Rubriik: Erialad

3. septembril kell 17.00 toimub EKA galeriis Dolores Hoffmanni freskoga “Hommik” seotud üritus Õhtu “Hommikuga”. Sõna saavad: näituse tegijad, fresko autor, tema õpilased ja kaasteelised, sh. prototüüpidena teosesse paigutatud sõbrad ning põlvkonnakaaslased.

Üritusel esitletakse näitusega kaasnevat raamatut ning viiakse läbi performance, mille käigus kunstnik signeerib freskost teisaldatud, iseseisvat järelelu elavaid fragmente. Kell 18.30 linastub Hoffmanni loometegevust jälgiv dokumentaalfilm “Jagatud valgus”, filmi juhatavad sisse režissöör Kullar Viimne ja produtsent Erik Norkroos.

Augusti alguses avatud näituse Rahutu “Hommik” keskmes on lammutatud Rahu kinost päästetud Dolores Hoffmanni seinapannoo “Hommik”. Teadaolevalt on tegu Eesti varaseima nõukogude perioodist pärineva freskotehnikas monumentaalmaaliga, mis valmis 1963. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi diplomitöö kavandi põhjal. EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna professori Hilkka Hiiopi sõnul on tore, et fresko on jõudnud ringiga tagasi EKA-sse: “Freskopannoo “Hommik” oli Dolores Hoffmanni lõputöö. Ta oli EKA tudeng ja hiljem ka pikka aega õppejõud ning nüüd olid EKA tudengid need, kes seda freskot Rahu kinos lahti võtsid ja teisaldasid.”

Kokku demonteeriti ja säilitati ligikaudu 50% maalingust, osa sellest on jõudnud EKA muuseumi kogudesse. Näitusel eksponeeritakse hävinud pannood projektsioonina, mille sisse on “istutatud” päästetud fragmendid. Väljapanek võimaldab vaadelda tingliku tervikuna teost, mida täna enam ei eksisteeri ning mõtiskleda kultuuripärandi säilitamise üle.

Näitust Rahutu “Hommik” saab EKA galeriis külastada 7. septembrini.

EKA galerii on avatud T–R kell 12–18. Veel selle aasta sees pakub galerii kunstihuvilistele avastamiseks kolme uut näitust. Septembris on galerii Tallinna arhitektuurbiennaali näituse ‘Kole loeb ka’ päralt, mis näitab rahvusvaheliste arhitektuuriülikoolide tudengite kõige otsingulisemaid projekte. Oktoobris võõrustab galerii EKA vabade kunstide magistrante, kes lähtuvad mõistest enesehool ja väljendavad seda läbi erinevate meediumite, mille kaudu loodav sümbioos toob esile kõnealuse sõnaühendi tähenduslikku mitmekesisust. Novembris saab galeriis näha EKA kaasaaegse kunsti õppekava magistrandi Marta Vaariku isikunäitust.

Täiendav info:
Hilkka Hiiop
hilkka.hiiop@artun.ee
56 577 980

Läbi sügissemestri toimub EKA Doktorikooli raames siseruumi õhu kvaliteeti uuriv üritustesari, mis keskendub jätkusuutlikule materjalikasutusele, koosneb avaseminarist, tudengitele suunatud materjalil põhineva disaini (MDD) kursusest ja teemat kokkuvõtvast EKA teaduskohvikust.

12.septembril toimuva seminari eesmärgiks arutada ruumi õhukvaliteedi küsimusi vastandlikus olukorras, kus inimene veedab üle 90% ööpäevast siseruumis ja samas teame, et paljud interjööris kasutatavad sünteetilised materjalid otseselt halvendavad õhu kvaliteeti, seeläbi ka ruumis viibija tervist.  Seminaril räägivad oma ala spetsialistid, mis meie ümber toimub – kõike me silmaga ei näe, samas kõiges me ei oska veel näha väärtuslikku ressurssi.

Seminar on suunatud nii disaini-, sisearhitektuuri ja materjalitehnoloogia eriala tudengitele kui ka praktiseerivatele disaineritele ja sisearhitektidele, et tekiks diskussioon olemasoleva olukorra, klientide ootuste ning teadlaste ja disainerite poolt pakutavate võimalike lahenduste üle.

12.09.2019
Ruum A501
Kava:
9.30  kogunemine
10.00  avasõnad
10.05  Rainer Pesti, RagnSells – prügi kui ressurss, ressursi kasutamise tõhusus
10.45  Tiina Liitmäe, We Hub – töötajate vajadustega arvestav töökeskkond
11.15  Tarmo Koppel, TalTech – mis ruumis toimub, mida me silmaga ei näe

11.45 – 12.30 kerge lõuna

12.30  Andres Krumme, TalTech – bioplastid, taastuvate ressurssidele üleminek
13.00  Katrin Kabun, EKA – lambavill kui kasutamata ressurss
13.30  Jüri Kermik, EKA – eksperimentaalsed projektid ja innovatsioon
14.00 – 15.00 arutelu

Esmaspäeval, 9. septembril kell 16.00 toimub EKA sisearhitektuuri osakonna kutsel kolmanda korruse avatud alal (A300) kunstniku ja RMIT ülikooli lektori dr JAMES CAREY avatud loeng „becoming [in]determinate: from specificity to responsiveness, from site to situation”.

James Carey elab ja töötab Melbourne´is, Austraalias. Jamesile on omane uudishimu ruumi muutumise protsesside, aja ja kestuse mõistete vastu ning ta uurib protsessipõhiseid sekkumisi hüljatud hoonetes ja galeriiruumides, ajades tolmu tekkimise jälgi ja jäädvustades ruumides üle jäävat. 

Oma ettekandes räägib James kohaspetsiifikast ning kestuse mõistest ajalise, materiaalse ja ruumilise praktika kaudu. Lisaks avab ta publikule ka oma käimasolevat loomingulist uurimistööd, mis keskendub eelkõige Detroiti ja Hamtramcki linnadele USAs ning tutvustab oma 2019. aasta Oslo arhitektuuritriennaaliks valmivat projekti.

Rohkem informatsiooni James Carey tegemiste kohta:  jamescarey.com.au

Loeng on inglise keeles ja tasuta.
Kõik on oodatud! Head uut õppeaastat!

Reedel, 23. augustil kell 15.00 avavad Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna teise kursuse tudengid EKA esisel haljasalal Põhja puiesteel puuriidast inspireeritud ja puidust ehitatud varjualuse, mis pakub võimalust tänavamelu eest peitudes ümbritsevat jälgida. Avamisel räägivad tudengid ja juhendajad varjualuse ideest ja sünnist. Objekt jääb linnakodanikele ja külalistele järele proovimiseks kuni 4. oktoobrini, misjärel kolitakse see Lahemaale, kuhu on viidud ka kõik varasemate aastate varjualused.

Varjualune RIIT on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengite loodud ning suvise ehituspraktika käigus ellu viidud projekt – varjualuse kavandamine ja ehitamine on läbi aastate olnud EKA arhitektuuritudengite õppeülesanne, mis kestab läbi kogu esimese õppeaasta.

Puidust installatsiooni sisse tekib erineva pikkusega puitprusside kasutamise tõttu põnev avade ja peidupaikadega liigendatud ruum. Varjualust iseloomustab ka teatud vabadus: selle üksikuid detaile ja fragmente võib asendada, ilma et teose üldilme sellest oluliselt muutuks. Varjualune kerkis EKA ette kaheksa päevaga, ehitusmeeskonda kuulus 15 arhitektuuritudengit.

Tänavuse varjualuse idee autori, teise kursuse arhitektuuritudengi Johann Ortin Õuna sõnul lähtub objekti idee sellest, et varjualuse ruumi loomiseks kasutatav puit on asetatud ühes suunas. “Lähtepunktiks oli argiobjekt, millele muidu väga tähelepanu ei pöörata – tavaline puuriit. Materjali ladumise suund annab ruumile liikuvust ja elu, valitud tehnika laseb luua peidupaiku ja tekitada avatud alasid,” selgitas Õun.

TULE AVAMA!

Solveig Lill avab 22. augustil kell 18:00 Vent Space projektiruumis isikunäituse “Lähimates kaugustes”. Näitus jääb avatuks kuni 31. augustini, iga päev kell 12–17.

“Inimese keha koosneb ​ca kolmekümne seitsmest triljonist rakust. Töö, mis toimub nende vahel ja sees läbi keeruka bioloogiliste protsesside jada, määrab igakülgselt organismi seisundi.​ Tajume rakkude poolt vahendatud keskkonda rakkude poolt toodetud energia abil. Siiski tavatseb inimene enesest mõelda pigem kui ühest terviklikust vormist, mitte kui aktiivsete elavate osakeste kogumist.

Et ennast ümbritsevas maailmas kuidagi positsioneerida, määratleda oma paiknevus süsteemis, on tarvis teadvustada lisaks iseenda suurusjärgule ka teisi skaalasid. Vajalik on heita pilk lähemale ja kaugemale.

Rakutasandit on võimalik vaadelda mudelina suurematele elukooslustele. Algosakeste vaheline kommunikatsioon, konfliktid, mõjutused ja võnkumised, koostöö ja konkurents on paralleeliks sarnastele suhetele nii inim- kui universaalses mõõtmes.

Näitusel eksponeeritud joonistused kujutavad hüpoteetilisi olukordi rakumaailmas. Teosed ei lähtu teaduslikest materjalidest, vaid kõnelevad mikrotasandist läbi autori tõlgenduse. Väljapanek kutsub vaatajat üles mõttelisele skaalahüppele, suunab pilgu inimeselt rakule ja küsib, kas neis võib olla midagi olemuslikult ühist.”

Solveig Lill (s. 1994) õpib Eesti Kunstiakadeemias Kaasaegse kunsti erialal ja kaitseb järgneval kevadel enda magitritöö. Eelnenud õppeaastal täiendas ta end vahetusõpilasena Saksamaal, Universität der Künste Berlin’is, professor Mark Lammerti klassis. Aastal 2016 omandas Lill Tartu Ülikooli maaliosakonnas bakalaureusekraadi. Olles varasemalt osalenud grupinäitustel Tallinnas, Tartus, Vilniuses ja Berliinis, on käesolev tema esimene isikunäitus. Lille loominguline praktika kätkeb endas mitmeid meediume. Ta on tegelenud maali, installatsiooni ja fotoga ning on praegusel hetkel keskendunud joonistusele.

Kunstnik tänab: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Vent Space, Aksel Haagensen, Mark Lammert, Hanna-Liisa Lavonen, Iren Lill, Kaisa Maasik, Maria Muuk, Kati Ots, Mihkel Raev

Vent Space’i toetab Eesti Kunstiakadeemia Üliõpilasesindus.

Dolores Hoffmanni freskopannoo „Hommik” (1963) hävi(ta)mine ja päästmine „Rahu” kinos Koplis.

Alates 6. augustist on EKA Galeriis (Põhja pst 7) avatud uus näitus, mille teemaks on praeguseks terviklikuna kaduviku teed läinud Dolores Hoffmanni ERKI diplomitöö raames teostunud 74 m² suurune fresko.

1963. aastal maalis hilisem tuntud monumentalist ja staažikas õppejõud, peamiselt vitraažikunstnikuna nime teinud Dolores Hoffmann vastavatud „Rahu“ kinno hiigelmõõtmetes seinapannoo „Hommik”. Teadaolevalt Eesti varaseim nõukogude perioodist pärinev freskotehnikas monumentaalmaal valmis Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi diplomitöö kavandi põhjal. Prototüüpidena paigutas kunstnik teosesse mitmed oma toonased sõbrad ja põlvkonnakaaslased – vennad Arrakud, Jüri Palmi, Evi Sepa jpt. Samas on kujutatud ka tolleaegsete noorte iidolit ja guru, kirjanik Ernest Hemingwayd.

2019. aastal amortiseerunud kinohoone lammutati, et rajada selle asemele kaasaegne ostukeskus. Protsessi käigus oleks hävinud ka Hoffmanni 74 m² suurune monumentaalteos. Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond võttis missiooniks pannoo vähemalt osaliselt päästa – ligikaudu 50% maalingust demonteeriti ja säilitati ning osa sellest on tänaseks jõudnud EKA muuseumisse.

EKA Galeriis 7. septembrini avatud näitus jutustab freskomaali “Hommik” hävi(ta)mise ja päästmise loo. Pannood näidatakse projektsioonina, mille sisse on “istutatud” päästetud fragmendid. Väljapanek annab veelkord võimaluse vaadelda tingliku tervikuna teost, mida täna enam ei eksisteeri ning mõtiskleda kultuuripärandi säilitamise ja väärtustamise üle.

Näituse tiim: Hilkka Hiiop, Reeli Kõiv, Frank Lukk, Andres Uueni, Taavi Tiidor, Maris Veeremäe

Näitust saadab EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna ning EKA muuseumi koostöös sündinud samanimeline raamat.
Väljaanne annab üksikasjaliku ja rohkelt illustreeritud ülevaate Dolores Hoffmanni hiiglasliku fresko demonteerimisprotsessist kogu selle keerukuses. Käsitlemist leiab ka monumentaalmaal ise – selle loomise ajastuline kontekst, teostamine, pildianalüüs, vastuvõtt, järelelu jms, samuti konserveerimisfilosoofia ja freskode teisaldamise ajalugu. Raamatut ilmestavad elavad tsitaadid intervjuust autori – Dolores Hoffmanniga.

Raamatu tekstide autorid on Hilkka Hiiop, Reeli Kõiv, Andrus Laansalu ja Frank Lukk, toimetanud Anneli Randla ja Maris Veeremäe, kujundanud Villu Plink. Eesti ja inglise keeles, trükitud Tallinna Raamatutrükikojas, 64 lk.

Täiendav info: Hilkka Hiiop – hilkka.hiiop@artun.ee, tel 56 577980

Esmaspäeval, 5. augustil 2019 kell 18 avaneb Vent Space projektiruumis grupinäitus “Pärast tööpäeva lõppu”. Näitus jääb avatuks 11. augustini. 

Osalevad kunstnikud: Katrin Enni, Aksel Haagensen, Ulvi Haagensen, Hanna-Liisa Lavonen, Kaisa Maasik, Olesja Semenkova, Silvia Sosaar

Vastavataval näitusel on vaatajal võimalus tutvuda Vent Space projektiruumi tiimiliikmetega (ja ühe külaliskunstnikuga). Ühiselt tegeletakse argiste teemadega, kasutades tuttavlikke vahendeid igapäevast. See on kummardus pooleliolevatele asjadele, millega just suvel eriliselt palju tegeleda saab. See on otsade sõlmimine, vahepealse oleku väärtustamine.

Näitus on avatud 6.-11. augustini kell 12-18.

Katrin Enni (1976) elab ja töötab igapäevaselt Tallinnas. Ta teeb tööst vabal ajal palju argiseid toimetusi. Ka oma heliinstallatsioonides armastab kasutada erinevaid argiobjekte.

Aksel Haagensen (1993) tegutseb Tallinnas. Ta on huvitatud igapäevaste ja mitte-nii-igapäevaste lugude rääkimisest ja sellest, mis kaasneb nende lugude rääkimisega.

Ulvi Haagensen (1964) hakkab varsti jälle Tallinnas elama. Kui harjade tegemine ja muu ettevalmistus võtab küllalt kaua, siis võib-olla ei pea kunagi koristama hakkama.

Hanna-Liisa Lavonen (1994) õpib ja töötab Tallinnas. Teda võib leida istumas, mobiil näpus, Instagramis jooga voogu sirvimas või linna peal jõlkumas, inspiratsiooni kogumas.

Kaisa Maasik (1994) toimetab põhiliselt Tallinnas ja Helsingis. Kaisa leiab vahepeal igapäevaseid sisseoste tehes (või lihtsalt tänavalt) ostunimekirju, mille põhjal on tehtud ka antud näitusel esitletud vaibad.

Kati Ots (1993) valmistub hetkel kolimisteks. Tegeleb “ei” ütlemise õppimisega, et ennetada läbipõlemist, aga #fomo – siin ta jälle on…

Olesja Semenkova (1992) on naine. “Iga potentsiaal omab stereotüüpi, iga stereotüüp on potentsiaalne.” Oma igapäevases elus leiab Olesja puutumatuid potentsiaale ja avab neid oma tavalises kunstis.

Silvia Sosaar (1979) küsib: “Inimeste arvamus? Kuidas nad seda kujundavad? Kust saavad oma arvamustele ja eelistustele kinnitust? Kuidas otsib loomeinimene pelgupaika maailma eest?”

Kolmapäeval, 31. juulil kell 18:00 avatakse Vent Space projektiruumis Rebeka Vaino isikunäitus “ILINX extended”. Näitus jääb avatuks 2. augustini 12:00-18:00.

Ilinx on Roger Caillois’ kohaselt üks mängu kategooria, mis tähistab peapööritust, vertigot; tunnet, mis tekib, kui galopeerid tühjal rannal poolmetsiku hobuse seljas või tantsid ennast ja aegruumi unustavalt mõnes technoklubis. Näitus on inspireeritud autori isiklikust kogemusest – nii suvedest hobuste seljas kui ka lõpututest tantsudest Berliini technoklubides.
Hobused on läbi ajaloo sümboliseerinud vabadust, liikumist ja iha. Selle ning hoburahusti ketamiini kasutamise tõttu klubides on saanud valgest hobusest Berliini klubitaja sümbol. Seetõttu võttis autor näituse lähtepunktiks valge hobuse. Näituse eesmärgiks on uurida suhet inimese ja hobuse, inimese ja (seksuaalse/sotsiaalne) vabaduse ning inimese ja oma sisemise looma vahel.

Ilinx on audiovisuaalne näitus, mis on laiendus Rebeka Vaino lõputööle (TASE ‘19, Eesti Kunstiakadeemia).

Rebeka Vaino (s.1995) on Tallinnas ning Berliinis tegutsev kunstnik, kes lõpetas sel kevadel EKA maaliosakonna ning 2017-2018 õppis Berliini Kunstiülikoolis (UdK). Vaino on rahvusvaheliselt tegutsev kunstnik, tal on olnud nii isiku- kui grupinäituseid Berliinis, Budapestis, Tallinnas. Oma loomingus keskendub ta autoportreeliselt inimkehale, inimese ürgsele loomusele ning suhtele loodusega.

FB: facebook.com/rebekavaino
Instagram: @rebekavaino / @rebekarubyvinot_12

Date: September 9-12 / 5 pm–8 pm

Venue: Estonian Academy of Arts, Põhja pst 7, room A301

Lecturer: Ewa Domanska

This series of seminars is based on the assumption that today art can offer the historian (as well as anthropologists, archaeologists, literary scholar, etc.) theoretical inspiration, and even an epistemological paradigm and a research program of knowledge building. Interesting cognitive models, research categories, and representations of reality can be derived from the analysis of works of art. Following Susan Sontag’s statement that “each work of art gives us a form or paradigm or model of knowing something, an epistemology,” I would claim that analysis of various types of art objects, performances and activities might help us to build an inclusive knowledge of the past.  Such knowledge would be more appropriate for the planetary condition than offered, for example, by history understood as a specific approach to the past that emerged within the Greco-Judeo-Christian tradition and carries a stigma as a colonial enterprise. Thus art participates in the struggle for the epistemic justice, commenting on the problem of “epistemological dependency” of non-western scholars, and criticizing Western cognitive (artistic) imperialism. It is an important force in the development of an emergent paradigm that is post-anthropocentric, post-Western, post-secular and post-global (planetary/ cosmic).

Contemporary art is a great laboratory for the testing of various kinds of future. If indeed there is a need for realistic, responsible (local or micro) utopias in the world today, they might be developed with the help of various ways of knowing (the world). This would include not only humanities, social sciences as well as life sciences and Earth Sciences (“radical interdisciplinarity”) – which is to say, Western type of knowledge, but also include indigenous ways of knowing. The question arises as to whether the historian and the artist can offer a more positive (affirmative) scenario of the future?

Registration

The seminar is open to PhD students.

Registration is open until 01.09.2019. Max group size is 15.

Registration form

Readings (readings will be sent after registration)

• Doris Bachmann-Medick, Cultural Turns. New Orientations in the Study of Culture, trans. Adam Blauhut, Berlin: De Gruyter, 2016.
• Bruno Latour and Timothy M. Lenton, “Extending the Domain of Freedom, or Why Gaia Is So Hard to Understand.” Critical Inquiry, vol. 45, no. 3, Spring 2019: 659-680.
• Ariella Azoulay, “Potential History: Thinking through Violence”.Critical Inquiry, vol. 39, no. 3, Spring 2013.
• Rosi Braidotti Rosi, “Powers of Affirmation: Response to Lisa Baraitser, Patrick Hanafin and Clare Hemmings.” Subjectivity, vol. 3, no 2, 2010: 140–148.
• Ewa Domańska, “Affirmative Humanities”. Dějiny – teorie – kritika [Czech Republic], no. 1, 2018: 9-26.
• Ruth Lipschitz, Skin/ned Politics: Species Discourse and the Limits of “The Human” in Nandipha Mntambo’s Art. Hypatia, vol. 27, no. 3, August 2012: 546–566.
• Ann-Marie Tully, Becoming Animal: Liminal Rhetorical Strategies in Contemporary South African Art. Image & Text, vol. 17, 2011: 64-84.
• Kathy Charmaz, Constructing Grounded Theory: A Practical Guide Through Qualitative Analysis. Sage, 2006.

Program

 Monday, September 9

1. Paradigm shift in the contemporary humanities and social sciences

Tuesday, September 10

2. Prefigurative Art/Humanities

 Wednesday, September 11

3. Contemporary Art and the Future of History

Thursday, September 12

4. How to build a theory? [workshop]