Rubriik: Kunsti­kultuuri teaduskond

Juhendajad:

Väliuuringud: Kaarel Truu, Maris Mändel

Siseviimistlusuuringud: Hilkka Hiiop,

Kristina Aas, Kaisa-Piia Pedajas, Helen Volber

Kolga mõis on

suurimaid klassitsistlikke mõisahooneid Eestis.Tänasel mõisa peahoonel on kaks

peamist ehitusperioodi – 18.sajandi II pool 

ja 19. sajandi I pool. Mõis väärib esiletõstmist nii selle suuruse kui

valdajate tõttu – Eesti oludes on Kolga tõeline hiigelmõis ning tema omanikeks

on olnud nii De la Gardie’d kui Stenbockid.

Kooliaasta sissejuhataval nädalal viis EKA

muinsuskaitse ja konserveerimise osakond pea täies koosseisus (kokku ligi 50

inimest) läbi selle Eesti ühe võimsama arhitektuurimälestise siseviimistluse ja

ehituskehandi uuringud. Kurbusega peab tõdema, et Kolga mõisa keeruline

lähiajalugu on hävitanud suurema osa hoone uhkest siseviimistlusest – tänaseks

on säilinud vaid väikesed fragmendid kunagistest erakordselt kõrge kvaliteediga

klassitsistlikest ja historitsistlikest viimistluskihtidest. Siiski suutsime

praktika käigus tuvastada fragmentide ulatuse ja stratigraafia ning jäi üle

vaid nentida mõisa kunagiste väärikate omanike peent kunstimeelt.

Erandi moodustab Kolga mõisa kabelina

tuntud ruum, mille siseviimistlus on säilinud pea puutumatuna tänaseni. Seda

ruumi on peetud siinse klassitsismi üheks absoluutseks tipuks. Uuringute

tulemusel selgus siiski, et tõenäoliselt on tegemist hoopis historitsismi

perioodi ehk 19. sajandi lõppu kuuluva viimistluskihiga, mille kõrge kvaliteet

ja maitsemeel on muljetavaldavad. Ehkki kabeli päritolu, aeg ja autor on seni

tuvastamata, lubavad esialgsed andmed seda seostada ühe kummalisema kujuga meie

kultuuriloos – krahv Eric von Stenbockiga. Tema inglise taust, liikumine

toonases briti kõrgkultuuri ringkonnas koos Oscar Wilde’i, Aubrey Beardsley ja

prerafaeliitidega, millele lisandus dekadentlik ja ohjeldamatu elulaad ning  õudusromaanide kirjutamine, võiks olla

selgituseks ka kabeliruumi erilisusele siinses kultuuriruumis. 

 

Juhendajad: Anneli Randla, Hilkka Hiiop

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise
osakonna magistrandide siseviimistlusuuringute praktika Haljala kirikus tõi
päevavalgele maalingud võidukaarel ja piilaritel.

Haljala kirik on Virumaa keskaegsete
kirikute seas üks omapärasemaid. Selgelt kaitsefunktsioonile orienteerituna
kuulub ta otsapidi militaararhitektuuri valdkonda.

Kirik on praegusel kujul nelinurkse
võlvitud kooriruumi, sellega põhjaküljel liituva käärkambri, avara
kolmelöövilise pikihoone ja kõrge läänetorniga kavatis.

Kiriku kooriruum ja käärkamber rajati u. 1430–1440,
mõnekümne aasta pärast ehitati ja võlviti pikihoone. Pikihoone plaan ja võlvid
on silmatorkavalt ebakorrapärased, mis annab kirikule eriti arhailise ilme.
Seda võimendavad omakorda 1998. aastal kirikus toimunud põlengu tagajärjel tahmunud
pikihoone seinad ja võlvid.

Haljala kirikus on läbi viidud
ehitusarheoloogilisi uuringuid, kuid siseviimistlusega ei ole varem tegeletud –
see andis põhjuse otsida kirikus ajaloolist dekoori, sh maalinguid. Ja tõepoolest, kiriku
varasemast viimistluskihist need ka võidukaarelt ja piilaritelt leiti.

Maalingud on oma tüübilt lihtsad kvaadrid,
kuid erinevalt Eestis seni valdavalt tuntud punase ookriga teostatud ornamentidest
on Haljala kirikust leitud maalingud hallides toonides. Tänu kirkiuõpetaja
Margit Nirgi initsiatiivile ja aktiivsusele on lootust, et võidukaare maalingud
avatakse peatselt ka täies mahus ning Eesti on taas rikkam ühe maalitud kiriku
võrra!

Juhendajad: Anneli Randla, Hilkka Hiiop,
Merike Kallas

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise
osakonna II kursuse bakalaureusetudengite siseviimistlusuuringute praktika Nõo
kirikus tõi päevavalgele imposantsed maalingud hoone võlvidel.

Nõo kirik on Lõuna-Eesti olulisim keskaegne
maakirik. See on ainus kirik piirkonnas, mis on pea terviklikult säilitanud oma
13. saj. algkuju.

Kirik koosneb ühelöövilisest kooriruumist
ja kolmelöövilisest kodakirikulisest pikihoonest. Koor ja pikihoone kesklööv on
kaetud roietega domikaalvõlvidega, külglöövid ristroidvõlvidega.

Ehkki 2012 aastal viidi kirikus ARC Projekti
poolt läbi põhjalikud siseviimistluse uuringud, jäid toona maalingud leidmata.
Põhjuseks aja ning vahendite nappus – uurijad ei pääsenud tookordsete
vahenditega võlvideni.  Aga just maakiriku
kohta eriti kõrgetes võlvipäistes (kooriruumi võlvi kõrgus põrandast on ligi 13
meetrit) kiriku ulatuslikud maalingud asuvad. Oma iseloomult on tegemist siinses
kontekstis küllalt kummalise dekooriga – võlvipäisest siiludele kulgevad
taimornamendid ja kujundid, mille ajalist ja stiililist kuuluvust on analoogide
puudumise tõttu keeruline leida. Esialgse oletuse kohaselt võiks tegemist olla
Poola-Rootsi sõjapurustuste järgse kihistusega 17. sajandist.

Juhendaja: Hilkka Hiiop

Muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna magistritudengid Kristina Aas ja Eva Tammekivi restaureerisid ja korrastasid Viinistu Kunstimuuseumis kuu aja vältel eesti kunstiklassikat. Muuseumikülastajal oli võimalik restaureerimistöid uudistada kohapeal sisseseatud konserveerimisstuudios. Kokku vajasid korrastamist ligi 30 tööd. Keerulisemas seisukorras maalid tuleb siiski transportida Tallinnasse, spetsiaalse sisseseadega EKA maalirestaureerimise stuudiosse. Viinistu oma imelise asukoha, hea seltskonna ja erilise atmosfääriga on kindlasti üks meeldejäävamaid praktikakohti meie osakonna ajaloos.

Eesti Kunstimuuseum / Niguliste muuseum

20.06.2014

AVASTA RODE ALTARI SALADUSI OMA KODUS!

Niguliste muuseumi uurimis- ja konserveerimisprojekti „Rode altar lähivaates” raames valminud interaktiivne multimeediarakendus on nüüd Niguliste muuseumi kodulehel kõigile huvilistele kättesaadav. Rakenduse abil saab avada ja sulgeda altari tiibu ning tehalähemat tutvust kujutatud pühakutega, samuti lugeda retaabli ajaloo ja tehniliste uuringute kohta.

Projekti koordineerib EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsent Dr Hilkka Hiiop ja see on seotud mitmete EKA konserveerimisosakonna doktori-, magistri- ja bakalaureusõppe tegevustega.

Interaktiivne Rode altar asub aadressil:

http://rode.wiseman.ee/static/rode/

„Kui tõelise peaaltari avame vaid kolmel korral aastas, siis nüüd on kõigil võimalus oma arvuti vahendusel kappaltarit avada ja sulgeda ning lähedalt uurida maalinguid ja altariretaabli sees paiknevat neljakümmet puuskulptuuri,” ütles Niguliste muuseumi direktor Tarmo Saaret. „Kellel on aga huvi kujutatud pühakute ja kappaltari ajaloo vastu, saab rakenduse abil lugeda ka selgitavaid tekste,” lisas ta.

Multimeediarakendus on puutetundlikul ekraanil võimalik kasutada ka Niguliste muuseumis kohapeal. Nõnda saab külastaja ühteaegu uurida nii reaalset kunstiteost kui ka interaktiivset lahendust. Niguliste muuseumisse peaaltari taha rajatud avalikus restaureerimistöökojas on aga reaalajas võimalik näha altari konserveerimistöid.

Kontseptsioon: Hilkka Hiiop

Tekstid: Merike Kurisoo, Hilkka Hiiop

Kujundus: Villu Plink

Programmeerimine: Wiseman Interactive OÜ

2013. aastal alanud mitmeaastane konserveerimisprojekt „Rode altar lähivaates. Niguliste peaaltari retaabli ajalugu, tehnilised uuringud ja konserveerimine” keskendub Niguliste peaaltari hiliskeskaegse kappaltari restaureerimisele. Kappaltar on üks suurejoonelisemaid ja paremini säilinud hiliskeskaegseid Põhja-Saksa altariretaableid kogu Euroopas. Retaabel telliti 1478. aastal tuntud Lübecki meistri Hermen Rode töökojast, Tallinnasse jõudis see 1481. aastal. Kappaltaril on kujutatud rohkem kui neljakümmet pühakut ja piiblitegelast ning mõõtmetelt kuulub see 15. sajandi hansalinnade suurimate hulka.

Uurimisprojek on praeguseks andnud juba mitmesuguseid huvitavaid tulemusi ja toonud kokku eri ametkondade oskusteabe – nii on Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Kunstiakadeemia ja Ennistuskoda Kanuti kõrval uurimistöös osalenud Keskkonnauuringute Keskus ning Maksu- ja Tolliamet.

Projekti koordinaator: Hilkka Hiiop

Projekti töögrupp: Hedi Kard, Merike Kurisoo, Grete Nilp, Kaisa-Piia Pedajas, Tarmo Saaret, Helen Volber

Projekti uurimisgrupp: Hembo Pagi, Riin Rebane, Andres Uueni, Signe Vahur

Kujundaja: Villu Plink

Vt. ka www.nigulistemuuseum.ee

Lisainfo:

Tarmo Saaret

Niguliste muuseumi direktor

tel 5694 4892

tarmo.saaret@ekm.ee

Kunstihariduse osakonna avatud seminarid kõigile huvilistele, eelkõige aga neile, kes kaaluvad kunstiõpetaja magistriõppekavale õppima tulemist.

Seminarid toimuvad Suur-Kloostri 11- 303 kell 15.00-16.30: 

20. märtsil Anneli Porri ja Kunstiteose analüüsi didaktika

11. aprillil Merike Rehepapp ja disainididaktika

25. aprillil Anu Purre ja muuseumipedagoogiline didaktika

23. mail Edna Vahter ja kunstididaktika

11. ja 12. detsembril kell 14.00—16.30 toimuvad Eesti Kunstiakadeemias kunstihariduse osakonnas avatud seminarid. Külalisprofessor Tomaž Zupančič, külalisdotsent Annely Köster ja külalislektor Anneli Porri peatuvad kunstihariduse sõlmküsimustel ja tutvustavad EKA kunstiõpetaja magistriõppekava. 

Seminaridele ootame kunstihariduse arengutest huvitatud osalejaid, nii värskeid bakalaureuseastme lõpetajaid kui tegevõpetajad ja kunstnikke, kes soovivad oma teadmisi ja oskusi edasi arendada magistriõppes. Mõlemal päeval toimub sama programm, et soovijatel oleks võimalik valida enda tihedas graafikus osalemiseks sobivam päev.

Loengud toimuvad EKA kunstikultuuri teaduskonnas Suur-Kloostri 11, ruumis 303.

14.00—14.45 Anneli Porri „Miks on vaja kunsti vahendada?“
Kaasaegse kunstihariduse tuum on kunsti kui visuaalse keelesüsteemi õpetamine ja toetamine. Väga oluline osa sellest on vaataja ja teose vahel kontakti loomine. Tahan rääkida sellest, mis harilikult jääb märkamatu protsessina teose ja vaataja vahele ning mille väljenduseks on vaataja mõistmine või mittemõistmine. Kas ja kuidas saaks seda kontakti teha sujuvamaks ja rahuldustpakkuvamaks?

14.45—15.30 Prof Tomaž Zupančič „Kunstihariduse ilu“ (inglise keeles)
Püüdmata anda lõplikke vastuseid, arutleme järgmiste küsimuste üle:
• Miks me vajame kunstiharidust?
• Mis on kunstihariduse eesmärk postmodernistlikul ajastul?
• Kuidas on kunstiharidus seotud vähemalt tosina teise teadusega?
• Kuidas kunstiharidus suhtleb visuaalse, sotsiaalse ja kunstimaailmaga?
• Mida kunstiharidus ei peaks olema?
• Milline on männi õietolmu ülesanne kunstihariduses?
• Kuidas me saame arutleda kunstihariduse üle rääkides värvi-ise-raamatutest, United Colors of Benetonist, reklaamist „Edgari kohvik tööab“, Nike’st, Levi’sest, Salman Rushdiest ja paavstist?
• Ja põhiline: miks otsus õppida kunstiharidust on parim otsus, mida võid teha?

15.30—16.15 Annely Köster „Õppimine kunstihariduse osakonnas“.
Kunstiharidus on maailmas viimasel ajal palju muutunud, niisamuti ka kunstiõpetuse ja –õpetajate õpetamine. Eesti Kunstiakadeemia kunstihariduse osakond on viimaste aastate jooksul kujunemas kunstididaktika keskuseks, mis toob kaasaegses õpikeskkonnas kokku teadmised eri valdkondadest seostades need terviklikuks õpikogemuseks. Seminaris tutvume lähemalt õppekavaga, kolmesuunalise (üldharidus, huviharidus, muuseumipedagoogika) praktikaga ja arutleme õppe üksikasjade üle.

16.15—16.30 Ringkäik osakonna ruumides

Avatud seminare toetab haridusteaduse ja õpetajakoolituse edendamise programm Eduko.

11.-15.novembril toimus Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kunstimuuseumi ühise ettevõtmisena nädalane rahvusvaheline workshop, mis keskendus laiemalt puitpolükroomia ja kitsamalt Hermen Rode altariretaabli konserveerimisele.

Workshop oli suunatud eelkõige doktoriõppe, aga ka teiste tasemeõpete tudengitele ning erialaspetsialistidele.

Töötoa läbi viimiseks oli Eestisse kutsutud valdkonna kaks “grand old man’i”,
üks esindamas Lääne ja teine Ida konserveerimistraditsiooni – dr Arnulf von Ulmann, puitpolükroomia asjatundja ja Germaani Rahvusmuuseumi Konserveerimisinstituudi kauaaegne juhataja ning Rode altarit restaureerinud Nikolai Bregman Venemaa Riiklikust Restaureerimise ja Teadusliku Uurimise
Instituudist Moskvast.

5 päeva jooksul andis dr Ulmann auditoorsete loengute raames laiapõhjalise sissevaate keskaegse puitskulptuuri konserveerimisvõimalustesse, kaasaegsetesse esitlusmeetoditesse (3D rekonstruktsioonid jmt) ning käsitles vanema kunstipärandi eksponeerimistingimuste ja eksponaatide valgustusega seotud probleeme. Pärastlõunane tegevus toimus Nigulistes, Rode altari taha kooriruumi loodud konserveerimisstuudios.

Nädala jooksul analüüsiti Rode altari konserveerimise lugu, vaadati altari
sisse nii otseses kui ülekantud tähenduses, uuriti skulptuure mikroskoobi,
foto- ja videokaamerate vahendusel. Pärastlõunaste töötubade teoreetiline
diskussioon keskendus küsimusele, kuidas eilsed konserveerimisotsused mõjutavad tänaseid ja homseid otsuseid nii eetlises, esteetilises kui metoodilises
plaanis.  

Altari ulatuslikud konserveerimistööd viidi läbi 1975-1992 aastatel, mil
töid juhtis üks vene esirestauraatoreid Nikolai Bregman – osaliselt toimusid
need kohapeal (toona Oleviste kirikus, hiljem ka Nigulistes), osa altari
detaile aga viidi  Moskvasse restaureerimisinstituudi töökotta. Tööd katkestas poliitiline pööre 1992. aastal – puhastamata ja konserveerimata jäid umbes pooled retaabli skulptuuridest.

Nüüd, üle 20 aasta hiljem, jätkatakse konserveerimist Eesti Kunstimuuseumi
spetsialistide poolt; töödega kaasneb põhjalik tehniliste ja kunstiajalooliste
uuringute programm ning avalikkusele suunatud üritused.

Workshop oli mitmeid aastaid kestva suurprojekti avalöök, mille ülesanne haridusliku poole kõrval oli vaadata koos eriala tippspetsialistidega üle vene-aegse konserveerimise metoodika ning leida tänane konserveerimislahendus. 

Kokku osales töötoas üle 50 inimese nii Eesti Kunstiakadeemiast, Eesti
Kunstimuuseumist, Ennistuskojast “Kanut”, Tartu Ülikoolist, ERM-ist jm.  Ehkki kohati kippus erinevate keelte virrvarris (eesti, vene, inglise, saksa) teema fookusest välja libisema, võib kokkuvõttes hinnata nädala tulemust õnnestunuks – juba selliste suurmeeste kohalolu andis alustatud projektile täie hingamise.

Jälgige Niguliste kodulehte, kus vahendame oma tegevust ka filmilõigukeste ja varsti avaneva blogi kaudu.

Hilkka Hiiop, Hedi Kard, Tarmo Saaret

Lisa sisutekst

Kolmapäeval, 20. novembril kell 17.30 toimub Niguliste muuseumis Amsterdami Ülikooli emeriitprofessori Anne van Grevensteini
avalik loeng vendade van Eyckide Genti altari uurimisest ja
konserveerimisest rahvusvahelise koostööprojekti raames aastail
2010–2011.

Anne van Grevenstein on õppinud
maalikonserveerimist ja kunstiajalugu Brüsseli Ülikoolis ja Istituto
Superiore per la Conservazione ed il Restauro’s Roomas. Ta on töötanud
Frans Halsi muuseumi peakonservaatorina, asutanud ja juhtinud aastaid
Limbourgi Konserveerimisinstituuti (SRAL) ning õpetanud Amsterdami
Ülikoolis praktilist konserveerimist. Ta on konserveerinud põhiliselt
Madalmaade maalikunsti, kuid tegelenud põhjalikult ka ajalooliste
interjööridega.

Vendade van Eyckide Genti altari
uuringuteks ja esmaseks konserveerimiseks algatas Getty Instituut 2010.
aastal rahvusvahelise koostööprojekti, mida juhtisid Anne van
Grevenstein Amsterdami Ülikoolist ja Ron Spronk Queensi Ülikoolist
Ontarios. Projekti raames viidi läbi altari ulatuslik tehniline
dokumenteerimine, seisundi uuringud, koostati konserveerimiskava ning
tehti esmased konserveerimistööd. Selle projekti käiku ja tulemusi
tutvustabki Anne van Grevensteini avalik loeng.

Loeng on inglise keeles ja ilma tõlketa.

Loengu korraldab Eesti Kunstiakadeemia
muinsuskaitse ja konserveerimise osakond koostöös Eesti Kunstimuuseumi
Niguliste muuseumiga.

Vaata projekti kohta lähemalt: http://closertovaneyck.kikirpa.be

Korraldajad: Rael Artel, Tiiu Talvistu

Toimumisaeg: Neljapäev, 21.11.2013 kl 11—18

Toimumiskoht: Tartu Kunstimuuseum, Raekoja plats 18, Tartu

Kutse

Tartu Kunstimuuseum kutsub kõiki kolleege seminarile, mille põhiteemaks on kogude eksponeerimise problemaatika kunstimuuseumi kontekstis.

Seoses uue püsiekspositsiooni ettevalmistamisega soovib Tartu Kunstimuuseum arutleda rahvusvahelises professionaalide ringis kunstimuuseumide erinevate võimaluste üle tutvustada oma kogusid püsiekspositsiooni kaudu publikule. Meie sooviks on teha seda uuel ja kaasaegsel tasemel, teadlikus dialoogis teiste sarnases positsioonis muuseumidega ning võttes arvesse ühiskonna ja publiku muutunud huve ja ootusi. Kokkusaamise eesmärk on uute ideede ja võimaluste kogumine järgnevate püsiväljapanekute koostamiseks, samuti enese kurssi viimine mujal püsiekspositsiooni asjus toimuvaga. Loodame seminaril kuulda omanäolistest lähenemistest ja lahendustest, soovime et iga ettekandja lisaks püsiekspositsiooni temaatikasse erineva vaatenurga, mis tekitaks perspektiivide paljususe ning annaks ainest viljakaks diskussiooniks.

Ajakava:

11.00 kogunemine ja kohv

11.20 Rael Artel (Tartu Kunstimuuseumi direktor, Tartu)

11.30 Tiiu Talvistu (Tartu Kunstimuuseumi kollektsiooni kuraator, Tartu)

12.00 Christiane Berndes (Van Abbemuseumi kollektsiooni peakuraator, Eindhoven)

13.00 Joanna Sokolowska (Lodzi kunstimuuseumi kuraator, Lodz)

14.00 Lõunapaus

15.00 Eha Komissarov (Eesti Kunstimuuseumi kuraator-projektijuht, Tallinn)

16.00 Giedrius Gulbinas (Leedu Rahvusgalerii kuraator, Vilnius)

17.00 Lõpudiskussioon ja kokkuvõtted

18.00 Õhtusöök

Kutsutud muuseumi- ja kunstiprofessionaalid esinevad lühiettekannetega (15–20 min), sellele järgneb diskussioon (35–40 min).

Moderaatorid: Maria-Kristiina Soomre ja Peeter Talvistu.

Seminar toimub inglise keeles.

Loodame seminaril luua tõeliselt avatud, aruteludele orienteeritud ja kogemuste-arvamuste vahetamisele keskendunud õhkkonna. Olete oodatud kuulama ja kaasa mõtlema!

Tulijatel palume anda endast märku aadressil ruta@tartmus.ee, et teaksime katta kohvilauda!

Lähem info:

Tiiu Talvistu, 7341 050

Rael Artel, 56229 213