Rubriik: Kunsti­kultuuri teaduskond

17. detsembril kell 18 peab kuraator ja Leipzigi kunstiakadeemia professor Beatrice von Bismarck Teaduste Akadeemia saalis (Kohtu 6) avaliku loengu „Valorisation Machines or The Exhibition as (Re-)Staging: “When Attitudes Become Form – Bern 1969/ Venice 2013″, Venice Biennial 2013“.

Näitused on üldjuhul performatiivsed. Eksponaate nö lavale asetades muudavad nad need avalikuks. Enamgi veel, näitused paigutavad oma artefaktid uutesse kooslustesse, kaasates nad sellega tähendusloome protsessidesse. Nende käigus aset leidvate nihete ja ümberpaigutuste, lisanduste ja kommentaaride kaudu tekivad näitusel esitatud objektide ja eksponaatide, aga ka esitlusvahendite, kohtade ja ruumide, inimeste ja diskursuste vahel uued suhted. Nii on näitused alati ajaliselt määratletud, seda nii näituse ajutise olemuse samavõrd kui objektide endi rütmide, protsesside ja kestvuse tõttu. 

Näitus „When Attitudes Become Form” (Bern, 1969) kirjutas protsessuaalsuse ja efemeersuse sisse mitte ainult kunstiajalukku, vaid ka märksa nooremasse näitusteajalukku. Kuigi 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul panustasid diskursusesse ka mitmed teised sarnaste eesmärkidega kureeritud ettevõtmised, omandas see Šveitsi näitus ja kuraator Harald Szeemann eriti väljapaistva, peaaegu legendaarse kuulsuse. Selle näituse taaslavastamine 2013. aasta Veneetsia biennaalil Prada Foundationi ruumes pealkirja all When Attitudes Become Form -Bern 1969/ Venice 2013″ viitas dekontekstualiseerimisele ja sellest tulenevale tähendusnihkele mitte ainult esteetilises plaanis. Käsikäes ajaliste ja aineliste tingimuste muutmisega leidis aset mitut laadi ümberväärtustamist ja kapitaliseerimist, mis mõjutasid nii kunstiteoseid kui ka osalevaid kunstnikke, kuraatoreid ja näitust ennast. Veneetsia näitust saab seega käsitleda paradigmaatilisena mitte ainult näituste lavastuslikkuse mõttes, vaid ka näituse kui performatiivse sündmuse läbi loodud tähenduste ja väärtuste kontekstis. 

Beatrice von Bismarck (Leipzig/Berlin) on Leipzigi kunstiakadeemia kunstiajaloo, visuaalkultuuri ja kuraatorluse professor. Ta alustas 1989-1993 Franfurt am Maini Städeli muuseumi 20. sajandi kunsti kuraatorina; asutas 1993. aastal Lüneburgi ülikooli juures projektiruumi „Kunstraum der Universität Lüneburg“ ja juhtis seda 1999. aastani. 2000. aastal oli ta üks projektiruumi „/D/O/C/K-Projektbereich“ asutajaid ja 2009. aastal algatas kuraatorluse magistriprogrammi. Tema uurimisvaldkondadeks on kureerimine, neoliberalismi ja globaliseerumise mõjud kultuuriväljale ning postmodernne kunstniku kontseptsioon. Ta on avaldanud raamatud Games Fights Collaborations. Art and Cultural Studies in the 90s, Ostfildern-Ruit 1996. (toimetaja koos Diethelm Stolleri, Ulf Wuggenigiga); – Interarchive. Archival Practices and Sites in the Contemporary Art Field, Cologne 2002. (toim, koos Hans-Peter Feldmanni, Hans Ulrich Obristi, Diethelm Stolleri, Ulf Wuggenigiga); – Grenzbespielungen. Visuelle Politik in der Übergangszone (Performing the Border. Visual Politics in Zones of Transgression), (toim), Cologne 2005; – Globalisierung/Hierarchisierung. Kulturelle Dominanzen in Kunst und Kunstgeschichte (Globalization/ Hierarchization. Cultural Dominances in Art and Art History), Marburg 2005 (toim koos Irene Belowiga); – beyond education. Kunst, Ausbildung, Arbeit und Ökonomie, (beyond education. Art, Education, Work and Economy), Frankfurt a. M. 2005 (toim koos Alexander Kochiga); – Nach Bourdieu: Visualität, Kunst, Politik (After Bourdieu. Visuality, Art, Politics), Vienna 2008 (toim koos Therese Kaufmanni, Ulf Wuggenigiga); – Auftritt als Künstler (Performance as Artist), Cologne 2010; – Cultures of the Curatorial (toim koos Jörn Schaffafi ja Thomas Weskiga), Berlin 2012; – Timing – On the Temporal Dimension of Exhibiting (toim koos Rike Franki, Benjamin Meyer-Krahmeri, Jörn Schafaffi ja Thomas Weskiga), Berlin 2014; – Hospitality – Hosting Relations in Exhibitions, (toim koos Benjamin Meyer-Krahmeriga), Berlin (ilmumas jaanuaris 2016).

Avalikule loengule eelneb lugemisgrupp kolmapäeval, 9. detsembril kell 16 KKEK-is, registreerumiseks kirjutage palun rebeka@cca.ee. 

Beatrice von Bismarck peab Kunstiteaduse instituudis ka seminari, mis toimub 18. detsembril kell 10 Suur-Kloostri 11 ruumis 104; registreerumiseks kirjutage palun ingrid.ruudi@artun.ee. 

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna õppejõudude ja tudengite eestvedamisel toimus 18.-20. novembril Niguliste muuseumis põnev erialane töötuba. Seekord oli tähelepanu keskmes Kannatusaltar ja läbivaks teemaks orgaanilise lahusti toime maalikihile. Külalislektoriks oli kutsutud Maastrichti restaureerimiskeskuse SRAL maalikonservaator Gwendoline Fife, kes muuhulgas lõi kaasa ka Madalmaade kunsti suurima meistriteose, Genti altari konservaatorite tiimis.

Ajakava oli paljudele juba varasemast tuttav: päeva esimeses pooles toimusid avatud loengud kõikidele huvilistele ning pealelõunati praktilised töötoad piiratud arvuga osalejatele. 

Tegemist oli tudengitele olulise sündmusega – mitte just iga päev ei avane võimalust kuulata oma kõrvaga meie eriala rahvusvahelist tipptegijat!

Töötoa kajastust koos videoga saab lugeda ja vaadata ka SRAL-i kodulehel.

Krohvil seinamaalide teisaldamine ja uuele asukohale paigaldamine on olnud läbi ajaloo levinud restaureerimispraktika – mõelgem kasvõi Pompei maalingutele, mis põhimahus asuvad hoopis Napoli Rahvusmuuseumis. Siiski on seda moodust valdavalt rakendatud vaid freskotehnikas maalingute puhul. Viimane poolsajand aga taolist restaureerimispraktikat ei soosi – arhitektuurse maalingu puhul eeldatakse pigem, et see säilitatakse oma autentses kontekstis.

Siiski on vahel paratamatu, et taoline suhteliselt vägivaldne praktika ellu viiakse, näiteks siis, kui maalingu kandja ehk hoone lammutatakse ning teisaldamine on maalingu säilitamise ainus võimalus.

Taoline pretsedent võeti Eestis esmakordselt ette 2010. aastal, kui lammutati EKA õppehoone. Toonased konserveerimisosakonna tudengid eemaldasid vana peahoone seintelt kümmekond väärtuslikumat maalingut. Paraku seisavad need täna aga EKA laos ning uut asukohta neile veel leitud pole.

Teine taoline ettevõtmine osutus vajalikuks Tartu Kaubamaja lammutustööde käigus. 1970. aastatel asus kaubamaja hoones märgiline restoran “Tarvas”, mille sümboliks oli Elmar Kitse sgrafiitotehnikas hiidpannoo. Selle eemaldamiseks töötas EKA konserveerimisosakond koos insenerifirma Haspo OÜ-ga välja tehniliselt keerulise süsteemi, kuidas maalingud seintelt koos krohvikihiga kätte saada. Maalingutele kinnitati profülaktilise kleebisena kaks kihti kaitsekangast ning paneelide ümber konstrueeriti raamisüsteem, mis maalingut seinalt eemaldamise ja ladustamise ajal kaitseb. Elmar Kitse maalingu reljeefsus ja tavatud maalivõtted tegid ettevõtmise kohati keeruliseks, kuid pannoo õnnestus seinalt eemaldada. Kahjuks ootavad ka need maalingud seniajani ERMi fondis oma uut asukohta.

Õnneks saame rääkida projekti kolmandast faasist – maalingu taaseksponeerimisest arhitektuurses keskkonnas – oma kolmanda sarnase projekti puhul. 2015. aasta mais eemaldasime Vana-Võidu mõisa nõukogudeaegsest, lammutamisele määratud juurdeehitisest Elmar Kitse viimase pannoo – tegemist oli taas hästi läbi komponeeritud reljeefse maalinguga. See sai ka esimeseks maalinguks, mis leidis tee uuele seinale. Tänaseks võime öelda, et riskantne ja tehniliselt keerukas ettevõtmine on väga hästi õnnestunud ja maaling on täies hiilguses Viljandi Kutseõppekeskuse uues õppehoones eksponeeritud. Jääme ootama, millal saame EKA uue hoone seintele “kleepida” ka meie vana õppehoone maalingud!

3. novembril viidi Tartu Ülikooli keemialabori, EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnna ning Eesti Keskkonnauuringute Keskuse koostöös läbi Tartu Jaani kiriku skulptuuride analüüs figuuridel kasutatud pigmendivaliku ja maalimistehnikate kaardistamiseks. Loe sündmusest lähemalt Rahvusarhiivi ajaveebist

Dortmundis toimus 1. – 3. oktoobril Saksa muinsuskaitse teooria ja õpetamise töörühma kongress teemal “ Struktuurimuutused – mälestise muutused. Ümberehitused, kasutuse ja tähenduse muutused”, millest võttis osa EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna juhataja Lilian Hansar. Ettekannetest jäi kõlama, et mälestiste funktsioonimuutused on paratamatud ning originaalkujul mälestiste säilitamine ei ole võimalik. Paraku on linnastruktuuri muutused Dortmundis nii ulatuslikud, et kesklinnas on säilinud vaid mõned üksikud ajaloolised ehitised.  

Aastal 2005 avastati Tallinna Toomkiriku orelirõdu alt suurejoonelised, 18.sajandi lõpust pärinevad arhitektuursed maalingud, millel on kujutatud perspektiivselt koonduvat sammaskäiku. Laudisele maalitud ainulaadsed kunstiteosed olid kaetud mitmete värvikihtidega ning varasem teave nendest puudus. Järgnevatel aastatel avati ja restaureeriti kolmest maalitud kaarest kaks. Kolmas kaar, mille asukoht jäi 1990. aastatel Toomkiriku loodenurka rajatud vapirestaureerimise töökoja ruumidesse, jäeti toona puutumata.

Tänaseks on vapitöökoda oma funktsiooni kaotanud ning kirikul on plaan see ruum lammutada. Sellega seoses tõusis taas päevakorda kolmanda maalivälja puhastamine, mis võimaldaks kompositsiooni täies ulatuses eksponeerida. Möödunud kuul tegid EKA konserveerimistudengid ja õppejõud puhastustöödega algust.

Septembrikuu viimasel nädalavahetusel vuras ekskursioonibuss EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna tudengitega Ida-Virumaale, kus õppeaine Mälestis ja keskkond raames uuriti lähemalt piirkonnale iseloomulikku pärandit ning arutati erinevaid restaureerimisküsimusi. 

Ööbimispaigaks oli seekord kuurortlinn Narva-Jõesuu, mille hiilgeajad jäävad küll valdavalt möödunud aegadesse. Ringreis vältas kolm päeva: külastati koolimaju, kirikuid ja mõisakomplekse; põigati sisse Sillamäe vastrenoveeritud kultuurikeskusesse ja tehti tiir vihmases Toila-Oru pargis. Huviväärset leidus ka allpool maapinda: Kohtla Kaevanduspargis tutvuti kaevanduskäikudega ning läbiti kaevuriõppe kiirkursus elupõlisest kaevurist giidi juhatusel. Põhitähelepanu köitiski seekord Ida-Viru kui kunagine õitsev tööstuspiirkond ning selle tänane elukorraldus. Teele jäid kunagised rahvarohked töölisasulad, kuldse sügise värvides kummituslinnad Sirgala ja Viivikonna ning Kiviõli Küttejõu linnaosa koos üksikute akendel rinnutavate vanamemmede ja sõbralike koertega. 

Narvas põigati sisse raekotta, kolledžisse ja raudteejaama ning käidi bastionikäikudes ja Narva muuseumis. Kõige enam muljet avaldas siiski võimas kompaktne tööstusansambel Kreenholmi manufaktuur, mis tänapäevalgi väga olulisel määral linna arhitektuurilist ilmet mõjutab. Kompleks osutus ülekaalukalt parima külastatud objekti väljaselgitamiseks korraldatud salajase hääletuse võitjaks.

Sügisreisi toimumist toetas Eesti Kultuurkapital.

Niguliste muuseumi Rode altari multimeedia ekspositsioon on rahvusvahelisel Hansa kultuuri suurnäitusel Lübeckis. Alates 19. septembrist kuni 10. jaanuarini 2016 on Saksamaal, Lübeckis St Annen Museumis avatud Hansa kunsti ja kultuuri kajastav suurnäitus “Lübeck 1500. Metropolis of Art in the Baltic Region“. Kõrgetasemelisel rahvusvahelisel näitusel on võimalik tutvuda ka Niguliste muuseumi Rode altari interaktiivse multimeedia ekspositsiooniga “Rode altar lähivaates”, mis on pälvinud suurt ekspertide ning avalikkuse huvi.Suurprojekti juht on Eesti Kunstiakadeemia dotsent ja Eesti Kunsimuuseumi konserveerimisspetsialist dr Hilkka Hiiop ning projektiga on seotud mitemd EKA inimesed, teiste seas doktorant Andres Uueni, kelle doktoritöö osana valmis osaliselt ka ekspositsiooni digitaalne lahendus. Altari konserveerimisega on seotud EKA doktorant ja EKMi polükroomia konservaator Hedi Kard, EKA magistrandid Kaisa-Piia Pedajas, Grete Nilp ning kujundustöödega EKA vilistlane Villu Plink. Mitmed EKA korralise õppetööga seotud üritused ja workshopid on olnud seotud projektiga “Rode altar lähivaates”. Lübeckis St Annen Museumis toimuval näitusel on eraldi loodud Rode-ruum, kus innovaatiliste IT-lahenduste abil saavad kokku füüsiline Luuka-altar ja virtuaalne Niguliste altar. Niguliste muuseumi multimeedia ekspositsiooni “Rode altar lähivaates” külastajal on võimalik puuteekraanilt juhtida seinasuurust projektsiooni, millel saab avada kummagi altari tiibu, suurendada detaile ning lugeda nende kohta ikonograafilist infot. Samuti on võimalik vaadata kummagi altari infrapuna ülesvõtteid ning jälgida paralleelselt kunstniku omakäelist alusjoonistust ning maalikihti. Kõrgresolutsioonilised fotod avavad kunstiteoste neid peendetaile, mida muuseumiruumis olev füüsiline teos ei võimalda. Lisaks tutvustatakse lahenduste kaudu nii Eestis leiduvat Hansa kunsti kui ka selle uurimiseks rakendatud teadusmeetodeid. Ekspositsioon valmis Kultuuriministeeriumi toetusel. „Rode projekt on hetkel parim näide tehnoloogia, teaduse ja kultuuripärandi kombineerimisest. See on üks väheseid kultuuripärandi projekte, kus tehnoloogia sõna otseses mõttes areneb protsessi käigus. Väga sümpaatne on samuti, et kaasatud on eri valdkonna spetsialistid, mõeldakse kastist väljapoole parima tulemuse saavutamiseks. Jääb ainult üle soovida, et selliseid projekte näeme tulevikus rohkem,“ rääkis Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Mirjam Rääbis. Lisainformatsiooni näituse kohta saab St Annen Museumi kodulehelt. Vaata ka 

videdokumentatsiooni ekspositsiooni installeerimisest ja avamisest:

. 

Ekspositsioonitiim:

Kontseptsioon: Hilkka Hiiop

Tekstid: Merike Kurisoo, Jan Richter, Hilkka Hiiop

Kujundajad: Marti Laurimaa, Villu Plink

Multimeediaprogramm: Wiseman Interactive (Henri Kokk), Archaeovision (Hembo Pagi, Andres Uueni), 

IIPImageFotod: Hembo Pagi, Andres Uueni, Stanislav Stepashko, Villu Plink, Marko Leppik

Tõlge: Marju Kubre, Mati Sirkel, Helen Kurss, OÜ Päevakera

Toimetajad: Kaidi Vahar, Richard Adang

Andmesisestus: Kaisa-Piia Pedajas

EKA Kunstiteaduse instituudi kutsel peab kolmapäeval, 14. oktoobril kell 18 Eesti Arhitektuurimuuseumis avaliku loengu New Yorgi Columbia ülikooli professor Kenneth Frampton.

Kenneth Frampton on arhitekt ja arhitektuuriajaloolane, kelle 1980. aastal esmailmunud “Moodne arhitektuur. Kriitiline ajalugu” on 20. sajandi arhitektuuriloo kanoonilisemaid käsitlusi. Praeguseks juba neljanda, kaasaja infoga oluliselt täiendatud väljaandeni jõudnud raamat ilmus Eesti Kunstiakadeemia kirjastuselt 2012. aastal ka eesti keeles. Oma raamatuga on erakordselt laiahaardelise pilguga professor Frampton lisanud varasemasse läänekesksesse arhitektuurilukku Vene avangardi, Alvar Aalto ja Skandinaavia modernismi ja koloniaalmaade arhitektuuri ning mõtestanud tänapäevase üleilmastumisega kaasnevaid arenguid kogu maailmas. Arhitektuuriajaloo kõrval on Frampton kogu oma pika loominguperioodi vältel olnud ka viljakas kaasaja mõtestaja ja kriitik. Asunud 1965. aastal Suurbritanniast USA-sse, õpetades esmalt Princetoni ülikoolis ja alates 1972. aastast Columbias, kuulus Frampton koos Peter Eisenmani, Manfredo Tafuri, Rem Koolhaasi, Diana Agresti ja Anthony Vidleriga perioodi olulisimate modernismi ümbermõtestajate ringkonda. Columbias Framptoni osalusel 1973. aastal asutatud ajakirjast Oppositions sai järgnevaks kümneks aastaks arhitektuurimõtte kõige uuenduslikum platvorm, kus taotleti kriitilise teooria dialoogi praktika ja arhitektuurikultuuriga kõige laiemas mõttes. Framptoni enda veendumusi ja vaateid arhitektuuri arengule on tugevalt mõjutanud ühelt poolt Hannah Arendti ühiskonnakriitika, teisalt Martin Heideggeri kohaloome kontseptsioonid. Nii on ta alati rõhutanud arhitektuuri loomise ühiskondlikku vastutust ja konteksti spetsiifikat ning seisnud vastu hoonete käsitlemisele efektse kujundi või kaubana. 1983. aasta manifestatiivne essee “Kriitilise regionalismi poole”, kus ta rõhutab koha eripära arvestamist globaliseerumisega kaasneva sarnastumise ja stsenograafilisuse vastukaaluna, pole oma aktuaalsust siiani kaotanud. Neist veendumustest lähtuvad ka tema viimaste kümnendite monograafiad Alvaro Sizast (2000), Le Corbusier’st (2001), Tadao Andost (2003) ja Põhja-Ameerika arhitektidest (2012).

EKA Kunstiteaduse instituudi avatud loengute sarja toetab Eesti Kultuurkapital. Professor Kenneth Framptoni loeng leiab aset
koostöös Helsingi Aalto ülikooliga.

Foto: Jeff Barnett-Winsby

Augustikuu viimane nädal viis tudengid Hiiumaale, Suuremõisa lossi.

Hiiu-Suuremõisa on üks suurejoonelisemaid barokkstiilis mõisaansambleid Eestimaal. Septembris 2014 algasid seal riikliku mõisakoolide programmi raames ulatuslikud ehitustööd. Kuna lossi ajaloolised interjöörid pakuvad häid praktikavõimalusi konserveerimisalal tudengitele, sündis otsus töödesse panustada ning konserveerida peahoone kahe ruumi seinamaalingud.

Praktikal osalesid Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute konserveerimisele-restaureerimisele spetsialiseerunud tudengid ning lossi ruumides paikneva Hiiumaa Ametikooli õppurid. Lisaks kaasati läbi Nordplus koostöövõrgustiku tudengeid Soomest Novia Kõrgkoolist ja Rootsist Uppsala Ülikooli Gotlandi kolledžist. Koos juhendajatega oli projektis osalejaid kokku 32. Praktika käigus viidi läbi maalingute põhjalikud uuringud ning töötati välja konserveerimise detailkontseptsioon ja -metoodika, mida rakendati suuremate näitealade restaureerimisel. Projekti jätkusuutlikkuse tagavad Hiiumaa Ametikooli õppurid ja juhendajad, kes järgneva õppetöö osana konserveerimistööd lõpule viivad. Projekti juhtis EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakond (Hilkka Hiiop, Merike Kallas, Maris Veeremäe), kaasatud olid ka Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna juhataja Heli Tuksam, Muinsuskaitseameti Hiiu vaneminspektor ja EKA vilistlane Dan Lukas ning Novia Kõrgkooli ja Campus Gotlandi õppejõud. 

Tegevuste kronoloogia ja kirjeldus on kokkuvõtvalt ära toodud tudengite praktikapäevikus.