Rubriik: Muinsus­kaitse ja konserveerimine

Interjööride konserveerimisel pööratakse tänapäeval üha suuremat tähelepanu ka ajalooliste tapeetide säilitamisele. Eriliselt põnevate, erinevatest perioodidest pärinevate tapeetidega paistab silma Suuremõisa mõisakompleksi härrastemaja Hiiumaal. XVIII saj. teisel poolel püstitatud, Ungern-Sternbergide perekonnale kuulunud mõisahoonet pole aegade vältel oluliselt ümber ehitatud. Hetkel paikneb hoones Hiiumaa Ametikool. 2011. aastal teostati Tartu Kõrgema Kunstikooli ning EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna tudengite koostöös mõisas siseviimistluse uuringud. 2014.aastal alanud ehituslike restaureerimistööde käigus avastati lisaks veel seni uurimata interjööri viimistluskihte. Heli Tuksam Tartu Kõrgemast Kunstikoolist, Hilkka Hiiop ja Merike Kallas EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnast ning EKA magistriõppe tudeng Kristiina Ribelus, kes on spetsialiseerunud just interjööri konserveerimisele, vaatasid uued leiud üle ning esitasid omapoolsed ettepanekud tapeedikihtide säilitamiseks ja eksponeerimiseks restaureeritavas interjööris. Tapeedikihid, mida ei avata, kuuluvad säilitamisele uute viimistluskihtide all.

Aruteludes ja lisauuringutes osalesid ka Hiiumaa Ametikooli tudengid koos õppejõud Karin Kirtsiga, et edaspidi EKA spetsialistide juhendamise all osa konserveerimistöödest ise läbi viia.

Suvel on Suuremõisas plaanis ühendada erinevate õppeasutuste jõud, sh. Nordplus programmi raames Soome ja Rootsi tudengeid kaasates, et koos läbi viia mõisa ühe ruumi maalingute konserveerimise projekt.    

29. jaanuaril kell 18.00 peavad Niguliste muuseumis Eesti Kunstiakadeemia õppejõud konservaator-restauraator Hilkka Hiiop ja Niguliste muuseumi direktor Tarmo Saaret esimese loengu sarjast „Rode altar lähivaates“.

Loengus tutvustatakse milliste vahenditega uuritakse kunstiteoste füüsilist poolt, kuidas toimub selline uurimine rahvusvahelises kontekstis ning mil moel mõjutab tehniline teave ühe autori ,töökoja või perioodi loomingu paremat mõistmist. Saame teada, mida kujutab endast “tehniliseks kunstiajalooks” nimetatud valdkond ning kuidas selle abil saab avada teoseid nii professionaalide kui laiema avalikkuse jaoks.

Täpsem informatsioon nii 29. jaanuari kui järgnevate loengute ja esinejate kohta

siit

Lisainformatsioon:

Hilkka Hiiop
Konservaator-restauraator
602 6075, hilkka.hiiop@ekm.ee

Tarmo Saaret
Niguliste muuseumi direktor
631 4330, tarmo.saaret@ekm.ee
Niguliste 3, Tallinn

Lihula oli Lääne-Eesti oluline keskus juba muinasajal. Ka mõis on siin valitsetud 17.sajandist peale, ehkki tänane Lihula mõisa suursugune klassitsistlik peahoone on ehitatud “alles” 1824.aastal, mil selle omanikeks olid von Wistinghausenid.

22.novembril 2014 korraldas MTÜ Keskaegne Lihula EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna magistrandi Meelike Naruski eestvedamisel mõisas õppepäeva, millest võtsid osa EKA-s muinsuskaitset ja Haapsalu Kutsehariduskeskuses ehitust õppivad tudengid. Juhendaja, EKA konserveerimisosakonna magistrandi Kristiina Ribeluse käe all õpiti, kuidas eemaldada erinevate meetodite abil pealmisi värvikihte, et avalduksid alumised siseviimistluskihid. EKA dotsent Hilkka Hiiop andis ülevaate ajalooliste viimistluskihtide uurimise rollist ning õpetas uuringute läbiviimise metoodikat. 

Töötoa käigus uuriti mõisa esindussaali siseviimistluse stratigraafiat, mille käigus viidi läbi nii seina- kui laeuuringuid. Seda ajendas mitte üksnes erinevaid distsipliine õppivate tudengite praktika, vaid ka reaalne vajadus teha ruumi restaureerimisele eelnevalt kindlaks, mis võib peituda nõukogudeaegsete lateks- ja õlivärvikihtide all. Ehkki sisearhitekt Aet Maasiku 2008.aastast pärineval saali kavandil oli ruumidekoori rekonstrueerimine ette nähtud, tugines see vaid autori fantaasiale ning 19.saj. lõpust pärinevale fotole, kus hea kujutlusvõime korral võib aimata laemaalinguid. Reaalseid uuringuid saalis tänini teostatud ei olnud.  

Ja tõepoolest – uuringute käigus õnnestus maalingud ruumi laest ka leida! Kui ulatuslikud need on, mis ajast pärinevad ning kui hästi on säilinud, teevad kindlaks juba edasised uuringud. Ent juba esimeste avatud fragmentide põhjal võib väita, et tegemist on vabakäeliselt modelleeritud ning rikkalikus värvigammas ornamentaalse kompositsiooniga. 

See leid tõestab taas, kui põnev uurimismaterjal peitub meie vanades mõisahoonetes – iga valgeks võõbatud lagi või õlivärviga kaetud sein võib varjata uhkeid maalinguid. Kui meie, konserveerimist õppivate ja õpetavate inimestena oleme selega juba ehk harjunudki, siis esmakordselt muinsuskaitselise objektiga kokku puutunud ehitustudengite leiurõõm oli seda nakatavam ning süstis lisaentusiasmi meissegi. Jääb üle vaid loota, et taolised ühised õpitoad aitavad ka hilisemas reaalelus kaitsta meie mälestisi ehitajate teadmatusest tulenevate kahjustuste eest.

30.oktoobrist 02.novembrini avanes Rode-uurijate seltskonnal erakordne võimalus viia läbi põhjalikud tehnilised uuringud Lübecki St. Annen-Museumis asuvale ainsale Hermen Rode poolt signeeritud altarile, nn. Luukase-retaablile. Uurijate gruppi kuulusid lisaks Tartu Ülikooli ja Keskkonnauuringute keskuse keemikutele ning MTÜ Arheovisioon pildindusspetsialistidele ka EKA doktorant Andres Uueni ning projekti koordinaator, EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsent Hilkka Hiiop.

XRF-aparaadi abil viidi läbi altari elementide kaardistus (mittelõhkuv meetod, mille abil saab teada kunstiteoses kasutatud materjalide koosluse), võeti täpsustavaks analüüsimiseks mikroproovid ning fotografeeriti teos nii kõrgresolutsioonilise fotogrammeetrilise 3D mudelina kui infrapuna valguses. Väga põneva võrdlusmaterjali ning lähtepunkti edasiseks interpretatsiooniks andis kahe altari maaliväljade alusjoonistuste võrdlus: kui Niguliste altari puhul on Rode Töökoda kasutanud väga detailset ettevalmistavat joonistust ning töö on täis pentimenti‘sid e. kompositsioonimuudatusi, siis Lübecki altaril on alusjoonis minimaalne. Seega võiks Luukase-altari ainus kompositsioonimuudatus anda täpsustavat informatsiooni seni küsitavusi tekitanud dateeringule.

Uuringute läbiviimine oli ajastatud k.a. septembrikuus Lübeckis avatud suurnäituse ‘Lübeck um 1500’ kolleegiumi seminari toimumisajale. Kohal oli keskaja uurijate tõeline raskekahurvägi. Näituse peakuraatorite, dr Jan Richteri ja dr Jörg Rosenfeldi palvel tegime ettekande ka meie projektist ‘Rode altar lähivaates’, millele lisasime värsket videodokumentatsiooni Lübeckis läbiviidud uuringutest. Esitlus pälvis tõsist poolehoidu. Kolleegiumi ettepanekul kaaluvad kuraatorid võimalust kaasata näitusele ka Niguliste Rode-projektiga seotud materjale nii filmide kui multimeediaprogrammide näol. Oleksime tõeliselt uhked, kui Eesti saaks anda oma panuse sellise rahvusvahelise haardega näituse valmimisele!

20.-23.oktoobril 2014 leidis aset Rode-projekti kolmas töötuba, mille fookuses olid seekord analüütilised instrumentaalmeetodid (kunsti)pärandi uurimises. Ürituse korraldas EKA doktorikool koostöös Tartu Ülikooli analüütilise keemia õppetooli ja Eesti Kunstimuuseumi filiaali, Niguliste muuseumiga.

Üritus toimus kolmes osas: loengud, õpitoad ja praktiline uurimine. 20.-21.oktoobril pidasid Nigulistes loenguid rahvusvahelised tippspetsialistid, keemikud dr Ulla Knuutinen ja prof Ivo Leito, neile sekundeeris emeriitprofessor Anne van Grevenstein. Ulla andis ülevaate instrumentaalanalüüside võimalustest pärandiuuringutel ning tõi näiteid isiklikest kogemustest Soomes ja Pompeis, kus ta aastaid erinevates projektides on osalenud. Anne jätkas samal teemal konservaatori pilgu läbi, vaadeldes enda poolt juhitud van Eyckide Genti altari konserveerimis- ja uurimisprojekti näitel loodusteaduslike uuringute osatähtsust erialases tegevuses. Ivo andis ülevaate Tartu Ülikooli võimalustest uuringute vallas, s.t. milliseid meetodeid saame Eestis rakendada.

Pärandi uurimise seisukohalt võime olla uhked, et siinsed võimalused ei jää alla kaasaegsele tasemele maailmas, spetsialistidena peame vaid oskama neid oma tegevuses rakendada.

Niguliste-päevade pärastlõunased sessioonid toimusid õpitubadena ning keskendusid eri valdkondade spetsialistide (loodusteadlane – konservaator – kunstiajaloolane) koostööle uurimisküsimuse formuleerimisel, analüüsimeetodite kaalumisel ning proovide võtmisel-dokumenteerimisel.

Teise päeva pärastlõunase sessiooni lõpuks oli välja valitud neli uuritavat skulptuuri Rode altarist (Gertrud, Filippus, Jaakobus Vanem ning üks nimetu hilisem predella skulptuur), moodustatud neli töögruppi ning võetud skulptuuridelt mikroproovid.

22.oktoobril kogunes juba väiksem seltskond Tartu Ülikooli Chemicumis, näpus Rode altari tibatillukesed proovitükid. Kahe Tartu-päeva käigus viisime dr Signe Vahuri käe all läbi kõik hetkel kättesaadavad instrumentaalanalüüsid (mikroanalüüsid, IP spektromeetria, SEM-EDS jt.) ning iga töögrupp vormistas oma skulptuuri kohta analüüsitulemuste interpretatsiooni.  

Ürituse lõppakordina viis Rode-projekti IT-spetsialist ja EKA doktorant ühes isikus Andres Uueni kokku eelmisel Rode-workshopil ‘Rode Imaging Event’ prototüübina lahendatud idee luua objekti 3D mudelist uuringutulemusi koondav infokonteiner (vt. http://www.nigulistemuuseum.ee/en/niguliste-exhibitions/on-view/rode-imaging-event) selle ürituse resultaatidega – Gertrudi skulptuuri 3D mudelile said kantud analüüsitud mikroproovide informatsioon.

Töötoa resultaatidega saab tutvuda lehel http://www.nigulistemuuseum.ee/en/niguliste-exhibitions/on-view/investigation-workshop-of-rode-altarpiece/workshop-results

Töötubade käigus oli esmakordne ja erakordne võimalus olla nii lähedal reaalsetele masinatele ning oma käega viia läbi analüüsid, mis reeglina on vaid loodusteadlaste pärusmaa. Eesmärgiks oli teadvustada võimalusi, mida saame rakendada pärandi uurimisel ning osata loodusteadlastelt küsida küsimusi, mille vastused võiksid kaasa aidata muinsuste mõistmisele. 

Täname selle võimaluse eest TÜ analüütilise keemia õppetooli, prof Ivo Leitot ja eelkõige dr Signe Vahurit, kes meid kahe päeva jooksul kannatust kaotamata suunas nende imepisikeste tükikeste analüüsimisel. Vt. ka analüütilise keemia õppetooli blogipostitust http://www.ut.ee/EACH/workshop-rode-altarpiece-in-close-up/

Kokku osales töötubades umbes 70 kuulajat, sellest Tartu praktilises osas ligi 20 inimest. Osalejate seas oli nii konserveerimiseriala tudengeid kui ka praktikuid ning muinsuskaitse spetsialiste. Loodame, et suutsime toimunud üritusega anda oma panuse laiemasse erialasesse tegevusse ning tihendada interdistsiplinaarset koostööd.

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna juhataja, professor Lilian Hansar, osales 16. – 17.oktoobril Saksamaal Bad Homburgis toimunud teaduskonverentsil ‘Vorbild – Topos – Mythos: Skandinavien in den Kulturen des Baltikums im 20. und 21. Jahrhundert’. Konverentsi korraldas sihtasutus Böckler-Mare-Balticum, mis tegeleb Läänemereäärsete piirkondade kunsti- ja kultuuriajaloo uurimise ja info levitamisega ning sellealase koostööga, keskendudes eelkõige Balti riikidele. Konverentsi luubi all olid Skandinaavia mõjutused meie kultuuriruumis läinud ja käesoleval sajandil. 

Lilian Hansari ettekanne ‘Skandinavische Reflextionen im Estnischen Städtebau’ kajastas skandinaaviapärase peegeldusi eesti linnaehituses 17.sajandi rootsiaegsest kindlustus-ja asulaplaneeringutest alates. Skandinaavia arhitektuuriideed esindab ka Eliel Saarineni 1913.aastal valminud Suur-Tallinna projekt ning 1960-ndatel Stockholmi Vällingby ja Helsinki Tapiola vabaplaneeringute innustaval eeskujul Eestisse jõudnud modernistlik linnakujundamine. 

Juhendaja: Hilkka Hiiop

Siseviimistlusuuringud: Grete Nilp, Kaisa-Piia
Pedajas, Kristina Aas, Helen Volber, Tiina Vint

Vana anatoomikum kuulub kindlasti ülikooli peahoone ja tähetorni kõrval
Tartu sümbolehitiste hulka. Anatoomikum ehitati Toomemäele ülikooli arhitekti
J. W. Krause projekti järgi aastail 1803-1805. Algselt oli anatoomikumi hooneks
kupliga klassitsistlik rotund, mille peakorrusel asus ringauditoorium, alumisel
aga abiruumid. Ringauditooriumist viis ka trepp kuplialusesse ruumi.

1825-1827. aastal lisandusid anatoomikumi põhikavatisele tiibhooned, ka
seekord Krause jooniste järgi, mida sajandi keskel veel korra arhitekt C.
Rathausi poolt pikendati. Hoone on algusest peale olnud arstiteaduskonna õppehoone
kuni aastani 1999, mil valmis Biomeedikum. Praegusel hetkel on käimas hoone
renoveerimistööd, mille järgselt peaks ringauditoorium  kasutusele võetama Tartu Ülikooli muuseumi loengusaali ja ekspositsioonipinnana.

10.-12. oktoobril viidi ringauditooriumi ruumis läbi
siseviimistlusuuringud. Nimelt on teada, et ehitusjärgselt maalis Tartu
Ülikooli joonestusõpetaja, kuulus graafik K. A. Senff vana anatoomikumi
seintele grisaille-tehnikas
embleemid. Amfiteatri lihtsas interjööris olid maalitud embleemid kahtlemata
suure tähtsusega. Seinamaalingutele sekundeeris laemaaling Apollo kujutisega.
Uuringute käigus püüti tuvastada, kas maalingud on ruumis säilinud, lisaks uuriti
ruumi ajaloolise mööbli – pingistiku, tahvli ja kõnepuldi ning kappide
ajaloolisi värvikihte. Põnevaks osutus sissevaatamine kuplialuse ruumi: nimelt
on vahepealsel perioodil eemaldatud trepp ning ligipääs on seetõttu võimalik olnud
vaid vähestele. Uuringute käigus selgus, et rotundi vahelagi
on ilmselt sekundaarne ning Apollo kujutis on sellel seega hävinenud, ka
seinamaalid jäid kahjuks leidmata. Küll aga õnnestus saada jälile ajaloolise
trepikäigu asukohale ja säilinud esimesele krohvikihile J. W. Krause perioodist
ning tuvastada ruumi ajaloolise siseviimistluse täpsem stratigraafia. 

24.-29.septembril 2014 toimus Lõuna Koreas,
Seoulis, 13.rahvusvaheline DOCOMOMO konverents teemal ’Expansion ja Conflict’.  Konverentsil osales EKA muinsuskaitse ja
konserveerimise osakonna teadur Maris Mändel, kes astus üles ettekandega ’Approaching
the Ordinary. Everyday Building Materials Deserve a Closer Look’.

DOCOMOMO (Documentation and Conservation of
Buildings, Sites and Neighbourhoods of the Modern Movement) on rahvusvaheline,
moodsa arhitektuuripärandi kaitsele, dokumenteerimisele ja konserveerimisele
pühendunud organisatsioon, mille iga kahe aasta tagant toimuvad konverentsid on
valdkonna spetsialistidele üheks olulisemaks kokkutulemise kohaks. 

08.oktoobril toimus Tallinnas Energia Avastuskeskuses Muinsuskaitse 21.aastapäeva seminar, kus heideti pilk tulevikku ning arutleti muinsuskaitse rolli üle tänasel 21.sajandil.

Seminaril tutvustasid märtsis koostöös Tallinna ülikooli Tuleviku-uuringute instituudiga valminud uuringu ‘Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine’ lõpparuannet ja tulemusi EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna teadurid Oliver Orro ja Maris Mändel. Paneeldiskussiooni juhatas Anneli Randla.

Pidulikul galal tunnustas Muinsuskaitseamet oma parimaid partnereid sellel aastal 13 kategoorias.

Aasta kunstimälestiseks tunnistatud Kuressaare Laurentiuse kiriku altariseina ja kantsli konserveerisid osakonna magistrant Heiti Kulmar ning vilistlane, konservaator Allan Talu.

Parima uurija kategoorias tunnustati osakonna tudengite ning nende juhendajate suurt panust keerukate ning töömahukate ehitis- ja kunstimälestiste uuringute läbiviimisel. Käesoleval aastal on uuringuid teostatud teiste seas Kolga ja Aruküla mõisates ning Haljala ja Nõo kirikutes. 

Esmakordselt välja antud Agne Trummali nimelise noore muinsuskaitsja preemia pälvis samuti EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnast võrsunud Narva linna muinsuskaitse vaneminspektor Madis Tuuder.

AK uudislõik sündmusest:

kultuur.err.ee/v/varia/82957ecb-4b5d-46b7-ba4e-ef9a03bc7c17

Veneetsia harta on mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja restaureerimise rahvusvaheline harta, mis võeti vastu 1964 aastal. 01.-04.oktoobrini toimus Viinis selle sündmuse äramärkimiseks rahvusvaheline konverents ’50 aastat Veneetsia hartat – ajalugu, retseptsioon ja tulevikuperspektiivid’, mille korraldasid Arbeitkreis Theorie und Lehre der Denkmalpflege (Saksamaa), Bundesdenkmalamt (Austria), Österreichisches Museum für angewandte Kunst (Austria) ja ICOMOS.

Konverentsil osales EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna juhataja, professor Lilian Hansar.

Konverentsil arutati harta ettevalmistust ja ajalugu ning keskenduti küsimusele, kuidas see vastab tänapäeva muinsuskaitse põhimõtetele. Leiti, et harta tõlked on tihti erinevad ning on sellest tingituna tekitanud mitmel pool segadust (sh. Eestis). Kokkuvõtvalt leiti, et selle põhitõed on jätkuvalt aktuaalsed, ehkki mälestiste eri liikidest tulenevalt on hiljem vastu võetud mitmeid spetsiifilisemaid, kitsamatele valdkondadele kontsentreeruvaid hartasid: näit. ajaloolisi parke kaitsev Firenze harta aastast 1981; linnaehitust käsitlev Washingtoni harta aastast 1987 ning 1993 aastal vastuvõetud Nara dokument, mis laiendab muinsuskaitse materiaalset pärandit ka vaimsele pärandile.

Konverentsi raames külastati ka Austria muinsuskaitseametit, mille juurde on riigi finantseerimisel loodud kaasaegse kõrgtehnoloogiaga varustatud kunstimälestiste restaureerimise töökoda. Täpsemalt saab nende tegevusega tutvuda siin

04.oktoobril astus professor Lilian Hansar Saksamaal tegutseva muinsuskaitse teooria ja õpetamisega tegeleva töörühma Arbeitkreis Theorie und Lehre der Denkmalpflege liikmeks. Organisatsioon kogub ja levitab erinevaid muinsuskaitsealaseid üritusi ja erialakirjandust puudutavat informatsiooni, viib läbi aastakonverentse ning publitseerib peetud ettekannete materjale.