Rubriik: Kunsti­kultuuri teaduskond

Uute doktorite loengusari: Merike Kurisoo räägib kirikuruumi muutumisest katoliiklikust luterlikuks

Selle aasta viimases loengus tutvustab Merike Kurisoo oma 2019. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritööd „Vahepealsed asjad ja vahepealsed ajad. Kirikuruumi ja pildikultuuri muutumisest katoliiklikust luterlikuks varauusaegse Eesti aladel“.

Doktoritöö huvifookus oli probleemistikul, miks ja kuidas kasutati varauusajal luterlikes piirkondades edasi olemasolevaid kirikuid, mis sai katoliiklikest piltidest ja kirikuvarast luterlikus kontekstis ja kuidas kohandati olemasolevad sakraalruumid vastavalt uuele konfessioonile ning muutunud liturgiale ja riitustele. Vaatluse all oli ka uue, luterliku kirikukunsti tellimine. Samuti olid oluliseks küsimused, milline oli kunstiteoste (tollases mõistes piltide ja esemete) “elu” vahetult nende valmimise järel, nende algses funktsioonis ja kontekstis ning milline oli nende samade teoste “järelelu”, kasutus ja tähendus uues ümbruses?  Doktoritöö pealkiri “Vahepealsed asjad ja vahepealsed ajad” oli esitatud metafoorina. Vahepealsed asjad osutasid siin sakraalsetele ruumidele, piltidele ja esemetele Martin Lutheri termini adiaphora ehk Mitteldinge tähenduses, mis tähistas luterlaste jaoks laiemat mõistet osutades kiriklikele praktikatele ja riitustele (k.a. pildid ja kirikuinventar), mis ei olnud ei keelatud ega lubatud. Vahepealse aja mõiste osutas uurimuse keskmes olevale 16. sajandile kui Eesti kirikuajaloo kontekstis üleminekuperioodile katoliikluselt luterlusele.  

Tagasivaate kõrval vaatab ettekanne ka ajas (ja doktoritööst) edasi ehk luterlusele ülemineku kajastumise piirkondlikele ja ajalistele erinevustele ja praktikatele Eesti eri piirkondade varauusaegses kirikukunstis.

Õppekava juhid, õppejõud, tudengid ja õppespetsialistid!

EKA õpe ja õppekavad on lõpetajate poolt saanud väga hea hinnangu, samas – õppekava väga heal tasemel hoidmine on pidev protsess.

Õpiteekondade kujundamine ja inspireeriva õpikeskkonna loomine on omamoodi kunst. Loomeeriala õppekava on terviklik tegevuste võrgustik, mille käigus üliõpilased kujundavad oma lähenemise loometegevusele. Aga – millised on võimalused loomevaldkonna õppekava ülesehitamiseks? Kuidas luua õppekaval tervikut?

Oleme EKAs läbi viinud kaks õppekavade analüüsi mitmed õppekavad on koostöös EKA kunstihariduse osakonnaga läbinud põhjaliku ülevaatuse ning sellest kogemusest lähtuvalt ja õppekava kvaliteedi väljakutsetele vastamiseks oleme pannud kokku õppekava töötubade programmi. Kutsume neis osalema kõiki õppekavajuhte, õppejõude, tudengeid ja õppekavade tugitöötajaid.

Programmi juhendavad Tartu Ülikooli õppekavateooria lektor Maria Jürimäe ja EKA kunstihariduse lektor Anneli Porri.

Programm toimub kahes osas:

1. sissejuhatav seminar (19.01.2023), kus kaardistame võimalusi, harime silmaringi;
2. praktilised õppekavade töötoad teaduskondades (veebruar-märts 2023). Neis võtame kasutusele uued tööriistad oma õppekava analüüsimisel ja täiendamisel.

Programmis osalemine pakub praktilist abi õppekava juhtimiseks, õppekavade arendamiseks ja analüüsi kirjutamiseks.

Alustame sissejuhatava seminariga neljapäeval, 19. jaanuaril 2023 kell 13.00-15.30, ruumis A-501 (3 at).

Sissejuhatava seminari eesmärgiks on ühise arusaama kujundamine ja kokkuleppe leidmine EKA õppekavadega seotud olulisemate eesmärkide osas ehk arutleme õppekava otstarbe, põhiküsimuste, osiste üle ning oleme tutvunud visuaalse õppekavaga.

NB! Et juba praktiliste töötubadega edasi minna, on sissejuhataval seminaril osalemine ülioluline!

Palun registreeru esimeseks seminariks hiljemalt 10.jaanuaril.

Lisa sündmus oma Google kalendrisse

Narva Kunstiresidentuuris avaneb EKA kuraatoriõppe tudengi Maria Helen Kändi kuraatorinäitus “Teisel pool suure unustuse mõõgalööki”, kus väljendatakse tühjuse ning lahti kistuse või õhku tõstetuse tunnet, mida põhjustavad jõulised muutused ning liikumine ühest elu faasist teise.

Kaasatud kunstnike Eike Epliku ja Urmas Lüüsi käekirjale on omane installatiivne ruumi lavastamine samal ajal kui Manfred Dubovi ja Angela Maasalu looming väljendab laetud seisundeid lõuendil.

Näitus pakub võimalust aduda, et kõik juhtub pidevas vahepealsuse olekus. Olevikuhetk lööb ennast poolitusse. Meis on stsenaariumid, mis ootavad teostumist, lubades endaga mängida, kasvades üle pea, kuniks nad lahti rulluvad ja taas teisenema, kahanema, kõverduma hakkavad. Kummastavad, riituslikud, kohati mängulised ja mõneti humoorikad teosed löövad teadvusesse kiilu. Terav mõõgatera selja taga langemas, satume näitusel aegruumide vahele suure jõu, unustuse, leppimise ja unistuste käeulatusse.

Näituse pealkiri on inspireeritud Jaan Kaplinski luuletusest tema kogumikus “Raske on kergeks saada” (1982). Luulemina annab edasi müstilist aegruumi kogemust, kus pole veel inimesele antud oma kindlat aega, ruumi ja nime. Kaplinski luulemina jaoks pole teadmatuse kogemus vilets või tume vaimuseisund. Vastupidi enda minast vaba olemine on kirgastav. Samas jõudmine selle kirgastunud seisundini võib osutuda vaevaliseks, tähendades kaotusi ning loobumisi.

Näituse avamine toimub 10. detsembril kell 16.00 ning see jääb avatuks 5. veebruarini 2023.

Lahtiolekuajad: N, R 15–19, L 13–21, P 13–19 

Täpsem info Facebookis

Graafiline disain: Henri Kutsar

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Narva linn, Water Fox OÜ

Näitusel osalevad kunstnikud on EKA vilistlased ja õppejõud ning kuraator Maria Helen Känd on EKA kuraatoriõppe tudeng.

Vent Space galeriis
Näituse avamine 26. novembril, kell 17.00–20.00

Brit Kikase ja Dana Lorên Varese ühisnäitus vaatleb naha maha jätmist kui pidevat taas sündi. Läbi korduvuse ühinevad ehtekunst ja graafika tuues vaatajani taktiilsed muutused mis moodustavad lõputuid ahelaid ja mustreid.

“Meid oli üks tüdruk 

Me rääkisime isekeskis väga palju 

Meil polnud vendi ega õdesid ja isa ema polnud ka 

Me ei kurvastanud kuigi tihti 

Kurbi kuri kutsub peksma 

Pealegi me teadsime et vanemad on elus neid varjab metsa tehtud salapunkris maa 

Meil puudus kasvatus nii üteldi 

Me kedagi ei andnud üles 

Me jalatalla alla sulas igal kevadel kaks põletavat laiku 

Alles hiljem mõistsin et ma elan ainsuses”

-Ene Mihkelson

Brit Kikas (1997) – On EKA Kaasaegse kunsti magistri tudeng ning viibib hetkel Soomes Kuvataideakatemias vahetusõpingutel. 2022. aastal oli Kikas Tallinna 18. graafikatriennaali noortenäituse “Aeglased manöövrid” kaaskuraator EKKM’is ja 2021. aastal korraldas ta oma esimese isiknäituse “Corpora Prima” Positiiv galeriis. Varasemalt on Kikas osalenud mitmel grupinäitusel nagu, “Pehmed narratiivid” (2020), “Kevadnäitus” (2021) Kunstihoone galeriis. Lisaks on Kikas osalenud ka mitmel rahvusvahelisel grupinäitusel “Book” (2021) Helsinkis Kaapelitehdas, “Blended Intensive Project” (2022) Viinis Neuer Kunstverein Wien.

Dana Lorên Vares (1998) Õpib Eesti Kunstiakadeemias ehte ja sepise osakonna magistratuuris. 2017. aastal lavastas ta koostööprojektina oma esimese tantsulavastuse “Minu nimi on see kuidas ma end nimetan”. Bakalaureuseõppe kestel osales ta mitmel grupinäitusel “Künnis” (2020), “TASE’21” (2021). Magistriõpingute jooksul on Varese tööd olnud esindatud mitmel ühisnäitusel “Valus on” (2021), “B-106” (2022); neist mitmed ka rahvusvahelised koostööprojektid: “Notes on fashion and gender” (2022) ja “Second chance” (2022). Lisaks on Vares osalenud tantsulavastuses ja performance’ites “IHA” (2019), “Minevik, nagu mina seda mäletan” (2020), “Greenfield:Füüsis” (2018)

Näitus on avatud 27.novembrist 3. detsembrini, kell 14.00–18.00.

Sara Blosseville “See on nagu maa, see on meie keha, see on meie voodi (It’s Like the Earth it is Our Body it is Our Bed)“

Sara Blosseville on Prantsuse kunstnik, kes elab Vantaa metsades. Ta tegeleb peamiselt piltide, skulptuuride ja kirjastamisega. Ta on lõpetanud Helsingi Kunstiülikooli 2021. aastal.

Sellel isikunäitusel on eksponeeritud teosed, mis on osa tema käimasolevast skulptuuriprojektist «Komposti lapsed», mis on materiaalse maailma kui viljaka huumuse uurimine erinevates kasvu- ja lagunemisfaasides, kus kõiki kehasid ja esemeid peetakse eluenergia hoidjateks. . Eesmärk on kasutada ainult materjali, mida ta ise valmistab, kasvatab, leiab, mis on taaskasutatud või kasutatud ning mille lähtepunktiks on olnud tema taluvanemate meisterdatud kaunitele esemetele uue elu andmine.

Näitus kestab 17.–22.nov
kell 14.00-18.00
Avamine kell 18.00, neljapäeval, 17. novembril. 

Uute doktorite loengusari: Kristina Jõekalda rahvusluse mõjust kunstiajalookirjutusele ja pärandiloomele

Aeg: 16.11 kell 17.00
Koht: EKA aula (A-101)

Eesti kunstiteaduse aastasaja raames toimuva uute doktorite loengusarjas esineb Kristina Jõekalda, kes tutvustab 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud doktoritööd “Saksa mälestised ja Balti Heimat. Pärandi historiograafia „pikal 19. sajandil“” .

Kristina Jõekalda vaatab tagasi oma 2020. aasta novembris Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis kaitstud doktoritööle, mis vaatles rahvusluse ja kolonialismi avaldusi baltisaksa kunstiteaduses ja pärandiloomes ning nende mõju hilisematele eesti autoritele. Baltisaksa pärand kui ajalooline „võõras“ tõstatab endiselt küsimusi. Baltisakslasi on kombeks käsitleda ainiti ajaloolises võtmes, kuigi nende arhitektuuripärand vormib ruumilist keskkonda tänini. Väitekiri analüüsis siinmail avaldatud varaseid kohaliku arhitektuuri ajalugu ja kaitsmist puudutavaid kirjutisi, iseäranis neid, mis seotud kultuurimälu, identiteedi, kuuluvusega, enamik neist saksakeelsed. Põhifookus oli seatud õpetatud seltside ja Wilhelm Neumanni panusele.

18. sajandi lõpuga ei alanud mitte ainult rahvusluse, vaid ka kultuuripärandi tõusu periood, nii humanitaarteaduste kui kodanikuühiskonna väljakujunemise periood. Nii on eesti rahvusliku pärandi idee tagasiviidav baltisaksa patriootliku liikumiseni. Kuigi mälestusmärgid ja historiograafia peegeldavad poliitilisi ja sotsiaalseid protsesse, on kunstiteaduse ja muinsuskaitse ajaloolisi põimumisi vähe uuritud, veelgi vähem kummagi valdkonna populaarset mõõdet. Teoreetilises plaanis tõstataski väitekiri küsimusi kunstiteaduse, pärandiuuringute ja rahvusluse uuringute vahelistest distsiplinaarsetest piiridest. Nüüd on aeg küsida, mida oleks võinud teha teisiti ja kuhu edasi.

Rohkem infot Eesti kunstiteaduse aastasaja sündmuste kohta leiab siit.

18. novembril tähistab Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut oma 30. juubelit Marko Raadi filmide linastuse ja juubeliseminariga “Teise pilk”.

Seminar keskendub pilgule, mis on suunatud KVI poole teiste erialade ja valdkondade perspektiivist. Samuti on fookuses KVI vilistlased – esimesed lõpetajad ja ka need, kes peale lõpetamist on asunud tegutsema hoopis mõnel teisel erialal.

Seminaril osalemiseks on vajalik eelregistreerimine.

Programm:

14:00 filmid EKA aulas (A-101)

Marko Raat ”Esteetilistel põhjustel”, 1999

Marko Raat  ”Kivituur”, 1999
jt.

16.00 seminar “Teise pilk” (A-501, eelregistreerimisega).

Avalik seminar Eesti Kunstiakadeemias ja #FramedinBelarus töötuba “Kunst, käsi/töö ja afekt: naisajalugude dokumenteerimine ja maailmade loomine“.

Osalejad: #FramedinBelarus (Rufina Bazlova ja Sofia Tocar), Katrin Mayer, Mare Tralla

Diskussant: Katrin Kivimaa

Korraldajad Margaret Tali (Eesti Kunstiakadeemia) ja Ulrike Gerhardt (Potsdami ülikool)

Seminar on eelregistreerimisega siin

Käsi/töö on naasnud jõuliselt kaasaegsesse kunsti. Mitmed kunstnikud on leidnud oma väljendusvahendid just traditsioonilises meedias, mis nõuab tihti spetsiaalset väljaõpet ja selliseid oskusi, mida on põlvest põlve pikka aega edasi antud. Ometi kannavad need käelised esivanematelt päritud tehnikad endaga täiendavaid konnotatsioone, mis on seotud nende spirituaalse, kommunikatiivse, ökoloogilise, eksistentsiaalse aga ka majanduslike otstarvetega.

Käsitöö ja tekstiili valdkonnad on pikka aega olnud kunstiajaloos marginaliseeritud, kuigi nende tehnikate kasutamine pakub uusi võimalusi vastupanuks ja (alternatiivsete) maailmade loomiseks. Erinevates Ida-Euroopa riikides on 1960ndate lõpust kuni 1980ndate keskpaigani moodustatud tekstiilikunsti ümber kogukondi, mis on muutnud selle žanri eksperimentaalseks, progressiivseks ning kogukonda toetavaks praktikaks (Hock 2013). Feministlikud kunstiajaloolased on leidnud, et tikkimine ja teised sarnased praktikad on pakkunud naistele vahendeid vastupanuks, mille abil on proovile pandud nii kõrge ja madala vahelised piirid kunstis, kui ka soo ja klassisuhted ning nende põimumised identiteedi, rassi ja diasporaa mäluga (Parker 1984, Smith 2014, Plummer 2022)

Viimase kümnendi jooksul on tekstiili,  ja eeskätt tikkimise tehnikad teinud läbi uuestisünni. Need arengud kunstis sunnivad meid ümbermõtestama omavahel põimunud ja interdistsiplinaarseid kunsti, disaini, materiaalkultuuri ja käsitöö valdkondade seoseid. Käesolev avatud seminar toob kokku kahe kunstniku loomingu ja ühe kollektiivse käsitöö-aktivismi projekti. Selle käigus tutvustavad oma kogemusi ja loomingulist uurimustööd Mare Tralla(London/Tallinn), Katrin Mayer (Düsseldorf/ Berlin) ja Framed in Belarus (Rufina Bazlova ja Sofia Tocar, Praha), keskendudes naiste lugude ja nende materiaalse vormi omavahelistele suhtetele. Nad toovad esile kuidas käsi/tööd patriarhaalse korraldusega ühiskondades on pikka aega kasutatud alternatiivse kommunikatsiooni kanalina nii naiste õiguste eest võitlemise kui igapäevaraskuste vahendamise viisina. Kehastatud naiste lugusid võib mõista naiste ajaloona, mis on peidetud ja kodeeritud tehnikatesse ja mustritesse, mille kaudu kantakse edasi, elatakse ja muudetakse teadmisi ajaloost. Enamik sellistest sõnumitest on ometi jäänud kunstiajaloos tähelepanuta, mis on marginaliseerinud nii tekstiilikunsti kui traditsioonilisi tehnikaid vaatamata nende tugevale kontseptuaalsele ja episteemilisele baasile.

Seminari kesksed küsimused on: kuidas seletada tagasipöördumist traditsiooniliste ja põlvkondade vaheliste tehnikate juurde kaasaegsetes jälgimiskapitalismi ja diasporaa ühiskondades? Kuidas lubavad need dokumenteerida ja seostada erinevaid feministlikke võitlusi ning ühendada omavahel kaasaegset ja ajaloolist vastupanu? Seminari kontekstis uurivad kunstiajaloolased Margaret Tali (Tallinn) ja Ulrike Gerhardt (Potsdam) käsi/töö kui materiaalse töö ja uuesti interpreteeritava traditsiooni rolli ja selle viise väljendada seda, mida on keeruline kommunikeerida, sh rahvusvaheline solidaarsus, vastupanu aktid, vaimne tervis ja alternatiivsed maailma loomise praktikad.

26. novembril toimub koostöös Vabamu muuseumiga seminari raames ka rühmituse #FramedinBelarus töötuba.

Mare Tralla on eesti kväär-feministlik kunstnik ja aktivist, kes elab Londonis.

Katrin Mayer elab Berliinis ja tema lähenemine kunstnikuna toetub teadmiste arheoloogiale, mille käigus ta uurib kohalikke soopoliitilisi ajalugusid ja tõlgib need ruumilisse ja materiaalsesse vormi.

Rufina Bazlova on valgevene kunstnik, kes töötab traditsioonilise rahvatikandiga, et avada sotsiaalpoliitilisi teemasid.

Sofia Tocar on kuraator ja kultuurikorraldaja, kes töötab aktivistide koostöö projektidega ning dokumentaalfilmidega Kesk- ja Ida-Euroopas.

#FramedinBelarus on sotsiaalne kunsti projekt, mis pühendub poliitilistele vangidele Valgevenes, mida organiseerib kunstirühmitus Stitchit. Rühmituse Stitchit moodustavad kunstnik Rufina Bazlova ja kuraator Sofia Tocar, kes kaasavad oma tegevusse erinevaid kogukondi ja inimesi.

Katrin Kivimaa on kunstiajaloolane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on feministlik kunstiajalugu, eesti moodne ja kaasaegne kunst, Eesti kunstiajaloo historiograafia, naiste kujutamine kunstis ja visuaalkultuuris.

Ulrike Gerhardt on visuaalkultuuri uurija, kelle fookuseks on kultuurilise mälu praktikad post-sotsialistlikus kunstis: samuti on ta üks feministliku videoplatvormi D’EST loojatest.

Margaret Tali on kunstiajaloolane ja kultuuriteoreetik, kelle uurimustöö tegeleb mälupoliitika, kunstimuuseumide ja keeruliste ajalugude kureerimisega. Ta on projekti „Vahendades keerulist ajalugu“ üks kuraatoritest.

Seminari korraldamist toetavad Euroopa Regionaalarengu Fond, Eesti Kunstiakadeemia ja Potsdami Ülikool.

Kuidas sünnivad kunstiväljaanded ja oma kuvandit loovad/hoiavad? Kes neid teevad? Milline on nende (oodatud) publik? Kuidas autorite valik ja visuaalne identiteet kujunevad? EKA seekordne teaduskohvik arutab nende küsimuste üle KUNST.EE, Sirbi ja A Shade Colderi näitel – vestlusringis osalevad Kaarin Kivirähk, Andreas Trossek, Reet Varblane. Modereerib Kristina Jõekalda.

Kolmapäeval, 23. novembril, kell 16.00, toimub EKA saalis A101 seminar “Michel Sittow in the North and South”.
Seminari töökeel on inglise keel.

Ettekanded: Oskar Rojewski, Sileesia Ülikool Katowices, Rey Juan Carlose Ülikool Madriidis
Michel Sittow’s service to Isabel of Castille (1492-1502) and Habsburgs (1505-1515)

Greta Koppel, Eesti Kunstimuuseum
Michel Sittow in the North? Is there any material evidence to testify his artistic activities?

Anu Mänd, Tallinna Ülikool
Michel Sittow in the archival documents of Tallinn

Järgneb vestlusring Michel Sittowi pärandi teemadel.

Seminari fookuses on Tallinnas sündinud rahvusvaheliselt tuntud kunstnik Michel Sittow (u 1469–1525). Madalmaade kunstikeskuses Brugges väljaõppinud ning erinevates Euroopa õukondades tegutsenud Sittow oli kunstnikuna Tallinnas tegev ligi viisteist aastat. Tema isik ja teosed ning nende loomise laiem kultuurikontekst pakuvad jätkuvalt huvi nii uurijatele kui ka laiemale avalikkusele. Ülimenuka näituse Kumu kunstimuuseumis ja Rahvusgaleriis Washingtonis (2018) üheks järjeks on Eesti Kunstimuuseumi ja Hälsinglandi muuseumi uurimisprojekt „Michel Sittow Põhjas? Altariretaablid kahekõnes“. Seminaril peab ettekande Oskar Rojewski, kes väisab EKAt Transform4Europe partnerluse raames.