Rubriik: Muinsus­kaitse ja konserveerimine

Muinsuskaitseameti ja EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna koostöös viidi Loodi mõisas 04.septembril läbi siseviimistlusuuringute teabepäev. Keskenduti uuringute olulisematele põhimõtetele ja vormistuslikele nõuetele ning arutleti, mis on siseviimistlusuuringute eesmärk, millised on Muinsuskaitseameti nõuded ning milline on kohaliku inspektori, uurija ja kunstiajaloolase roll uuringute läbiviimisel.

Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor Anne Kivi andis ülevaate Loodi mõisa minevikust ja tulevikuplaanidest. Muinsuskaitseameti nõunik Maria Silla selgitas lähemalt Muinsuskaitseameti nõudeid siseviimistlusuuringute teostamisel. EKA kunstimälestiste konserveerimise õppesuuna juht, dotsent Hilkka Hiiop ja EKA kunstikultuuri teaduskonna dekaan, Anneli Randla rääkisid viimistlusuuringute olulisematest tehnikatest ja põhimõtetest ning selgitasid, kuidas uuringuid dokumenteerida ja tõlgendada.

Loengutele järgnes ringkäik mõisa peahoones. Selgitati, mida viimistlusuuringuid läbi viies silmas pidada, millistele piirkondadele ruumis enam tähelepanu pöörata, kuidas sondaaže teha ning kuidas leitut interpreteerida.

Teabepäevale eelneval päeval teostasid EKA, Tartu Kõrgema Kunstikooli ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid selle harukordsete barokkmaalingute mõisa fuajees ning osades ruumides siseviimistluse uuringuid, mille üheks ülesandeks oli kindlaks määrata maalingute ulatus ja säilivus. Lähitulevikus on kavas koostööd jätkata ning uuringud läbi viia terves mõisahoones.

Loodi mõisa teisel korrusel on säilinud ka väga põnev tapeete, mida aastal 2013 on uurinud TKK maalingute osakonna juhataja prof Heli Tuksam. 

Pühakodade Programmi projekti raames toimunud tudengite suvepraktikal seati seati seekord tellingud üles Viljandimaal, Pilistvere kirikus. Esmakordselt ei suudetud tuvastada ühtegi maalingut kiriku krohvipindadelt – ilmselt on need ajaloo keerdkäikudes lihtsalt hävinud. Seevastu tuli päevavalgele midagi erakordset – haruldaselt kõrgekvaliteedilised puidul maalingud kiriku vääridel! Teada on, et väärid rajati hoonesse koos kantsliga 1686 aastal Tartu tisleri Thomas Öhmani poolt, maalija osas andmed kahjuks puuduvad. 

Kõik vääride kohta seni teadaolev tugines ajaloolistele fotodele. Ühel 1929. aastast pärineval ülesvõttel on näha, et vääride kaarjad tahvlid on kaetud saksa- ja eestikeelsete pühakirja tekstidega. 1937 kaeti väärid monokroomse tumeda värviga, alates 80-ndatest aastatest on need tänases värvigammas. Lisaks ajaloolistele fotodele on Muinsuskaitseameti arhiivis säilinud kirjake aastast 1971, millele toona ilmselt tähelepanu ei pööratud. Keegi kohalik oli keskarhiivile Tartusse kirjutanud, et tema vanaema mäletavat vääridel pilte.

Vääri alaosas olevalt paneelilt värvikihtide eemaldamise käigus selguski, et paneeli tekst ei vasta fotode põhjal eeldatule ning nn. “kirjakihi” all on veel üks varasem kihistus, mis kujutab Vana ja Uue Testamendi olulisemaid tegelaskujusid. Kaarjatele vääritahvlitele on on maalitud nende poolfiguurid ning tahvlite all väljadel on tegelaste nimed – Moses, Aaron, David, Salomon jne. Tahvlid on tundlikult modelleeritud ning erakordselt rikkaliku maalinguga, mille autoriks näib olevat professionaalne kunstnik. Kujutatud detailid üllatavad oma rikkalikkuses: näiteks Aaroni kaelas ripub kullatud raamistusega ehe ning kuningas Taavet kannab õlgadel kuninglikku hermeliini.

Edasine tegevuskava näeb ette leidude uurimist infrapunameetodil, et saada lisavihjeid praeguse värvikihi alla peidetud saladustele. Üheks võimaluseks on esialgselt avada täismahus vaid üksikud maalingitahvlid. Etapiline avamine annaks võimaluse saada täpsemat infot erinevate kihtide iseloomu kohta ning aluse täpsemaks kunstiajalooliseks hinnanguks. Teisalt looks see Pilistvere kirikule olulise lisaväärtuse, mida on võimalik imetleda lisaks professionaalidele ka kiriku külastajail. Praegused väikesemahulised sondaazhid on küll äärmiselt kaunid, kui neid tellingutelt lähivaates vaadelda, ent põranda tasandilt on nende ilu ning tervikut raske hoomata. 

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna traditsiooniline, seekord juba XVII kevadkonverents, toimus 30.-31.mail Haapsalus. Konverentsi “Minu muinsuskaitse. Arutlusi kultuuripärandist 21. sajandil” ettekannete osa leidis aset Läänemaa Ühisgümnaasiumi aulas, F. J. Wiedemanni 15. Sõna said Lilian Hansar, Kristin Kuutma, Kurmo Konsa, Eik Hermann, Helen Sooväli-Sepping, Aivo Hirmo, Riin Alatalu, Hilkka Hiiop, Leele Välja, Tarvi Sits ja Siim Raie; paneeldiskussiooni teemal “Kolmnurgast ringiks. Mälestis – omanik – muinsuskaitse” juhtis Liisa Pakosta. Haapsalu linnuse uuenduskavasid tutvustas kohapeal Anton Pärn.

Päeva lõpetas meeleolukalt kulgenud pidu “Tsaari oodates” Haapsalu raudteejaamas. Tsaari saabumisest tingitud elevust aitasid leevendada Haapsalu päris oma bänd “Shoot the Piano Player” ning peol viibinud üllatuskülalised. 

Konverentsile pani punkti pühapäevane ringsõit Läänemaal, sihtkohtadeks Noarootsi kirik – Lääne-Nigula kirik – Taebla kool – Risti raudteejaam – Keskvere mõis – Martna kirik – Parila mootorveski – Ridala kirik – Kiltsi lennuväli ja angaarid – Haapsalu.

Konverentsi kava on leitav siit

28.aprillil avati Pardubice ülikooli (Litomysl, Tšehhi) restaureerimisosakonnas Tartu Kõrgema Kunstikooli (TKK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) restaureerimisalane ühisnäitus “Varjatud ja nähtav”. Näitust eksponeeriti esmakordselt 2013 detsembris Tartus, galeriis Noorus.

Näituse avamisel osalesid EKA muinsuskaitse osakonna kunstimälestiste konserveerimise õppesuuna koordinaator, dotsent Hilkka Hiiop ning TKK maalingute osakonna juhataja Heli Tuksam. Ühtlasi viisid õppejõud läbi mõlema kooli tegemisi tutvustava loengu, mille eesmärgiks oli muuhulgas aktiviseerida tudengivahetust Erasmus-programmi raames.

Tartus toimunud näituse tutvustust saab lugeda siit 

Esmaspäeval, 4. mail kell 17.00 peab UNESCO ehk Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni peadirektor Irina Bokova Eesti Kunstiakadeemia Rüütelkonna hoone ruumis 201 avaliku loengu teemal „The Protection of Cultural Heritage”/”Kultuuripärandi kaitsmine”.  Kõik huvilised on loengule oodatud.  Loeng toimub inglise keeles.

​Irina Bokova on juhtinud UNESCOt 2009. aastast.​  Ta on lõpetanud Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ning õppinud Marylandi Ülikoolis ja John F. Kennedy Avaliku Halduse Teaduskonnas Harvardi Ülikoolis.  Irina Bokova asus Bulgaaria Välisministeeriumi ÜRO osakonda tööle 1977. aastal.  Ta on osalenud mitmetel välismissioonidel ning olnud üks Bulgaaria uue põhiseaduse koostajaid, mis aitas oluliselt kaasa riigi liitumisele Euroopa Liiduga.  Ta on olnud Bulgaaria välisminister ning saadik välisriikides.

​Irina Bokova täieulatuslik elulookirjeldus on toodud allpool inglise keeles.

UNESCO ehk Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon on üks ÜRO 16. eriorganisatsioonist. UNESCO on ÜRO süsteemis ainulaadne oma rahvuslike komisjonide võrgustiku poolest.

UNESCO eesmärgiks on aidata kaasa rahu ja julgeoleku tagamisele maailmas, edendades rahvusvahelist koostööd hariduse, kultuuri, teaduse, IKT ja meedia vallas. Eesti ühines UNESCOga 14. oktoobril 1991.

Kõige paremini tuntakse UNESCO Maailmapärandi nimekirja, kuhu on kantud ka Tallinna vanalinn ja Struve meridiaanikaar. Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi konventsiooni tõhusa rakendamise eest seisab hea 21 riigist koosnev maailmapärandi komitee. Eesti oli komitee liige aastail 2010-2013 ning Eesti delegatsiooni juhtisid ​akadeemik Mart Kalm ja Urve Sinijärv.

—

Irina Bokova

Biography​

Irina Bokova, born on 12 July 1952 in Sofia (Bulgaria) has been the Director-General of UNESCO since 15 November 2009, and reelected for a second term in 2013. She is the first woman to lead the Organization.

Having graduated from Moscow State Institute of International Relations, and studied at the University of Maryland (Washington) and the John F. Kennedy School of Government (Harvard University), Irina Bokova joined the United Nations Department at the Ministry of Foreign Affairs of Bulgaria in 1977. Appointed in charge of political and legal affairs at the Permanent Mission of Bulgaria to the United Nations in New York, she was also a member of the Bulgarian Delegation at the United Nations conferences on the equality of women in Copenhagen (1980), Nairobi (1985) and Beijing (1995). As Member of Parliament (1990-1991 and 2001-2005), she participated in the drafting of Bulgaria’s new Constitution, which contributed significantly to the country’s accession to the European Union.

Irina Bokova was Minister for Foreign Affairs, Coordinator of Bulgaria-European Union relations and Ambassador of Bulgaria to France, Monaco and UNESCO and Personal Representative of the President of the Republic of Bulgaria to the “Organisation Internationale de la Francophonie” (OIF).  As Secretary of State for European integration and as Foreign Minister, Irina Bokova has always advocated for European integration. Active member of many international experts networks, active in civil society and especially President and founding member of the European Policy Forum, she has worked to overcome European divisions and to foster the values of dialogue, diversity, human dignity and human rights.

As Director-General of UNESCO, Irina Bokova is actively engaged in international efforts to advance quality education for all, gender equality, cultural dialogue and scientific cooperation for sustainable development and is leading UNESCO as a global advocate for safety of journalists and freedom of expression.

Irina Bokova is Executive Secretary of the Steering Committee of the UN Secretary-General’s Global Education First Initiative (GEFI) and co-Vice-Chair of the Broadband Commission.

Irina Bokova has received state distinctions from countries across the world and is Doctor honoris causa of leading universities.

In addition to her mother tongue, she speaks English, French, Spanish and Russian.

Laupäeval, 28.märtsil toimus Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones puitarhitektuurile pühendatud seminar “Puumajapäev”, mille korraldamisele aitas kaasa EKA muinsuskaitse ning konserveerimise osakond. Seminar oli ilusaks kokkuvõtteks märtsi lõpuni avatud olnud näitusele”Algused ja lõpud. Eeslinnast kesklinnaks”, mis rääkis meie puitlinnaosade tekkimise ja kadumise loo ning heitis läbi arheoloogiliste leidude pilgu ka kaugemasse minevikku. Seminaril said sõna nii muinsuskaitse ja linnaplaneerimise valdkonna spetsialistid kui EKA tudengid. Villu Kadaka ettekanne andis ülevaate puitmajadest eeslinnades enne praeguseid hoonestuskihistusi; Oliver Orro keskendus oma sõnavõtus 1920.-1930. aastate traditsioonilistele väikemajadele ajaloolistes eeslinnades; Diana Haapsal rääkis Nõmme piirdeaedadest; Claudia Valge tutvustas värviuuringute tulemusi ja probleeme Kassisaba näitel jne. jne.

Kuulajate küsimustele vastasid Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti endised ja praegused spetsialistid.

Kolmapäeval, 11.märtsil kell 17:00 toimus EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna õppehoones Suur-Kloostri 11 interdistsiplinaarse kursuse “Hüljatud maastikud. Sindi kalevivabrik – tööstuspärandi tulevik?” tulemuste avalik esitlus. 

EKA arhitektuuri-, restaureerimis-, sisearhitektuuri- ning TTÜ inseneriõppe tudengid koos juhendajatega kogunesid taas, et üheskoos mõtiskleda hüljatud maastike teemadel. Seekordne töötuba oli oma sarjas juba neljas, eelnevatel aastatel on otsitud ideid Kohtla-Järve põlevkivitööstuse vanale õlitornile, Katariina kirikule Tallinnas ja Paluküla kirikule Hiiumaal.

Patsient, Sindi kalevivabrik, on ühiste töötubade seni mastaapseim objekt, millele lisandub ümbritsev, inspireeriv-romantiline loodusmaastik ja nostalgiat täis väikelinn.

Kuidas läheneda nii mahukale kompleksile, kui investeeringuteks napib finantse nii omanikul kui ka omavalitsusel? Kuidas peatada lagunemisprotsessid ja millised on restaureerimise kontseptsioonid, kui ehitise müürid silmnähtavalt otsekui liivana sõrmede vahelt pudenevad? Kuidas tajuda objekti ja temast või tema ümber tekkivat atmosfääri? Millised on objekti ja ümbritseva suhted? kas hetkel varemeis hiigelobjektist võiks saada Sindi linna taaskäivitaja? Kuidas siduda linn tehase ja tehas jõega, et seejärel linn ja jõgi omakorda kohtuksid? Kuidas tagada konstruktsioonide püsivus ja kas nendega üldse on veel midagi ette võtta?

…või on selles kaduvas meie ajastule midagi olemuslikku?

Küsimustele otsisid vastust neli tudengite töörühma. Koos kuulati loenguid erinevate erialade esindajatelt, vaimustuti objektist ja Sindi linnast ning arutati, vaieldi, visandati ja markeeriti – tulemusena sündis neli omanäolist ideed, mida laiemale avalikkusele esitleti. 

Aitäh Eesti Kultuurkapitalile, kes ettevõtmist toetas! 

EKA juubeliürituste sarjas “Minu akadeemia” tutvustas 05.veebruaril oma tegemisi laiemale üldsusele muinsuskaitse ja konserveerimise osakond. Oodatud olid kõik kunsti konserveerimisest ja restaureerimisest
huvitatud, sh. noored, kes sooviksid tulla EKA-sse õppima. Näidati filme kunsti
tehnilisest uurimisest ja konserveerimisest ning räägiti, kuidas saab
kunstiteostesse peidetud saladusi avastada ja avada konservaatori meetoditega. Ülevaate arhitektuuri- ja kunstipärandi uurimise ning konserveerimisega seonduvast andsid osakonna juhataja prof Lilian Hansar ning dotsent Hilkka Hiiop. Konserveerimseriala tudengite juhendamisel vaadati Kumu näitusesaali üles seatud töötoas mikroskoopidest, milline näeb kunst välja makrotasandil.

16.-18.veebruaril 2015 toimus Rode-projekti neljas töötuba, mis tegeles puidu interpreteerimise ja dateerimisega. Töötuba juhendasid selle ala tippspetsialistid: Kopenhageni Rahvusmuuseumi uurimisinstituudist CATS, dr Aoife Daly ja dr Jorgen Wadum ning Tartu Ülikooli Geoloogia osakonnast dr Alar Läänelaid.

Aoife Daly on dendrokronoloogilise dateerimise (mis põhineb puidu aastarõngaste mõõdistamisel) üks maailma tippnimesid, kelle valdkonnaks on mittelõhkuva uurimismeetodi arendamine. Ta rääkis ning näitas, kuidas ja millistel juhtudel on võimalik dendrokronoloogiat teha pelgalt aastarõngaste kõrgresolutsioonilise foto põhjal ilma kunstiteost füüsiliselt puutumata. Nagu selgus, ei pruugi see uurimismeetod alati tulemusi anda ning nõuab väga suurt kogemust.

Alar Läänelaid, ainus Eestis pärandobjektide dateerimkisega tegelev dendrokronoloog, andis ülevaate siinsetest võimalustest ja seni tehtust.

Jorgen Wadum, maailma üks tehnilise kunstiajaloo valdkonna ja puidumärkide interpreteerimise tipptegijaist, asetas dendrokronoloogilise dateerimise laiemasse konteksti, käsitledes puitu kui kunstiteoste ühte olulisemat loomematerjali: kust puit pärineb, kuidas seda transporditi ja töödeldi, millised olid puidule seatud kvaliteedinõuded ning kuidas kogu seda teadmist aastasadu vanadest kunstiobjektidest välja lugeda.

Töötoa praktilises osas uuriti Niguliste muuseumi tippteoseid: esmajoones eelkõige Rode altarit, aga lisaks ka Kannatusaltarit, Maarja altarit ning Pühalepa Anna altarit. Uurimise all olid ka Lucas Cranachi tööd (või tööde koopiad) Kadrioru ja Ajaloomuuseumist. Viis töögruppi viisid oma objektidel kolme päeva jooksul läbi dendrokronoloogilise dateerimise, mida vajadusel kombineeriti multispektraaluuringute ja XRF-elementanalüüsidega. Uuringute tulemused vormistatakse veebileheks, mida saab peatselt vaadata töötoa kodulehel.

Kas õpitoa käigus õnnestus kõik need teosed dendrokronoloogiliselt dateerida? Pigem olid uuringute tulemused kõike muud kui ootuspärased. Peamine, mida töötuba õpetas, oli küsimuste püstitamine: millal ja millistel tingimustel on dendrokronoloogia võimalik ja vajalik ning kelle poole tuleks pöörduda, kui uuringu vajadus näib olevat põhjendatud.

Töötoa jätkuna on Rode altari näitel kavas koos Aare Läänelaiuga arendada dendrokronoloogiat kui meetodit just mittelõhkuvas suunas.

Kokku osales töötoa teoreetilises osas üle 70 ning praktilises osas ligi 30 huvilist pea kõigist Eesti ülikoolidest ja pärandasutustest. Niguliste oli täidetud töökate uurijate sünergiaga ning nii professorid kui tudengid jäid üritusega väga rahule. 

Töötuba viidi läbi EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna, Eesti Kunstimuuseumi ning kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli koostöös.

Kuna eelmise aasta lõpus toimunud õpitoa käigus tulid Lihula mõisa saali laest ootamatu üllatusena välja väikesed maalingut meenutavad fragmendid (vt. EKA sündmuste kroonika), viisime seal läbi täiendavad uuringud. Toona oletasime, et tegemist võiks olla akantus- või taimornamendi laadse kompositsiooniga. Maalingut välja puhastades selgus aga vastupidiselt ootustele, et sellel on kujutatud lillevaasi rooside ja liiliatega. Samasugune kompositsioon paikneb peegelpildis lae teise otsakülje tsentris: see avati uuringute käigus väiksema sondaažina. Tegemist on professionaalselt maalitud kompositsiooniga kuid lae suurust ja kõrgust arvestades mõjub see ebaproportsionaalselt väiksena. Hoolimata põhjalikest uuringutest mujal laes maalinguid ei leitud.

Dateeringust. Maalingu iseloom vastab ajaloolisele fotole 1898 aastast. Fotol ei ole näha maalingu detailset kompositsiooni, küll aga kuju – lillevaas paikneb vapitaolisel tumedal alal. Sarnane kujund tuvastati ka käesolevate uuringute käigus. Vaadeldes viimistluskihtide stratigraafiat ja iseloomu tekib küsimus nende ehitusaegsusest e. kuulumisest 1824.aastasse, mil valmis klassitsistlik mõisahoone. Selleks on kihte liiga vähe ning nende iseloom ei vasta klassitsistlikule ruumile. Siiski võib foto põhjal kinnitada, et maalingud, s.t. lae esimene tuvastatav viimistluskiht on dateeritavad perioodi enne 1898 aastat, mil on tehtud fotoülesvõte. Kuna maalingud on iseloomult ja stiililt pigem historitsistlikud, võiks need oletuslikult siduda 1874. aastal alanud perioodiga mõisa ajaloos, mil mõis läks üle Buxhoevdenite suguvõsale.