AksessuaaridisainAnimatsioonArhitektuur ja linnaplaneerimineArhitektuuriteaduskondAvatud akadeemiaDesign and Technology FuturesDisainiteaduskondDoktorikoolDoktorikoolEhte- ja sepakunstErialadERKI MoeshowFotograafiaGaleriiGraafikaGraafiline disainHaldusosakond ja töökojadInstallatsioon ja skulptuurIT osakondJätkusuutliku disaini laborJoonistamineKaasaegne kunstKeraamikaKlaasKommunikatsiooniosakondKunstiharidusKunstiteadus ja visuaalkultuurKunstikultuuri teaduskondMaalMoedisainMuinsuskaitse ja konserveerimineÕppeosakondRaamatukoguRahandusosakondRektoraatSisearhitektuurStsenograafiaTasapinnaliste tehnoloogiate tehnokeskusTeadus- ja arendusosakondTegevuskunstTekstiilidisainTootedisainTugistruktuuridÜliõpilasesindusUncategorizedUrbanistikaUusmeediaVabade kunstide teaduskondVälissuhete osakond
Rubriik: Kunstiteadus ja visuaalkultuur
09.02.2016 — 19.02.2016
Avatud loeng: Orit Gat – “If it looks like zeitgeist, it might be anxiety”/“Mis tundub nagu ajastu vaim, võib olla ärevus”
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Kolmapäeval, 17. veebruaril kell 18:00 peab tunnustatud kunstikriitik ja mitmete mainekate väljaannete toimetaja Orit Gat Teaduste Akadeemia saalis (Kohtu 6) avaliku loengu “If it looks like zeitgeist, it might be anxiety” (“Mis tundub nagu ajastu vaim, võib olla ärevus”). 19. veebruaril juhib Orit Gat seminari kunstikriitikast KTIs, kuhu saab eelregistreerida kirjutades Karin Nugisele karin.nugis@artun.ee. Teisipäeval, 9. veebruaril kell 16:00 ootame kõiki huvilisi KKEKi Orit Gati lugemisgruppi, kus arutame Gati kirjutiste üle. Viited lugemisgrupi tekstidele leiate altpoolt.
Mis tundub nagu ajastu vaim, võib olla ärevus
Suurbritannia populaarse telekanali Channel 4 tipptehnoloogiast kõneleva seriaali “Must peegel” (Black Mirror) looja Charlie Brooker kirjeldas Guardiani artiklis oma seriaali miljööd “õndsuse ja ebamugavuse piirialana”. Meie suhet tehnikaga iseloomustab kummastav segu lummast, sõltuvusest, hirmust ja imetlusest. Mis saab selles kontekstis kunstist? Orit Gat vaatleb oma loengus kunsti rolli võrgustunud maailmas, kiigates kunsti esitlemise ja levitamise online-platvormidele ning diskursustele, mis neist on ja mis neist ei ole välja kasvanud. Viimastel aastatel on korraldatud hulgaliselt infot, internetti ja tehnikat käsitlevale kunstile pühendatud näituseid. Seda trendi paistab eelkõige toitvat mahajäämise hirm.
Seminar “Olla ebameeldiv: negatiivsest kriitikast”
Kunstikriitika on enamasti loomupäraselt viisakas. 19. veebruari seminariks loeme valiku filmi-, toidu- ja kunstikriitika arvustusi, arutame negatiivse kriitika ja kriitiku positsiooni üle selles rollis. Vaatame, kuidas mõjutavad negatiivset kriitikat kunstiturg ja geograafiline asukoht, ning mõtleme, kuidas kunstiarvustused on jätkuvalt kasulikud, kuidas negatiivne arvustus võib olla tulus ning kuidas on internet kriitikamaastikku muutnud. Seminari kohustuslik kirjandus
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Avatud loeng: Orit Gat – “If it looks like zeitgeist, it might be anxiety”/“Mis tundub nagu ajastu vaim, võib olla ärevus”
Teisipäev 09 veebruar, 2016 — Reede 19 veebruar, 2016
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Kolmapäeval, 17. veebruaril kell 18:00 peab tunnustatud kunstikriitik ja mitmete mainekate väljaannete toimetaja Orit Gat Teaduste Akadeemia saalis (Kohtu 6) avaliku loengu “If it looks like zeitgeist, it might be anxiety” (“Mis tundub nagu ajastu vaim, võib olla ärevus”). 19. veebruaril juhib Orit Gat seminari kunstikriitikast KTIs, kuhu saab eelregistreerida kirjutades Karin Nugisele karin.nugis@artun.ee. Teisipäeval, 9. veebruaril kell 16:00 ootame kõiki huvilisi KKEKi Orit Gati lugemisgruppi, kus arutame Gati kirjutiste üle. Viited lugemisgrupi tekstidele leiate altpoolt.
Mis tundub nagu ajastu vaim, võib olla ärevus
Suurbritannia populaarse telekanali Channel 4 tipptehnoloogiast kõneleva seriaali “Must peegel” (Black Mirror) looja Charlie Brooker kirjeldas Guardiani artiklis oma seriaali miljööd “õndsuse ja ebamugavuse piirialana”. Meie suhet tehnikaga iseloomustab kummastav segu lummast, sõltuvusest, hirmust ja imetlusest. Mis saab selles kontekstis kunstist? Orit Gat vaatleb oma loengus kunsti rolli võrgustunud maailmas, kiigates kunsti esitlemise ja levitamise online-platvormidele ning diskursustele, mis neist on ja mis neist ei ole välja kasvanud. Viimastel aastatel on korraldatud hulgaliselt infot, internetti ja tehnikat käsitlevale kunstile pühendatud näituseid. Seda trendi paistab eelkõige toitvat mahajäämise hirm.
Seminar “Olla ebameeldiv: negatiivsest kriitikast”
Kunstikriitika on enamasti loomupäraselt viisakas. 19. veebruari seminariks loeme valiku filmi-, toidu- ja kunstikriitika arvustusi, arutame negatiivse kriitika ja kriitiku positsiooni üle selles rollis. Vaatame, kuidas mõjutavad negatiivset kriitikat kunstiturg ja geograafiline asukoht, ning mõtleme, kuidas kunstiarvustused on jätkuvalt kasulikud, kuidas negatiivne arvustus võib olla tulus ning kuidas on internet kriitikamaastikku muutnud. Seminari kohustuslik kirjandus
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
27.01.2016 — 25.05.2018
Seminarisari “(Kunsti)ajalooloome. Ümberkirjutamise küsimusi”
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Seminarisari „(Kunsti)ajalooloome. Ümberkirjutamise küsimusi“
Juba paarkümmend aastat kestnud historiograafiline pööre on jätkumas ka Eestis. Ajalooteaduses markeerivad seda Unduski-Brüggemani diskussioon baltisaksa ajaloo küsimuses, väike ajaloolaste metodoloogiasõda Sirbi veergudel 2000. aastate alguses, viimati „Eesti ajaloo“ 2. köite avaldamise järel puhkenud tuline mõttevahetus „muistse Vabadusvõitluse“ asjus, Marek Tamme avaldatud artiklid ja kogumikud. Kunstiajaloolasedki on kunstist kirjutamise teemadel arutanud juba mõnda aega. 1999 toimus konverents 20. sajandi eesti kunstiajalookirjutuse teemal, 2007 – konverents „Kuhu lähed, Eesti kunstiteadus“, 2010 võõrustati Balti kunstiteadlaste konverentsi teemal „The Geographies of Art History in the Baltic Region“ ning 2010 ja 2012 rahvusvahelist seminarisarja „Unfolding Narratives: Art Histories in East Central Europe after 1989“, 2013 toimus rahvusvaheline konverents „Debating German Heritage: Art History and Nationalism during the Long 19th Century“. Enamik neist ettevõtmistest leidis kajastamist ka trükis, ajakirja „Kunstiteaduslikke Uurimusi“ erinumbritena.
2015. aastast alates tegeleme EKA kunstiteaduse instituudis uurimisprojektiga „Kunsti ajaloostades: kunstiajaloo-alane teadmisloome Eestis muutuvate ideoloogiate ja distsiplinaarsete arengute ühisväljal“. Meie silmis on historiseerimine/ajaloostamine kui probleem humanitaariale aga kindlasti üldisemalt huvipakkuv. Käesolev seminarisari soovibki arutleda ajaloostamise vajaduse ja protseduuride üle, nagu ka selle üle, miks ja kuidas kord juba „ära seletatud“ sündmusi (milleks humanitaar peab ka kirjanduse, muusika, kunsti- ja/või visuaalkultuuri objekte) „ümber kirjutatakse“. Kas (…-)ajaloolane ongi see, kes sündmuse alles loob? Kas tänapäeval on minevikusündmuste käsitlemine pelk akadeemiline traditsioon või on ühiskonnal selle järele vajadus? Kuidas seda vajadust sõnastada ja seletada? Miks ja kuidas erinevad täna kirjutatud ajalood 50 aastat tagasi kirjutatud ajalugudest? Kas ja kuidas erineb nn pärisajalookirjutus kunsti(de)ajaloo kirjutusest?
Seminarisari toimub prof Krista Kodrese juhitava personaalse uurimistoetuse PUT788 „Kunsti ajaloostades. Kunstiajalooalane teadmisloome Eestis muutuvate ideoloogiate ja distsiplinaarsete arengute ühisväljal“ raames ja korraldusel. Projektis osalevad veel prof Virve Sarapik, Kädi Talvoja, Kristina Jõekalda, Maria Jäärats, Eero Kangor .
Esimene seminar kannab nime „Ajalookirjutuse uued väljavaated“, esinejaks prof. Marek Tamm (Tallinna Ülikool). See toimub 27. jaanuaril 2016 kl 16 EKA kunstiteaduse instituudis (Suur-Kloostri 11, ruumid 103–104).
Marek Tamm lisas omalt poolt tutvustuseks järgnevat: „Võtan arutleda kahe omavahel seotud teema üle: 1) kuidas on ajalookirjutust mõjutanud viimase paari kümnendi muutused üldises läänemaailma ajakäsituses (nihked mineviku, oleviku ja tuleviku vahekorras) ja ruumikäsituses (globaliseerumine); 2) millised on kõige uuemad suunad tänapäeva ajalookirjutuses, mis on otsapidi välja kasvanud meie muutunud aja- ja ruumikäsitusest. Viimaste seas tuleb jutuks „globaalne ajalugu“ ja selle erinevad teisendid, „neuroajalugu“, „posthumanistlik ajalugu“ ja „digitaalne ajalugu“.“
Osalejatel palutakse eelnevalt läbi töötada järgnevad Marek Tamme valitud tekstid, et kõik saaksid panustada diskussiooni. Failid edastatakse osalejatele registreerimise järel.
Teine seminar kannab nime „Kirjandusajaloo perspektiiv”, esinejaks prof. Tiina Kirss (Tartu Ülikool). Seminar toimub 17. märtsil 2017 kl 15.00 EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis (Suur-Kloostri 11, ruumid 103–104).
Kirjandusajaloo seminaris lähtutakse hiljutistest aruteludest mõiste „kontekst” ümber, ning katsetest luua uusi kirjanduslugusid erinevates temporaalsetes raamistikes ning erinevates narratiivsuse astmetes, mõnel puhul isegi narratiivi eirates. Küsime, kuivõrd kirjandusajaloo kirjutamine sõltub kaanonist (selle õgvendamisest, avamisest või lõhkumisest), kas uusim kirjandusajaloo kirjutamine on võtnud ideed peamiselt ajalooteaduselt või teistelt kultuuriteadustelt.
Osalejatel palutakse eelnevalt läbi töötada Tiina Kirsi poolt esitatud tekstid. Failid edastatakse osalejatele registreerimise järel.
Kolmas seminar kannab nime “Sotskolonialismi paradoksid”, esinejaks kirjandusteadlane dr. Epp Annus (Eesti Kirjandusmuuseum, Ohio Riiklik Ülikool). Seminar toimub 25. mail 2018 kl 16.30 EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis (Suur-Kloostri 11, ruumid 103–104).
Osalejatel palutakse end registreerida ja eelnevalt läbi töötada Epp Annuse poolt esitatud tekstid. Registreerumine ja tekstid siin.
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Seminarisari “(Kunsti)ajalooloome. Ümberkirjutamise küsimusi”
Kolmapäev 27 jaanuar, 2016 — Reede 25 mai, 2018
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Seminarisari „(Kunsti)ajalooloome. Ümberkirjutamise küsimusi“
Juba paarkümmend aastat kestnud historiograafiline pööre on jätkumas ka Eestis. Ajalooteaduses markeerivad seda Unduski-Brüggemani diskussioon baltisaksa ajaloo küsimuses, väike ajaloolaste metodoloogiasõda Sirbi veergudel 2000. aastate alguses, viimati „Eesti ajaloo“ 2. köite avaldamise järel puhkenud tuline mõttevahetus „muistse Vabadusvõitluse“ asjus, Marek Tamme avaldatud artiklid ja kogumikud. Kunstiajaloolasedki on kunstist kirjutamise teemadel arutanud juba mõnda aega. 1999 toimus konverents 20. sajandi eesti kunstiajalookirjutuse teemal, 2007 – konverents „Kuhu lähed, Eesti kunstiteadus“, 2010 võõrustati Balti kunstiteadlaste konverentsi teemal „The Geographies of Art History in the Baltic Region“ ning 2010 ja 2012 rahvusvahelist seminarisarja „Unfolding Narratives: Art Histories in East Central Europe after 1989“, 2013 toimus rahvusvaheline konverents „Debating German Heritage: Art History and Nationalism during the Long 19th Century“. Enamik neist ettevõtmistest leidis kajastamist ka trükis, ajakirja „Kunstiteaduslikke Uurimusi“ erinumbritena.
2015. aastast alates tegeleme EKA kunstiteaduse instituudis uurimisprojektiga „Kunsti ajaloostades: kunstiajaloo-alane teadmisloome Eestis muutuvate ideoloogiate ja distsiplinaarsete arengute ühisväljal“. Meie silmis on historiseerimine/ajaloostamine kui probleem humanitaariale aga kindlasti üldisemalt huvipakkuv. Käesolev seminarisari soovibki arutleda ajaloostamise vajaduse ja protseduuride üle, nagu ka selle üle, miks ja kuidas kord juba „ära seletatud“ sündmusi (milleks humanitaar peab ka kirjanduse, muusika, kunsti- ja/või visuaalkultuuri objekte) „ümber kirjutatakse“. Kas (…-)ajaloolane ongi see, kes sündmuse alles loob? Kas tänapäeval on minevikusündmuste käsitlemine pelk akadeemiline traditsioon või on ühiskonnal selle järele vajadus? Kuidas seda vajadust sõnastada ja seletada? Miks ja kuidas erinevad täna kirjutatud ajalood 50 aastat tagasi kirjutatud ajalugudest? Kas ja kuidas erineb nn pärisajalookirjutus kunsti(de)ajaloo kirjutusest?
Seminarisari toimub prof Krista Kodrese juhitava personaalse uurimistoetuse PUT788 „Kunsti ajaloostades. Kunstiajalooalane teadmisloome Eestis muutuvate ideoloogiate ja distsiplinaarsete arengute ühisväljal“ raames ja korraldusel. Projektis osalevad veel prof Virve Sarapik, Kädi Talvoja, Kristina Jõekalda, Maria Jäärats, Eero Kangor .
Esimene seminar kannab nime „Ajalookirjutuse uued väljavaated“, esinejaks prof. Marek Tamm (Tallinna Ülikool). See toimub 27. jaanuaril 2016 kl 16 EKA kunstiteaduse instituudis (Suur-Kloostri 11, ruumid 103–104).
Marek Tamm lisas omalt poolt tutvustuseks järgnevat: „Võtan arutleda kahe omavahel seotud teema üle: 1) kuidas on ajalookirjutust mõjutanud viimase paari kümnendi muutused üldises läänemaailma ajakäsituses (nihked mineviku, oleviku ja tuleviku vahekorras) ja ruumikäsituses (globaliseerumine); 2) millised on kõige uuemad suunad tänapäeva ajalookirjutuses, mis on otsapidi välja kasvanud meie muutunud aja- ja ruumikäsitusest. Viimaste seas tuleb jutuks „globaalne ajalugu“ ja selle erinevad teisendid, „neuroajalugu“, „posthumanistlik ajalugu“ ja „digitaalne ajalugu“.“
Osalejatel palutakse eelnevalt läbi töötada järgnevad Marek Tamme valitud tekstid, et kõik saaksid panustada diskussiooni. Failid edastatakse osalejatele registreerimise järel.
Teine seminar kannab nime „Kirjandusajaloo perspektiiv”, esinejaks prof. Tiina Kirss (Tartu Ülikool). Seminar toimub 17. märtsil 2017 kl 15.00 EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis (Suur-Kloostri 11, ruumid 103–104).
Kirjandusajaloo seminaris lähtutakse hiljutistest aruteludest mõiste „kontekst” ümber, ning katsetest luua uusi kirjanduslugusid erinevates temporaalsetes raamistikes ning erinevates narratiivsuse astmetes, mõnel puhul isegi narratiivi eirates. Küsime, kuivõrd kirjandusajaloo kirjutamine sõltub kaanonist (selle õgvendamisest, avamisest või lõhkumisest), kas uusim kirjandusajaloo kirjutamine on võtnud ideed peamiselt ajalooteaduselt või teistelt kultuuriteadustelt.
Osalejatel palutakse eelnevalt läbi töötada Tiina Kirsi poolt esitatud tekstid. Failid edastatakse osalejatele registreerimise järel.
Kolmas seminar kannab nime “Sotskolonialismi paradoksid”, esinejaks kirjandusteadlane dr. Epp Annus (Eesti Kirjandusmuuseum, Ohio Riiklik Ülikool). Seminar toimub 25. mail 2018 kl 16.30 EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis (Suur-Kloostri 11, ruumid 103–104).
Osalejatel palutakse end registreerida ja eelnevalt läbi töötada Epp Annuse poolt esitatud tekstid. Registreerumine ja tekstid siin.
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
17.12.2015
BEatrice von bismarcki avatud loeng
Kunstiharidus
17. detsembril kell 18 peab kuraator ja Leipzigi kunstiakadeemia professor Beatrice von Bismarck Teaduste Akadeemia saalis (Kohtu 6) avaliku loengu „Valorisation Machines or The Exhibition as (Re-)Staging: “When Attitudes Become Form – Bern 1969/ Venice 2013″, Venice Biennial 2013“.
Näitused on üldjuhul performatiivsed. Eksponaate nö lavale asetades muudavad nad need avalikuks. Enamgi veel, näitused paigutavad oma artefaktid uutesse kooslustesse, kaasates nad sellega tähendusloome protsessidesse. Nende käigus aset leidvate nihete ja ümberpaigutuste, lisanduste ja kommentaaride kaudu tekivad näitusel esitatud objektide ja eksponaatide, aga ka esitlusvahendite, kohtade ja ruumide, inimeste ja diskursuste vahel uued suhted. Nii on näitused alati ajaliselt määratletud, seda nii näituse ajutise olemuse samavõrd kui objektide endi rütmide, protsesside ja kestvuse tõttu.
Näitus „When Attitudes Become Form” (Bern, 1969) kirjutas protsessuaalsuse ja efemeersuse sisse mitte ainult kunstiajalukku, vaid ka märksa nooremasse näitusteajalukku. Kuigi 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul panustasid diskursusesse ka mitmed teised sarnaste eesmärkidega kureeritud ettevõtmised, omandas see Šveitsi näitus ja kuraator Harald Szeemann eriti väljapaistva, peaaegu legendaarse kuulsuse. Selle näituse taaslavastamine 2013. aasta Veneetsia biennaalil Prada Foundationi ruumes pealkirja all When Attitudes Become Form -Bern 1969/ Venice 2013″ viitas dekontekstualiseerimisele ja sellest tulenevale tähendusnihkele mitte ainult esteetilises plaanis. Käsikäes ajaliste ja aineliste tingimuste muutmisega leidis aset mitut laadi ümberväärtustamist ja kapitaliseerimist, mis mõjutasid nii kunstiteoseid kui ka osalevaid kunstnikke, kuraatoreid ja näitust ennast. Veneetsia näitust saab seega käsitleda paradigmaatilisena mitte ainult näituste lavastuslikkuse mõttes, vaid ka näituse kui performatiivse sündmuse läbi loodud tähenduste ja väärtuste kontekstis.
Beatrice von Bismarck (Leipzig/Berlin) on Leipzigi kunstiakadeemia kunstiajaloo, visuaalkultuuri ja kuraatorluse professor. Ta alustas 1989-1993 Franfurt am Maini Städeli muuseumi 20. sajandi kunsti kuraatorina; asutas 1993. aastal Lüneburgi ülikooli juures projektiruumi „Kunstraum der Universität Lüneburg“ ja juhtis seda 1999. aastani. 2000. aastal oli ta üks projektiruumi „/D/O/C/K-Projektbereich“ asutajaid ja 2009. aastal algatas kuraatorluse magistriprogrammi. Tema uurimisvaldkondadeks on kureerimine, neoliberalismi ja globaliseerumise mõjud kultuuriväljale ning postmodernne kunstniku kontseptsioon. Ta on avaldanud raamatud Games Fights Collaborations. Art and Cultural Studies in the 90s, Ostfildern-Ruit 1996. (toimetaja koos Diethelm Stolleri, Ulf Wuggenigiga); – Interarchive. Archival Practices and Sites in the Contemporary Art Field, Cologne 2002. (toim, koos Hans-Peter Feldmanni, Hans Ulrich Obristi, Diethelm Stolleri, Ulf Wuggenigiga); – Grenzbespielungen. Visuelle Politik in der Übergangszone (Performing the Border. Visual Politics in Zones of Transgression), (toim), Cologne 2005; – Globalisierung/Hierarchisierung. Kulturelle Dominanzen in Kunst und Kunstgeschichte (Globalization/ Hierarchization. Cultural Dominances in Art and Art History), Marburg 2005 (toim koos Irene Belowiga); – beyond education. Kunst, Ausbildung, Arbeit und Ökonomie, (beyond education. Art, Education, Work and Economy), Frankfurt a. M. 2005 (toim koos Alexander Kochiga); – Nach Bourdieu: Visualität, Kunst, Politik (After Bourdieu. Visuality, Art, Politics), Vienna 2008 (toim koos Therese Kaufmanni, Ulf Wuggenigiga); – Auftritt als Künstler (Performance as Artist), Cologne 2010; – Cultures of the Curatorial (toim koos Jörn Schaffafi ja Thomas Weskiga), Berlin 2012; – Timing – On the Temporal Dimension of Exhibiting (toim koos Rike Franki, Benjamin Meyer-Krahmeri, Jörn Schafaffi ja Thomas Weskiga), Berlin 2014; – Hospitality – Hosting Relations in Exhibitions, (toim koos Benjamin Meyer-Krahmeriga), Berlin (ilmumas jaanuaris 2016).
Avalikule loengule eelneb lugemisgrupp kolmapäeval, 9. detsembril kell 16 KKEK-is, registreerumiseks kirjutage palun rebeka@cca.ee.
Beatrice von Bismarck peab Kunstiteaduse instituudis ka seminari, mis toimub 18. detsembril kell 10 Suur-Kloostri 11 ruumis 104; registreerumiseks kirjutage palun ingrid.ruudi@artun.ee.
Postitas Ingrid Ruudi — Püsilink
BEatrice von bismarcki avatud loeng
Neljapäev 17 detsember, 2015
Kunstiharidus
17. detsembril kell 18 peab kuraator ja Leipzigi kunstiakadeemia professor Beatrice von Bismarck Teaduste Akadeemia saalis (Kohtu 6) avaliku loengu „Valorisation Machines or The Exhibition as (Re-)Staging: “When Attitudes Become Form – Bern 1969/ Venice 2013″, Venice Biennial 2013“.
Näitused on üldjuhul performatiivsed. Eksponaate nö lavale asetades muudavad nad need avalikuks. Enamgi veel, näitused paigutavad oma artefaktid uutesse kooslustesse, kaasates nad sellega tähendusloome protsessidesse. Nende käigus aset leidvate nihete ja ümberpaigutuste, lisanduste ja kommentaaride kaudu tekivad näitusel esitatud objektide ja eksponaatide, aga ka esitlusvahendite, kohtade ja ruumide, inimeste ja diskursuste vahel uued suhted. Nii on näitused alati ajaliselt määratletud, seda nii näituse ajutise olemuse samavõrd kui objektide endi rütmide, protsesside ja kestvuse tõttu.
Näitus „When Attitudes Become Form” (Bern, 1969) kirjutas protsessuaalsuse ja efemeersuse sisse mitte ainult kunstiajalukku, vaid ka märksa nooremasse näitusteajalukku. Kuigi 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul panustasid diskursusesse ka mitmed teised sarnaste eesmärkidega kureeritud ettevõtmised, omandas see Šveitsi näitus ja kuraator Harald Szeemann eriti väljapaistva, peaaegu legendaarse kuulsuse. Selle näituse taaslavastamine 2013. aasta Veneetsia biennaalil Prada Foundationi ruumes pealkirja all When Attitudes Become Form -Bern 1969/ Venice 2013″ viitas dekontekstualiseerimisele ja sellest tulenevale tähendusnihkele mitte ainult esteetilises plaanis. Käsikäes ajaliste ja aineliste tingimuste muutmisega leidis aset mitut laadi ümberväärtustamist ja kapitaliseerimist, mis mõjutasid nii kunstiteoseid kui ka osalevaid kunstnikke, kuraatoreid ja näitust ennast. Veneetsia näitust saab seega käsitleda paradigmaatilisena mitte ainult näituste lavastuslikkuse mõttes, vaid ka näituse kui performatiivse sündmuse läbi loodud tähenduste ja väärtuste kontekstis.
Beatrice von Bismarck (Leipzig/Berlin) on Leipzigi kunstiakadeemia kunstiajaloo, visuaalkultuuri ja kuraatorluse professor. Ta alustas 1989-1993 Franfurt am Maini Städeli muuseumi 20. sajandi kunsti kuraatorina; asutas 1993. aastal Lüneburgi ülikooli juures projektiruumi „Kunstraum der Universität Lüneburg“ ja juhtis seda 1999. aastani. 2000. aastal oli ta üks projektiruumi „/D/O/C/K-Projektbereich“ asutajaid ja 2009. aastal algatas kuraatorluse magistriprogrammi. Tema uurimisvaldkondadeks on kureerimine, neoliberalismi ja globaliseerumise mõjud kultuuriväljale ning postmodernne kunstniku kontseptsioon. Ta on avaldanud raamatud Games Fights Collaborations. Art and Cultural Studies in the 90s, Ostfildern-Ruit 1996. (toimetaja koos Diethelm Stolleri, Ulf Wuggenigiga); – Interarchive. Archival Practices and Sites in the Contemporary Art Field, Cologne 2002. (toim, koos Hans-Peter Feldmanni, Hans Ulrich Obristi, Diethelm Stolleri, Ulf Wuggenigiga); – Grenzbespielungen. Visuelle Politik in der Übergangszone (Performing the Border. Visual Politics in Zones of Transgression), (toim), Cologne 2005; – Globalisierung/Hierarchisierung. Kulturelle Dominanzen in Kunst und Kunstgeschichte (Globalization/ Hierarchization. Cultural Dominances in Art and Art History), Marburg 2005 (toim koos Irene Belowiga); – beyond education. Kunst, Ausbildung, Arbeit und Ökonomie, (beyond education. Art, Education, Work and Economy), Frankfurt a. M. 2005 (toim koos Alexander Kochiga); – Nach Bourdieu: Visualität, Kunst, Politik (After Bourdieu. Visuality, Art, Politics), Vienna 2008 (toim koos Therese Kaufmanni, Ulf Wuggenigiga); – Auftritt als Künstler (Performance as Artist), Cologne 2010; – Cultures of the Curatorial (toim koos Jörn Schaffafi ja Thomas Weskiga), Berlin 2012; – Timing – On the Temporal Dimension of Exhibiting (toim koos Rike Franki, Benjamin Meyer-Krahmeri, Jörn Schafaffi ja Thomas Weskiga), Berlin 2014; – Hospitality – Hosting Relations in Exhibitions, (toim koos Benjamin Meyer-Krahmeriga), Berlin (ilmumas jaanuaris 2016).
Avalikule loengule eelneb lugemisgrupp kolmapäeval, 9. detsembril kell 16 KKEK-is, registreerumiseks kirjutage palun rebeka@cca.ee.
Beatrice von Bismarck peab Kunstiteaduse instituudis ka seminari, mis toimub 18. detsembril kell 10 Suur-Kloostri 11 ruumis 104; registreerumiseks kirjutage palun ingrid.ruudi@artun.ee.
Postitas Ingrid Ruudi — Püsilink
14.10.2015
Prof Kenneth Framptoni avatud loeng 14. oktoobril
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
EKA Kunstiteaduse instituudi kutsel peab kolmapäeval, 14. oktoobril kell 18 Eesti Arhitektuurimuuseumis avaliku loengu New Yorgi Columbia ülikooli professor Kenneth Frampton.
Kenneth Frampton on arhitekt ja arhitektuuriajaloolane, kelle 1980. aastal esmailmunud “Moodne arhitektuur. Kriitiline ajalugu” on 20. sajandi arhitektuuriloo kanoonilisemaid käsitlusi. Praeguseks juba neljanda, kaasaja infoga oluliselt täiendatud väljaandeni jõudnud raamat ilmus Eesti Kunstiakadeemia kirjastuselt 2012. aastal ka eesti keeles. Oma raamatuga on erakordselt laiahaardelise pilguga professor Frampton lisanud varasemasse läänekesksesse arhitektuurilukku Vene avangardi, Alvar Aalto ja Skandinaavia modernismi ja koloniaalmaade arhitektuuri ning mõtestanud tänapäevase üleilmastumisega kaasnevaid arenguid kogu maailmas. Arhitektuuriajaloo kõrval on Frampton kogu oma pika loominguperioodi vältel olnud ka viljakas kaasaja mõtestaja ja kriitik. Asunud 1965. aastal Suurbritanniast USA-sse, õpetades esmalt Princetoni ülikoolis ja alates 1972. aastast Columbias, kuulus Frampton koos Peter Eisenmani, Manfredo Tafuri, Rem Koolhaasi, Diana Agresti ja Anthony Vidleriga perioodi olulisimate modernismi ümbermõtestajate ringkonda. Columbias Framptoni osalusel 1973. aastal asutatud ajakirjast Oppositions sai järgnevaks kümneks aastaks arhitektuurimõtte kõige uuenduslikum platvorm, kus taotleti kriitilise teooria dialoogi praktika ja arhitektuurikultuuriga kõige laiemas mõttes. Framptoni enda veendumusi ja vaateid arhitektuuri arengule on tugevalt mõjutanud ühelt poolt Hannah Arendti ühiskonnakriitika, teisalt Martin Heideggeri kohaloome kontseptsioonid. Nii on ta alati rõhutanud arhitektuuri loomise ühiskondlikku vastutust ja konteksti spetsiifikat ning seisnud vastu hoonete käsitlemisele efektse kujundi või kaubana. 1983. aasta manifestatiivne essee “Kriitilise regionalismi poole”, kus ta rõhutab koha eripära arvestamist globaliseerumisega kaasneva sarnastumise ja stsenograafilisuse vastukaaluna, pole oma aktuaalsust siiani kaotanud. Neist veendumustest lähtuvad ka tema viimaste kümnendite monograafiad Alvaro Sizast (2000), Le Corbusier’st (2001), Tadao Andost (2003) ja Põhja-Ameerika arhitektidest (2012).
EKA Kunstiteaduse instituudi avatud loengute sarja toetab Eesti Kultuurkapital. Professor Kenneth Framptoni loeng leiab aset
koostöös Helsingi Aalto ülikooliga.
Foto: Jeff Barnett-Winsby
Postitas Ingrid Ruudi — Püsilink
Prof Kenneth Framptoni avatud loeng 14. oktoobril
Kolmapäev 14 oktoober, 2015
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
EKA Kunstiteaduse instituudi kutsel peab kolmapäeval, 14. oktoobril kell 18 Eesti Arhitektuurimuuseumis avaliku loengu New Yorgi Columbia ülikooli professor Kenneth Frampton.
Kenneth Frampton on arhitekt ja arhitektuuriajaloolane, kelle 1980. aastal esmailmunud “Moodne arhitektuur. Kriitiline ajalugu” on 20. sajandi arhitektuuriloo kanoonilisemaid käsitlusi. Praeguseks juba neljanda, kaasaja infoga oluliselt täiendatud väljaandeni jõudnud raamat ilmus Eesti Kunstiakadeemia kirjastuselt 2012. aastal ka eesti keeles. Oma raamatuga on erakordselt laiahaardelise pilguga professor Frampton lisanud varasemasse läänekesksesse arhitektuurilukku Vene avangardi, Alvar Aalto ja Skandinaavia modernismi ja koloniaalmaade arhitektuuri ning mõtestanud tänapäevase üleilmastumisega kaasnevaid arenguid kogu maailmas. Arhitektuuriajaloo kõrval on Frampton kogu oma pika loominguperioodi vältel olnud ka viljakas kaasaja mõtestaja ja kriitik. Asunud 1965. aastal Suurbritanniast USA-sse, õpetades esmalt Princetoni ülikoolis ja alates 1972. aastast Columbias, kuulus Frampton koos Peter Eisenmani, Manfredo Tafuri, Rem Koolhaasi, Diana Agresti ja Anthony Vidleriga perioodi olulisimate modernismi ümbermõtestajate ringkonda. Columbias Framptoni osalusel 1973. aastal asutatud ajakirjast Oppositions sai järgnevaks kümneks aastaks arhitektuurimõtte kõige uuenduslikum platvorm, kus taotleti kriitilise teooria dialoogi praktika ja arhitektuurikultuuriga kõige laiemas mõttes. Framptoni enda veendumusi ja vaateid arhitektuuri arengule on tugevalt mõjutanud ühelt poolt Hannah Arendti ühiskonnakriitika, teisalt Martin Heideggeri kohaloome kontseptsioonid. Nii on ta alati rõhutanud arhitektuuri loomise ühiskondlikku vastutust ja konteksti spetsiifikat ning seisnud vastu hoonete käsitlemisele efektse kujundi või kaubana. 1983. aasta manifestatiivne essee “Kriitilise regionalismi poole”, kus ta rõhutab koha eripära arvestamist globaliseerumisega kaasneva sarnastumise ja stsenograafilisuse vastukaaluna, pole oma aktuaalsust siiani kaotanud. Neist veendumustest lähtuvad ka tema viimaste kümnendite monograafiad Alvaro Sizast (2000), Le Corbusier’st (2001), Tadao Andost (2003) ja Põhja-Ameerika arhitektidest (2012).
EKA Kunstiteaduse instituudi avatud loengute sarja toetab Eesti Kultuurkapital. Professor Kenneth Framptoni loeng leiab aset
koostöös Helsingi Aalto ülikooliga.
Foto: Jeff Barnett-Winsby
Postitas Ingrid Ruudi — Püsilink
22.04.2015
Venia legendi: Virve Sarapik, loeng “Pildi sund”
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Kunstiteaduse instituudi kunstiteooria professori ametikoha kandidaadi Virve Sarapiku loeng “Pildi sund”.
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Venia legendi: Virve Sarapik, loeng “Pildi sund”
Kolmapäev 22 aprill, 2015
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Kunstiteaduse instituudi kunstiteooria professori ametikoha kandidaadi Virve Sarapiku loeng “Pildi sund”.
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
22.01.2015
Juba sel neljapäeval “Muuseumi akadeemia” tartu kunstimuuseumis
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Neljapäeval, 22.01. kell 18.00 toimub Tartu Kunstimuuseumis “Muuseumi akadeemia” üritus teemal flanöör kunstis ja kultuuris.
Järjekorras neljas “Muuseumi akadeemia” on seotud viimast kuud avatud näitusega “Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994–2014”. Kunstiteadlane ja Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse Instituudi juhataja professor Andres Kurg teeb ülevaate, kuidas on flanööri mõistet läbi ajaloo kasutatud ning milline on selle kasutusväärtus tänapäeval.
Üritust modereerib Marika Agu. Kõik huvilised on oodatud teemal kaasa rääkima. Osalemine muuseumipiletiga.
Üldhariduslik loenguseeria “Muuseumi akadeemia” keskendub 20. sajandi II poole kunstiajaloole, võttes igal korral ette ühe olulise teema või meediumi. Seeläbi antakse põnev ülevaade siinsest kunstiajaloost ja selle seostest samal ajal maailmas toimunuga. Loengud leiavad aset iga kuu esimese või teise nädala neljapäeva õhtul ning neid viivad läbi tuntud ja tunnustatud kunstiloolased.
Lisainfo:
Marika Agu
kaasaegse kunsti kuraator
744 1920
marika@tartmus.ee
Veel jaanuari üritusi Tartu Kunstimuuseumis!
L, 24.01. kl 13.00 linnaekskursioon + šablooni töötuba
Veel viimast korda on eelregistreerimisel võimalik osa võtta linnaekskursioonist, kus tutvustatakse Tartu tänavakunstnike teoseid.
N, 29.01. kl 19.00 “Kogu lugu!” arhiiviprojektist Tartu 88 ja Triin Tulgiste uue trükise esitlus
Muuseumi kogudele keskenduv sari “Kogu lugu!” pakub iga kuu kolmanda või neljanda nädala neljapäeval võimalust heita pilk ühe kogu erinevatesse soppidesse. Seekordsel üritusel keskendutakse muuseumi arhiivikogule ja sellega seotud projektile Tartu 88.
Tartu Kunstimuuseum
Raekoja plats 18
K, R–P 11–18
N 11–21
www.tartmus.ee
www.facebook.com/tartmus
www.instagram.com/tartukunstimuuseum
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Juba sel neljapäeval “Muuseumi akadeemia” tartu kunstimuuseumis
Neljapäev 22 jaanuar, 2015
Kunstiteadus ja visuaalkultuur
Neljapäeval, 22.01. kell 18.00 toimub Tartu Kunstimuuseumis “Muuseumi akadeemia” üritus teemal flanöör kunstis ja kultuuris.
Järjekorras neljas “Muuseumi akadeemia” on seotud viimast kuud avatud näitusega “Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994–2014”. Kunstiteadlane ja Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse Instituudi juhataja professor Andres Kurg teeb ülevaate, kuidas on flanööri mõistet läbi ajaloo kasutatud ning milline on selle kasutusväärtus tänapäeval.
Üritust modereerib Marika Agu. Kõik huvilised on oodatud teemal kaasa rääkima. Osalemine muuseumipiletiga.
Üldhariduslik loenguseeria “Muuseumi akadeemia” keskendub 20. sajandi II poole kunstiajaloole, võttes igal korral ette ühe olulise teema või meediumi. Seeläbi antakse põnev ülevaade siinsest kunstiajaloost ja selle seostest samal ajal maailmas toimunuga. Loengud leiavad aset iga kuu esimese või teise nädala neljapäeva õhtul ning neid viivad läbi tuntud ja tunnustatud kunstiloolased.
Lisainfo:
Marika Agu
kaasaegse kunsti kuraator
744 1920
marika@tartmus.ee
Veel jaanuari üritusi Tartu Kunstimuuseumis!
L, 24.01. kl 13.00 linnaekskursioon + šablooni töötuba
Veel viimast korda on eelregistreerimisel võimalik osa võtta linnaekskursioonist, kus tutvustatakse Tartu tänavakunstnike teoseid.
N, 29.01. kl 19.00 “Kogu lugu!” arhiiviprojektist Tartu 88 ja Triin Tulgiste uue trükise esitlus
Muuseumi kogudele keskenduv sari “Kogu lugu!” pakub iga kuu kolmanda või neljanda nädala neljapäeval võimalust heita pilk ühe kogu erinevatesse soppidesse. Seekordsel üritusel keskendutakse muuseumi arhiivikogule ja sellega seotud projektile Tartu 88.
Tartu Kunstimuuseum
Raekoja plats 18
K, R–P 11–18
N 11–21
www.tartmus.ee
www.facebook.com/tartmus
www.instagram.com/tartukunstimuuseum
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
30.10.2014 — 02.11.2014
rode-detektiivid lübeckis
Kunstiharidus
30.oktoobrist 02.novembrini avanes Rode-uurijate seltskonnal erakordne võimalus viia läbi põhjalikud tehnilised uuringud Lübecki St. Annen-Museumis asuvale ainsale Hermen Rode poolt signeeritud altarile, nn. Luukase-retaablile. Uurijate gruppi kuulusid lisaks Tartu Ülikooli ja Keskkonnauuringute keskuse keemikutele ning MTÜ Arheovisioon pildindusspetsialistidele ka EKA doktorant Andres Uueni ning projekti koordinaator, EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsent Hilkka Hiiop.
XRF-aparaadi abil viidi läbi altari elementide kaardistus (mittelõhkuv meetod, mille abil saab teada kunstiteoses kasutatud materjalide koosluse), võeti täpsustavaks analüüsimiseks mikroproovid ning fotografeeriti teos nii kõrgresolutsioonilise fotogrammeetrilise 3D mudelina kui infrapuna valguses. Väga põneva võrdlusmaterjali ning lähtepunkti edasiseks interpretatsiooniks andis kahe altari maaliväljade alusjoonistuste võrdlus: kui Niguliste altari puhul on Rode Töökoda kasutanud väga detailset ettevalmistavat joonistust ning töö on täis pentimenti‘sid e. kompositsioonimuudatusi, siis Lübecki altaril on alusjoonis minimaalne. Seega võiks Luukase-altari ainus kompositsioonimuudatus anda täpsustavat informatsiooni seni küsitavusi tekitanud dateeringule.
Uuringute läbiviimine oli ajastatud k.a. septembrikuus Lübeckis avatud suurnäituse ‘Lübeck um 1500’ kolleegiumi seminari toimumisajale. Kohal oli keskaja uurijate tõeline raskekahurvägi. Näituse peakuraatorite, dr Jan Richteri ja dr Jörg Rosenfeldi palvel tegime ettekande ka meie projektist ‘Rode altar lähivaates’, millele lisasime värsket videodokumentatsiooni Lübeckis läbiviidud uuringutest. Esitlus pälvis tõsist poolehoidu. Kolleegiumi ettepanekul kaaluvad kuraatorid võimalust kaasata näitusele ka Niguliste Rode-projektiga seotud materjale nii filmide kui multimeediaprogrammide näol. Oleksime tõeliselt uhked, kui Eesti saaks anda oma panuse sellise rahvusvahelise haardega näituse valmimisele!
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
rode-detektiivid lübeckis
Neljapäev 30 oktoober, 2014 — Pühapäev 02 november, 2014
Kunstiharidus
30.oktoobrist 02.novembrini avanes Rode-uurijate seltskonnal erakordne võimalus viia läbi põhjalikud tehnilised uuringud Lübecki St. Annen-Museumis asuvale ainsale Hermen Rode poolt signeeritud altarile, nn. Luukase-retaablile. Uurijate gruppi kuulusid lisaks Tartu Ülikooli ja Keskkonnauuringute keskuse keemikutele ning MTÜ Arheovisioon pildindusspetsialistidele ka EKA doktorant Andres Uueni ning projekti koordinaator, EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsent Hilkka Hiiop.
XRF-aparaadi abil viidi läbi altari elementide kaardistus (mittelõhkuv meetod, mille abil saab teada kunstiteoses kasutatud materjalide koosluse), võeti täpsustavaks analüüsimiseks mikroproovid ning fotografeeriti teos nii kõrgresolutsioonilise fotogrammeetrilise 3D mudelina kui infrapuna valguses. Väga põneva võrdlusmaterjali ning lähtepunkti edasiseks interpretatsiooniks andis kahe altari maaliväljade alusjoonistuste võrdlus: kui Niguliste altari puhul on Rode Töökoda kasutanud väga detailset ettevalmistavat joonistust ning töö on täis pentimenti‘sid e. kompositsioonimuudatusi, siis Lübecki altaril on alusjoonis minimaalne. Seega võiks Luukase-altari ainus kompositsioonimuudatus anda täpsustavat informatsiooni seni küsitavusi tekitanud dateeringule.
Uuringute läbiviimine oli ajastatud k.a. septembrikuus Lübeckis avatud suurnäituse ‘Lübeck um 1500’ kolleegiumi seminari toimumisajale. Kohal oli keskaja uurijate tõeline raskekahurvägi. Näituse peakuraatorite, dr Jan Richteri ja dr Jörg Rosenfeldi palvel tegime ettekande ka meie projektist ‘Rode altar lähivaates’, millele lisasime värsket videodokumentatsiooni Lübeckis läbiviidud uuringutest. Esitlus pälvis tõsist poolehoidu. Kolleegiumi ettepanekul kaaluvad kuraatorid võimalust kaasata näitusele ka Niguliste Rode-projektiga seotud materjale nii filmide kui multimeediaprogrammide näol. Oleksime tõeliselt uhked, kui Eesti saaks anda oma panuse sellise rahvusvahelise haardega näituse valmimisele!
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
20.10.2014 — 23.10.2014
‘rode altarpiece in close-up’ kolmas töötuba: ‘rode investigation workshop’
Kunstiharidus
20.-23.oktoobril 2014 leidis aset Rode-projekti kolmas töötuba, mille fookuses olid seekord analüütilised instrumentaalmeetodid (kunsti)pärandi uurimises. Ürituse korraldas EKA doktorikool koostöös Tartu Ülikooli analüütilise keemia õppetooli ja Eesti Kunstimuuseumi filiaali, Niguliste muuseumiga.
Üritus toimus kolmes osas: loengud, õpitoad ja praktiline uurimine. 20.-21.oktoobril pidasid Nigulistes loenguid rahvusvahelised tippspetsialistid, keemikud dr Ulla Knuutinen ja prof Ivo Leito, neile sekundeeris emeriitprofessor Anne van Grevenstein. Ulla andis ülevaate instrumentaalanalüüside võimalustest pärandiuuringutel ning tõi näiteid isiklikest kogemustest Soomes ja Pompeis, kus ta aastaid erinevates projektides on osalenud. Anne jätkas samal teemal konservaatori pilgu läbi, vaadeldes enda poolt juhitud van Eyckide Genti altari konserveerimis- ja uurimisprojekti näitel loodusteaduslike uuringute osatähtsust erialases tegevuses. Ivo andis ülevaate Tartu Ülikooli võimalustest uuringute vallas, s.t. milliseid meetodeid saame Eestis rakendada.
Pärandi uurimise seisukohalt võime olla uhked, et siinsed võimalused ei jää alla kaasaegsele tasemele maailmas, spetsialistidena peame vaid oskama neid oma tegevuses rakendada.
Niguliste-päevade pärastlõunased sessioonid toimusid õpitubadena ning keskendusid eri valdkondade spetsialistide (loodusteadlane – konservaator – kunstiajaloolane) koostööle uurimisküsimuse formuleerimisel, analüüsimeetodite kaalumisel ning proovide võtmisel-dokumenteerimisel.
Teise päeva pärastlõunase sessiooni lõpuks oli välja valitud neli uuritavat skulptuuri Rode altarist (Gertrud, Filippus, Jaakobus Vanem ning üks nimetu hilisem predella skulptuur), moodustatud neli töögruppi ning võetud skulptuuridelt mikroproovid.
22.oktoobril kogunes juba väiksem seltskond Tartu Ülikooli Chemicumis, näpus Rode altari tibatillukesed proovitükid. Kahe Tartu-päeva käigus viisime dr Signe Vahuri käe all läbi kõik hetkel kättesaadavad instrumentaalanalüüsid (mikroanalüüsid, IP spektromeetria, SEM-EDS jt.) ning iga töögrupp vormistas oma skulptuuri kohta analüüsitulemuste interpretatsiooni.
Ürituse lõppakordina viis Rode-projekti IT-spetsialist ja EKA doktorant ühes isikus Andres Uueni kokku eelmisel Rode-workshopil ‘Rode Imaging Event’ prototüübina lahendatud idee luua objekti 3D mudelist uuringutulemusi koondav infokonteiner (vt. http://www.nigulistemuuseum.ee/en/niguliste-exhibitions/on-view/rode-imaging-event) selle ürituse resultaatidega – Gertrudi skulptuuri 3D mudelile said kantud analüüsitud mikroproovide informatsioon.
Töötoa resultaatidega saab tutvuda lehel http://www.nigulistemuuseum.ee/en/niguliste-exhibitions/on-view/investigation-workshop-of-rode-altarpiece/workshop-results
Töötubade käigus oli esmakordne ja erakordne võimalus olla nii lähedal reaalsetele masinatele ning oma käega viia läbi analüüsid, mis reeglina on vaid loodusteadlaste pärusmaa. Eesmärgiks oli teadvustada võimalusi, mida saame rakendada pärandi uurimisel ning osata loodusteadlastelt küsida küsimusi, mille vastused võiksid kaasa aidata muinsuste mõistmisele.
Täname selle võimaluse eest TÜ analüütilise keemia õppetooli, prof Ivo Leitot ja eelkõige dr Signe Vahurit, kes meid kahe päeva jooksul kannatust kaotamata suunas nende imepisikeste tükikeste analüüsimisel. Vt. ka analüütilise keemia õppetooli blogipostitust http://www.ut.ee/EACH/workshop-rode-altarpiece-in-close-up/
Kokku osales töötubades umbes 70 kuulajat, sellest Tartu praktilises osas ligi 20 inimest. Osalejate seas oli nii konserveerimiseriala tudengeid kui ka praktikuid ning muinsuskaitse spetsialiste. Loodame, et suutsime toimunud üritusega anda oma panuse laiemasse erialasesse tegevusse ning tihendada interdistsiplinaarset koostööd.
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
‘rode altarpiece in close-up’ kolmas töötuba: ‘rode investigation workshop’
Esmaspäev 20 oktoober, 2014 — Neljapäev 23 oktoober, 2014
Kunstiharidus
20.-23.oktoobril 2014 leidis aset Rode-projekti kolmas töötuba, mille fookuses olid seekord analüütilised instrumentaalmeetodid (kunsti)pärandi uurimises. Ürituse korraldas EKA doktorikool koostöös Tartu Ülikooli analüütilise keemia õppetooli ja Eesti Kunstimuuseumi filiaali, Niguliste muuseumiga.
Üritus toimus kolmes osas: loengud, õpitoad ja praktiline uurimine. 20.-21.oktoobril pidasid Nigulistes loenguid rahvusvahelised tippspetsialistid, keemikud dr Ulla Knuutinen ja prof Ivo Leito, neile sekundeeris emeriitprofessor Anne van Grevenstein. Ulla andis ülevaate instrumentaalanalüüside võimalustest pärandiuuringutel ning tõi näiteid isiklikest kogemustest Soomes ja Pompeis, kus ta aastaid erinevates projektides on osalenud. Anne jätkas samal teemal konservaatori pilgu läbi, vaadeldes enda poolt juhitud van Eyckide Genti altari konserveerimis- ja uurimisprojekti näitel loodusteaduslike uuringute osatähtsust erialases tegevuses. Ivo andis ülevaate Tartu Ülikooli võimalustest uuringute vallas, s.t. milliseid meetodeid saame Eestis rakendada.
Pärandi uurimise seisukohalt võime olla uhked, et siinsed võimalused ei jää alla kaasaegsele tasemele maailmas, spetsialistidena peame vaid oskama neid oma tegevuses rakendada.
Niguliste-päevade pärastlõunased sessioonid toimusid õpitubadena ning keskendusid eri valdkondade spetsialistide (loodusteadlane – konservaator – kunstiajaloolane) koostööle uurimisküsimuse formuleerimisel, analüüsimeetodite kaalumisel ning proovide võtmisel-dokumenteerimisel.
Teise päeva pärastlõunase sessiooni lõpuks oli välja valitud neli uuritavat skulptuuri Rode altarist (Gertrud, Filippus, Jaakobus Vanem ning üks nimetu hilisem predella skulptuur), moodustatud neli töögruppi ning võetud skulptuuridelt mikroproovid.
22.oktoobril kogunes juba väiksem seltskond Tartu Ülikooli Chemicumis, näpus Rode altari tibatillukesed proovitükid. Kahe Tartu-päeva käigus viisime dr Signe Vahuri käe all läbi kõik hetkel kättesaadavad instrumentaalanalüüsid (mikroanalüüsid, IP spektromeetria, SEM-EDS jt.) ning iga töögrupp vormistas oma skulptuuri kohta analüüsitulemuste interpretatsiooni.
Ürituse lõppakordina viis Rode-projekti IT-spetsialist ja EKA doktorant ühes isikus Andres Uueni kokku eelmisel Rode-workshopil ‘Rode Imaging Event’ prototüübina lahendatud idee luua objekti 3D mudelist uuringutulemusi koondav infokonteiner (vt. http://www.nigulistemuuseum.ee/en/niguliste-exhibitions/on-view/rode-imaging-event) selle ürituse resultaatidega – Gertrudi skulptuuri 3D mudelile said kantud analüüsitud mikroproovide informatsioon.
Töötoa resultaatidega saab tutvuda lehel http://www.nigulistemuuseum.ee/en/niguliste-exhibitions/on-view/investigation-workshop-of-rode-altarpiece/workshop-results
Töötubade käigus oli esmakordne ja erakordne võimalus olla nii lähedal reaalsetele masinatele ning oma käega viia läbi analüüsid, mis reeglina on vaid loodusteadlaste pärusmaa. Eesmärgiks oli teadvustada võimalusi, mida saame rakendada pärandi uurimisel ning osata loodusteadlastelt küsida küsimusi, mille vastused võiksid kaasa aidata muinsuste mõistmisele.
Täname selle võimaluse eest TÜ analüütilise keemia õppetooli, prof Ivo Leitot ja eelkõige dr Signe Vahurit, kes meid kahe päeva jooksul kannatust kaotamata suunas nende imepisikeste tükikeste analüüsimisel. Vt. ka analüütilise keemia õppetooli blogipostitust http://www.ut.ee/EACH/workshop-rode-altarpiece-in-close-up/
Kokku osales töötubades umbes 70 kuulajat, sellest Tartu praktilises osas ligi 20 inimest. Osalejate seas oli nii konserveerimiseriala tudengeid kui ka praktikuid ning muinsuskaitse spetsialiste. Loodame, et suutsime toimunud üritusega anda oma panuse laiemasse erialasesse tegevusse ning tihendada interdistsiplinaarset koostööd.
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
16.10.2014 — 17.10.2014
rahvusvaheline teaduskonverents ‘Vorbild – Topos – Mythos: Skandinavien in den Kulturen des Baltikums im 20. und 21. Jahrhundert’ bad homburgis
Kunstiharidus
EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna juhataja, professor Lilian Hansar, osales 16. – 17.oktoobril Saksamaal Bad Homburgis toimunud teaduskonverentsil ‘Vorbild – Topos – Mythos: Skandinavien in den Kulturen des Baltikums im 20. und 21. Jahrhundert’. Konverentsi korraldas sihtasutus Böckler-Mare-Balticum, mis tegeleb Läänemereäärsete piirkondade kunsti- ja kultuuriajaloo uurimise ja info levitamisega ning sellealase koostööga, keskendudes eelkõige Balti riikidele. Konverentsi luubi all olid Skandinaavia mõjutused meie kultuuriruumis läinud ja käesoleval sajandil.
Lilian Hansari ettekanne ‘Skandinavische Reflextionen im Estnischen Städtebau’ kajastas skandinaaviapärase peegeldusi eesti linnaehituses 17.sajandi rootsiaegsest kindlustus-ja asulaplaneeringutest alates. Skandinaavia arhitektuuriideed esindab ka Eliel Saarineni 1913.aastal valminud Suur-Tallinna projekt ning 1960-ndatel Stockholmi Vällingby ja Helsinki Tapiola vabaplaneeringute innustaval eeskujul Eestisse jõudnud modernistlik linnakujundamine.
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
rahvusvaheline teaduskonverents ‘Vorbild – Topos – Mythos: Skandinavien in den Kulturen des Baltikums im 20. und 21. Jahrhundert’ bad homburgis
Neljapäev 16 oktoober, 2014 — Reede 17 oktoober, 2014
Kunstiharidus
EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna juhataja, professor Lilian Hansar, osales 16. – 17.oktoobril Saksamaal Bad Homburgis toimunud teaduskonverentsil ‘Vorbild – Topos – Mythos: Skandinavien in den Kulturen des Baltikums im 20. und 21. Jahrhundert’. Konverentsi korraldas sihtasutus Böckler-Mare-Balticum, mis tegeleb Läänemereäärsete piirkondade kunsti- ja kultuuriajaloo uurimise ja info levitamisega ning sellealase koostööga, keskendudes eelkõige Balti riikidele. Konverentsi luubi all olid Skandinaavia mõjutused meie kultuuriruumis läinud ja käesoleval sajandil.
Lilian Hansari ettekanne ‘Skandinavische Reflextionen im Estnischen Städtebau’ kajastas skandinaaviapärase peegeldusi eesti linnaehituses 17.sajandi rootsiaegsest kindlustus-ja asulaplaneeringutest alates. Skandinaavia arhitektuuriideed esindab ka Eliel Saarineni 1913.aastal valminud Suur-Tallinna projekt ning 1960-ndatel Stockholmi Vällingby ja Helsinki Tapiola vabaplaneeringute innustaval eeskujul Eestisse jõudnud modernistlik linnakujundamine.
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
11.10.2014 — 12.10.2014
Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi uuringud
Kunstiharidus
Juhendaja: Hilkka Hiiop
Siseviimistlusuuringud: Grete Nilp, Kaisa-Piia
Pedajas, Kristina Aas, Helen Volber, Tiina Vint
Vana anatoomikum kuulub kindlasti ülikooli peahoone ja tähetorni kõrval
Tartu sümbolehitiste hulka. Anatoomikum ehitati Toomemäele ülikooli arhitekti
J. W. Krause projekti järgi aastail 1803-1805. Algselt oli anatoomikumi hooneks
kupliga klassitsistlik rotund, mille peakorrusel asus ringauditoorium, alumisel
aga abiruumid. Ringauditooriumist viis ka trepp kuplialusesse ruumi.
1825-1827. aastal lisandusid anatoomikumi põhikavatisele tiibhooned, ka
seekord Krause jooniste järgi, mida sajandi keskel veel korra arhitekt C.
Rathausi poolt pikendati. Hoone on algusest peale olnud arstiteaduskonna õppehoone
kuni aastani 1999, mil valmis Biomeedikum. Praegusel hetkel on käimas hoone
renoveerimistööd, mille järgselt peaks ringauditoorium kasutusele võetama Tartu Ülikooli muuseumi loengusaali ja ekspositsioonipinnana.
10.-12. oktoobril viidi ringauditooriumi ruumis läbi
siseviimistlusuuringud. Nimelt on teada, et ehitusjärgselt maalis Tartu
Ülikooli joonestusõpetaja, kuulus graafik K. A. Senff vana anatoomikumi
seintele grisaille-tehnikas
embleemid. Amfiteatri lihtsas interjööris olid maalitud embleemid kahtlemata
suure tähtsusega. Seinamaalingutele sekundeeris laemaaling Apollo kujutisega.
Uuringute käigus püüti tuvastada, kas maalingud on ruumis säilinud, lisaks uuriti
ruumi ajaloolise mööbli – pingistiku, tahvli ja kõnepuldi ning kappide
ajaloolisi värvikihte. Põnevaks osutus sissevaatamine kuplialuse ruumi: nimelt
on vahepealsel perioodil eemaldatud trepp ning ligipääs on seetõttu võimalik olnud
vaid vähestele. Uuringute käigus selgus, et rotundi vahelagi
on ilmselt sekundaarne ning Apollo kujutis on sellel seega hävinenud, ka
seinamaalid jäid kahjuks leidmata. Küll aga õnnestus saada jälile ajaloolise
trepikäigu asukohale ja säilinud esimesele krohvikihile J. W. Krause perioodist
ning tuvastada ruumi ajaloolise siseviimistluse täpsem stratigraafia.
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi uuringud
Laupäev 11 oktoober, 2014 — Pühapäev 12 oktoober, 2014
Kunstiharidus
Juhendaja: Hilkka Hiiop
Siseviimistlusuuringud: Grete Nilp, Kaisa-Piia
Pedajas, Kristina Aas, Helen Volber, Tiina Vint
Vana anatoomikum kuulub kindlasti ülikooli peahoone ja tähetorni kõrval
Tartu sümbolehitiste hulka. Anatoomikum ehitati Toomemäele ülikooli arhitekti
J. W. Krause projekti järgi aastail 1803-1805. Algselt oli anatoomikumi hooneks
kupliga klassitsistlik rotund, mille peakorrusel asus ringauditoorium, alumisel
aga abiruumid. Ringauditooriumist viis ka trepp kuplialusesse ruumi.
1825-1827. aastal lisandusid anatoomikumi põhikavatisele tiibhooned, ka
seekord Krause jooniste järgi, mida sajandi keskel veel korra arhitekt C.
Rathausi poolt pikendati. Hoone on algusest peale olnud arstiteaduskonna õppehoone
kuni aastani 1999, mil valmis Biomeedikum. Praegusel hetkel on käimas hoone
renoveerimistööd, mille järgselt peaks ringauditoorium kasutusele võetama Tartu Ülikooli muuseumi loengusaali ja ekspositsioonipinnana.
10.-12. oktoobril viidi ringauditooriumi ruumis läbi
siseviimistlusuuringud. Nimelt on teada, et ehitusjärgselt maalis Tartu
Ülikooli joonestusõpetaja, kuulus graafik K. A. Senff vana anatoomikumi
seintele grisaille-tehnikas
embleemid. Amfiteatri lihtsas interjööris olid maalitud embleemid kahtlemata
suure tähtsusega. Seinamaalingutele sekundeeris laemaaling Apollo kujutisega.
Uuringute käigus püüti tuvastada, kas maalingud on ruumis säilinud, lisaks uuriti
ruumi ajaloolise mööbli – pingistiku, tahvli ja kõnepuldi ning kappide
ajaloolisi värvikihte. Põnevaks osutus sissevaatamine kuplialuse ruumi: nimelt
on vahepealsel perioodil eemaldatud trepp ning ligipääs on seetõttu võimalik olnud
vaid vähestele. Uuringute käigus selgus, et rotundi vahelagi
on ilmselt sekundaarne ning Apollo kujutis on sellel seega hävinenud, ka
seinamaalid jäid kahjuks leidmata. Küll aga õnnestus saada jälile ajaloolise
trepikäigu asukohale ja säilinud esimesele krohvikihile J. W. Krause perioodist
ning tuvastada ruumi ajaloolise siseviimistluse täpsem stratigraafia.
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink