Rubriik: Kunsti­kultuuri teaduskond

30. novembril kell 16.30 toimub ruumis A-302 taas Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi uurimisseminar, kus teemal “Hanno Kompus ja eesti stiil” esineb instituudi lektor Tiina Abel.

Ettekandes käsitletakse 1920.-30. aastate viljaka kunsti- ja teatrikriitiku Hanno Kompuse (1890–1974) sõnavarasse kuulunud mõistet „eesti stiil“. Kuna Kompusest kujunes kriitik eesti moodsa kunsti arengu tuules, on ootuspärane, et temast sai kirglik kaasaegse kunsti kaitsja. Alates esimesest artiklitest rõhutas ta dekadentsi ajastule sobivalt emotsioone, käsitles kurja ja Baudelaire’i.

Loengus keskendutakse siiski ajale, mil Hanno Kompuse arutles kunsti rahvuslikkuse ja koha üle ühiskonnas, vaadeldakse ideologeemi „eesti stiil“ sisu ja tähenduse muutumist kahe maailmasõja vaheliste kunstiprotsesside taustal.

Hanno Kompuse ambivalentse „eesti stiili“ tõlgendamisel kerkivad esile järgmised teemad:

• Eesti stiili küsimuse jõudmine romantilisest propagandistlikku faasi.
• Eesti stiil: rahvuslik ja individuaalne omapära.
• Eesti stiil kui kunsti positsiooni kaitsmise retooriline võte.
• Eesti stiil kui relv „euroopluse aate“ hävitamiseks.
• Eesti stiili roll radikaalsete kunstiideede mugandamisel.
• „Eesti stiil“ ja kultuuri arengu suletud mudel.
• „Eesti stiil“: orgaanilise kunstikultuuri kui tervikliku organismi rajamise vahend, individuaalsuse ja kunstniku vabaduse tunnistamine, kunstilise kvaliteedi kui hea teose eelduse naasmine Kompuse retoorikasse.
• Konstruktsiooni „eesti stiil“ sünni eeldused: saksa keeleruumi ja teoreetikute (Wölfflin, Riegl, Frankl) mõju Kompuse stiilitajule, moodsa kunsti roll stiiliühtsuse nõudest loobumisel, stiililise varieeruvuse tunnistamine kui mõiste uuesti konstrueerimise eeldus.

Uurimistöö on toimunud EKA teadusgrandi  „Stiil ja tähendus. Eesti kunstiteaduse distsiplinaarsed teisenemised“ (2021–2022) raames.

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna nooremteaduri Tiin Reidla doktooritööga seotud näitus “Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel”
29.11.–21.04.2024 Eesti Arhitektuurimuuseumis

Eesti arhitektuuriruumi jõudis 1970. aastate keskpaiku postmodernistlik esteetika, mis 1980. aastateks oli kujunenud kümnendit iseloomustavaks stiiliks. Uus stiil tõi kaasa julge ja mängleva, karmile modernismile vastanduva arhitektuurikeele, rõhutades varasemaga võrreldes rohkem arhitekti kui kunstniku rolli. Individuaalsem lähenemine hoonete kujundamisel võimaldas kavandada kirevaid ja detailirohkeid ühiskondlikke hooneid, mida tunneme pigem hästi, kuid ka eramuid või ajastule omast sõnavara kasutades, individuaalmaju. Stiili üks ideaale oli ka madaltihe hoonestus, mis koosneks peremajadest või ridaelamutest, olles seega igati teistsugune laialt levinud kortermajade halli rütmisammu käivatest majadest. Arhitekti eneseväljendust ei piiranud tüpiseerivad suunised.

Arhitektuuriloos on 1980.–1990. aastatel ehitatud postmodernistlikke elamuid uuritud peamiselt arhitekti praksise või ehituslike suundumuste kirjeldamise kaudu, kuid laiemale publikule suunatud ülevaatenäitust eramutest veel koostatud ei ole. Arvestades kui palju neid ajastule omaseid, kaude ka tänapäeva koduideaali kujundavaid elamuid on loodud, on neile pööratud proportsionaalselt vähe tähelepanu. Näitus kergitab katteloori eelkõige neljalt elamualalt, mis on kavandatud 1970. aastate lõpust kuni 1991. aastani: Rehe tänava piirkond Viljandis, nn Arhitekti linnaosa ja Ihaste Tartus ning Ilmandu küla Tallinna külje all. Pärandivaldkonnast lähtuvalt tõstatuvad ka majadele omistatud väärtuse küsimused.

Näitus on sissevaade elamute kavandamise, ehitamise (sealjuures iseehitamise) ja kujunemise lugudesse muutlikel 1980.–1990. aastatel ja baseerub Triin Reidla 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritööl “Nii kole maja! Postmodernistlikud elamud ja nende väärtustamise problemaatika”.

Kuraator Triin Reidla
Kujundajad Koit Randmäe ja Brit Pavelson
Fotograaf Martin Siplane
Koordinaator Anna-Liiza Izbaš

Täname Kultuurkapitali

Loe ja vaata lisaks:

Karin Paulus. Peaaegu rõve, ent väga huvitav – Sirp, 05.01.2024
KINDEL LAKS ⟩ Sellistest majadest me unistasime – Postimees, 02.12.2023
VIDEO. Vaprad ja ilusad. Eesti 80ndate eramajad näitavad ajastu ideaale ja ambitsioone – Pealinn, 01.12.2023
Kuraator: Eesti 80ndate eramajade arhitektuuris väljendus vabaduse püüdlus – ERR Kultuur, 29.11.2023
GALERII ⟩ Viljandi maja ja piirkond valiti näitusele – Sakala, 25.11.2023

23. novembril kell 19.00 avatakse Vent Space galeriis EKA skulptuuritudengi Inessa Saaritsa näitus “Total Jellification”.

Näituse avaperformance’i loob rühmitus TEMA.

Kõik tööd näitusel “Total Jellification” on loodud samast materjalist – vetikatest valmistatud želatiini sarnaset pulbrist – agarist. Agar-agar on naturaalne materjal, mida kasutatakse nii tarretiste, magustoitude ja kastmete tegemiseks kui ka mikrobioloogias bakterite kolooniate kasvatamiseks.

Näitus “Total Jellification” on inspireeritud merede “tarretumise” (jellification) fenomenist. Teadusartikkel “Jellification of Marine Ecosystems as a Likely Consequence of Overfishing Small Pelagic Fishes: Lessons from the Benguela” uurib ülekalastamise tagajärgi Lõuna-Aafrikas. Väikeste vabas vees toituvate kalade ülepüük suurendab meduuside (jellyfish) biomassi. Need väiksed kalad toituvad mitte veel täielikult välja arenenud meduusidest – täiskasvanud meduusil ei leidu praktiliselt looduslikku vaenlast. Väikesed kalad on olulised meduuside arvukuse piiramisel, kuid alates kommertslikust kalapüügist on merede ökosüsteemid pea peale keeratud. Meduuside paljusus ei ole ainult Lõuna-Aafrika probleem – kokkupuuted sagenevad üle maailma, nende arvukus on ka kasvanud ka Balti meres.

Sellel näitusel on “Jellification’i” terminit võetud sõna otseses mõttes. Vent Space on muudetud eksperimentaalseks ruumiks, kus agari kasutusvõimalusi on igatpidi uuritud. Tarretist on vormitud, kuivatatud, valatud vormi, lõigatud ning näituse avamiseks on ka kunstnik ise näitusesse tarretatud. “Total Jellification” on uurimus kiiresti muutuvast tulevikust ja toimetulekust väledalt tarretuva maailmaga.

Näitust toetavad Eesti Kultuurikapital, Põhjala ja Karksi Pruulikoda.

Konverents “Varajane ja Hiline muusika” 17.–18. novembril Tallinnas, Eesti Nüüdismuusika Keskuses, Pühavaimu 9.

Kas nüüdismuusika on saanud vanaks ja kas varajane muusika peab saama tänapäevaseks? Kas helilooja  inspiratsioon talletub teosesse ja muusika hoonetesse kus ta kunagi kõlanud on? Kas ajalooteadlik esituspraktika tõepoolest püüab restaureerida ajaloolist helikultuuri ja mida tähendab ajalooline autentsus konservaatorile? Kuidas on muutunud viisid, kuidas inimene helisid kuulab ja tõlgendab ja kui hästi vananeb avangardmuusika?

Et arutada vana ja uue muusika seoste üle tänapäevases kultuurikontekstis ning mõista vanamuusika kultuuriloolist rolli, toimub 17. ja 18. novembril Tallinnas, Eesti Nüüdismuusika keskuses rahvusvaheline konverents. Lisaks heliloojate, interpreetide ja muusikateadlaste ettekannetele avame mineviku kunstipärandi tõlgendamise arutelu laiemal kultuuri- ja humanitaariaväljal.

Autentsuse ambivalentsusest konservaatori praktikas räägib EKA Kunstikultuuri teaduskonna dekaan Hilkka Hiiop ning ajalooliste helikihtide materiaalsest kohalolust arhitektuuris ja ruumis EKA doktorant Andrus Laansalu. Diskussiooniküsimused puudutavad aga autentsust, ajastutruud stilistikat ning erinevate ajastute esteetikat. “Konserveerimine tundub tänasel Eesti kultuuriväljal olevat üks vähem konservatiivseid valdkondi,” selgitas teemavalikuid EKA doktorant ja Eesti Nüüdismuusika keskuse arendusjuht Maria Hansar. Üks keskne teema on arutelu nö ajastutruu esituse tähtsusest või tähtsusetusest. Sarnane diskussioon on tänaseks jõudnud ka nüüdismuusika valdkonda.

Konverentsi kava:

17. novembril kell 11.00–17.00 (eesti keeles)

Toomas Siitan             Uus ja vana – kiuslikud kategooriad

Jaan Ross                     Kuidas muusika kuulamise viisid on aja jooksul muutunud

Andrus Laansalu         Kas seinad kirjutavad muusikat?

Hilkka Hiiop                 Autentsuse ambivalentsus pärandihoius

Kerri Kotta                   Vana ja uus muusika “dissidentlike” muusikatena

Maarja Tyler                Arvo Pärt ja tintinnabuli-otsingud: kohtumised, avastused ja sõprus varajase muusika väljal

18. novembril kell 10.00–16.00 (inglise keeles)

Taavi-Mats Utt What Could We Learn from Original Early Music Instruments?

Andrew Lawrence-King Music of an Earlier Time: Historical Science and the Art of Performance

Liisa Hõbepappel How do Different Layers of Inspiration Become Part of the Piece?

Taavi Kerikmäe  The Paradoxes of Historically Informed performance in Contemporary Music

Halla Steinunn Stefánsdóttir Amidst an Urban Archive and Rustling Wind: Of Mediation in Digital and Nonsite Performance Environments

Konverentsi esimesel õhtul kell 19.00 esitab legendaarne  ajalooliste keelpillide virtuoos  ja dirigent Sigiswald Kuijken Mustpeade maja valges saalis nõudliku soolokava Bachi teostest. Tegemist on harukordse võimalusega kohtuda silmast silma elava legendi ja erudiidiga ning naasta Johann Sebastian Bachi teoste interpretatsiooni ajastutruudele lätetele. Teisel konserdiõhtul, 18. novembril kell 18 laotavad  meie ette muusikalise aja erinevaid kihistusi Islandi varajase muusika ansambli “Nordic Affect” liige Halla Steinunn Stefánsdóttir, Tallinna Barokkorkester, Ansambel U: Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe.  Joonistatakse välja aja kihilisi struktuure ja luuakse lineaarse aja mõistet avardavaid uusi tähendusvälju nii varajase kui nüüdismuusika mõtestamiseks. Kõrvuti, vaheldumisi ja koos kõlavad varajane ja nüüdismuusika, akustiline ja elektrooniline muusika. Sarnane ja erinev.

Info: www.eccm.ee

Piletid fientas ja piletilevis

Muusikalinna noortepiletid 70% tavahinnast soodsamad.

Kas te ei tea, mis seal sees on? Mul on idee. See ilmutas end mu viimases unenäos. Muutsin midagi, aga saate tagasi muuta. Kuhu päike läheb? See kipub end ridade vahele peitma.

Pauline Creuzé on Prantsusmaalt pärit kunstnik. Ta töötab video ja kohaspetsiifilise videoinstallatsiooniga. Koos kunstnike kollektiiviga À VENIR on ta aastatel 2017–2021 teinud grupinäitusi tühjades linnaruumides.

kacper krajewski on interdistsiplinaarne Poola kunstnik, kes elab Norras Tromsøs. Kacper navigeerib bioloogia ja tehnoloogia keerulistel ristumiskohtadel, seades sunniviisiliselt proovile teadvuse, taju ja kehalisuse mõisted. Omapärasest vaatenurgast juhindudes süvenevad nad kehastatud eksistentsi sügavustesse.

Gregor on muusik ja kunstnik Eupenist, väikesest Belgia idaosas asuvast linnast. Gregor kombineerib erinevaid tehnikaid, et luua ümbritsevaid vaatenurga muutusi, sageli algoritmiliste lähenemisviiside dikteeritud kompositsioonide kaudu.

Py Tenor on Rootsist pärit kunstnik, kes elab Tromsøs. Installatsiooni ja kantava skulptuuri abil töötab ta äratuntava materjali ja olukordadega, keskendudes sensoorsetele ja kombatavatele kogemustele.

Sondre Sjølie on Norra Nes’i valla kunstnik, kes omandab hetkel Tromsøs bakalaureuseõppe kaunite kunstide alal. Tema teosed põhinevad sageli narratiivil ja absurdsel jutuvestmisel, mis on inspireeritud põrandaalusest koomiksist, huumorist ja tragöödiast.

kuhu päike läheb? on Tromsø Kunstiakadeemia tudengite kollektiivnäitus.

Sündmus Facebookis

Vent Space asub aadressil Vabaduse väljak 6-8

Visuaalkunstnik Sofi Häkkinen (s. 1990, Oulu, Soome) toob Vent Space projektiruumi skulptuuride ja videoteoste valiku. 

Häkkinen on Aalto Ülikooli magister  ja läheneb oma loomingule väga multikunstiliselt. Skulptuurid, mida Sofi Häkkinen Vent Space’is näitab, on enamasti valmistatud kuivpastast. Videod tegelevad läbi surma, keha, interneti, huumori, popi ja doom scroll’imise toiduteemaga. 

EKA kaasaegse kunsti (MACA) ja museoloogia külalisõppejõud David K. Ross ja Rebecca Duclos reisisid hiljuti Põhja-Ukrainas, külastades kaheksat kunstikooli Lvivis, Harkivis ja Kiievis. 

David näitab reisi pilte ja arutab mõningaid pakilisi probleeme, millega Ukraina kunstiharidus täna silmitsi seisab.

Teisipäeval, 17. oktoobril kell 18.00 avab Noah Emanuel Morrison oma esimese isikunäituse NNNNNNNNNNNN, Vent Space projektiruumis, Vabaduse väljak 6/8.

Näitus on osa Tallinna Fotokuu satelliitprogrammist.

Näitusel esitatud kohaspetsiifilise projekti raames uurib ta, kus ja kuidas on linnaruumis maskeerunud rassistlik kõnepruuk. Näitus juhib tähelepanu igapäevasele, kogu Tallinna  linnaruumis levinud nähtusele, milleks on kolme-nelja tähelised NGR/NGRS/NGRZ graffitid. Mustanahalise, kväär-identifitseeritud isikuna ringi liikudes on see teda sügavalt häirinud. Näitus on reageeriv ja enesereflektiivne, käsitledes Tallinna rassistlikku avalikku ruumi nii teadusliku uurimistöö meetodite abil kui ka argirutiini põhiselt.

Näituse keskne teos “Substrate” tõukub Tallinnas asuvast aiast, millele on 1990. aastate alguses kirjutatud graffiti “Neegrid Eestist välja”. Üleilmse fašistliku pöörde taustal mõtiskleb teos graffiti tagajärjel tekkinud reageeringute üle.

Autor  näitab dokumentatsiooni oma 2022. aasta avalikust etendusest “Harm’s Way”, milles ta esitab autobiograafilist lugu oma elust Tallinnas kolmes erinevas paigas, kus NGR-graffiti oli tema kodu läheduses. Kolmandas neist kohtadest püüab ta tõlgendada graffiti tähendust.

Eelpool nimetatud töid täiendavad päevakajalised ja enesereflektiivsed analoogpildiseeriad ja videoteosed.

Näitus on avatud 24. oktoobrini iga päev kell 12-19.

Noah Emanuel Morrison (s. 1995) on New Yorgist pärit fotokunstnik, kes õpib praegu Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes ja Aalto Ülikooli fotograafia magistriõppes. Tema kunst keskendub identiteediga, kuuluvusega ja soovide konstrueerimisega seonduvale.

Graafiline disain: Shubham Aggarwal
Projekti assistent: Elias Kuulmann
Toetajad: Eesti Kultuurkapital 

Sündmus Facebookis

Inglise maastikukujundus, maastikumaal ja antropo(s)tseen (1750–1850)

26. oktoobril peab KVI külalisena EKAs avatud loengu Pariisi Cité ülikooli professor Frédéric Ogée.

Ökoloogia kui probleemteema kasvavast tähtsusest võrsunud uus ökokriitika distsipliin on määratlenud antropotseeni ajastu võimaliku alguspunktina 19. sajandi esimese poole, ehk kümnendid, mis tunnetasid ja nägid kahe tööstusrevolutsiooni ulatuslikke mõjusid – just tollal sai ilmseks, et inimtegevusest jääb planeedi loodusele põhjapanev ja pöördumatu jälg.

Toonaste brittide pargikujundustes ilmnenud uuenduslik, looduslähedasem maastikuarhitektuuri-nägemus, mis edendas omakorda looduslikele vaatamisväärsustele keskenduvat turismi ning ka maastikumaali, aitas arendada uuenduslikku empiirilist lähenemist inimese ja looduse vahelisele hõõrdumisele. Loodust ei peetud enam inimese “keskkonnaks”, s.t millekski perifeerseks, mis ümbritseb keskse tähtsusega inimest, vaid loodus ise tõsteti kunstilistes käsitlustes kesksele kohale, näiliselt taastähtsustades seda teadmiste ja tõe allikana. Ent see mõtteviisi revolutsioon näib küsitav, kuna me teame, et looduse metsikust ülistanud inglise maastikumaalijate peamised patroonid olid samal ajal nii loodust kui teisi inimesi kaubastanud ja ekspluateerinud tööstusrevolutsiooni ja koloniaalvallutuste juhtkujud ja peamised kasusaajad.

Frédéric Ogée on Pariisi Cité ülikooli Briti kirjanduse ja kunstiajaloo professor. Tema tähtsamate publikatsioonide seas on kaks esseede kogumikku Inglise kunstnikust William Hogarthist ning raamatud “”Better in France?” The circulation of ideas across the Channel in the 18th century” (Lewisburg, 2005), “Diderot and European Culture” (Oxford, 2006), “J.M.W. Turner, Les Paysages absolus” (Paris, 2010) ning “Jardins et Civilisations” (Valenciennes, 2019). Aastatel 2006–2007 kureeris ta Louvre’ile esimese Hogarthi näituse. Praegu kirjutab ta monograafiate sarja 18. ja 19. sajandi Briti kunstnikest Pariisi kirjastusele Cohen & Cohen. Esimene, “Thomas Lawrence – Le génie du portrait anglais” ilmus detsembris 2022, sügisel 2024 ilmub raamat J.M.W. Turnerist, järgnevad köited Thomas Gainsborough’st ja William Hogarthist.
Aastatel 2014–2017 oli Ogée Tate Britaini nõukogu liige ning on aastast 2014 olnud Pariisi linna teadusnõukogu liige. Aastatel 2018–2019 oli ta Kressi kunstikirjanduse teadur Clarki kunstiinstituudi juures Williamstownis, Massachusettsi osariigis, ning samuti Neilsoni professor Smithi kolledžis Massachusettsis. Järgmisel suvel töötab ta külalislektorina Pekingis Kaunite Kunstide Keskakadeemias ning Rahvusvahelise Äri ja Majanduse Ülikoolis.

NB! Loeng toimub inglise keeles.

Sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 17. konverents toimub 16. oktoobril 2023 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1).

“…liha on ümberringi valmis, mu Angelo, aga vaimu pole kuskil.”

1993. aasta 7. detsembril esitleti kohvikus „Pegasus“ raamatut, mille kohta on öeldud, et sellist teost ei olnud eesti kirjanduses varem võimalik kirjutada. Juba luuletajana tuntust kogunud Tõnu Õnnepalu avaldas Emil Tode varjunime all romaani „Piiririik“.

„Piiririik“ oli kahtlemata siirdeajastu kirjanduses murranguline teos, mis tõi eesti kirjandusse uued, senikäsitlemata teemad. Ühiskonnas toimusid muutused peadpööritava kiirusega, seni suletud Eesti piirid olid avanenud ja „Piiririik“ kirjeldaski tabavalt seda muutunud maailma ja inimest seal sees.

Ennekõike avaldus romaanis ühiskondlik kogemus, indiviidi enesemääramine selles uues maailmas, kuhu ta oli järsku sattunud. Peategelane tegeleb romaanis oma identiteedi-probleemiga, kuid ta tegeleb sellega maailmas, mis on talle endale ruumina võõras. Nii võib kesksena näha just võõra, teise ruumi probleemi. Sisseharjunud maailm oli järsult muutunud, inimestel aastal 1993 oli peamiseks küsimuseks: kus me oleme? mis maailm see on? mis reeglid siin kehtivad? mil moel kanname siiski endaga kaasas oma minevikku?

„Piiririik“ on 1990. aastate kõige tõlgitum romaan, praeguseks on ta ilmunud 20 keeles. Rohkematesse keeltesse on tõlgitud ainult Jaan Krossi „Keisri hullu“. Ju see raamat ütles rahvusvahelisele lugejale midagi 1990. aastate tormiliselt muutunud maailma kohta.

„Piiririigi“ kohta on ilmunud palju analüüse. Käsitletud seda kui identiteediromaani, ajasturomaani, poliitilist romaani, queer-kirjanduse näidet jpm. Samas oleme veendunud, et romaan vajaks 30 aastat pärast ilmumist veel kord mõtestamist, küsides kasvõi seda, kas see on ainult siirdeajastu romaan või käsitleb ka tänapäevaseid probleeme ja kõnetab lugejat 2020. aastatel.

30 aasta möödumise puhul „Piiririigi“ ilmumisest kutsume teid arutlema nii selle raamatu tähenduse ja jälje üle, selle üle, mis seda ümbritses, mis eelnes, ja veelgi enam, mis järgnes nii eesti kirjanduses kui ka Emil Tode/Tõnu Õnnepalu enda loomingus.

Konverentsi kava:

10.00–12.00
Avasõnad
Rein Veidemann, Piiririik ja/kui piirolu
Virve Sarapik, Ontoloogiline piir/itus. Tode ja Lotman
Joonas Hellerma, „Piiririik“ – lõpuaegade raamat
Piret Peiker, Tarbimine kui tsiviliseerumisprotsess ja kui võõrandumine „Piiririigis“ (30 aastat hiljem)

12.00–13.00 Kohvipaus

13.00–15.00
Kristiina Rebane, Emil Tode „Piiririik“ ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika
Märt Väljataga, „Piiririik“ ja iha kolmnurk
Raili Marling, „Piiririigi“ soolised sekeldused
Piret Viires, „Piiririik“ kui sündmus

15.00 –15.30 Kohvipaus

15.30–17.30
Juhani Salokannel, Mispärast „Piiririik“ ei ole soome keeles „Rajamaa“? Emil Tode tee Soome
Joosep Susi, David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist
Tõnu Õnnepalu, Piiririik revisited
Arutelu ja sõnavõtud

Korraldajad: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit.
Toetajad: Eesti Teadusagentuur (grant PRG636), Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond.