Water?: What to Make of the Boiler Room

Kush Badhwar, Nabeel Imtiaz and Paul Simon

Drawing on the interest in the role of the educational institution Academia Non-Grata, elephants and other far-out references, the project explores junctions between the plan, the script and performance; preservation, the boiler room in the wider fabric of Pärnu; and the pitfalls and possibilities of experimental approaches to planning.

Plans for places chart a set of intentions that seek to influence the future of a place. Could the duration in which a plan is enacted be considered a performance?

Conversely, the script may be considered the plan for a performance. But despite the presence of a script, in performance, there can be room to manoeuvre in and around what is on the page, to improvise, to confront uncertainty and the yet to be known, to discover and learn from the process. Could such an approach also be applied to planning a city?

What might be discovered about prospective futures, preservation and other possibilities in Pärnu through the act of performance? Can performance and planning ever effectively speak to one another?

The possibilities of these questions are explored through three intertwined narratives of the boiler room, also the site of performance/presentation of the work: one in which the boiler room remains, structurally, as it is today; another in which the boiler room retains its shell but is appropriated over time; and, lastly in which the boiler room is razed and the site changes in purpose. Speculative fiction and alternative history take us through the boiler room and into the possible futures of the boiler room and the city of Pärnu.

PHD VITAMIN 2023 – AVATUD LOENGUD JA KONSULTATSIOONID DOKTORANTUURI PÜRGIJALE

10. märtsil toimub Eesti Kunstiakadeemias taaskord sündmus nimega PhD Vitamin.

PhD Vitamini eesmärgiks on toetada ja teed sillutada, aga ka inspireerida uurimusliku lähenemisega kunstnikke doktoriõppesse suundumisel. Eesmärgiks on nii loomeuurimuse tutvustamine kui ka potentsiaalsete doktoriõppesse kandideerijate nõustamine doktoritöö projekti kavandamisel. Avalikest loengutest ning üks-ühele konsultatsioonidest koosnevas programmis räägivad oma lähenemisest loovuurimusele ning jagavad individuaalset nõu erinevad kunstnikud ja eksperdid.

Osalema on oodatud  loomeuurimuslikest meetoditest huvituvad kunstnikud, disainerid, EKA  ja teiste loovülikoolide vilistlased  ja magistrantuuri lõpetajad.

Sündmus toimub inglise keeles.

Konsultatsioonil osalemiseks palume täita VORM. Täpsem konsultatsioonide ajakava saadetakse hiljem e-maili teel.

Lisaküsimuste korral palun kirjuta kati.saarits@artun.ee

 

KAVA

10.03, reede, ruum A501  

11:30-12:00 Kohv, kogunemine ja avasõna 

12:00-12:45 Jaana Kokko “Ideals and Practices”

12:45-13:30 Daniel Peltz “Rural Contextual Practice: Long-term, place-based research in a centre for Peripheral Study”

13:30-14.00 Taavet Jannsen “Directing a hybrid event as practice-based research”

14:00-15:00 Vestlusring:  Daniel Peltz, Jaana Kokko, Taavet Jannsen, moderaator Maarin Ektermann

15:00-15:30 Paus

15:30-18.15 Konsultatsioonid Daniel Peltzi and Jaana Kokkoga

ESINEJAD:

Daniel Peltz on kunstnik ja Helsingis Kuvataide akadeemia Time and Space osakonna  professor. Enne Helsingi professuuri oli Peltz filmi/animatsiooni/video professor Rhode Island School of Designis ja kaasalööja pikaajalise kohaspetsiifilise kunsti- ja uurimisprojekti Rejmyre Art Lab’i perifeersete uuringute keskuse loomisel Rootsis.

Jaana Kokko on Helsingis elav kunstnik, filmitegija, pedagoog ja kuraator. Oma kunstipraktikas otsib ta vajadust muutuste järele, mis lähtuvad kunsti tegemise, õppimise ja koosolemise vormidest. Tema praktikapõhine doktoritöö Aalto Ülikoolis mõtestab avaliku ruumi poliitlist sfääri koos Hannah Arendtiga.

Taavet Jansen töötab etenduskunstide väljal – tantsijana, koreograafina, heli- ja videokunstnikuna. Viimastel aastatel on tema uurimistöö fookuses online kunstisündmustel vaatajate ja esinejate kohalolutunde loomine. Samal teemal teeb ta oma doktoriprojekti EKAs ja loob selleks uusi võimalusi platvormil elektron.art.

Maarin Ektermann / Mürk on kunstitöötaja, kes tegeleb kaasaegse kunsti korraldamise ja vahendamisega erinevates vormides. Tema viimased suuremad projektid on koos Mary-Ann Talvistuga väikemuuseumeid ja kunstnike dialoogi asetav „Kunstnikud kogudes” (2017 – ), koos Henri Hütiga kultuurielu rituaale ümber mõtestav RESKRIPT Kanuti Gildi SAALi egiidi alt (2019 – ) ning alates 2020 sügisest uue alternatiivharidus-platvormi proloogkool eestvedamine. Igapäevaselt töötab ta Eesti Kunstiakadeemias Üldteooriaainete keskuse juhataja ja lektorina.

EKA kaasaegse kunsti magistri, koreograaf Henri Hüti Sõltumatu Tantsu Lava avaliku ruumi koreograafia residentuuri uurimus on lõpule jõudmas ning päädib väljasõiduga Tallinnast Narva 14. mail, kell 11.14.

AJAKAVA ehk ühekordsete võimatuste saaga

Kell 11.14

Rong liinil Tallinn-Narva, mille igas peatuses avaneb kogukondade poolt loodud kunstiline hetk.
NB! Väljumine Balti Jaamast! Hilisematest peatustest pealetulijad vaadake oma peatuse täpset aega: www.elron.ee. Osavõtt rongipiletiga.

Kell 15.00
Narvas Kunstiresidentuuris Peeter Kormašovi raamatu „Peatusest peatusesse” (Narva special) esitlus.

Kell 17.00
Äärealade uitav tuur Kreenholmi Manufaktuuri aladel (kestus 1.5h).

+++ muusika/tants/jutustamised

PS
Kell 17.25 viimane rong Narva-Tallinn (Kreenholmi tuuril osalejad sellele ei jõua).

PPS!
Kell 19.30 viimane buss Narvast Tallinnasse (salareivil osalejad sellele ei jõua).

Henri Hütt (koreograaf)
„Minu uurimus loo jutustamise hüper-võimalikkusest jõuab lõpule väljasõiduga Tallinnast Narva. Transport läbib sihtpunkte lineaarselt, kuid kas sama lineaarsus kehtib ka loo peatükkidega, mille kujundajateks on kohalikud kogukonnad ning mille tervikpilti tunnistavad vaid algpeatusest lõpp-punkti reisijad?
Mind on alati võlunud mõte, siseneda kunstiliste kogemuste sfääri ning väljuda geograafiliselt hoopis teises lokatsioonis. Käesolev avaliku ruumi koreograafiline eksperiment teeb katse nimetatud muutuse suunas. Peatused: liikumisest nii tühjad, kuid stsenaariumi muutustelt nii tähenduslikud. Kas kunstil on nii palju mõjuvõimu, et näiteks algselt Tapale reisida sooviv kodanik vaatab kõik kujundatud hetked lõpuni ning avastab end Narvas?”

Peeter Kormašov ((aja)kirjanik)
„Minu teise raamatu „Peatusest peatusesse” tuur jõuab Tallinna ja Tartu järel Eesti suuruselt kolmandasse linna, Narva. Narva on nagu Berliin, kus toimub suur osa raamatu tegevusest: linn, mis asub maailmade piiril, on palju kannatanud, aga rajanud selle pinnalt uue identiteedi.
„Peatusest peatusesse” viib Berliini peidetud nurgatagustesse, Šveitsi lumiste mägede vahele ning Austraalia otsatutele tasandikele. See pole mõnus road-trip, vaid hävingu ja enda uuesti üles ehitamise lugu. Võitlus enda kehtestamise nimel pärast seda, kui unistused on purunenud. Läbi riikide ja restoraniköökide kulgev jutustus räägib noorusest, eksimustest ja armastusest – aga võib-olla ka teest iseendani.
Mis tunne on olla sisserändaja? Ja kas millenialitele omane eneseotsing viib sihile ning 20. sajandil võidule pääsenud eksistentsialismi ja nihilismi järel tuleb uuesti romantism?”

Sündmus Facebookis

Kava:

12.00 Kogunemine ja avasõnad

12.30 – 14.00
Taavi Hallimäe, Jüri Ehlvesti peategelase paranoia kui sümptom profanatsiooni võimatusest
Gregor Taul, Pohhui, carpe diem täiega! Eha tänava poistest ja tüdrukutest 2007-2009
Kiwa, Oksekott ja Sopajuga. Tartu eksp 1988-1995

14.00 – 14.15 Kohvi, tee

14.15 – 15.15
Liis Kibuspuu, Siirdeaja eelmängud: Tartu aktsionistid 1983–1986
Andrus Laansalu, 14nü : ambientkirjandus koondub punktiks

15.15 – 16.00 Lõuna

16.00 – 18.00
Anneli Leinpere, (Mitte)rühmituse eksp postmodernistlik orientiir normaalsetel nullindatel
Sven Vabar, Pehmed kohad võrgustiku eksp loomingus
Erkki Luuk, Jaan Lüsi salajane pärand

Arutelu, juhatab Berk Vaher

18.00 Raamatuesitlused

Erkki Luuk, artiklikogu “(Üli)reaalsuse päritolu”. Vabamõtlejad, nr 6. Tartu: Vabamõtleja, 2022
Pilt tänapäeva kultuuris. Võitlusvälja laienemine. Etüüde nüüdiskultuurist, nr 9. Tallinn: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm, 2021.

Teesid vt: nyydiskultuur.artun.ee

Kanname konverentsi üle ka Zoomis: https://ut-ee.zoom.us/j/98063117895?pwd=L0d3Ly9teW44UGw0cjJ4aytmSmFEdz09

Korraldajad: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ), TÜ kirjanduse ja teatriteaduse osakond, Prima Vista

—

Siirdeperioodide sotsiopoliitiline määramatus on olnud viljakas keskkond erinevat liiki eksperimentaalse loomingu esilekerkimiseks. Me näeme seda esiteks 1910. ja 1920. aastatel ja teiseks 1960. aastatel nii Eestis kui Euroopas, Venemaal ja mujal. Vähemalt Eestis ja mujal Ida-Euroopas ei olnud erandiks ka 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate murranguperiood, kui nii kunstis kui kirjanduses ammutas uus põlvkond inspiratsiooni varasemate siirdeaegade eksperimentaalsest loomingust ning otsis ka uusi väljendusvahendeid. Uue loomingulise hingamise said ka vanemate põlvkondade avangardistid, kes vahepealsel ajal ei olnud loominguliselt aktiivsed või teostasid end traditsioonilisemates ja turvalisemates formaatides. See taasiseseisvumise ajal hoo sisse saanud eksperimentaalse loomingu laine jätkus veel ka 2000. aastatel ning hääbus 2010. aastate algul.

Iseäranis produktiivseks eksperimentalistika-keskuseks kujunes Tartu linn, mis oli selles osas Tallinnaga nii kvanti- kui kvalitatiivselt vähemalt võrdväärne. Tartus asutati näiteks uus-sürrealistlik kunstirühmitus Para ’89. 1992-1999 toimusid seal rahvusvahelised kunstifestivalid Dionysia. Siirdeperioodi eesti kirjanduse üks olulisemaid nähtusi oli rühmitus Hirohall (1988-1991), kuhu kuulusid Kivisildnik, K. M. Sinijärv, Kauksi Ülle, Valeria Ränik ja Jüri Ehlvest. Hirohalliga oli seotud ka 1989. aastal asutatud Eesti Kostabi-$elts ja kaudsemalt 1991-1993 ilmunud kultuurileht Kostabi. Kirjandusliku eksperimentaalsuse teine laine kerkis esile 1990. aastate lõpus, rühmituste Erakkond ja Tartu NAK mitme autori näol. Teatri vallast võib peamise näitena tuua Tartu Teatrilabori (2000-2003). Tartu eksperimentaalse hoo lõpuosas domineeris interdistsiplinaarne avatud võrgustik eksp, mis tegutses aktiivselt aastatel 2006-2010, ent mille mitmed liikmed (Erkki Luuk, Kiwa, Martiini) võrsusid loojatena just siirdeperioodist. Nende tuntumate näidete kõrval ja vahel on veel hulk vähemorganiseerunud seltskondi ja ka üksikautoreid, kes seltskondadest pole eriti hoolinud, näiteks Valdur Mikita.

Et Tartu eksperimentaalsus pole just varjusurmas, tõestab muu hulgas Jaan Malini ning aastast 2019 Siim Lille veetud festival Hullunud Tartu, kunstnik Kiwa 2014. aastal asutatud ja praeguseni tegutsev kirjastus ;paranoia ning mõned muudki sündmused ja tegutsejad. Teisest küljest võib ent täheldada tendentsi, mille järgi kunagised eksperimentalistid on end teostanud märksa konservatiivsemas vormis või ka sisus (Valdur Mikita, Paavo Matsin)

Meile tundub seega, et aeg on küps teha tagasivaade tollele vabaduseajale Tartus. Sellega seoses korraldabki nüüdiskultuuri uurimise töörühm käesoleva konverentsi.

_____

* Jacques Derrida, “Acts of Literature”, Routledge, 1992: 36. “Lääne kirjandus oma üsnagi uusaegses vormis seostub õigusega öelda kõike ning seostub kahtlemata ka tänapäevase demokraatia idee tekkega. Ta ei sõltu kehtivast demokraatiast ega ole minu jaoks lahutatav sellest, mis üldse sünnitab demokraatia – selle kõige laiemas (ja kahtlemata alles saabuvas) tähenduses.” (Samas: 37.)

13.–14. mail toimub Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kunstimuuseumi koostöös Balti regionaalse ja võrdleva kunstiajaloo seminar, mis toob kokku kunstiteadlased ja kuraatorid kolmest Balti riigist. 

Seminari esimene päev toimub EKA auditooriumis A-101, teine päev Kumu auditooriumis.

Seminari lähtepunkt on nõukogude perioodi kunstiajalugu, kahepäevane üritus on jagatud kuueks aruteluks. Teemad varieeruvad fotograafiast ja naiskunstnike loomingu uurimisest nõukogude perioodi näitusetegevuse analüüsi ning eksperimentaalsete kunstipraktikateni. Lisaks käsitlevad ettekanded nii reaalseid kui ka kujutletavaid kunstnike kollektiive ning esitavad tulevikku vaatavaid küsimusi võimalike ülebaltiliste uurimisteemade, näituseprojektide ja neid raamistavate uute teoreetiliste käsitluste kohta.

Eesmärgiks on kombata osalejate uurimishuvide ja tegutsemissuundade vahelisi kokkupuutepunkte ning luua pinnas koostööprojektideks tulevikus.

Osalevad Liisa Kaljula, Adomas Narkevičius, Laine Kristberga, Inga Lace, Eglė Juocevičiūtė, Gregor Taul, Toms Kencis, Kädi Talvoja, Karolina Jakaitė, Mara Traumane, Linda Kaljundi, Margaret Tali, Laima Kreivyte, Jana Kukaine, Ingrid Ruudi, Alise Tifentale, Agne Narušyte, Annika Toots ning Ieva Astahovska, Maria-Kristiina Soomre, Andres Kurg ja Anu Allas.

Üritus toimub inglise keeles ning Euroopa Regionaalarengu Fondi toel.

Digiteesivihik PDF

Seminari pikem tutvustus ja kava

Sündmus Facebookis

10.mail kell 18-19 toimub EKA kohviku augus (A100) mängude õhtu “Don´t lose, but let loose”.

Mänguväljak on avatud juba hommikust saati!
Üritus toimub vabaaine “Design for play” lõputööna.

Juhendaja Eva Liisa Kubinyi.

Kõik on oodatud!

Mängimiseni!

 

Euroopa Disainifestivali konverents 2022 ‘‘BEYOND DESIGN‘‘ toimub laupäeval, 18. juunil Kultuurikatlas kell 9:30-17:00 (Täpsem ajakava varsti)

Euroopa Disainifestivali Konverents 2022 “Beyond Design” käsitleb disaini tuleviku ja suundade põhiküsimusi, mis on seotud disaineri ameti ja kohustustega, praktiliste töötubade, arutelude ning sektoriüleste tulevikuvisioonide kaudu.
Erinevate arutelude ja juhtumiuuringute abil püüab konverents leida vastuseid näiteks järgmistele küsimustele:
– Kuidas kujundada meie kõigi jaoks paremat tulevikku?

– Kuidas hoida kontrolli all olukordi, mida me veel ei tea?

– Kas täna esile kerkivad probleemid loovad homse disaini jaoks uued tähendused ja võimalused?

– Mida tähendab tegelikult digitaalne innovatsioon ja kuidas see meid inimestena muudab?

– Kuidas luua jätkusuutlikkust jätkusuutlikul viisil?

– Kuidas näha jätkusuutlikkuses mitte üksnes piirangut, vaid olulist väljakutset, mis annab meile innovatsiooniks uusi võimalusi?

– Kummale poole barrikaadi peaks disainer jääma?

– Kas loome-eetika ümbermõtestamine on alus uuele tähendusele?

Neile küsimustele püütakse vastuseid leida 3 suuna kaudu:
1. DISAIN JA VALITSEMINE. Innovatsioon viib meid tulevikku ja tulevik muudab meid innovatiivseks. Kuidas valitseda olukordi, mis esinevad tulevikus ja mida me pole kunagi varem kogenud? Kuidas arvestada ettenägematute sündmuste ja ebaselgusega? Kuidas mõista inimeste ja nende valitsuste vahelise suhte tulevikku?

2. DISAIN JA VASTUPANU. Meie maailm kasutab mitmeid mugavaid ja jätkusuutmatuid mudeleid – sotsiaalseid, ökoloogilisi, majanduslikke. Kuidas hetkeseisule ‘‘kinnas heita‘‘ ja mitte piirduda üksnes senise süsteemi lõhkumisega, vaid kujundada järgmine lahendus?

3. DISAIN JA RAHU. Luua maailm, kus saab elada tähendusrikka meelerahuga – see on disaini vanim eesmärk.

Rohkem info konverentsi kohta + esinejad

European Design Festival 2022 programm on avalikustatud ning piletite müük alanud.

Sel aastal toimub Euroopa Disainifestival (ED-Festival) 17.-19. juunil Tallinnas. 

Mainekas sündmus, kuhu kogunevad sajad disainerid tervest Euroopast ja kaugemaltki, toimub taas pärast kaheaastast pausi. Laiahaardeline programm on mõeldud kõigile loomeinimestele kui ka laiemale publikule. Kolmepäevane meeleolukas festivaliprogramm koosneb rahvusvahelisest disainikonverentsist „Beyond Design“, töötubadest, näitustest, disaini jalutuskäikudest ning vestlustest ja muidugi Euroopa Disainiauhinnad (ED-Awards) tseremooniast!

Selleaastast ED-Festivali programmi kureerib Eesti Disainikeskus. Programmiga saab tutvuda nii Eesti Disainikeskuse kui ka Euroopa Disainiauhinnad veebilehel.

Sel aastal esitati ED-Awards konkursile Eestist 50 tööd, mis on korraldajate sõnul Eesti rekord. ‘‘Kokku laekus ED-Awards 2022 konkursile üle 1 400 töö, 34 riigist – Liechtensteinist Saksamaani ja Islandilt Türgini. Võitjate teavitamine algab aprilli teises pooles kuid nende ametlik väljakuulutamine toimub 18. juunil kell 19.00 ED-Awards 2022 auhinnatseremoonial, mis toimub Tallinnas, Kultuurikatlas, ‘‘ ütles Euroopa Disainifestivali direktor Demetrios Fakinos.

Laiendatud info Disainikeskuse veebis 

ED-Festivali Programm