Rubriik: Muinsus­kaitse ja konserveerimine

Tänavune “Hüljatud maastike” töötuba keskendub ajalooliste ehitiste ja selle asukate eest hoole kandmisele. Kuidas pakkuda hoolt vajavale inimesele väärikat keskkonda ja kuidas pakkuda head vanaduspõlve ajaloolistele mõisamajadele?

100 aastat tagasi toimunud Maareform pani aluse suurtele muudatustele Eesti maastikus – ligi 1000 mõisa kaotas oma rolli (põllu)majanduskeskusena ja ümbruskonna nii sisulise kui ka visuaalse valitsejana. Enamik mõisatest sai uue kasutuse kooli, orbudekodu, vanadekodu, haigla või kogukonnakeskusena. Kooli funktsioon on saja aasta jooksul end edukalt tõestanud ja olgugi, et seoses elanike arvu vähenemisega on kunagise 300 mõisa kooli asemel 68, on mõisa roll koolimajana tuntud ja väärtustatud. Mõisate kasutamine laste-, vanade- ja hooldekodudena ei ole aga olnud samavõrd edukas. Kas selle põhjus on tõesti ebamugav ruumiprogramm, kulukas majandamine või hoopis mõttelaiskus hoonete kohandamisel?

20.-24. jaanuaril 2020 toimuva töötoa käigus keskendutakse lähemalt ühele hooldekodu funktsioonis mõisahoonele ja selle tulevikuvisooni loomisele, ent tutvutakse ka teiste analoogsete näidetega nii Eestist kui mujalt. Viis tihedat päeva on täis õppekäike, põnevaid loenguid asjatundjatelt ja intensiivset grupitööd, kus erinevate erialade tudengid saavad harjutada hilisemas tööelus vajalikku koostööoskust.

Kursuse võtab kokku grupitööde avalik esitlus reedel, 25.jaanuaril.

Kursust juhendavad EKA ja TTÜ õppejõud. Töötuba toetab Eesti Kultuurkapital.

Hüljatud maastikud on EKA ja TTÜ erialaüleste töötubade seeria, kus arhitektuuri, sisearhitektuuri, muinsuskaitse ja konserveerimise eriala tudengid Eesti Kunstiakadeemiast koos inseneride ja maastikuarhitektidega Tallinna Tehnikaülikoolist püstitavad küsimusi ja otsivad lahendusi kasutusest kõrvale jäänud ajaloolisele hoonestusele. Käesolev töötuba toimub juba üheksandat korda.

Tartu Kunstimuuseumis on avatud EKA tudengite kureeritud näitus, kus asetatakse valgusvihku sel aastal 150. juubelit tähistava Teater Vanemuise algusaastad. 

Näitus „Kui teatrituled süttisid…“ jutustab ühe teatri mitmekihilise loo, tutvustades Vanemuise algusajale keskenduvat graafikamappi „Teater Wanemuine 100“. Mapis kohtuvad kaks olulist ajahetke: eestikeelse teatri sünniaeg ja mapi valmimisaeg ehk 1970ndate algus, mil kohalikku teatrivälja mõjutas ühelt poolt ümbritsev nõukogude aeg, teisalt alanud teatriuuendus. 

Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse tudengid, kes näituse kureerisid, sukeldusid kunstimaailmast teatriilma ning tõid muuseumi väikese osa eesti teatriajaloost. Tartu Kunstimuuseumi kogusse kuuluvat mappi ei ole teadaolevalt varem eksponeeritud. Sellest tulenevalt avanes võimalus mapis sisalduvad kollaažid detektiivlikult lahti harutada ja nende allikatesse kaevuda, et mapi tagamaid paremini tundma õppida. 

Tartu Kunstimuuseumi projektiruum on alguste kohtumispaik, kus graafikalehed tähistavad esimese peatüki kujunemist eesti teatriajaloos ning Vanemuise 100. juubeli lavastuste helikatkendid viitavad 1970ndate teatriuuendusele. Näituseruum on inspireeritud Eesti teatri 1880ndate lavakujunduse toapildist, mil enamasti toodi teatripuhvetist lava keskele suur laud ja selle ümber Viini toolid. Nagu toona ei olnud vahet, kas tegemist on talutare, rüütlilossi või linnakorteriga, pakub ka näituseruum pidevaid muutusi ning mõtlemisainet eesti teatri kohta praegu ja ajaloos nii külastaja seniste kogemuste kui ka näituseeksponaatide valguses. 

Näitus “Kui teatrituled süttisid… Ajarännak Vanemuise algusaega” jääb avatuks 29. märtsini 2020. 

Kuraatorid: Kristel Akerman, Gerli Mägi, Iti Niinemets, Veronika Ovsyannikova, Laura Rajala (Eesti Kunstiakadeemia näituseprojekti kursuse tudengid) Graafiline disain: Tuuli Aule Näituse helimontaaž: ERR arhiiv, montaaž Erik Pello Koordinaator: Kristlyn Liier Töögrupp: Richard Adang, Nele Ambos, Indrek Grigor, Joanna Hoffmann, Hedi Jaansoo, Hanna-Liis Kont, Kristlyn Liier, Katrin Lõoke, Julia Polujanenkova, Riin Lisett Rei, Anti Saar, Peeter Talvistu, Kristo Tamm. Täname: teater Vanemuine, NUKU teater ja muuseum, Tartu Ülikooli muuseum, Anu Allas, Maarin Ektermann, Annemari Parmakson, Mihkel Tikerpalu Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia

Esmaspäeval, 13. jaanuaril toimuval KVI uurimisseminaril kõnelevad Hilkka Hiiop ja Greta Koppel teemal “Tehniline kunstiajalugu ja võltsingud”. Seminar algab kell 14:00 EKA ruumis A302.

KVI uurimisseminarides arutlevad kunstiteadlased kolleegide, tudengite ja ka teiste huvilistega aktuaalsete teemade, parasjagu käsil olevate uurimissuundade või värskelt valminud kirjutiste üle. Seekordses seminaris tutvustab EKA muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna professor Hilkka Hiiop tehnilisi uurimismeetodeid, mille kiire areng on viimastel kümnenditel oluliselt täiendanud kunstiteaduse võimalusi. Ta selgitab praktika põhjal, milliseid uuringuid on hetkel olemasolevate vahenditega võimalik teostada, missugust infot üks või teine aparaat või meetod annab ning mida on teadlastel sellise infoga peale hakata.
EKM Kadrioru kunstimuuseumi kuraator Greta Koppel mõtestab tehniliste uurimisvõimaluste avardumist kunstiajaloolase vaatenurgast. Tema valmivat doktoritööd läbib konossöörliku ehk objektikeskse kunsti uurimismeetodi teema ning tema nägemuses on tehnilised uuringud osa tänasest konossöörlikust uurimismeetodist. Meetodi aluseks on kunstiteose lähivaatlus, see hõlmab kunstiteose visuaalset analüüsi, arhiiviallikate ülevaatamist ja tehnilisi uuringuid, mis aitavad kinnitada või ümber lükata eelnevast tehtud järeldusi. Koppel tõdeb, et kunstiekspertiis, atribueerimine on alati tõlgenduslik protsess: mida rohkem erinevaid uuringuid see hõlmab, seda tõeväärsem on tulemus. Ilma kunstiajaloolise ekspertiisita ei ole võimalik teoseid atribueerida, kuid kunstiekspertiis, mis ei hõlma tehnilisi uuringuid, ei tundu täna enam tõsiseltvõetav. Arutluse alla tulevad ka hiljuti Eesti Ekspressis kajastatud kaks juhtumit, mis tõstatavad küsimusi kunstieksperdi autoriteedist ja vastutusest, ekspertarvamuse ja eksperthinnangu olemusest ning naiivsest usust tehniliste uuringute lunastavasse jõusse.

Vt ka seminarist võrsunud vestlusringi Sirbis.

„Eesti linnaehituse ajalugu“ on esimene teos, mis käsitleb korraga kõigi tänapäeva Eesti alale jäävate ajalooliste linnade kujunemist, arengut ja mõnel juhul ka hääbumist keskajast Esimese maailmasõjani. Eesti vanimate linnade tekkelugu ulatub enam kui seitsmesaja aasta taha. Vaatamata korduvale hävingule on linnad ikka ja jälle üles ehitatud – kunagi valitud koht ja rajatud tänavavõrk on jäänud võrdlemisi püsivaks.

Rikkalikult illustreeritud mahukas raamatus jälgitakse Eesti ajalooliste linnade – Tallinna, Tartu, Narva, Pärnu, Viljandi, Rakvere, Võru, Kuressaare, Valga, Haapsalu, Paide, Paldiski, Narva-Jõesuu, Lihula – lugu ajastute kaupa, mille vältel meie linnad on kujunenud ja arenenud.

Autorid: Kaur Alttoa, Lilian Hansar, Villu Kadakas, Tiina Kala, Ragnar Nurk, Oliver Orro, Anton Pärn, Toomas Tamla

Koostaja: Lilian Hansar

Toimetaja: Anneli Randla

Kujundaja: Andres Tali

Kirjastus: EKA Kirjastus, 2019

Neljapäeval, 5. detsembril kaasatakse linnaelanikud teatrietendusse, sest Tallinna trammides toimub Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia üliõpilaste lavastus TRAMWARM.

Laupäeval, 7. detsembril toimub aga EKA õppehoones etendus EKSHUMEERIMINE, mille käigus saavad kõik kohaletulnud osaleda väljakaevamistel. Mõlemad etendused on tasuta.

TRAMWARM
Neljapäeval, 5. detsembril toimub etendus alates kella 16st nr 1 liinil sõitvates trammides ning järgnevates trammipeatustes: Põhja puiestee (kell 15.30–16.00 ja 17.02–17.22), Kadriorg (kell 16.19–16.42) ja Kopli (kell 17.42–17.59).

TRAMWARM sai tõuke EKA uue hoone asukohast, paiknemisest keskvaksali ja trammitee vahetus läheduses. Trammiliin nr1 ühendab erinevaid linnaasumeid ning lisaks ka kolme avalik-õiguslikku ülikooli.

Etenduse lavastaja Aleksandra Ianchenko sõnul keskendutakse lisaks ühistranspordile ka avaliku ruumi, privaatsuse, kodu ja hubasuse teemadel. “Liikudes trammiliinil loovad kunstnikud enesele ajutise kodu. Nad mängivad õrnalt, kuid teadlikult; nähtamatult, kuid samas jälgitavalt. Nende kummaline, kuid siiski normaalsuse piiridesse jääv käitumine kutsub jälgima, kus asub piir isikliku ja avaliku ruumi, külalislahkuse ja vaenulikkuse ning tavapärase ja erilise vahel,” kirjeldab Ianchenko etenduse temaatikat.

EKA stsenograafia osakonna 1. kursus: Milla Mona Andres, Linda Mai Kari, Anita Kremm, Liisamari Viik, Kristel Zimmer. Lisaks ka trammireisjad, linnakodanikud jt.
Lavastus: Aleksandra Ianchenko – kunstnik, PUTSPACE projekti „Public Transport as Public Space in European Cities“ (putspace.eu) nooremteadur, TLÜ doktorant
In(t)spi(r)tsient: Erki Kasemets –Polügoonteater

EKSHUMEERIMINE
Laupäeval, 7. detsembril EKA hoones aadressil Põhja pst 7, kolmanda korruse avalikul alal (A300) algusega kell 16.

EKSHUMEERIMINE räägib eelkõige ajast ja materiaalsete ajamärkide, sealhulgas kunstiteoste, säilitamise ja elukaare pikendamise ja ümbermõtestamisega seonduvast ehk kõigest sellest, millega puutuvad oma töös otseselt kokku ka konservaatorid-restauraatorid. Etenduse käigus avatakse salapärane tume plastikust prügikott ja kaevutakse rangeid protseduurireegleid järgides selle sisusse. Eelnevalt on teada vaid, et kotis peaks leiduma minevikudaatumeid jäädvustanud artefaktide jäänuseid. Kottikaevumise käigus peaksid avanema üha uued ja järjest sügavamad küsimustekihistused. Tehniliste töövõtete sfäärist algab teekond filosoofilisse kaduvikku ja jõuab sealt lõpuks tagasi maapinnale. Etendus päädib vältimatu otsustusega – mis saab päevavalgele tulnud jäänustest edasi? Kas ja milliseks võiks kujuneda nende uus elu? Kõigil kohaletulnutel on võimalus väljakaevamisprotsessis aktiivselt osaleda.

Koordinaator: prof. Hilkka Hiiop (EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakond)
Korraldusjuht: Taavi Tiidor (EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakond)
In(t)spi(r)tsient: Erki Kasemets (Polügoonteater)

Polügoonteater on nn keskkonnateater, mis on avatud vahetult toimivatele teguritele, kõik, ka planeerimatult toimuv, võib saada osaks etendusest. Sageli on polügoonteatris segunenud publik ja esinejad, vaataja võib olla samaaegselt etendaja ning vastupidi.

18. detsembril 2019. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise  eriala doktorant Maris Mändel doktoritööd „Tehiskivimaterjalid Eesti 20. sajandi arhitektuuris. Kasutuslugu ja väärtustamine“.

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 14.00 Põhja pst 7, ruumis A501.

Doktoritöö juhendajad: dr Mart Kalm (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Lembi-Merike Raado (Tallinna Tehnikaülikool)

Eelretsensendid: dr Karl Õiger (Tallinna Tehnikaülikool) ja dr Kurmo Konsa (Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituut)

Oponent dr Karl Õiger

Doktoritöö fookuses on Eestis 20. sajandil laialdaselt kasutatud ehitusmaterjalid, mis oma harilikkuse tõttu jäävad sageli lähema eritluse alt välja ja mida tänases restaureerimisprotsessis kiputakse ilma suurema süvenemiseta hindama väheväärtuslikuks. Doktoritöö eesmärgiks on leida lahendusi selliste materjalide restaureerimisel üles kerkivatele väärtuspõhistele küsimustele: millal üldlevinud ehitusmaterjale peaks püüdma säilitada kui hinnalist originaalmaterjali ja millest lähtuda asendusmaterjali valikul?

Väärtushindamise problemaatika harutakse lahti nelja tehiskivimaterjali näitel. Põhjalik ülevaade betoonkivide, silikaattelliste, silikaltsiidist suurplokkide ja raudbetoonist suurpaneelide kasutusajaloost annab ühtlasi hea pildi omaaegsest Eesti ehituskultuurist ja selle muutumisest, kui käsitöömahukas tootmis- ja ehitusviis asendus samm-sammult industrialiseeritud ehitusega.

Uurimistööl on selge rakenduslik väärtus: selle tulemused võimaldavad arhitektuuriajaloolastel, muinsuskaitsespetsialistidel, ehitusinseneridel, majaomanikel ja teistel langetada kõnealuste ehitusmaterjalide kohta läbikaalutum restaureerimisotsus, olles nii abiks Eesti kultuuripärandi teadlikumal hoidmisel.

Doktoritöö kaitsmiskomisjoni liikmed on dr Anneli Randla, dr Epp Lankots, prof dr Lilian Hansar, prof dr Urve Kallavus, prof dr Krista Kodres, prof dr Juhan Maiste, prof dr Targo Kalamees, dr Üllar Alev.

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia  doktorikooli kodulehel

25. septembril 2019 algusega kell 17.00 toimub EKA aulas Kadri Viirese koostatud raamatu “Kaugelt näeb lähemale. Eesti Kunstiakadeemia uurimisreisid soome-ugri rahvaste juurde 1978–2012” esitlus.

Kaasnevas vestlusringis osalevad soome-ugrilaste tänapäeva, Kaljo Põllu algatatud uurimisreiside mõtte ja ulatuse teemal ettekannetega Jaak Prozes, Andri Ksenofontov ja Signe Kivi. Vestlusringi juhatab Anneli Porri.

Rõõmsa kohtumiseni!

Raamatu andis välja kirjastus Argo.

Toetasid EKA, KULKA, HPN.

3. septembril kell 17.00 toimub EKA galeriis Dolores Hoffmanni freskoga “Hommik” seotud üritus Õhtu “Hommikuga”. Sõna saavad: näituse tegijad, fresko autor, tema õpilased ja kaasteelised, sh. prototüüpidena teosesse paigutatud sõbrad ning põlvkonnakaaslased.

Üritusel esitletakse näitusega kaasnevat raamatut ning viiakse läbi performance, mille käigus kunstnik signeerib freskost teisaldatud, iseseisvat järelelu elavaid fragmente. Kell 18.30 linastub Hoffmanni loometegevust jälgiv dokumentaalfilm “Jagatud valgus”, filmi juhatavad sisse režissöör Kullar Viimne ja produtsent Erik Norkroos.

Augusti alguses avatud näituse Rahutu “Hommik” keskmes on lammutatud Rahu kinost päästetud Dolores Hoffmanni seinapannoo “Hommik”. Teadaolevalt on tegu Eesti varaseima nõukogude perioodist pärineva freskotehnikas monumentaalmaaliga, mis valmis 1963. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi diplomitöö kavandi põhjal. EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna professori Hilkka Hiiopi sõnul on tore, et fresko on jõudnud ringiga tagasi EKA-sse: “Freskopannoo “Hommik” oli Dolores Hoffmanni lõputöö. Ta oli EKA tudeng ja hiljem ka pikka aega õppejõud ning nüüd olid EKA tudengid need, kes seda freskot Rahu kinos lahti võtsid ja teisaldasid.”

Kokku demonteeriti ja säilitati ligikaudu 50% maalingust, osa sellest on jõudnud EKA muuseumi kogudesse. Näitusel eksponeeritakse hävinud pannood projektsioonina, mille sisse on “istutatud” päästetud fragmendid. Väljapanek võimaldab vaadelda tingliku tervikuna teost, mida täna enam ei eksisteeri ning mõtiskleda kultuuripärandi säilitamise üle.

Näitust Rahutu “Hommik” saab EKA galeriis külastada 7. septembrini.

EKA galerii on avatud T–R kell 12–18. Veel selle aasta sees pakub galerii kunstihuvilistele avastamiseks kolme uut näitust. Septembris on galerii Tallinna arhitektuurbiennaali näituse ‘Kole loeb ka’ päralt, mis näitab rahvusvaheliste arhitektuuriülikoolide tudengite kõige otsingulisemaid projekte. Oktoobris võõrustab galerii EKA vabade kunstide magistrante, kes lähtuvad mõistest enesehool ja väljendavad seda läbi erinevate meediumite, mille kaudu loodav sümbioos toob esile kõnealuse sõnaühendi tähenduslikku mitmekesisust. Novembris saab galeriis näha EKA kaasaaegse kunsti õppekava magistrandi Marta Vaariku isikunäitust.

Täiendav info:
Hilkka Hiiop
hilkka.hiiop@artun.ee
56 577 980

Dolores Hoffmanni freskopannoo „Hommik” (1963) hävi(ta)mine ja päästmine „Rahu” kinos Koplis.

Alates 6. augustist on EKA Galeriis (Põhja pst 7) avatud uus näitus, mille teemaks on praeguseks terviklikuna kaduviku teed läinud Dolores Hoffmanni ERKI diplomitöö raames teostunud 74 m² suurune fresko.

1963. aastal maalis hilisem tuntud monumentalist ja staažikas õppejõud, peamiselt vitraažikunstnikuna nime teinud Dolores Hoffmann vastavatud „Rahu“ kinno hiigelmõõtmetes seinapannoo „Hommik”. Teadaolevalt Eesti varaseim nõukogude perioodist pärinev freskotehnikas monumentaalmaal valmis Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi diplomitöö kavandi põhjal. Prototüüpidena paigutas kunstnik teosesse mitmed oma toonased sõbrad ja põlvkonnakaaslased – vennad Arrakud, Jüri Palmi, Evi Sepa jpt. Samas on kujutatud ka tolleaegsete noorte iidolit ja guru, kirjanik Ernest Hemingwayd.

2019. aastal amortiseerunud kinohoone lammutati, et rajada selle asemele kaasaegne ostukeskus. Protsessi käigus oleks hävinud ka Hoffmanni 74 m² suurune monumentaalteos. Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond võttis missiooniks pannoo vähemalt osaliselt päästa – ligikaudu 50% maalingust demonteeriti ja säilitati ning osa sellest on tänaseks jõudnud EKA muuseumisse.

EKA Galeriis 7. septembrini avatud näitus jutustab freskomaali “Hommik” hävi(ta)mise ja päästmise loo. Pannood näidatakse projektsioonina, mille sisse on “istutatud” päästetud fragmendid. Väljapanek annab veelkord võimaluse vaadelda tingliku tervikuna teost, mida täna enam ei eksisteeri ning mõtiskleda kultuuripärandi säilitamise ja väärtustamise üle.

Näituse tiim: Hilkka Hiiop, Reeli Kõiv, Frank Lukk, Andres Uueni, Taavi Tiidor, Maris Veeremäe

Näitust saadab EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna ning EKA muuseumi koostöös sündinud samanimeline raamat.
Väljaanne annab üksikasjaliku ja rohkelt illustreeritud ülevaate Dolores Hoffmanni hiiglasliku fresko demonteerimisprotsessist kogu selle keerukuses. Käsitlemist leiab ka monumentaalmaal ise – selle loomise ajastuline kontekst, teostamine, pildianalüüs, vastuvõtt, järelelu jms, samuti konserveerimisfilosoofia ja freskode teisaldamise ajalugu. Raamatut ilmestavad elavad tsitaadid intervjuust autori – Dolores Hoffmanniga.

Raamatu tekstide autorid on Hilkka Hiiop, Reeli Kõiv, Andrus Laansalu ja Frank Lukk, toimetanud Anneli Randla ja Maris Veeremäe, kujundanud Villu Plink. Eesti ja inglise keeles, trükitud Tallinna Raamatutrükikojas, 64 lk.

Täiendav info: Hilkka Hiiop – hilkka.hiiop@artun.ee, tel 56 577980

ICOMOS Eesti koostöös Keskkonnaameti, Muinsuskaitseameti, Eesti Kunstiakadeemia,
Tartu Ülikooli, Inimõiguste Instituudi ja Oslo Ülikooli Inimõiguste Keskusega korraldab 2.-6. mail rahvusvahelise seminari “Pärand ja kogukonna õigused”, kus käsitletakse kas ja kuidas arvestatakse omanike õigusi ning kaasatakse kogukondi . Koolitajate ja esinejate seas on rahvusvahelise pärandikaitse ja õiguste tippeksperdid Eestist, Norrast, Šveitsist, Argentiinast. Koolitus hõlmab sissevaadet inimõiguste küsimustele pärandikaitse kontekstis, Läänemeremaade ja Iirimaa juhtumianalüüse ning arutelu pärandobjektide üle.

Koolitus hõlmab inimõiguste kontseptuaalset analüüsi pärandikaitse kontekstis, Läänemere ja Iirimaa juhtumiuuringuid ning objektipõhist arutelu. „Kultuuripärandi väärtust on raske hinnata, sest sel on kogukondadele erinev tähendusväli. Kultuuripärandit kaitstes peame oskama leida tasakaalu erinevate osapoolte õiguste ja kohustuste vahel“, ütles koolituse üks korraldajaid, ICOMOS Eesti ja EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsent Riin Alatalu.
Koolitusel käsitletakse, mis on tänapäeva digitaliseerinud ja teadmistepõhises ühiskonnas kultuuripärandi kaitse roll, kas kultuuripärandit on võimalik kaitsta selliselt, et see ei toimuks kellegi arvelt, kelle õigusi pärandi kaitse ikkagi tagab ning kuhu liigub kultuuripärandi kaitse. Koolituse raames toimub kaks avalikku seminari, kuhu ootame kõiki huvilisi.

2. mail toimub Eesti Kunstiakadeemias avalik seminar „ Pärand ja Õigused“, mis keskendub kultuuripärandi ja kogukonna õigustele teoreetilisest perspektiivist.

5. mail toimub Palmse mõisas ja Lahemaa rahvuspargi külastuskeskuses avalik seminar „Pärandikogukondade kaasamine”, mis keskendub riigi, kogukonna ja üksikisikute vahelisele koostööle ja ülesannetele pärandi haldamisel. Seminari eesmärgiks on kogukonnakeskse pärandikaitse põhimõtete praktikasse viimine. Seminar lõppeb ühise aruteluringiga.

Koolitusele on oodatud pärandi kogukondade esindajad, pärandieksperdid, ametnikud ja kraadiõppurid. Tallinnas ja Lahemaa rahvuspargis toimuv koolitus on inglise keeles. Vajalik on eelnev registreerimine, kohti on piiratud arv.

Seminari kava

Osalemiseks on vajalik on registreerumine, tähtaeg 25.04.2019.

Lisainfo
Riin Alatalu, 5119439 riin.alatalu@artun.ee
Ave Paulus, 53327893, ave.paulus@keskkonnaamet.ee