Rubriik: Doktorikool

3. juunil avaneb Jääaja Keskuses kunstnik Britta Benno ulmeline ruumiinstallatsioon “Polaarulm”. 

Benno isikunäitusel avaneb kui arktiline oaas, mille peategelasteks on jää ja maastik ning kunstnik mängib vormide ja joonega. Autori joonistuskeel laieneb näitusel mitmekihiliseks maastikuabstraktsiooniks.

Näitus täiendab Jääaja Keskuse nn tulevikukorrust, mis keskendub kliimamuutustele ja inimese tegevuse keskkonnamõjule.

Britta Benno on ise kirjeldanud oma näitust nii: “Jahedalt kumava värvipaletiga joonistused ja graafika uitavad jää plastilistes vormides, kujutise avatus annab ruumi mõtisklusteks ja unistusteks. Mäed ja maastikud on elusad, mäed on inuiti keel. Põhjapoolus kuulub unistustele ja olenditele, mis võbelevad kõigis maakihtides. Jää vormis meie rändrahnulise maa, mägede raskus on sirgeks triigitud maa peal rännates endiselt tajutav, lubadused on endiselt õhus.”

Jääaja Keskuse jaoks on sellel näitusel kaks tähendust: läbi kunstniku avaneb külmunud maastike ilu, aga samas on keskkonna mõistes oluline ka viidata sellele, et viimastel aastatel on hüppeliselt kiirenenud jääväljade sulamine. Maa on muutumas ja see on suur ohumärk.

Ehkki “Polaarulma” nime kandnud näitus on rännanud Viljandis ja Tallinnas, siis Jääaja Keskuse jaoks valmisid autoril ruumispetsiifilised uued tööd.

Kunstnik tänab animatsioonide teostajat, Ragnar Neljandit ning skulptuuri teostajat  Mait Eerikut.

Näitust täiendab Juhan Vihterpali heliinstallatsioon.

“Polaarulm” jääb avatuks kuni kuni 24. septembrini.

Britta Benno (s. 1984) on joonistus- ja graafikakunstnik. Teda huvitavad eri tehnikad ja materjalid ning nende kõrvutamisel ja kombineerimisel avanevad uued perspektiivid.

Benno on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia magistriõppe graafika erialal ning täiendanud end Viini Kunstiakadeemias. Hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes kunsti ja disaini erialal, loomepõhise uurimistöö teemaks on „Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ja graafikaväljal“.

Kunstnikulehekülg: www.brittabenno.com

Euroopa ülikoolide alliansi Transform4Europe nädala raames toimuval seminaril tutvustatakse EKAs läbi viidavaid uurimisprojekte, mis avavad loomingulistel praktikatel põhineva teadmusloome eripära.
Seminar on avatud kõigile huvilistele!
(Seminar toimub inglise keeles)

10.00 Opening words, Dr. Anu Allas, Vice-Rector of Research, Head of Doctoral School

10.15 “Semi-urban communities: a methodology for increasing the biodiversity of cities with landscape architecture solutions” – Karin Bachmann, PhD student of Architecture and Urban Planning programme

10.35 “The Reconstruction and Artistic Development of the Historical Relief Print Technique” – Dr. Jaana Päeva, Researcher at Design Faculty

10.55 “Understanding How Artistic Research Helps to Discover Innovative Roles in Hybrid Performances” – Taavet Jansen, PhD student of Art and Design programme

11.15 “Bedroom Sketches: Sleep Tracking and Surveillance Capitalism” – Tõnis Jürgens, PhD student of Art and Design programme

11.35-12.00 Q&A

Neljapäeval, 18. mail kell 16 avab kunstnik Maria Kapajeva oma näituse „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“ Rahvusarhiivis Tartus, tutvustades väljapanekut inglise keeles.

Kaheksa aastat tagasi püüdsid Maria Kapajeva pilku internetimüügis mõned vanad fotod. „See oli minu jaoks küllalt juhuslik ost. Ameerika vahendaja, kes seda vanade fotode müügiga tegelevat rahvusvahelist veebipoodi pidas, oli nõus kokku panema „kollektsiooni“ fotodest, mis tema meelest võiksid pärineda Eestist. Sedakaudu jõudis minu kätte 105 ühikut „üksikuid fotosid ja muud tühja-tähja“, nagu vahendaja seda kollektsiooni ise kirjeldas. Oma kaaskirjas väljendas ta rõõmu selle üle, et fotod jõuavad n-ö tagasi koju. Mul ei olnud fotode ega nende USAsse sattumise kohta mingit lähemat infot. Aastal 2021, kui ma hakkasin näituseks valmistuma, üritasin vahendajaga uuesti suhelda, aga selgus, et ta oli nädal varem ootamatult surnud. Kahjuks olin lasknud mööda kaheksa aastat ilma temalt lisaküsimusi küsimata ja nüüd pole see enam võimalik. Küll aga loodan mõningatele oma küsimustele vastuseid saada näitusel – ja seda publiku abiga.“

Ka arhiivikogudes on endiselt palju ülesvõtteid, millel kujutatud isikut või isikuid ei ole suudetud tuvastada. Saame loota uutele tehnoloogiatele, mis tuvastamise inimeste eest ära teevad, ja, nagu Kapajeva, arhiivikasutajatele, kes arhiivile oma teadmisi jagavad. Näituse loomisel on Kapajeva teinud mahuka uurimistöö, kasutades eri isikuloolisi arhiiviallikaid ning neile lisaks Rahvusarhiivi näotuvastustarkvara Ilmet.

Selle näitusega teeb kunstnik katse näidata uurimisprotsessi installatsioonina. Kapajeva eksperimenteerib viisidega, kuidas avada argifotograafia pärandit, mida on sageli alahinnatud, alauuritud või marginaliseeritud. Muu hulgas tutvustab kunstnik lugusid inimestest, fotograafidest ja nende assistentidest, kes on sageli jäänud nähtamatuks või kelle mainimist on peetud ebaoluliseks. Ajal, mil arhiivid, aga veel rohkem riigi- ja militaarasutused ning rahvusvahelised korporatsioonid arendavad järjest ulatuslikumalt näotuvastustarkvara, demonstreerib Kapajeva projekt n-ö aeglase äratundmise väärtusi.

Fotograafide ja fotodele jäädvustatud inimeste järkjärguline identifitseerimine avab uusi perspektiive Eesti (mikro)ajaloole. Pöörates tähelepanu fotodel kujutatud inimeste nägudele, nende inimeste lugudele või unustatud faktidele, millest pildid jutustavad, näitab Kapajeva üles lugupidamist iga isiku ja iga individuaalse loo vastu meie ajaloos.

Maria Kapajeva kutsub kõiki külastajaid andma oma panust installatsiooni kui kestvasse uurimisprotsessi. Näitusele tulles vaata fotosid lähedalt. Kui sa tunned kellegi ära või soovid lisada muid kommentaare, siis kirjuta kollasele paberile, mida tead või jagada soovid, ning kinnita paber teibiga seinale.

Näituse tellis Kumu kunstimuuseum püsinäituse „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ (kuraatorid Linda Kaljundi ja Kadi Polli) projektiruumi. Rahvusarhiivi peahoones Tartus, Nooruse 3, on väljapanek avatud 18. maist 25. augustini tööpäeviti kell 9–19, alates 26. juunist kell 9–17. Näitusega saab tutvuda tasuta, kõik huvilised on oodatud!

Näituse kujundus: Karolin Kull
Näituse kujunduse kontseptsioon: Laura Linsi / LLRRLLRR
Näituse koordinaator: Liisi Pabstel
Näituse tehnikud: Ojari Lüüs, Peeter Reppo
Näituse graafilise disaini kontseptsioon: Maria Muuk
Näituse plakat: Einike Leppik
Kunstniku uurimisassistent: Ketlin Käpp
Konsultandid: Linda Kaljundi, Annika Toots, Karmen-Eliise Kiidron, Mirja Ots
Täname: Linda Kaljundi, Kadi Polli, Liisa Kaljula, Merilis Roosalu (Tallinna Linnamuuseum – Fotomuuseum), Mari Škerin, Stella Mõttus, Aado Luik, Janeli Suits, Piret Karro, Lembi Anepaio, Tiia Haug, Siim Asmer, Aljona Kapajeva ja perekond Sokk, Jaan Joonas, Mari Jänes, Tiina ja Kristiina Aarna

Matthias Sildniku näitus „Ülesküntud uudismaa“ Vabaduse galeriis.

28.04.–25.05.2023

Matthias Sildnik (1987) on Eesti Kunstiakadeemia doktorant ja Vabaduse galerii näitus on üks doktorikraadi kaitsmise väljapanekutest.

Sildnik kutsub näitusel „Ülesküntud uudismaa“  uurima võrgustikke kui vallutamist ootavaid infotöötlusmaastikke; paiku, kus intensiivsed andmevood deformeerivad maastikku, kus nad levivad.

Galerii esimese ruumi seinal eksponeeritud seerias on kujutatud aju moodustavate neuronite keerulist võrgustikku. Teosed mõjuvad elusatena, täis energiat, luues dünaamilise ja kaasahaarava keskkonna, kus on tõstetud esile aju kohanemis- ja reageerimisvõime uutele kogemustele, teadmiste omandamisele ja keskkonnastiimulitele.

Aju neuroplastilisus muudab selle dünaamiliseks ning uute andmetele ja stiimulitele reageerimisel ennast ümberkorraldamise võimeliseks (nagu võrgustikud ja turud). Neuroplastilisuse kaks peamist tüüpi on funktsionaalne (aju võime liigutada funktsioone kahjustatud ajupiirkonnast kahjustamata piirkondadesse) ja struktuurne plastilisus (aju võime muuta oma füüsilist struktuuri õppimise tulemusena).

Näituse kese on tagumises ruumis eksponeeritud kaks vasest binaarset puud, mis moodustavad sondilaadse struktuuri, mis sarnaneb ebaõnnestunud katsele katusele antenn paigaldada.

Binaarne puu on andmetöötluse juures tavaline andmete struktuur. Kunstnik on kasutanud okste puhul 45-kraadiseid nurki, mida graafilises disainis kasutatakse metroojaamade ühenduste visualiseerimiseks. Vasetraatide kasutamine tuletab meelde telegraafi, midagi, mis assotsieerub bolševike revolutsiooniga, kus Lenin keskendus telegraafiliinide, postiteenuste ja rongijaamade üle kontrolli saavutamisele. Ühiskond, nagu inimajugi ehitab pidevalt närvirakkude ühendusi ja radasid, et reageerida uutele kogemustele ja stiimulitele.

Nii on Sildnik kombineerinud andmetöötluse kontseptsioone ja ajaloolisi referentse, et ühendada aju võrgustik närvirakkude edasikandmise võrgustikega, et ühendada inimesi ja ideid üle suurte vahemaade, küsides sealjuures, kuidas areneb meie suhe tehnoloogiaga, et mõistaksime ennast. Metafoorid, mis imbuvad läbi meie arusaamise võrgustikest, neuronitest, tsiviilinfrastruktuuridest ja turgudest – ka mõttest – võivad tähistada uudismaad või samavõrd ka oma kuju muutvaid andmed.

Kunstnik Britta Benno ulmeline maastikuabstraktsioon “Polaarulm” rändab enne rahvusvahelist jääkarupäeva Viljandist Tallinna loomaaia polaariumisse. Esmakordselt tutvustatakse kaasegset kunsti polaariumi asukatele jääkarudele, kelle vaatevälja seatakse näituselt kaks suuremõõtmelist teost.

Näituse avamine on loomaaia jääkarumajas reedel, 17. veebruaril kell 16.00. 

Rahvusvahelist jääkarupäeva tähistab loomaaed koos Eesti Polaarklubiga 25. veebruaril. Kavasse mahuvad vaatemänguline jääkarude söötmine, Tiit ja Maris Pruuli emotsionaalsed lood kohtumistest jääkarudega ning Tiit Marani mõtisklus jääkarude tuleviku üle looduses.

Britta Benno isikunäituse peategelaseks on abstraheeritud maastik, jääkihid ja maakihid on joonistustel elu- ning värviküllased. Jahedalt kumava värvipaletiga joonistused ja graafika uitavad jää plastilistes vormides, kujutise avatus annab ruumi mõtisklusteks ja unistusteks. Mäed ja maastikud on elusad, mäed on inuiti keel. Põhjapoolus kuulub unistustele, olenditele ja mineraalidele, mis võbelevad kõigis maakihtides. Jää vormis meie rändrahnulise maa, mägede raskus on sirgeks triigitud maa peal rännates endiselt tajutav, lubadused on endiselt õhus. Laulvalt voolav jää ja Maa on ebakindlad muutumise vormid, mis oma pidevas saamises ei püsi kunagi paigal. Maastik muutub abstraktseks kujundiks, muutub hingavaks olendiks.

Benno joonistuskeel laieneb näituseruumis kõikehõlmavasse ruumiinstallatsiooni.

Näitus jääb Tallinna loomaaia polaariumis avatuks kuni 5. märtsini.

Britta Benno (s 1984) on Tallinnas elav ning töötav joonistus- ja graafikakunstnik. Teda huvitavad eri tehnikad ja materjalid ning nende kõrvutamisel ja kombineerimisel avanevad uued perspektiivid.

Benno on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalureuse- ja magistriõppe graafika erialal ning täiendanud end Viini Kunstiakadeemias. 2018. aastast jätkab ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes kunsti ja disaini erialal, loomepõhise uurimistöö teemaks on „Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ja graafikaväljal“. 

Kunstnikulehekülg: www.brittabenno.com  

3. veebruaril algusega kell 18 toimub tänavuse konkursi „Teadus 3 minutiga“ finaal-gala, kus 15 noorteadlasest finalisti seast valitakse viis parimat. Eesti Kunstiakadeemiat esindavad kokursil kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute doktorant Liza Sedler ja muinsuskaitse ja konserveerimise eriala doktorant Maria Hansar.

Liza Sedler pälvis 8. novembril toimunud EKA eelvoorus koha finaalis loenguga „Koduköögi disain ideoloogiate võitlusväljana“. Liza uurib, kuidas disainiajaloo teadvustamine võib mõjutada tänapäeva disaini arengut, rutiinseid tarbimisotsuseid ja elustiili. Loe tema tööd tutvustavat populaarteaduslikku artiklit Novaatorist.

Teise EKA finalistina loenguga “Unes nähtud Narva” täna Teaduste Akadeemias üles astuv Maria Hansar huvitub teaduse ja kunsti piirialal sündivast uuest teadmisest. Maria keskendub oma uurimistöös materiaalse kultuuripärandi kujundlikule ja poeetilisele tõlgendamisele ning auditooriumi taju teisendamisele digitehnoloogiate kaudu. Loe Maria tööd tutvustavat populaarteaduslikku artiklit Novaatorist.

Piduliku sündmuse otseülekannet saavad kõik huvilised jälgida Teaduste Akadeemia kodulehel, Facebooki lehel, Youtube’i kanalis või Novaatori portaalis.

Finaalis osalevad doktorandid ja noorteadlased esindavad lisaks Eesti kunstiakadeemiale Tallinna ülikooli, Eesti keele instituuti, Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli, Eesti muusika- ja teatriakadeemiat ja tervise arengu instituuti.

Sel aastal kuuluvad konkursi žüriisse: teaduste akadeemia president Tarmo Soomere, riigikogu liige Yoko Alender, teatrijuht ja lavastaja Peeter Jalakas, ajakirjanik Tuuli Jõesaar, ettevõtja Kristel Kruustük ning kirjanik Karl Martin Sinijärv. Õhtut juhib teleajakirjanik Margus Saar.

Galaõhtu kava ja finalistide tutvustused.

Loe lähemalt siit.

Kuidas sünnivad kunstiväljaanded ja oma kuvandit loovad/hoiavad? Kes neid teevad? Milline on nende (oodatud) publik? Kuidas autorite valik ja visuaalne identiteet kujunevad? EKA seekordne teaduskohvik arutab nende küsimuste üle KUNST.EE, Sirbi ja A Shade Colderi näitel – vestlusringis osalevad Kaarin Kivirähk, Andreas Trossek, Reet Varblane. Modereerib Kristina Jõekalda.

28. septembril kell 14.00-17.00 toimub EKA uurimisgrantide infoseminar EKA sööklaaugus.
Välja kuulutatakse 2023. aastal algavate EKA grantide taotlusvoor, tutvustatakse uue vooru tingimusi ja seniste grantide tulemusi.

Ajakava
14.00-14.15 Sissejuhatus – teadusprorektor Anu Allas
14.15-14.30 Eve Kask – “Käsmu inimesed ja majad”
14.30-14.45 Raivo Kelomees – “Tähendus- ja kogemusloome digitaalses kunstis ja mängudes”
14.45-15.00 Renee Puusepp – “Muutmoodulmaja: modulaarse puidust kortermaja arhitektuurse kontseptsiooni arendamine ja prototüüpimine”
15.00-15.15 Krista Kodres – “Stiil ja tähendus. Eesti kunstiteaduse distsiplinaarsed teisenemised”
15.15-15.30 Kohvipaus
15.30-15.45 Liina Keevallik – “Kujundliku mõtte labor”
15.45-16.00 Kristi Kuusk, Nesli Hazal Oktay – “Sensoorne disain”
16.00-16.15 Ruth-Helene Melioranski, Maarja Mõtus, Eva Liisa Kubinyi – “Patsiendi võimestamine ja terviklik raviteekond Eesti tervisesüsteemis ortopeedia ja vähi sõeluuringu näitel”
16.15-17.00 EKA grandi taotlemise tingimused ja küsimuste voor – Anu Allas, Pille Epner

EKA UURIMISGRANDI eesmärk on akadeemiale oluliste uurimisteemade ja -rühmade arendamine ja loomine, teadmussiirde suurendamine ning teadus- ja arendustegevuse konkurentsivõime tõstmine. Uurimisgrandi pikkus on kuni 24 kuud.

Välja antakse kolm uurimisgranti:
1) teadustööle suunatud TEADUSGRANT summas kuni 35 000 eurot aastas;
2) loomepõhisele uurimistööle suunatud LOOVUURIMUSLIK GRANT summas kuni 35 000 eurot aastas (rühmagrant) või kuni 18 000 eurot aastas (individuaalgrant);
3) koostöös avaliku, era- või mittetulundussektori organisatsiooniga läbi viidavale rakenduslikule projektile suunatud ARENDUSGRANT summas kuni 35 000 eurot aastas.

Teadus- ja arendusgrant on reeglina rühmagrandid, loovuurimusgrant võib olla nii individuaal- kui ka rühmagrant.

Uurimisgrantide taotlemise ja hindamise tingimused on kirjeldatud EKA teadusfondi põhimääruses: https://www.artun.ee/teadus-ja-arendus/teadus/teadustegevus/.
Taotlemine toimub akadeemia elektroonilise dokumendihaldussüsteemi (WebDesktop/WD) kaudu.
Taotluste tähtaeg on 14. november 2022.

Uurimisgrandi taotlusi hindab 5-liikmeline komisjon, kuhu kuulub kolm liiget EKA akadeemilise personali hulgast ning kaks välisliiget. Tulemused kuulutatakse välja detsembris 2022.

7. septembril 2022. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala ekstern Roemer van Toorn doktoritööd „Making Architecture Politically. From Fresh Conservatism to Aesthetics as a Form of Politics“.

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 15.00 Põhja pst 7, ruumis A501.
Ülekannet kaitsmisest on võimalik jälgida tv.artun.ee.
Kaitsmine toimub inglise keeles.

Eelretsensendid on prof Panu Lehtovuori (Tampere Tehnikaülikool) ja prof Arie Graafland (Delfti Tehnikaülikool).
Oponent on prof Arie Graafland.

Doktoritöö kaitsmiskomisjoni liikmed on dr Jüri Soolep, dr Anu Allas, dr Renee Puusepp, prof Maros Krivy, prof Andres Kurg, prof Klaske Havik, prof Claus Peder Pedersen.

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia repositooriumis.

Making Architecture Politically opens with an analysis of the current conjecture of Neoliberalism through the concept of the Society of the And, opposing an understanding of our condition through modes of Eitherorism. It is a voyage, travelling along the many interdependencies of the revolutionary conservatisms of Fresh Conservatism and Progressive Neoliberalism today — parallel to the arrival of a new phase of global modernisation with a special and elaborated focus on the role of contemporary architecture in Dutch society from the 1990s — while its second chapter moves beyond Fresh Conservatism; towards a possible third of emancipation in architecture with its plea for an Aesthetics as a Form of Politics towards a cosmopolitical outlook.

Chapter one, entitled Fresh Conservatism critically addresses how the much-celebrated Superdutch movement in architecture paved the way of an upcoming Neoliberal phase of capitalism. The problem for many was not to make political architecture, on the contrary, its innovative practices — without being too conscious about the political — affirmed what later was called the post-political. With Aesthetics as a Form of Politics of chapter two, exemplary alternative horizons of possibility are being discerned; ones that make architecture politically through their aesthetic regime. It has everything to do with how freedom can be created with constraints, how one can dance with enmeshment, can move beyond limiting adversary, and dare to create lives of sustained optimal wellbeing and joy through the redistribution of the sensible. By grappling with making architecture politically, finding it wanting through critical analysis, observing the exemplary and often a-political role contemporary Dutch architecture played in the 90s and onward, it turns out the problem is not to make political architecture — all architecture is political — but how to make architecture politically.

Making architecture politically is about the creation of running room; a sense of polity — an aesthetic regime redistributing the sensible — that allows for a multiplication of connections and disconnections that reframe the relations between people, the world they live in, and the way they are supposed to act and behave. Such a field of possibility concerns a multiplicity of folds and gaps in the fabric of the common experience of the human and non-human that change the cartography of the perceptible, the imaginative and the feasible. As such, it allows for new modes of political construction of common objects and emancipatory possibilities of collective and private enunciation. Instead of slipping into paternalism or control, the idea of such a radical openness is characterized by indeterminacy, nuance, incommensurability, dissensus and the multitude of encounters it could generate. It is about a becoming that breaks open the conventional way space is experienced, thought and distributed, one that displaces the binary dialectics of colonizer and colonized, the one against the other by introducing a third (And) that belongs to both the one and the other while opening alternative horizons.

Kumu II projektiruumis Maria Kapajeva “Üksikud fotod ja muu tühi-tähi”
16.06.2022 – 01.12.2022

Selle näitusega teeb kunstnik Maria Kapajeva katse näidata uurimisprotsessi installatsioonina. Mida saab teha ühe juhusliku fotode kollektsiooniga? Kaheksa aastat tagasi püüdsid Maria Kapajeva pilku mõned vanad fotod internetimüügis.

See oli minu jaoks küllalt juhuslik ost. Ameerika vahendaja, kes seda vanade fotode müügiga tegelevat rahvusvahelist veebipoodi pidas, oli nõus panema kokku „kollektsiooni“ fotodest, mis tema meelest võiksid pärineda Eestist. Sedakaudu jõudis minu kätte 105 ühikut „üksikuid fotosid ja muud tühja-tähja“, nagu vahendaja seda kollektsiooni ise kirjeldas. Oma kaaskirjas väljendas ta ka rõõmu selle üle, et fotod jõuavad n-ö tagasi koju.

“Mul ei olnud fotode ega nende USAsse sattumise kohta mingit lähemat infot.”

Aastal 2021, kui ma hakkasin näituseks valmistuma, üritasin ma vahendajaga uuesti suhelda, aga selgus, et ta oli nädal varem ootamatult surnud. Kahjuks olin lasknud mööda kaheksa aastat ilma temalt lisaküsimusi küsimata ja nüüd pole see enam võimalik. Küll aga loodan ma mõningatele oma küsimustele vastust saada näitusel – ja seda publiku abiga.

Kapajeva eksperimenteerib viisidega, kuidas avada argifotograafia alahinnatud, alauuritud ja marginaliseeritud pärandit. Ajal, mil ajalooarhiivid, aga veel rohkem riigi- ja militaarasutused ning rahvusvahelised korporatsioonid arendavad järjest ulatuslikumalt näotuvastuse tarkvara, demonstreerib Kapajeva projekt n-ö aeglase äratundmise väärtusi. Võttes aega kollektsiooni uurimiseks loovuurimuslike meetoditega, teeb Kapajeva selle ühtaegu osaks iseenda kojunaasmisest, sest temagi on elanud aastaid kodust eemal nagu fotod, mida ta käsitleb.

Fotograafide ja kujutatud inimeste järkjärguline identifitseerimine avab uusi perspektiive Eesti (mikro)ajaloole, suhestudes ühtlasi Kumu kunstimuuseumi püsiekspositsiooniga „Identiteedimaastikud“. Pöörates tähelepanu fotodel kujutatud inimeste nägudele, nende lugudele või teistele unustatud faktidele, millest pildid jutustavad, näitab Kapajeva üles lugupidamist iga isiku ja iga individuaalse loo vastu meie ajaloos.

Kapajeva kutsub kõiki andma oma panust installatsiooni kui kestvasse uurimisprotsessi. Vaata fotosid lähedalt ja kui sa tunned kellegi ära, siis kirjuta üles tema nimi või lugu, märgi paberile ka foto number ja kinnita see seinale.

Näituse kujundus: LLRRLLRR – Laura Linsi, Karolin Kull
Graafiline disain: Maria Muuk
Näituse koordinaator: Magdaleena Maasik
Näituse tehnik: Andres Amos
Kunstniku uurimisassistent: Ketlin Käpp
Konsultandid: Linda Kaljundi, Annika Toots, Karmen-Eliise Kiidron

Täname: Liisa Kaljula, Merilis Roosalu (Tallinna Linnamuuseum – Fotomuuseum), Aado Luik, Janeli Suits, Piret Karro, Lembi Anepaio, Aljona Kapajeva ja perekond Sokk