Rubriik: Kunsti­kultuuri teaduskond

Reedel, 12. aprillil 2019 kell 19 avatakse
Vent Space projektiruumis grupinäitus “Lasnamäe?”. Näitus jääb avatuks kuni 17. aprillini. 

Osalevad kunstnikud: Anna Kaarma, Lee Kelomees, Tõnis Laurson, Tiiu Lausmaa, Janne Lias, Riin Maide, Vassa Ponomarjova

Mõeldes Lasnamäest, meenuvad esmalt paneelmajade read ning nende vahele pikitud tühermaa. Isikupäratut, puhtalt utilitaarset ruumi kehastava linnaosana on see meile kui endises Nõukogude Liidus või peagi pärast selle lagunemist sündinud noortele inimestele endiselt oluline ja intrigeeriv keskkond. Lasnamäe impersonaalsus jätab hingamisruumi, luues tühjust, millesse oli võimalik kirjutada oma lugu. See on meie mõtteline mänguväljak päris mänguväljakute ja aknaridade vahel, kus mälestused ja neist kerkinud emotsioonid keerduvad võõra ümber ja temast saab tuttav.

Näitus ei pretendeeri olema ülevaade ega laiaulatuslik uurimus antud teemal – valitud on näited EKA vabade kunstide osakonna tudengite poolt viimaste aastate jooksul valminud töödest. Enamiku teoste juures on määravaks teguriks juhuslikkus: autori algseks ülesandeks ei olnud kujutada Lasnamäed, need tööd on tekkinud kõrvalsaadusena teisi ideid teostades.

Näitus on avatud 13.-17. aprill
kell 12-18.

Anna Kaarma (1992) omandas bakalaureusekraadi EKA graafilise
disaini erialal (2015) ning on sel kevadel lõpetamas magistrantuuri fotograafia / kaasaegse kunsti erialal. Paralleelselt on valmimas teine isikunäitus vaatlusega Lasnamäe piirkonna arhitektuursest esteetikast ning ideoloogilisest taustsüsteemist, millele ta omistab oma vaatenurga läbi inimliku perspektiivi ja unenäolise ruumikogemuse. Ühtlasi püüab ta seljatada linnaosa anonüümset kuvandit ning jõuda selle algupärani. Eluaegne Lasnamäe elanik.

Lee Kelomees (1995) on Eesti Kunstiakadeemia bakalaureusekraadiga fotograaf ning Lasnamäel elanud varajasest lapsepõlvest. Lee seniste teoste inspiratsiooniks on olnud tema lapsepõlvekodu 11. korruse aknast avanev industriaalromantika, mida võib fotograafi seniste tööde valguses pidada tema emotsionaalseks pelgupaigaks ja kandvaks jõuks.

Tõnis Laurson (1996) õpib Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide osakonnas graafika erialal. Lasnamäel on ta elanud viimased kaks aastat, kuid ei ole seal sündinud ega üles kasvanud, nii et oleks liig öelda, et ta on Lasnamäelt pärit. Siiski, elades süva-Lasnamäel, on selle linnaosa eripära avaldanud nii mitmeski mõttes mõju tema loomingule.

Tiiu Lausmaa (1989) lõpetas 2018. aastal EKA maalikunsti osakonna bakalaureuse-
kraadiga. Lasnamäele kolides oli kaheaastane ja tema jaoks oli tegu esimese koduga. Ta arvab, et see oli hea koht, kus üles kasvada: see polnud liiga klanitud ja turvaline, pigem oli võimalik näha reaalset elu. Oli laste jaoks mõeldud mänguplatse, aga veelgi huvitavamaid metsatukkasid ja tühermaid, kus sai luua oma maailma.

Janne Lias (1981) õpib Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide osakonnas maali erialal. Ta oli kümneaastane, kui perega Mustamäe ühikatoast Lasnamäe kõigi mugavustega 3-toalisesse korterisse kolis. Samal ajal, kui ta püüdis Lasnamäel koduneda, laulis raadios Ivo Linna: “Peatage Lasnamäe!” Janne kolis Lasnamäelt ära juba 2000ndate aastate alguses, aga piinlikkus vales kohas elamise pärast on jäänud.

Riin Maide (1997) õpib Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide osakonnas graafika erialal. Riin on paneelmajas elanud küll, aga Keilas, kus nii kõrgeid maju, et neisse lifti oleks vaja, oligi täpselt kolm. Kõik need Lasna ja muud mäed tunduvad utoopilised selle poolest, et kõik majad seal on tõesti inimesi täis.

Vassa Ponomarjova (1984) õpib Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide osakonnas maali erialal. Vassa elas Lasnamäel 2 aastat, praegu elab Õismäel. Ta peab Lasnamäed muust Tallinnast eraldatud piirkonnaks, linnaks linna sees, kus on valdav ülejäänud Tallinnast pisut teistsugune mentaliteet.

Date: June 4, 6, 7 at 10.00 to 17.00

Venue: Estonian Academy of Arts, Põhja pst 7, room A202

Lecturer: Benjamin Lignel

Artist, writer and curator Benjamin Lignel will conduct a 3-day seminar in June, focusing on the challenges and opportunities inherent to artistic research. We will be thinking through the temporalities of making, documenting, and argumenting, and the different sort of “proof” they invoke; we will attempt a 21st century autopsy of the author-function and look at subject-positions with the help of Italo Calvino, Joan Scott and Audre Lord; we will play at presenting an object (textual or physical) for public scrutiny with a view to understanding what “stewardship of ideas” might imply.

Students who sign up for the seminar will be required to read 3 texts in advance:

Audre Lord, the Use of Anger, Women responding to Racism (1981)

Joan Scott, The Evidence of Experience (1991)

Ulrike Müller, Herstory Inventory (2011)

You will also be required to write, in conversational/diaristic mode, how you first met an idea that subequently guided your current research (max. 500 words).

Registration

The seminar is open to PhD and MA students.

Registration form

Registration is open until 28.05.2019.

This event is organised by the Graduate School of Culture Studies and Arts, supported by the ASTRA project of the Estonian Academy of Arts – EKA LOOVKÄRG (European Union, European Regional Development Fund).

Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi professori kandidaat Andres Kure venia legendi loeng “Fantaasia ja prognoos: Nõukogude arhitektuur ja visuaalkultuur ca. 1967”.

4. aprillil kell 17 avatakse Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuse välisseinal asuvas Vitriinigaleriis SIIL Prize 2019 autahvel.

Rühmitus SIIL annab esmakordselt välja uue kaasaegse kunsti auhinna SIIL Prize! Esimesteks nominentideks on Johannes Luik ja Nele Tiidelepp. Installatsioonimeediumis töötavad kunstnikud eksponeerisid oma töid uues Vent Space projektiruumis. Võitja selgitatakse välja publikuhääletuse põhjal: igal külastajal oli võimalus oma lemmiku nimi näitusel asuvasse valimiskasti jätta.

Võitja saab auhinnaks kullast SIILI, ta pärjatakse igavese au ja kuulsusega ning tema nimi raiutakse kivisse. Võitja nimega kivi jääb seda märgilist sündmust meenutama Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi seinal.

Johannes Luik (s. 1988) tegeleb oma kunstnikupraktikas muljete ja ruumide subjektiivse kirjeldamisega. Tema teosed võtavad vormi erinevates meediumites, kuid suhestuvad alati ruumiga, luues puhta terviku. Luik uurib materjalide, kohtade, aja ja mälestuste subjektiivset kogemist.

Nele Tiidelepp (s. 1998) kunstnikupraktikas väljendub olemuslik alastus, eneserefleksioon, eneseiroonia, pimeduse ja valguse vastandused otseses ja ülekantud tähenduses, (ruumi)poeesia. Tema loomingu läbivaks jooneks on enda kui noore kunstniku ja naise analüüsimine.

Laupäeval, 23. märtsil 2019 kell 18 avatakse Vent Space projektiruumis SIIL Prize nominentide näitus.

Rühmitus SIIL annab esmakordselt välja uue kaasaegse kunsti auhinna SIIL Prize! Esimesteks nominentideks onJohannes Luik ja Nele Tiidelepp.

Installatsioonimeediumis töötavad kunstnikud eksponeerivad oma töid
uues Vent Space projektiruumis. Võitja selgitatakse välja publikuhääletuse põhjal: igal külastajal on võimalus oma lemmiku nimi näitusel asuvasse valimiskasti jätta.

Võitja saab auhinnaks kullast SIILI, ta pärjatakse igavese au ja kuulsusega
ning tema nimi raiutakse kivisse. Võitja nimega kivi jääb seda märgilist sündmust meenutama Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi seinal.

Näitus on avatud 24.-29. märts,
iga päev kell 16-22. Näitusele paneb piduliku punkti kivi avamine Vitriin-galeriis (EKKM-i fassaadil, Põhja pst 35) 4. aprillil kell 18.

Johannes Luik (s. 1988) tegeleb oma kunstnikupraktikas muljete ja ruumide subjektiivse kirjeldamisega. Tema teosed võtavad vormi erinevates meediumites, kuid suhestuvad alati ruumiga, luues puhta terviku. Luik uurib materjalide, kohtade, aja ja mälestuste subjektiivset kogemist.

Nele Tiidelepa (s. 1998) kunstniku-praktikas väljendub olemuslik alastus, eneserefleksioon, eneseiroonia, pimeduse ja valguse vastandused otseses ja ülekantud tähenduses, (ruumi)poeesia. Tema loomingu läbivaks jooneks on enda kui noore kunstniku ja naise analüüsimine.

Graafiline disain: Kristjan Hinno
Täname: Eliis Laul, EKA Installatsiooni ja skulptuuri osakond, EKKM, Kristjan Hinno

Avatud: T-R 13:00-19:00 L-P 11:00-17:00

Eksinud hingede turismikontor kutsub külastajaid muinasjutulisse kohta siinsamas lähedal – kuskil Baltikumi, Balkani ning kunstnike Ryan Galer ja Rebecca Larkini raamatu maailma vahel.

Esitades segu lugudest, visuaalsest kunstist, suveniiridest ja reisidokumentidest, pakub kontor lihtsat, kuid interaktiivset kogemust. Sukeldu meie fantaasiarohkesse maailma ning jaga pärast oma lugu meiega!

Passi pole vaja! Tooge vabalt kaasa oma sõpru: suuri, väikeseid, karvaseid, kootud, väljamõeldud või mitte – me tahame nende kõigiga kohtuda!

*

Larkin, Galer ja teised Kadunud Hingede Turismikontori Teatrikompanii liikmed toovad ettekandele ainulaadse ja poolimproviseeritud etenduse järgmistel aegadel: teisipäeval, 14. märtsil kell 20.00 ja pühapäval, 17. märtsil kell 19.00.

Lisaks toimub ühine jalutuskäik koertega laupäeval, 16. märtsil kell 12.00 -14.00. Võtke kaasa oma koerad, kujuteldavad koerad ja koera-lood. Kõik koeratõud on teretulnud, samuti nagu ka kõik külalised, kaasa arvatud need, kellel juhtumisi koera pole.

*

Pühapäeval, 17. märtsil, kell 12.00-14.00 ootame lapsi osalema töötoas, mille käigus luuakse endale sõber – värvitud, animeeritud, maalitud, õmmeldud või kirjutatud. Kõik loomingulised lähenemisviisid on tervitatavad. Inglise keele oskus ei ole vajalik, kuid soovi korrral palun võtta kaasa oma lemmik dinosaurus, kaisuloom vms.

NB! Palun ärge jätke lapsi ilma järelvalveta ning võtke kaasa väike snäkk söögipausi pidamiseks.

*

Ryan Galer on multidistsiplinaarne kunstnik, kes töötab performance’i, filmi/video, visuaalse kunsti ja kirjutamise tehnikates. Segades autobiograafiat kujutlusvõimega, otsib ta poolfiktiivset kohta, kus end kodus tunda. Ta õpib praegu Kaasaegse kunsti magistriõppes Eesti Kunstiakadeemias.

Rebecca Larkin on luuletaja ja visuaalne kunstnik, kes töötab tekstiili, maali ning performance’iga (mõnikord nukkudega, mõnikord mitte). Tal on magistrikraad kunstiajaloos dokumentaalse kunsti suunitlusega Courtaul’i Kunstiinstutuudist Londonis.

Lisaks turismikontori projektile, mis algas 2017. aasta alguses, on Ryan ja Rebecca varem töötanud koos lavastuse/kunsti-näitusega “Cabaret Galer Presents: Cabaret Galer,” mis rääkis ohtudest, mis tekivad, kui korraldada kunstinäitus oma magamistoas (tol korral oli magamistuba Ryani oma).  

Näitus “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile”, 26. I–19. V 2019.

Oma tuba ja oma raha – need on naise eneseteostuse kaks vältimatut eeldust, kirjutas Virginia Woolf  juba ligi 90 aastat tagasi. Kuid sellegipoolest näib asjaolu, et ruum võib olla ka feministlik küsimus, Eesti arhitektuurikultuuris siiani täiesti teadvustamata. Ometi on tegemist metodoloogia ja lähenemisega, mis võimaldab tõstatada väga erinevaid küsimusi ja näha meie 20. sajandi arhitektuuriajalugu, tänapäeva praktikat ja ruumikasutuse viise sisseharjunust hoopis teistsuguses valguses. See ongi näituse peamine eesmärk – olla kriitiliseks ja poleemiliseks tööriistaks ning diskussiooni algatamise vahendiks, mitte valmis uurimistulemuste esitlemise ja lõplike hinnangute andmise kohaks. Pakkuda teeotsi võimalikele edasistele uurimustele ja arutada selle üle, millistelt positsioonidelt arhitektuuri üle reflekteerimine lähtuda võiks. Näitus viskab õhku üheksa küsimust, mis puudutavad nii arhitektuurihariduse eripärasid kui Eesti arhitektuurikaanoni kujunemise mehhanisme, nii naisarhitektide loominguga seotud stereotüüpe ja klišeelikke eelarvamusi kui autorlust ja rollijaotust, nii avalikku linnaruumi ja elamutesse sissekirjutatud rolliootusi kui ruumilist võrdõiguslikkust ja marginaalsete kasutajate vajadusi. Intervjuudes jagavad oma kogemusi ja seisukohti neil teemadel ka praktiseerivad arhitektid eri põlvkondadest.

Näituse kuraator on Ingrid Ruudi. Erikülalistena osalevad Flo Kasearu; Laura Linsi ja Roland Reemaa. Kuraatorit abistasid Jarmo Kauge; Tiiu Parbus (1930. aastad). Näituse ruumiline kujundaja on Katrin Koov, graafiline kujundaja Laura Pappa.

Projektid ja fotod: Arhitektibüroo Helmi Sakkov, Arhitektibüroo J. Okas & M. Lõoke, Arhitektibüroo Mai Šein, Arhitektuuribüroo Eek & Mutso, B210, Celander projekt, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Tervishoiumuuseum, Inphysica Technology, Kaos arhitektid, Kavakava, Kino maastikuarhitektid, Rahvusarhiiv, Salto AB, Tallinna 21. Kooli arhiiv, Tallinna Linnaplaneerimisameti arhiiv, Tallinna Tehnikaülikooli muuseum; Reio Avaste, Inke-Brett Eek, Kaido Haagen, Mari Hunt, Krista Karu, Karli Luik, Arne Maasik, Oliver Moosus, Hanna-Liisa Mõtus, Kersti Nigols, Jüri Okas, Toomas Paaver, Brit Pavelson ja Koit Randmäe, Triin Pitsi, Giuseppe Provenzano, Irina Raud, Sten Roosvald, Tõnis Saadoja, Sigrid Saarep, Martin Siplane, Nele Šverns, Andres Tarto, Karri Tiigisoon, Maris Tomba, Leena Torim, Liis Treimann, Tõnu Tunnel, Terje Ugandi, Paco Ulman, Anna-Liisa Unt, Tiit Veermäe, Jeff Vernaus, Pelle-Sten Viiburg, Liisi Vähi.

Film: Reio Avaste
Tõlked: Refiner, Ingrid Ruudi
Keeletoimetaja: Mari Klein
Näituse ehitus: bart OÜ

Korraldajate tänu: Eesti Rahva Muuseumi Heimtali muuseum; Andra Aaloe, Aet Ader, Yoko Alender, Margit Argus, Margit Aule, Karin Bachmann, Lilian Hansar, Karen Jagodin, Loit Jõekalda, Anneli Jüristo, Katrin Kivimaa, Katrin Koov, Ingrid Kormašov, Anu Kotli, Henry Kuningas, Anne Lass, Pille Lausmäe, Leelo Laurits, Carl-Dag Lige, Ivo Lill, Kaia Loog, Margit Mutso, Sandra Mälk, Kaja Pae, Sille Pihlak, Kairi Rand, Irina Raud, Tõnis Saadoja, Helmi Sakkov, Anu Tammemägi, Siiri Vallner, Heili Volberg, Mariann Raisma; Naisteleht.

Näituse korraldamist toetasid Eesti Kultuurkapital, Lincona ja Vivarec.

Näituse kuraatorituurid toimuvad pühapäeval, 10. veebruaril kell 14.00 ja pühapäeval, 12. mail kell 14.00.
Venekeelsed ekskursioonid näitusel toimuvad laupäeval, 2. märtsil kl 14.00 ja laupäeval, 13. aprillil kl 14.00.

Reedel, 8. märtsil kl 17.00 toimub näitusel vestlusõhtu kunstnik Flo Kasearuga, küsib Maarin Ektermann.

Kolmapäeval, 6. veebruaril kell 18 toimub Vent Space projektiruumis Carol Katkoffi isikunäituse “Metamorfoosse fotoloo kasutamine vaataja
analüüsiks” avamine.

Carol Katkoffi huvitab, kuidas toimib maailma tajumise psühholoogiline protsess, mis paneb igaüht ümbrust kogema läbi enese kõverpeegli. Maailm, mida enese ümber tajume, on vaid kujutluspilt reaalsusest. Meie kujutluspilt aga määrab ära selle, kuidas maailma tajume.

Näituse võtmeks on akordionistiilis raamatuks köidetud metamorfoosne fotolugu. Raamatut saadavad videod
selle vaatajatest ning nendega tehtud intervjuudest. Raamatu lõi autor ideega, et lugu selles tekib vaataja olemasoluga olenevalt tema kogemustest ja kujutlusvõimest. Kaootilises, kuid narratiivses fotoloos tekitab kaamera uitav rännak metamorfoosse sündmustiku, mille vahetuvad peategelased võivad, aga ei pruugi, olla omavahel seotud vaid ajalis-ruumilise juhusliku kokkusattuvuse tõttu. Tegevustel on justkui eesmärgipärasus olemas, kuid iga hetk võib viia absurdini või enne püändi saabumist uue huviobjekti leidmiseni.

Fotolugu on kui väike replikaat maailmas kogetavale kaosele, milles püüame tähendusi luua juba seetõttu, et meil on selleks instinktiivne vajadus. Selle instinktiivse vajaduse kaudu proovib ka vaataja kaoses korda luua ja leida loos tähenduskihte. Vaataja osaleb aktiivselt loomeprotsessis, mille läbi tekib lugu vastavalt tema kogemustele ja kujutlusvõimele. Terviklik vorm tekib siis, kui kohtuvad vaataja oma isiksusega ja fotolugu. Protsess, mille vaataja läbib, on reflektsioon sellest, kuidas võiks analüüs toimuda ka muu vastuvõetud infoga ning eeskätt iseendaga. Tähenduskihid, mis autoril enesel teost luues võisid olla, ei oma tähtsust.

Näitus jääb avatuks 9. veebruarini
ning on avatud iga päev kell 12-18.

Carol Katkoff õpib Eesti Kunstiakadeemia Kaasaegse kunsti õppekava magistriõppes. Käesolev
näitus valmis 2018. aastal tema Kõrgem Kunstikool Pallase Fotograafia eriala lõputööna.

Esmaspäeval, 28. jaanuaril kell 18 toimub Vent Space projektiruumis Sergei Lotsmanovi isiknäituse “SD Sinine lill” avamine ja kunstnikuraamatu esitlus. 

Oma uues metainstallatsioonis „SD Sinine lill“ esitleb Sergei Lotsmanov dokumente, mis kinnitavad tema uut teooriat sinise lille kohta. Jena romantikute otsinguis sündinud sinise
lille sümbol on pärast dekabristide ülestõusu 14. (26.) detsembril 1825. a Senati väljakul Peterburis, ekseldes läbi Pariisi barrikaadide püssirohusuitsu, leidnud ennast Moskva sürrealistliku argipäeva hoogsas keerises.

9. märtsil 2017 avati Moskvas kaasaegse kunsti keskuses Garaaž Venemaa esimene kaasaegse kunsti triennaal. Näituse tunnusgraafikas kasutas institutsioon nüüdisaegse Venemaa kaardi kujutist, kusjuures Krimmi poolsaar oli kujutatud Vene Föderatsiooni osana.

Nii vene kui ka eesti keeles on sõnal „kaart“ lisaks geograafilisele tähendusele ka seos digitehnoloogia maailmaga, nagu näiteks SD-mälukaardi puhul. Secure Digital (SD) on säilmäluga, täpsemalt välkmäluga mälukaardi formaat, mis töötati SD Card Associationi (SDA) poolt välja infotehnoloogilistes kandeseadmetes kasutamiseks. SD-standardiga tehnoloogiat kasutavad täna paljud tootjad: SD-mäluformaat on kasutusel eeskätt paljudes mobiil-
telefonides, digitaalsetes helimängijates, navigatsioonisüsteemides ja elektroonilistes raamatutes.

Näitus jääb avatuks 3. veebruarini,
olles nädala sees avatud 17-20 ning
nädalavahetusel 14-17.

Sergei Lotsmanov (s. 1983, Tartu) elab ja töötab Moskvas. Ta on lõpetanud Venetsianovi-nimelise kunstikooli Tveris (2004), Eesti Kunstiakadeemia maali eriala (2010) ja Moskva Kaasaegse Kunsti Instituudi (2012). Viimastel aastatel on Lotsmanovil olnud hulgaliselt nii isik- kui grupinäituseid, lisaks on ta osalenud Viini ja Artissima kunstimessidel. Tema teosed kuuluvad muuhulgas Moskva Kaasaegse Kunsti Muuseumi, Venemaa Riikliku Kaasaegse Kunsti Keskuse ja Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonidesse.

Kolmapäeval, 16. jaanuaril kell 18
toimub Vent Space projektiruumis Janne Liase esimese isiknäituse „Koertenäitus” avamine. 

„Mõnest hirmust vabanemiseks on
vaja sellega aktiivselt tegeleda. Mõnest teisest aga võib lihtsalt välja kasvada ning ühel hetkel avastada, et ei kardagi enam.
Siiski jätavad ammused kohutavad sündmused oma jälje ning ebameeldivad mälestused.

Üks aktiivne meetod foobiast vabanemiseks on hirmudega silmitsi seismine ehk eksponeerimine, mille käigus ettevaatlikult, aga järjepidevalt hirmutava olukorra või objektiga kokku puutudes sellega harjutakse. Teine meetod on teha oma hirmu üle nalja ning mõelda, et ei kardagi enam. Kas see ka töötab?” 

Näitus on avatud 17.-19. jaanuaril kell 12-18 ja 20. jaanuaril kell 12-16.

Janne Lias (s. 1981. a. Tallinnas)
õpib Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide osakonnas maali erialal.
Olles eelnevalt omandanud
Tallinna Tehnikaülikoolis magistrikraadi informaatikas, kasutab Janne Lias
oma töödes sageli ka IT-alaseid teadmisi. Kunstiväljal alustanuna katsetab meelsasti erinevate materjalide ja tehnikatega. Olulisteks tööriistadeks teoste loomisel
on emotsioonid ning huumorimeel.