Rubriik: Kunsti­kultuuri teaduskond

Esmaspäeval, 5. augustil 2019 kell 18 avaneb Vent Space projektiruumis grupinäitus “Pärast tööpäeva lõppu”. Näitus jääb avatuks 11. augustini. 

Osalevad kunstnikud: Katrin Enni, Aksel Haagensen, Ulvi Haagensen, Hanna-Liisa Lavonen, Kaisa Maasik, Olesja Semenkova, Silvia Sosaar

Vastavataval näitusel on vaatajal võimalus tutvuda Vent Space projektiruumi tiimiliikmetega (ja ühe külaliskunstnikuga). Ühiselt tegeletakse argiste teemadega, kasutades tuttavlikke vahendeid igapäevast. See on kummardus pooleliolevatele asjadele, millega just suvel eriliselt palju tegeleda saab. See on otsade sõlmimine, vahepealse oleku väärtustamine.

Näitus on avatud 6.-11. augustini kell 12-18.

Katrin Enni (1976) elab ja töötab igapäevaselt Tallinnas. Ta teeb tööst vabal ajal palju argiseid toimetusi. Ka oma heliinstallatsioonides armastab kasutada erinevaid argiobjekte.

Aksel Haagensen (1993) tegutseb Tallinnas. Ta on huvitatud igapäevaste ja mitte-nii-igapäevaste lugude rääkimisest ja sellest, mis kaasneb nende lugude rääkimisega.

Ulvi Haagensen (1964) hakkab varsti jälle Tallinnas elama. Kui harjade tegemine ja muu ettevalmistus võtab küllalt kaua, siis võib-olla ei pea kunagi koristama hakkama.

Hanna-Liisa Lavonen (1994) õpib ja töötab Tallinnas. Teda võib leida istumas, mobiil näpus, Instagramis jooga voogu sirvimas või linna peal jõlkumas, inspiratsiooni kogumas.

Kaisa Maasik (1994) toimetab põhiliselt Tallinnas ja Helsingis. Kaisa leiab vahepeal igapäevaseid sisseoste tehes (või lihtsalt tänavalt) ostunimekirju, mille põhjal on tehtud ka antud näitusel esitletud vaibad.

Kati Ots (1993) valmistub hetkel kolimisteks. Tegeleb “ei” ütlemise õppimisega, et ennetada läbipõlemist, aga #fomo – siin ta jälle on…

Olesja Semenkova (1992) on naine. “Iga potentsiaal omab stereotüüpi, iga stereotüüp on potentsiaalne.” Oma igapäevases elus leiab Olesja puutumatuid potentsiaale ja avab neid oma tavalises kunstis.

Silvia Sosaar (1979) küsib: “Inimeste arvamus? Kuidas nad seda kujundavad? Kust saavad oma arvamustele ja eelistustele kinnitust? Kuidas otsib loomeinimene pelgupaika maailma eest?”

Kolmapäeval, 31. juulil kell 18:00 avatakse Vent Space projektiruumis Rebeka Vaino isikunäitus “ILINX extended”. Näitus jääb avatuks 2. augustini 12:00-18:00.

Ilinx on Roger Caillois’ kohaselt üks mängu kategooria, mis tähistab peapööritust, vertigot; tunnet, mis tekib, kui galopeerid tühjal rannal poolmetsiku hobuse seljas või tantsid ennast ja aegruumi unustavalt mõnes technoklubis. Näitus on inspireeritud autori isiklikust kogemusest – nii suvedest hobuste seljas kui ka lõpututest tantsudest Berliini technoklubides.
Hobused on läbi ajaloo sümboliseerinud vabadust, liikumist ja iha. Selle ning hoburahusti ketamiini kasutamise tõttu klubides on saanud valgest hobusest Berliini klubitaja sümbol. Seetõttu võttis autor näituse lähtepunktiks valge hobuse. Näituse eesmärgiks on uurida suhet inimese ja hobuse, inimese ja (seksuaalse/sotsiaalne) vabaduse ning inimese ja oma sisemise looma vahel.

Ilinx on audiovisuaalne näitus, mis on laiendus Rebeka Vaino lõputööle (TASE ‘19, Eesti Kunstiakadeemia).

Rebeka Vaino (s.1995) on Tallinnas ning Berliinis tegutsev kunstnik, kes lõpetas sel kevadel EKA maaliosakonna ning 2017-2018 õppis Berliini Kunstiülikoolis (UdK). Vaino on rahvusvaheliselt tegutsev kunstnik, tal on olnud nii isiku- kui grupinäituseid Berliinis, Budapestis, Tallinnas. Oma loomingus keskendub ta autoportreeliselt inimkehale, inimese ürgsele loomusele ning suhtele loodusega.

FB: facebook.com/rebekavaino
Instagram: @rebekavaino / @rebekarubyvinot_12

Neljapäeval, 18. juulil esitab Bianca Hisse oma Vent Space projektiruumi residentuuri tulemit „Turvaline koht kriitikaks“. Uksed on avatud 18:00-21:00.

Bianca Hisse (1994) on Norras töötav Brasiilia päritolu kunstnik. Liikudes pidevalt visuaalse kunsti ja tantsu piirimail, kasutab Hisse looming performatiivseid stateegiaid, et peegeldada tänapäeva ühiskonna koreograafiat.

Tema loomingus on kesksel kohal iroonilised manifestid, kiire tempoga monoloogid, aktsioonid avalikus ruumis, industriaalne materiaalsus ja teised linna kontekstile omased elemendid, mille abil seab kunstnik kahtluse alla maailma komplekssed liikumisdünaamikad. Diagrammide, performance’ite ja tekstipõhiste installatsioonide kaudu küsib Hisse endalt, mis on inimestevaheliste suuruste ja nende sotsiaalsete struktuuride poliitika, kas kunstipraktika on võimeline avama uusi suundi, mida sõnad ei suuda – ja mis suunas on meie struktuurid liikumas.

Bianca Hissel on vabade kunstide magistrikraad Tromsø Kunstiakadeemiast ning etenduskunstide bakalaureus São Paulo Pühast Katoliiklikust Ülikoolist.

Rohkem infot Bianca Hisse loomingu kohta: www.biancahisse.com

Kolmapäeval, 26. juunil 2019. a kell 12.00 toimub Tallinna Kunstihoone galeriis (Vabaduse väljak 8, Tallinn) kunsti ja disaini eriala doktorandi Britta Benno doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva isikunäituse „Düstoopiline Tallinn” eelretsenseerimine.

Näitus on avatud 20. juunist 11. augustini 2019.
Avamine toimub 19. juunil kl 18.00.

Doktoritöö juhendaja on dr Elnara Taidre (Eesti Kunstimuuseum).
Näituse eelretsensendid on dr Jaak Tomberg (Tartu Ülikool) ja dr Elo-Hanna Seljamaa (Tartu Ülikool).

Tulevik on käes, maailmalõpp on möödas. Inimkonna lugu on läbi, floora ja fauna on taas saanud takistamatult vohada mehitamata Maakeral. Järel on vaid fragmendid ajaloo silmapilgutusest, mis kätkes endas inimese elu ja tegu.

Need killud on tükikesed urbanistlikest maastikest, äratuntavad hooned ja arhitektuursed objektid paigas, mida nimetati kord Tallinnaks. Märgilise tähendusega hooned on võõrkehadena jäänud asfaldi seest kasvanud džunglisse. Tihedas, soises, uduses metsas on minetanud oma koha kunagised võimu ja mõju kehastused: Tallinna linnavalitsuse hoone, hotell Palace, Vene teater, Vabadussõja võidusammas, Jaani kirik ja Kunstihoone.

Näitus „Düstoopiline Tallinn“ koorub järk-järgult lahti. Kunstihoone galerii esimese saali üpris traditsiooniliselt vormistatud graafikasarja jutustus jätkub teise saali dioraamis – tulevikukoha ruumilises mudelis. Hämaras ja uduses ruumis leiab aset lavastus juhuslikult säilinud Kunstihoonest keset vesist maastikku. On tajutav Ruinenlust – varemete iha black-mirror’likus filmiõhustikus.

Britta Benno (1984) on Tallinnas elav ja töötav eesti kunstnik. Sageli esitleb ta oma loomingus argiseid autobiograafilisi lugusid, vahenditeks joonistamine, graafiline trükk, animatsioon ja installatsioon. Viimased isikunäitused olid „Lõksus“ (Draakoni galerii, 2017) ja „Rööprähkleja/Multitasking“ (Hobusepea galerii, 2015). Benno on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalureuseõppe ja magistriõppe graafika erialal ning täiendanud end Viini Kunstiakadeemias ja Tallinna Ülikoolis. 2018. aastast jätkab ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes kunsti ja disaini erialal, loomepõhise uurimistöö teemaks „Kaasaegsed eesti naisgraafikud: identiteedid, meediumid ja omaruumid“.

Näituse kuraator: Siim Preimann

Kunstnik tänab: Ragnar Neljandi (Nukufilm), Roman Kuznetsov, (Linnateater), Mihkel Kivi, Juhan Vihterpal, Lauri Koppel (Ubu Noir), Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Elnara Taidre, Elo-Hanna Seljamaa, Jaak Tomberg.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Olete oodatud!

Teisipäeval, 4. juunil 2019. a kell 18.00 toimub A-galerii Seifis (Hobusepea 2, Tallinn) kunsti ja disaini eriala doktorandi Darja Popolitova doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva isikunäituse „iTouch Store” eelretsenseerimine.

Näitust saab külastada 31. maist 1. juulini 2019.
Avamine toimub 7. juunil kl 18.00.

Doktoritöö juhendajad on prof Kadri Mälk (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Raivo Kelomees (Eesti Kunstiakadeemia)

Näituse eelretsensendid on dr Varvara Guljajeva (Eesti Kunstiakadeemia) ja Keiu Krikmann

Darja Popolitova näitus uurib puudutust kui digitaalse kultuuri osa: digitaalselt edastatavate ehtekujutiste taktiilsust, arvestades telefonile ja ekraanile suunatud liigset tähelepanu.

Publik saab teoseid näha ka nende representatsioonides – videoreklaami vormis, kus autor püüab leida vastuseid järgmistele küsimustele: kas ehete digitaalsel representatsioonil võivad olla taktiilsed omadused? Kuidas mõjutab ehete digitaalne representatsioon taktiilsel tasandil reaalseid ehteid? Kuidas muudab digitaalse meedia kasutus ehte ja taktiilsuse omavahelist suhet?

Ehted ja objektid näitusel on mõeldud digitaalse ajastu võimalike probleemide lahendamiseks. Teoste nimed räägivad enda eest: „Hot Not Only Online Phone Case”, „Silicon Nail for Touching Screen”, „Digital Detox Brush” jne.

Näitus on stiliseeritud poeks ja see ei ole juhuslik. Meediakriitik Erkki Huhtamo toob paralleeli muuseumi ja poe vahel, mille traditsioon on seotud „taktiloklasmidega” ehk taktiilsete hoiakute, reeglite ja keeldudega avalikes ruumides. Kui varem oli kauplustes võimalik toote juurde pääseda müüja kaudu, siis näituseruumid ei luba külastajatel ehteid puudutada turvanõuete tõttu. Sellest, et ehete tajumine muuseumis on piiratud nägemismeelega, samal ajal kui ehte potentsiaalseks sihtpunktiks on keha, rääkis omakorda ehtekunsti ajaloolane Namita Gupta Wiggers.

Puutemeele asendamine nägemismeelega jätkub internetiajastul. Darja Popolitova märgib, et ta on saanud inspiratsiooni AliExpressi e-poe reklaamidest. „Toodete läbivaatamine – isegi neid ostmata – pakub mulle teatud naudingut. Lugedes meediateoreetiku Laura U. Marksi raamatut, inspireeris mind termin „taktiilne visuaalsus”. Ja siis tulin mõttele: suhtun tootepiltidesse teatud plastilisusega – silmad ei näe, vaid „puudutavad” neid pilte. Seetõttu otsustasin oma näitusega uurida ehtekujutiste puutetundlikke omadusi”, kommenteerib kunstnik.

Darja Popolitova on sündinud 1989. aastal Sillamäel, elab ja töötab Tallinnas ning on doktorant Eesti Kunstiakadeemias. Ta loob ehteid, kasutades uuenduslikke tehnoloogiaid ja segameediumeid. Viimasel ajal on Darja Popolitova osalenud näitustel Kunsti- ja disainimuuseumis New Yorgis (2019), galeriis Kunstnerforbundet Oslos (2018) ja kaasaegse ehtekunsti neljandal biennaalil METALLOphone Vilniuses (2018). Darja Popolitovat esindavad galeriid Marzee Nijmegenis, Beyond Antverpenis, Door Mariaheides. Tema tööd asuvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kollektsioonis ja ka erakoguses. Darja Popolitova loomingut on tunnustatud 2018. aastal Kultuuriministeeriumi ja Adamson-Ericu stipendiumitega. Samuti on ta 2015. aastal pälvinud stipendiumi Noor Ehe.

___

Video: Ando Naulainen

Helikujundus: Andres Nõlvak

Graafiline kujundus: Johanna Ruukholm

Kunstnik tänab: 3DKoda OÜ, A-galerii, Adamson-Ericu muuseum,
Anastassia Dratšova, Benjamin Lignel, Daniil Popov,
Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Kadri Mälk, Keiu Krikmann, Kultuuriminiteerium, MakerLab Tallinn, Martina Gofman, Olesja Kulikova, Orbital Vox Stuudiod, Pire Sova, Raivo Kelomees, Sarah Elizabeth Johnston, Shapeways Inc., Varvara Guljajeva, Vladimir Ljadov

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

“Kevad on aeg, millal lilled tärkavad ja hakkavad end päikese poole sirutama. Kõige esimesed lilled, mis vihjavad kevadele, on sinililled ja lumikellukesed. Kui lumi on ära sulanud ja päikest paistab rohkem, pistavad tulbid ja nartsissid oma ninad mulla alt välja.” Ja sealt edasi tärkab tasapisi kogu loodus.

Tallinna Kunstihoone all toimib kunstisfäärirakuke Vent Space, kus saavad tuntud kunstnike juurte juures võrseid ajada väikesed, tärkavad lilled. Kunstnike Liidu igaaastase kevadnäitusega samaaegselt võtavad selles kõikelubavas ruumis vaatluse alla oma kunstipraktikad kaks värsket võrset; nende muusaks niigi küllastunud maailmas asfaldivahest väljakasvav, tihedat asustatust trotsiv võilill.

Kolmapäeval, 22. mail ja neljapäeval, 23. mail kell 19:00 leiavad aset kaks loengut. Loeng slaidshowga “Kas aiandus võiks olla kunstipraktika?” põhineb vestlustel, mitte raamatutel. Teine installatiivne loeng põhineb reisižurnaalidel. Reedel, 24. mail kell 19:00 toimub kogunemine tähistamaks näituse lõppu.

Ellen & Moonika

16. mail toimub Tallinna Kirjanike maja musta laega saalis (Harju 1) konverents “Mineviku lähivaade. Nüüdiskultuuri ajaloostamine”.

Kuidas kirjeldada midagi, mis alles kestab? Sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” selleaastane konverents võtab vaatluse alla töö, mida teeb kirjanduse, kunsti, teatri ja filmi ajaloo kirjutaja, kui ta võtab ette oma kaasaja ajaloostamise. Mis tegurid seda määravad? Kus liigub ajaloo ja kriitika, ajaloo ja tellimuse, ajaloo ja ideoloogia võimalik piir ning vastastikmõju? Kõnelevad teadlased ja praktikud erinevatest kultuurivaldkondadest, teiste seas Epp Annus, Anneli Saro, Andrei Hvostov, Ingrid Ruudi ja Rein Veidemann. Päeva lõpetuseks esitletakse raamatut “Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad” (koostanud Epp Annus ja Brita Melts, EKSA 2019).

Konverentsi korraldavad Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus ja Eesti Kirjanike Liit.

Toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond, Tallinna Ülikooli uuringufond.

Vt ka konverentsi ettekannete lühiteese.

Laupäeval, 11. mail kell 16:00 avatakse Vent Space projektiruumis näitus “Reading the Street”. Näitus jääb avatuks 16. maini, P-N 12:00-18:00.
16. mail kell 18:00 toimub galeriis Urbiquity raamatuesitlus.

Näitusel esitletakse valikut Eesti Kunstiakadeemia “Art and the City” stuudiotes valminud tudengitöödest ning Urbiquity linnauurimisplatvormi raamatut “Reading the Street – Creative Methods in Doing Critical Urban Research on the Example of Two Streets in Milan and Tallinn”.

“Art and the City” stuudio eesmärk on olnud ühildada kunstipraktikas laialt levinud meetodeid linnaruumi uurimisega. Kuigi stuudio on suunatud erinevate erialade tudengitele, on projektide väljundeid alati avalikult esitletud näituste ja arutelude vormis. Kursuse üldisem eesmärk on laiendada linnaloome mõistet: kes või mis ikkagi mõjutab meid ümbritsevat ruumi ning kuidas olla teadlikum linnaelanik, kel on võime oma eluruumi ise kujundada. Seega ei ole stuudiote materjal ja kasutatud meetodid piiritletud erialaspetsialistidele, vaid on kasulikud ka laiemale publikule.

Näitusel pannakse välja valik “Art and the City” raames loodud tudengite töödest, mille eesmärk on näitlikustada, kuidas loomingulised väljundid hõlbustavad olulisi vestlusi. Urbiquity esitletud raamat kombineerib 2018. aastal korraldatud “Art and the City” tulemusi samateemalise töötoaga Milanost ning pakub loovmeetodite kasutamisele kriitilist analüüsi.

Urbiquity on rahvusvaheline urbanismiplatvorm, mille on algatanud Mattias Malk, Stefano Carnelli ja Pablo Conejo.

Heleliis Hõimu ja Irmeli Terrase performance “Sureb see, kellel vähem jumalaid. Püha Vesi soodushinnaga” 6. mail kell 18.30-21.00 Vent Space projektiruumis

Inimene ei taha kunagi tunda, et ta on päriselt üksi. Soov olla kaitstud ja juhitud mõne suurema jõu poolt või tunda, et tema valikud on kellegi teise poolt suunatud, sest kõige õudsem on teadmine, et sa oled üksi ning sinul endal on vastutus valida. Usundiloomise algupärateooria järgi on üleloomuliku jõuga täidetud asjade austamine ehk fetišism vanim usunditüüp. Mida me teeme nende objektidega? Milleks me neid kasutame? Kaasaegses konsumeristlikus maailmas on see juba puhas imagoloogia ning tihtipeale kannab tõotust paremast elust ja paremast minast. Oleme jõudnud tagasi polüteismi, kus me sirutame oma jumalatele taas oma käe. ,,I believe in things, I want things, therefore I am.’’

Irmeli Terras, inimene?, tarbija, fetišist, pagan, kunstnik. Uurib inimese psüühikat ning inimkäitumist konsumerismis, religioonis, okultismis, fetišismis ja imagoloogias. Loob performance’eid, milles kasutab erinevaid meediume: heli, vokaal, video, tants, installatsioon.

Heleliis Hõim, inimene, tarbija, paganlik olend, kunstnik. Tarbitavad meediumid: maal, performance, skulptuur, video, tants, heli. Lapsepõlv veedetud Eesti metsades, suheldes puude ja teiste olenditega. Kunsti ja kultuuri tarbija. Fetiš uute materjalide järele.