Rubriik: Doktorikool

Laupäeval, 3. aprillil 2021, kell 10.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorandi Sirja-Liisa Eelma doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva videojutustuse „Postkaart viies pildis” ja maaliseeria „Kirjutada oma / sinu nime” (näitusel „Korduvad mustrid“) eelretsenseerimine.

Mõlemad väljapanekud on seotud maaliseeria „Kirjutada oma / sinu nime” loomise protsessiga. Tegemist on doktoritöö „Tühjuse paradoks. Maalipraktika, (näituse)ruumist ümbritseva oleku muutmiseni” esimese eelretsenseeritava projektiga.

Doktoritöö juhendaja on dr Alari Allik
Eelretsensendid on dr Elnara Taidre ja Tõnis Saadoja

Eelretsenseerimine toimub veebis. Osalemiseks palume registreeruda: irene.hutsi@artun.ee

_______________________________________

Sirja-Liisa Eelma „Postkaart viies pildis”
Hop galerii, Tallinn
18.12.2020–02.02.2021

Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa „Korduvad mustrid“
Kunstihoone galerii, Tallinn
29.01–04.04.2021

EKA doktorikooli konverents toimub 15. aprillil 2021.

Konverentsi esinejad, diskussandid ja moderaatorid osalevad ZOOM’i keskkonna kaudu. Ülejäänud publik on oodatud konverentsi jälgima EKA TV-s https://tv.artun.ee/eka.

Vaatajatel on võimalik esitada küsimusi EKA TV ülekande akna all avaneva lingi kaudu.

Konverentsile registreerumine on avatud kuni 13.04.2021.

Konverentsi toetab Euroopa Regionaalarengu Fond.

AJAKAVA

10:00 kogunemine Zoomi ja EKA TV keskkondades
10:05 konverentsipäeva tervitussõnad: teadusprorektor dr Anu Allas
10:20 külalisprofessori avasõnad: dr Danielle Wilde
10:30 peaesinejate ettekanne:
dr Lina Michelkevičė, kaasprofessor dr Vytautas Michelkevičius (Vilniuse Kunstiakadeemia) “Atlas of Diagrammatic Imagination: How Can Maps Transfer Knowledge in Artistic Research”. Moderaator dr Anu Allas

11:30 kohvipaus

Kunst ja disain
Moderaator dr Liina Unt

11:40 Britta Benno “Thinking in Layers, Worlding in Layers. Posthuman Landscapes in Extended Drawings and Prints” (juhendaja dr Elnara Taidre). Diskussant Ulvi Haagensen

12:15 Ulvi Haagensen “An Unravelling Line: A Story of Cleaning” (juhendajad dr Liina Unt, Jan Guy). Diskussant Britta Benno

12:50 lõunapaus

Muinsuskaitse ja konserveerimine
Moderaator dr Anneli Randla

13:30 Maria Hansar “How Do We Make New Knowledge in the Conservation and Cultural Heritage Domain?” (juhendaja prof Hilkka Hiiop). Diskussant Nina Stener Jørgensen

14:05 Triin Talk “The Changes in the Community and Functionality of Tallinn Old Town” (juhendaja dr Lilian Hansar, Claudio Milano). Diskussant Mattias Malk

14:40 sirutuspaus

Arhitektuur ja linnaplaneerimine
Moderaator dr Jüri Soolep

14:50 Mattias Malk “The Urban Fabric, Rail Infrastructure and Fit – A Rail Baltic Case Study From Tallinn” (juhendaja prof Maroš Krivý). Diskussant Triin Talk

15:25 Nina Stener Jørgensen “The Power of the Tower: Nicolas Schöffer’s Tour Lumière Cybernetique for La Défense 1962–1973” (juhendaja prof Maroš Krivý). Diskussant Maria Hansar

16:00 kokkuvõttev arutelu:

teadusprorektor dr Anu Allas, külalisprofessor dr Danielle Wilde, dr Liina Unt, prof Krista Kodres, dr Anneli Randla, dr Jüri Soolep

16:45 paus

Õhtune programm:

17:30 Britta Benno teadusfilm “Ruinenlust Lasnamäel: ettekanded kunstnik-uurijale”

Lisainfo:
Sirja-Liisa Eelma
sirja-liisa.eelma@artun.ee

Situated Writing as Theory and Method – Or Why Don’t You Write a Novella Instead of an Article?

Lecturer: Prof Mona Livholts

22-23 April 10.00-15.00

Registration for PhD students HERE:
Registration is open until March 15.

How can we create spaces for writing and language in the academic world that are inclusive to diverse ways of knowing and life forms, textually, materially and visually? This seminar invites you as participants to engage in thinking, conversations and practices of writing as art-based practice in dialogue with your own research projects. It is inspired by the ideas and practices from my book Situated writing as theory and method. The untimely academic novella (Routledge 2019), where I theorise writing as a situated practice that are embodied and spatially located across spaces, institutions, and landscapes. The methodological tool is the writing of untimely academic novellas, composed by literary fiction and creative narrative life writing genres such as diaries and letters, memory work, poetic writing, and photography.

The seminar is designed to inspire your own novella writing. It begins with an introductory lecture where I talk about the departures of situated writing and diffraction as a key conceptualisation for multiple forms of writing, with exemplars from the untimely academic novellas “The Professor’s Chair”, “The Snow Angel” and “Writing Water”. It continues with hands-on writing practices and small and large group conversations based on selected reading and individual preparations (see separate document).

Mona Livholts [pronouns: hon/hän/she] is Swedish Language Professor of Social Work in the Department of Social Sciences, University of Helsinki; founder and leader of The Network for Reflexive Academic Writing Methodologies (RAW) 2008–2017. Research focuses on creative writing and art-based methods, in particular auto/biographical and narrative life writing genres such as diaries and letters, memory work, poetry, and photography. Research themes include media narratives on rape, gender, space, and communication, social art and glocal- and post-anthropocentric social work.

Selected publications: Situated Writing as Theory and Method. The Untimely Academic Novella (Routledge 2019), Discourse and Narrative Methods: Theoretical Departures, Analytical Strategies and Situated Writing (Sage with Tamboukou 2015), Emergent Writing Methodologies in Feminist Studies (Routledge, 2012).

Blogposts on writing: https://bsapgforum.com/2019/10/07/situated-writing-as-theory-and-method-or-why-dont-you-write-a-novella-instead-of-an-article-dr-mona-livholts/

http://www.urbariablog.fi/tracing-urban-exhaustion-through-slow-writing/

This event is organised by the Graduate School of Culture Studies and Arts, supported by the ASTRA project of the Estonian Academy of Arts – EKA LOOVKÄRG (European Union, European Regional Development Fund)

Esmaspäeval, 14. detsembril 2020. a kell 16.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorandi Britta Benno doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva teise isikunäituse „Ruinenlust Lasnamäel” eelretsenseerimine Hobusepea galeriis (ja Zoomis).

Palume huvilistel liituda Zoomi kaudu. Zoomi link SIIN

Näitus on avatud 25.11 – 14.12.2020

Doktoritöö juhendaja: dr Elnara Taidre
Näituse eel-retsensendid: dr Elo-Hanna Seljamaa ja Andreas Trossek

Lõunaunest ärgates oli ta moondunud hiiglaslikuks seni tundmatuks tuleviku dinosauruseks. Udu taga oli aimata kuppelmaastikule pillutud vettinuid majakobakaid. Need olid juhuse tahtel hästi säilinud paneelmajade varemed paigas, mida kutsuti kord Lasnamäeks.

Aknaid-uksi risttahukatel polnud, tühjade avade taga irvitas pimedus hambutut naeratust. Ometi polnud aknaaukude taga tühjus – uus elu oli kolinud sisse Lasnamäele. Seal elasid temasugused elukad – suured, imelised loomad, kelle esivanemad pärinesid kaugest antropotseenist.

„Ruinenlust Lasnamäel“ on ulmeline tulevikuvaade inimesejärgsele linnamaastikule, kus džungel ja mägimaastik ühes tulevikuolenditega on üle võtnud magalarajooni varemed. Nauding varemete vaatamisest, Ruinenlust, on projitseeritud raske tähenduste koorma minetanud Lasnamäe linnaosale, millele vihjavad majamudelid nukuanimatsioonis ja joonistused ofortidel, justkui leiud iidsest tsivilisatsioonist.

Tehniliselt aeganõudvad ja vanaaegsed kunstid, trükigraafika ning stereoskoopiline ümarnukufilm ühes klavessiinimuusikaga moodustavad installatiivse lavastuse. Mure keskkonna düstoopilise seisukorra pärast ajendab kujutlema inimesejärgset tulevikku. Kunstide hübriid ja kihiliselt kombineerimine saab kujutlemise/kujutamise tööriistaks.

Hobusepea galerii näitus on ühtlasi Britta Benno Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppe teine eelretsenseeritud loominguline väljund. Benno kunstniku-uurimus tegeleb ulmelise maastiku kujutamisega laiendatud joonistus- ja trükikunsti väljal.

Britta Benno (1984) on Tallinnas elav ja töötav joonistus- ja graafikakunstnik. Teda huvitavad erinevad hübriidtehnikad ja materjalid ning nende kõrvutamisel ja laiendamisel avanevad uued perspektiivid. Benno viimaste aastate näitused toimivad seriaalselt, kujutades inimesejärgseid linnamaastikke. Kontseptuaalsed võtmesõnad on mälu, võim ja tähenduste kaduvus (varemed), kujutlemine (worlding), graafiku mõttetööriistad (kihiliselt mõtlemine) ning posthumanistlikud filosoofia suunad.

Benno viimane, residentuuris valminud teostega hüpiknäitus „Saamisest maa(stiku)ks“ (Of Becoming a Shape of a Land(Scape)) oli avatud mõned päevad Outvert galeriis, Islandil. Tallinnas eksponeerus näituseprojekt ühes kunstnik Heather Beardsleyˈga „Oli mul kord …“ projektiruumis Kraam 2019. aasta sügisel ning olulisim isiknäitus „Düstoopiline Tallinn“ oli avatud Kunstihoone galeriis 2019. aasta suvel.

Aitäh: Ragnar Neljandi (operaator, animaator, järeltöö), Heigo Eeriksoo (nukumeister), Mait Eerik (dekoratsioonimeister)
Näituseteoste valmimist toetab Eesti Kultuurkapital ja Nukufilm OÜ.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

22. detsembril 2020. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktorant Siim Tuksam doktoritööd „Modulated Modularity – from mass customisation to custom mass production“ („Moduleeritud modulaarsus – masskohandamisest kohandatud masstootmiseni“).
Avalik kaitsmine toimub algusega kell 13.00 EET (UTC +2)
Huvilistel palume jälgida otseülekannet veebis: https://tv.artun.ee/doktoritoodekaitsmised
Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendajad: dr Renee Puusepp (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Antoine Picon (Harvard University)
Eelretsensendid: Andrew Witt (Harvard University) ja dr John Harding (University of Reading)
Oponent: Andrew Witt

Ehitussektori digitaliseerimine on täies hoos. Taristu hoonete raaljuhitud tootmiseks on tööstuses juba kohal, kuid masskohandamine erikujuliste detailide abil, nagu seda kujutas ette digitaalse arhitektuuri avangard 1990. aastatel, ei ole ennast endiselt tõestanud. Näib, et arhitektuur on sunnitud pigem kohanema tööstusega kui vastupidi. Kuidas on võimalik säilitada arhitektuuri autonoomia, seistes silmitsi ulatusliku standardiseerimise, automatiseerimise ja tehisintellektiga?

Digitaalne arhitektuur kui kriitiline diskursus on suuresti üles ehitatud Gilles Deleuze’i voltimise ideele, mis kirjeldab mateeria kujunemist pideva, intensiivsuspõhise protsessina. Arhitektuuris väljendub voltimine topoloogia ja tektoonika kombineerimises, kus tervik koosneb sujuvalt moonduvatest adaptiivsetest detailidest. Käesolev väitekiri seab kahtluse alla sellise sujuva kohanemise produktiivsuse. Töös välja pakutud modulatsiooni tuleks mõista pigem aktiivse sekkumise kui vastupanuta optimeerimisena ehk valitseva ideoloogia õõnestamisena seestpoolt – suhtudes süsteemi tõsisemalt kui süsteem ise, parafraseerides Slavoj Žižekit.

Ajaloolisest perspektiivist on vaatluse all modulaarse arhitektuuri kujunemine: 19. sajandi alguse arhitektuuriprofessor Jean-Nicolas-Louis Durand ja tema analüütiline meetod ning 20. sajandi keskpaiga süsteemiteooriast inspireeritud moodulstruktuurid, millest joonistub välja arhitektuuri digiteerimise lugu. Modulaarsuse sissetoomine digitaalsesse arhitektuuri tekitab sisemise pinge, mis seab aine kujunemisele piirangud. 1960. aastatel uuris saksa arhitekt Eckhard Schulze-Fielitz seda tüüpi esilekerkivaid moodustisi ruumistruktuuri termini kaudu, mida ta nimetas modulatsioonivõimeliseks makromaterjaliks. Tingivate asjaolude moduleerimisel ruumistruktuuri mudeliks luuakse kujundusruum, mis piirab kujunemist – mitte šabloon, vaid esilekerkiv ruumistruktuur.

Need sisemised pinged avalduvad makromaterjali formaalsetes omadustes ruumistruktuuri  väljendusena. Selle väljenduse kaudu on töös vaatluse all modulatsiooni kommunikatiivne ja poliitiline mõõde, mis viitab projektide ornamentaalsele kvaliteedile ja selle kaudu eristab neid pelgalt ehitusest.

See uurimus on samaaegselt tulevikku vaatav ja reflektiivne – eksperimentaalne disainiuurimus, mis muundub nii praktikapõhiseks kui teoreetiliseks uurimuseks. Mimeetilistel algoritmidel ja adaptiivsel tektoonikal põhinevate projektide katsetamisest Eesti puitmajatööstuses on välja kasvanud eelratsionaliseeritud disainimeetod – moduleeritud modulaarsus –, mis võimaldab luua variatsiooni standardsetest elementidest.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: dr Jüri Soolep, dr Anu Allas, prof Klaske Havik, prof Panu Lehtovuori, dr Suzie Attiwill, prof Toomas Tammis

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli kodulehel

21. detsembril 2020. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktorant Sille Pihlak doktoritööd „Prototyping Protocols, Protocolling Prototypes: A Methodological Development of Somatic Modularity for Algorithmic Timber Architecture in Estonian Context“ („Prototüüpides protokolle, protokollides prototüüpe: Somaatilise modulaarsuse meetodi kujunemine puitarhitektuuris“).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 10.00 EET (UTC +2). 

Huvilistel palume jälgida otseülekannet veebis: https://tv.artun.ee/doktoritoodekaitsmised

Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendajad: dr Jüri Kermik (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Roland Snooks (RMIT University)
Eelretsensendid: prof Michael U. Hensel (Vienna University of Technology) ja dr Jan van Schaik (RMIT University)
Oponendid: prof Michael U. Hensel ja dr Jan van Schaik

Somaatiline modulaarsus on kontseptuaalne mudel, mis võimaldab integreerida “protokolli” ja “prototüübi” ühte süsteemi, luues meetodi heterogeense paindliku ruumi ja tektoonika kujundamiseks. Käsitledes digitaalse arhitektuuri arengut ja tektoonilisi muutusi, vaatlen oma praktikapõhises doktoritöös tööprotsesside ranget seost arhitektuuripraksise loomingulise väljundiga – prototüübiga. Uurimus kaardistab arhitekti töös rakendatavate  eeskirjade (protokollide) ja nendest põlvnevate  tüüplahenduste (prototüüpide) vahelist mõjusat sidet, kaardistades sealjuures jätkusuutliku disaini lõimumist ehitustööstusega, hoone tootmiseahela automatiseeritust ning detaili ja üldvormi vahelisi seoseid. Eesmärgiga mõista arhitektuuri üksikosade olulisust, eristan oma loomingus erilahenduslikke, standardiseeritud ja modulaarseid juhtumiuuringuid, mis põhinevad tüki tüpoloogia ja terviku suhtel.

Ligi 90 aastat on Eesti ehitusmaastik olnud vaid vähesel määral jätkusuutlik ning automatiseeritud. Hiljutised arengud näitavad võimalust asetada taastuvad ehitusmaterjalid taas hoonete projekteerimisahelaisse, rakendades algoritmilist koostöövoogu arhitektide, inseneride ja tootjate vahel. Leian, et analüüsitud töövoogudel ja nende käigus või tulemusena valminud väikevormidel on mitmeid ühisjooni, mis teevad võimalikuks puitarhitektuuri kasutuspotentsiaali tõusu ka suureskaalalises ehituses.  Muutused saaksid rakenduda Eesti kontekstis Tänu digitaalsete töövoogudega eksperimenteerimisele, uutele projekteerimismeetoditele ning valminud prototüüpide süstematiseerimisele ja kaardistamisele, arvestatakse kohaliku puidutööstuse võimekust ja puudujääke.

Teadustades tööriistade mõju disainile, sean oma ülesandeks mõista, mis toimub hoone sisemistes kihtides, kus tektoonilised otsused hakkavad ümber mõtestama hoone erinevaid arhetüüpseid osi. Praktiseeriva arhitekti jaoks on tegu kahesuunalise projekteerimis- ja mõtteprotsessiga (üldvormist elemendini ja elemendist üldvormini), mille tulemuseks on tektoonika suurenenud sidusus, lähtudes pigem kureeritud proportsioonidest ja tundlikkusest kui meisterdatud objektidest või fikseeritud numbritest. Arhitekti kaasamine protsessi kõikidesse etappidesse – määratledes parameetreid, mitte numbreid – võimaldab ühtsemaid disainilahendusi. 

Kaardistatud töövoo skeeme saab käsitleda abstraktse tööriistakomplektina, mis aitavad korraldada loominguliste protsesside kaootilist olemust ning toetavad keerukate geomeetriate ja materjalidega ehitamist. Antud töös on seda tehtud peamiselt enda loomingulise praktika kaudu arhitektuuribüroos PART, mis võimaldab näidata somaatilise modulaarsuse metodoloogia kujunemist, identifitseerides ja süstematiseerides algoritmilise puitarhitektuuri tööprotsesse.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: dr Jüri Soolep, dr Anu Allas, prof Klaske Havik, prof Panu Lehtovuori, dr Suzie Attiwill, prof Toomas Tammis

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli kodulehel

18. detsembril 2020. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute eriala doktorant Ingrid Ruudi doktoritööd „Spaces of the Interregnum. Transformations in Estonian Architecture and Art, 1986–1994“ („Ruumiline interreegnum. Muutused Eesti arhitektuuris ja kunstis 1986–1994“).

Avalik kaitsmine toimub 18.12 algusega kell 17.00

Huvilistel palume jälgida otseülekannet veebis: https://tv.artun.ee/doktoritoodekaitsmised

Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendaja: prof Andres Kurg (Eesti Kunstiakadeemia)

Eelretsensendid: prof Vladimir Kulić (Iowa State University), dr Johannes Saar (Tartu Ülikool)

Oponent: prof Vladimir Kulić

Eesti arhitektuuriajaloos kipuvad hilisnõukogude postmodernismi käsitlused lõppema 1980. aastate keskpaigaga ning taasiseseisvunud riigi arhitektuurilugu jutustatakse enamasti alates 1990. aastate keskpaigast. Nende kahe perioodi vahele jääb tühimik, kus ehitustegevust toimus tõesti märkimisväärselt vähem. Sellegipoolest oli tegemist väga olulise ajastuga, mil toimus erakordselt aktiivne uue ühiskondliku ruumi loomine ja kujutlemine, avaliku sfääri formeerumine ning ruumilise keskkonna ja subjekti suhete ümbermõtestamine, mis mõjutab meie ruumikultuuri tänapäevani. Doktoritöö esitab väljakutse Eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloo senisele periodiseerimisele, keskendudes just vahepealsusele ehk interreegnumile kahe selgepiirilise ühiskondliku formatsiooni vahel, vaadeldes seda mitte ajutise üleminekuna „normaalsusesse“, vaid spetsiifilise ja iseväärtusega ajastuna. Sel dünaamilisel perioodil jätkusid ühelt poolt mõned hilisnõukogude ajast pärit praktikad, teisalt aga kohanduti kiirendatud tempos muutuvate sotsiaalpoliitiliste oludega, omandati ja tõlgendati läänest saabuvaid mõjutusi ning kujutleti uut demokraatlikku ühiskonda toetavat ruumilist korraldust. Üleminek ühest ruumilisest režiimist teiseks toimus mitte selgepiirilise katkestusena, vaid pigem hüplikult, hägusalt ja hübriidselt. Doktoritöö näitab, kuidas uue ruumi tootmine leidis sel perioodil aset väga mitmesugustel ja omavahel põimunud tasanditel, käsitledes nii ehitatud ja planeeritud ruumi, selle visualiseerimist ja etendamist kui ka teoreetilist mõtestamist ja refleksiooni.

Monograafia koosneb viiest omavahel lõdvalt seotud juhtumiuuringust. Peatükk „Ehitamata ruum“ analüüsib kõige kõnekamaid näiteid arvukatest realiseerimata jäänud arhitektuuriprojektidest ja linnaplaneeringutest uue avaliku ruumi, identiteediloome ja arhitekti agentsuse seisukohalt. „Utoopiline ruum“ vaatleb Tõnis Vindi pakutud kõrghoonestusega vabakaubandustsooni Naissaarele, paigutades selle nii rahvusvahelise majanduse arengute kui uusvaimsuse ideoloogia taustale. „Diskursiivne ruum“ keskendub kahele esimesele Põhja- ja Baltimaade Arhitektuuritriennaalile kui katsele luua rahvusvahelist dialoogi võimaldav teoreetiline platvorm, kus eri osapoolte ootused ja arusaamad regionaalse arhitektuuri arenguvõimalustest globaalses kontekstis mõneti siiski nihkesse läksid. „Performatiivne ruum“ uurib Rühm T taotlust luua arhitektuuri ja performance’i praktika kombinatsioonis ruumilist kontraavalikkust ja rahvuslusele alternatiivi otsivaid ajutisi kogukondi. „Institutsionaalne ruum“ võtab vaatluse alla Tallinna Kunstihoone (1934) renoveerimise George Steinmanni protsessuaalse kunstiteosena, mis näitab ühtpidi kunstniku agentsust rahvusvahelise valdkondadeülese võrgustiku loojana ja kunstiruumi mõtestamist mitmeplaanilise diskursiivse ruumina, teisalt aga neeldub osati paratamatusse neokolonialismi ja restitutiivsesse sõjaeelse vabariigi ihalusse.

Juhtumiuuringud näitavad, et ajastu arhitektuurikultuur oli erakordselt vitaalne – arhitektid ja kunstnikud osalesid aktiivselt uut ruumi ja avalikku sfääri kujundavates protessides. Kasutades ära interreegnumi ajastule omast radikaalset avatust, realiseeriti nii hilisnõukogude ajast pärit taotlusi kui ka katsetati avaneva ühiskonnaga saabuvaid uusi võimalusi. Ruumieksperimentide aluseks oli veendumus, et arhitektidel ja kunstnikel on määrav roll uue ruumi kujutlemisel ja loomisel ning õigus ja vastutus osaleda avaliku sfääri kujundamisel. Isegi kui neis protsessides loodud ruumid ei olnud käegakatsutavad, oli neil väga oluline roll intereegnumiaegse ja tänasegi ühiskondliku ruumi vormimisel.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: prof Krista Kodres, dr Anu Allas, dr Epp Lankots, dr Anneli Randla, prof Juhan Maiste, prof Marek Tamm, prof Tõnu Viik

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli kodulehel

19. novembril 2020. a kell 17.00 toimub kunsti ja disaini doktorandi Sofja Halliku doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva kolmanda isikunäituse „New World“ eelretsenseerimine Very Hard’is, T1 kaubanduskeskuse teisel korrusel.

Näituse eelretsensendid on dr Raivo Kelomees ja Keiu Krikmann
Doktoritöö juhendajad prof Kadri Mälk ja dr Jaak Tomberg

„New World“ jääb avatuks 21. novembrini, K-L 12-19.

„New World“ kollektsiooni kontseptsioon põhineb utoopial – inimese ja planeedi sümbioosil, mida ei varjuta keskkonna- ega tehnogeense katastroofi oht. Inimene on avastanud üheksanda planeedi. Enesetäiustumise tsüklite protsessis on tehisintellekti iga uus põlvkond ilmunud üha kiiremini, kutsudes esile omamoodi intellektuaalse plahvatuse. Selle tulemusena on tekkinud superintellektiga planeet.

Planeedil, mille inimene on asustanud, pole kindlat kuju: amorfne, pidevalt muutuv kuju peegeldub uue kollektsiooni ehetes. Andes algoritmile ette teatud parameetrid, laseb autor algoritmil määrata ehte kuju iseseisvalt. Nii saab ehete loomise protsess hoopis uue näo, milles masin võtab endale looja rolli.

Uue kollektsiooni gender fluid ehted on 3D-prinditud taaskasutatud hõbedast.

20. novembril 2020. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri eriala doktorant Kristina Jõekalda doktoritööd „German Monuments in the Baltic Heimat? A Historiography of Heritage in the „Long Nineteenth Century““ („Saksa mälestised ja Balti Heimat. Pärandi historiograafia „pikal 19. sajandil““).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 11:00 Põhja pst 7, ruumis A501.
Kuni 30 inimest EKA-st saab osaleda kohapeal, palume registreeruda SIIN.
Teistel palume jälgida otseülekannet veebis: https://tv.artun.ee/doktoritoodekaitsmised

Veebi kaudu osalejatel on võimalik kaitsjale küsimusi esitada SIIN

Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendajad: prof Krista Kodres (Eesti Kunstiakadeemia), prof Ulrike Plath (Tallinna Ülikool)

Doktoritöö eelretsensendid: prof Jörg Hackmann, dr Ants Hein

Doktoritöö oponent: prof Jörg Hackmann (Szczecini Ülikool; Greifswaldi Ülikool)

Baltisakslasi on kombeks käsitleda ajaloolises võtmes, kuigi nende arhitektuuripärand vormib ruumilist keskkonda tänini. Kuidas projitseerisid baltisakslased oma minevikukuvandit oleviku ja tuleviku eesmärkide teenistusse? Kuidas suhestus see saksakeelse kultuuriga mujal Ida-Euroopas? Mis on selle aktuaalsus ja uurimisvõimalused tänapäeval? Artikliväitekiri kõneleb baltisaksluse ja Eesti ala keskaegse ja hilisema arhitektuuri mõtestamise ajaloost 18. sajandi lõpust maailmasõdade vahelise ajani – mitte mälestusmärkidest endist, vaid protsessist, mille käigus neist vormiti „pärand“, nii pildis, sõnas kui praktikas. See ei olnud mitte ainult rahvusluse, vaid tõepoolest ka kultuuripärandi tõusu periood, humanitaarteaduste ja kodanikuühiskonna väljakujunemise periood. Töö on transdistsiplinaarne ning rahvuste ülene – nagu uuritavad autorid ja tekstid sel distsiplinariseerumise eelsel ajal isegi – ja lähtub eeldusest, et mälestusmärgid ja historiograafia peegeldavad poliitilisi ja sotsiaalseid protsesse. Sellest hoolimata on kunstiteaduse ja muinsuskaitse põimumisi vähe uuritud, veelgi vähem mõlema valdkonna populaarset mõõdet, väljaspool akadeemilisi ringkondi. Töö püüab näidata, et rahvusliku pärandi idee pole tagasiviidav mitte ainult eesti rahvusluseni, vaid ka baltisaksa patriootliku liikumiseni, mis tegeles samuti oma õilsa mineviku sümbolite loomise ja säilitamisega saksa identiteedi taustal. See on esimene katse Eesti humanitaarias adresseerida väljakutseid, mille on kunstiteadusele esitanud pärandiuuringud, valdkond, mis kipub üldjuhul piirduma tänapäeva uurimisega. Samas tungib analüüs ka saksa diasporaa ning rahvusluseuuringute mängumaale, vaadeldes „pärandit“, Heimat’i ja „rahvust“ kui konstruktsioone. See on tekstianalüütiline töö kriitilise historiograafia võtmes, mis keskendub iseäranis nendele kohaliku arhitektuuri ajalugu ja kaitsmist puudutavatele kirjutistele, mis seotud kultuurimälu, identiteedi, kuuluvuse küsimustega. Uurimuse allikateks on üldkäsitlused ja laia levikuga tekstid, kus ideoloogilised positsioonid ilmnevad artikuleeritumalt, eriti tõuseb esile õpetatud seltside ja Wilhelm Neumanni (1849–1919) panus. Doktoritöö käsitleb niisiis arhitektuuri mälestusmärkidega seotud visioone katkestustest ja jätkuvusest, samasusest ja erinevusest, lokaalsusest ja universaalsusest, rahvuslikkusest ja rahvusvahelisusest, baltilikkusest ja saksapärasusest (ja eestilikkusest), teaduslikkusest ja populariseerimisest.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: prof Andres Kurg, dr Anu Allas, prof Virve Sarapik, dr Anneli Randla, prof Juhan Maiste, prof Marek Tamm, prof Tõnu Viik

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli kodulehel

Teisipäeval, 15. septembril 2020. a kell 14.20 toimub Hobusepea galeriis kunsti ja disaini eriala doktorandi Ulvi Haagenseni doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva teise isikunäituse „Thea Koristaja majamuuseum ” eelretsenseerimine. Osalemisest eelretsenseerimisel palume teatada irene.hutsi@artun.ee

Näitus jääb avatuks 21. septembrini 2020.

Doktoritöö juhendajad on dr Liina Unt ja Jan Guy (Sydney Ülikool).

Näituse eelretsensendid on kunstnik Urmas Lüüs ja dr Ester Bardone ning dr Anu Kannike.

„Tere tulemast!“, ütleb Thea Koristaja, avades meile ukse näitusele, millega autor vaatleb kunsti ja igapäevaelu vahelisi seoseid. Thea Koristaja on väljamõeldud tegelane, kunstnik ja koristaja, ning see siin on tema majamuuseum. Koostöös kahe teise väljamõeldud kunstnikuga – Olive Puuvilla ja Loome Uurijaga – töötab Thea Koristaja koos Ulvi Haagenseniga, kes on päriselt olemas. Nende ühine eesmärk on uurida, kuidas kunst ja elu võivad omavahel kohtuda, lõikuda, kattuda ja mõnikord ka põrkuda.

Kasutatud on galerii mõlemat korrust kahe erineva konteksti esitamiseks – üks neist on näitusepind ja teine on kunstniku ateljee. Ülemine korrus on puhas ja korras, sarnaselt kodu esiku või elutoaga – me ju soovime oma külalistele jätta head muljet. Siiski, igapäevaelu reaalsus võib tegelikkuses aset leida hoopis mujal – köögis, pesumajas, teleka ees – hetkedel, kui külalisi pole. Alumisel korrusel on lohakas, asju täistopitud töötuba. See on koht, kus Haagensen ja tema kujuteldav meeskond avastavad ootamatuid leide, nihutades tuttavaid asju uuele territooriumile. Sinakasroheline kasutatud Värska mineraalveepudel, uus ja taaskasutatud puit, tükk roostetanud terast, erivärviline villane ja puuvillane lõng – kõik need on valmis omistama uusi identiteete või potentsiaale, millest neil varem aimugi polnud. Kas siin ateljees tekib võimalus näha kõige põnevamat osa, tegemise maagiat, hetke, mil asi ilmub iseendana? Või on see siiski midagi, mis sünnib vaid kunstniku enda peas ja mida ei saagi jagada?

Ulvi Haagensen sündis Sydneys, Austraalias ning on aastaid elanud, töötanud ja õpetanud Tallinnas. Ta kaitses bakalaureusekraadi Sydney Kunstiinstituudis (City Art Institute in Sydney), magistrikraadi New South Wales’i Ülikoolis ning hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis, kus tema uurimusteema on kunsti ja igapäevaelu vahelised seosed ja kattuvused kunstniku pilgu läbi. 2018–2019 viibis Haagensen aasta Sydney Ülikooli kunstnikuresidentuuris ja töötas samas külalisteadurina. Kunstnikul on olnud isiknäitusi Eestis, Austraalias, Rootsis ja Leedus.