Rubriik: Erialad

Brüsselis avanes monumentaalse skulptuuri ja installatsiooni näitus Sculptura #2, kus on väljas kaks Mari Männa teost “Varemed” ja “Päev 238”.

Sculptura toimub endises raudteejaama hoonekompleksis Tour and Taxis ja seal on esindatud kunstnikud 24 erinevast riigist. Näitus jääb vaatajatele avatuks 10. märtsini.

Tootemlike reljeefidega teos “Varemed” (2021) kätkeb endas ideed erinevate sfääride ühendamisest, olgu selleks reaalse ja vaimse dimensiooni lõimumine või ühendus tuleviku tasandiga. Skulpturaalne installatsioon meenutab arheoloogilist leiukohta, kutsudes külastajaid enda avavustest läbi käima ja reflekteerima teose tähendusvälja üle kaasaja pingelises kontekstis. Näitusel on samuti väljas Männa poolfiguur “Päev 238” (2022), mida kunstnik eksponeeris Ukraina sõja 238. päeval soolonäituse raames Vilniuses.

Kunstniku osalemist Sculptural toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Saatkond Brüsselis ja Sculpture Festival VZW.

20. – 31. jaanuarini on ARSi projektiruumis avatud Marten Esko installatiivne lavastatud keskkond “Apofeenia. 12 päeva praegusest ei ole tulevik”.

Keskkond osaliselt taaskasutab stseene ja kogemusi nii igapäevaelust kui ka varasemates loomingulistes projektides kasutatud materjale; osaliselt aga mitte.

https://www.arsfactory.ee/post/apofeenia-12-päeva-praegusest-ei-ole-tulevik

31. jaanuaril avatakse Haapsalu Linnagaleriis Eero Alevi (1983) näitus “Lauamäng ja lend paberist linnuga”. 

Väljas on pea paarkümmend maali ja joonistust, seal hulgas palju uudisloomingut. Näitus sai kunstniku sõnul alguse kahest motiivist – lauamängust ja tema laste valmistatud pabermeisterdustest. Lauamängu teekonnakujund mõjus metafoorina elule, paberist meisterdused on aga haprad ja loodud hävinema. “Maalides need esemed lõuendile, suudan ehk nende elupäevi pisut pikendada, mälestuse kaudu, mis neist kujutisena jääb,” ütleb Alev.

Alevi teosed kujutavad erinevaid unenäolisi jutustusi, kus tooni annab melanhoolne ja nostalgiline atmosfäär. Kuigi Alev alustab oma maale sageli fotodest, asetab ta reaalse maailma esemed, ruumid, inimesed ja olukorrad uutesse kooslustesse ning loob kujutluslikud maailmad.

–

Lauamäng ja lend paberist linnuga

Käesolev näitus sai kunstnikul alguse kahest motiivist – lauamängust ja tema laste valmistatud
pabermeisterdustest. “Lauamängu teekonnakujund või mängurada on lummav oma sümboolikaga kui metafoorina elule,” ütleb Eero Alev. “Täringuvise määrab teekonna kulgu ja saatust. Vahel võib rajalt kõrvale sattuda ja äragi eksida.”

Eero Alevi maalid saavad alguse ühest lõpuni selgitamata tundest. Tema maalide ideedel ei ole
selgeid kontuure, kunstnik ei proovi väita midagi konreetset. “Paberlinnuga võib lennata ükskõik
kuhu – kujutluse ääremaile,” ütleb ta. “Saab külastada möödunud aegu või kohti, kuhu kunagi pole sattunud, aga ehk oleks soovinud. Või lennata hetkedesse, mis veel tänasesse pole jõudnud.”

Ta oli juba lasteaias fanaatiline joonistaja ning jätkas kooliski, kusjuures Alev ei mäleta, et keegi oleks teda suunanud. See tähendab, et tema looming algas ja kujunes impulsiivselt: oli vaja teha midagi pildilist ning seda ilma raamideta. Säärane obsessiivne, kirglik ja pidurdamatu joonistamine jätkus teismeliseeani, kui Alevil korraga “kadus pind jalge alt”. Maalimisest polnud ta tol hetkel hakanud isegi unistama. Läksid aastakümned, Alev tegeles paljude muude asjadega, kuid seesama pildi tegemise tungilisus ei lasknud teda lahti. Elu oleks võinud juba ammu kulgeda mööda mahaseatud rööpaid, kuid sisemine impulss ei taltunud. 33-aastaselt astus Alev Eesti Kunstiakadeemiasse.

Järgnes taas kord midagi kirglikku, maalitegu polnud Alevi jaoks väga kergesti ratsionaliseeritav, pigem seostus see teatud sisemise ja sügavalt isikliku vajadusega, mida võib ehk nimetada isegi teraapiliseks. “Maalisin end vabaks,” ütleb Alev.

Teisel kursusel hakkas ta enda kompositsioonide peale mõtlema, muutus enesekindlamaks. Esialgse selgete piirjoonteta impulsi vundamendile hakkasid tekkima Alevi jaoks olulised stsenaariumid ning motiivid. “Maalin kõike seda, mis on minu ümber ja mind puudutab,” ütleb küll Alev, kuid kohe algusest peale tõusis oluliseks inimese kohalolu ja seda isegi ruumides, kus inimest (enam) ei ole. Kuid midagi üleliia metoodilist ei ole tema loomingus siiamaani. Teosed ei sünni kindlate sarjadena ega koondu tuumelementide ümber, vaid hargnevad erinevates
suundades, luues seeläbi erinevaid vaatenurki sellele, mida erialases kirjanduses nimetatakse “reaalsuseks”.

Alevi süžeed on sageli sattumuslikud ja isegi õrnalt sürrealistlikud, liites erinevaid elemente, nihestades ruumi ja nii edasi. Ent ühendava joonena torkab silma melanhoolia ja aja möödumise tajumine. “Üksindus, igatsus, nostalgia, mälestus, meenutus, nukrus ja üksindustunne – need on minu jaoks põhilised,” ütleb Alev ise. Nii ka käesoleval näitusel. “Paberist meisterdused on väikesed, ebatäiuslikud ja haprad, mis annabki neile oma võlu – loodu on määratud hävinema, ja seda pigem varem kui hiljem. Mitu täringuviset nad vastu peavad?” küsib Alev. Ja lisab siis: “Maalides need esemed lõuendile, suudan ehk nende elupäevi pisut pikendada, mälestuse
kaudu, mis neist kujutisena jääb.”

Eero Epner

1.–2. veebruaril toimub EKAs loovuurimuslike doktoritööde juhendajate koolitus koostöös Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja TLÜ Balti filmi, meedia ja kunstide instituudiga.
Koolitust viib läbi Helsingi Kunstiülikooli loovuurimuse professor Leena Rouhiainen.

Registreeri SIIN kuni 30.01.

Koolituse ajakava

1.veebruar, 2024
10.15–10.30 Hommikukohv
10.30–12.00 Helsingi Teatriakadeemia (Uniarts) loovuurimusliku doktoriõppe nõuded

• loovuurimuse definitsioon Teatriakadeemias
• loovuurimusliku doktoritöö kaitsmise ja avaldamise protsess
• kuidas struktureerida ja eksponeerida loovuurimuslikku doktoritööd (loomeprojektid, kirjastamisvõimalused)

12.00–12.45 Lõunapaus

12.45–14.00 Teatriakadeemia doktoriõppekava

• kuidas doktoriõppekava toetab üleminekut kunstnikust loovuurijaks ning doktorandi kaasamist Teatriakadeemia ja laiemalt Uniartsi teaduskogukonda.
• 1. aasta mentor/kontaktõpetaja, orientatsioon ABCD/EFGH/XYZ, iga-aastased õpetamisnädalad, mis keskenduvad kahele esimesele õppeaastale)

14.00–14.30 Kohvipaus

14.30–16/16.30 Juhendamise vormilised näitajad Teatriakadeemia doktoriõppekaval

• juhendid, juhendaja leping, kohustused, eetilised suunised, juhendamise protsess ja juhendamise koolitus

17.30 Eesti loovuurijaid tutvustava lühifilmide sarja “Loov teadus” esilinastus BFMi SuperNova kinosaalis (Narva mnt 27, 4. korrus, ruum N-406)

2. veebruar, 2024

09.00–11.00 Praktilised kaalutlused juhendamisel

• juhendamise individuaalsed aspektid – juhendaja-doktorandi suhe, eetiline kontroll ja teaduseetika

11.00–12.00 Lõunapaus

12.00–13.30 Praktilised kaalutlused juhendamisel

• doktorandi toetamine lõpufaasis, parimad praktikad ja katsumused

13.30–14.00 Kohvipaus
14.00–15.30 Kokkuvõte ja järgmised sammud

Kontakt:

Irene Hütsi
doktorikooli koordinaator
irene.hutsi@artun.ee

Projekti “Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit.

24. jaanuaril kell 18.00 avatakse Merilin Talumaa kureeritud näitus „Tiireldes, keereldes, pööreldes“ Draakoni galeriis.

Näitusel osalevad kunstnikud Daria Melnikova, Helena Keskküla, Marge Monko ja Viktorija Daniliauskaitė. Näitus jääb avatuks kuni 17. veebruarini 2024.

Näitus ühendab eri põlvkondade kunstnike loomingu, ammutades inspiratsiooni Leedu-Ameerika arheoloogi ja antropoloogi Marija Gimbutase ideedest. Tema põhjapanev uurimustöö, mis keskendus arheoloogilistele esemetele, keeleteadusele, etnograafiale ja folkloorile, juhtis tähelepanu iidsetele kultuuridele Balti regioonis ja laiemalt indoeuroopa piirkonnas.

Gimbutas esitas teesi, milles väitis, et eelajaloolises Euroopa kultuuris asetus jumalannakultus kesksele kohale – ema-jumalannat kummardati kui elu andjat. Spirituaalset sidusust väljendati kunstipäraselt nii kõrgelt arenenud sümbolisüsteemi kui ka rohkete rituaalsete esemete kaudu. Keha ja loodust austati Euroopas kümneid tuhandeid aastaid. Seejuures oli naistel oluline positsioon Ida- ja Kesk-Euroopa ühiskondades – tendents, mis ei pole enam tänapäeval tajutav.

„Tiireldes, keereldes, pööreldes“ loob ühenduse erinevate kultuuride ja ajaperioodide vahel, põimides kokku poeetilise narratiivi, mis hõlmab iidseid müüte ja uskumusi, looduslikke tsükleid ja naiseliku energia muutuseid kandvat jõudu. Gimbutas inspireeris usku rahuliku eksistentsi võimalusse – tuua igapäevaellu tagasi mahasurutud, kuid hädavajalikud aspektid, nagu maa, keha (tervis), naiselikkus ja alateadvus. Osalevad kunstnikud jagavad fiktiivsete narratiivide kaudu isiklikke lugusid ja müüte, mis ühtaegu peegeldavad Gimbutase iidsele sümbolismile keskenduvate teooriate mõju.

Kunstnikud lähenevad nendele ideedele läbi kaasaegsete vaatenurkade, kaasates elemente ja motiive nagu spiraalid, ringid, maod ja linnud – sümbolid, mis on pärit Euroopa iidsetest matriarhaalsetest kultuuridest, kuid omavad jätkuvalt kõlapinda Baltikumi kunstis ja kultuuris.

Näitus tõukub jumalannakultusest lähtuvatest ideedest maailmapildi ümbermõtestamisel, rõhuasetusega naise kehal, loodushoiul ja spirituaalsusel.

„Tiireldes, keereldes, pööreldes“ sõlmib ajaloolised narratiivid ja mütoloogia, pühendades meid teemadesse, millele Marija Gimbutas jõu andis: elu tsüklilisuse tähistamine, pidev uuenemine, naisekeha pühadus ja vaimsus, mis nende ideedega kaasas käib. Gimbutase uurimustöö Vana-Euroopa harmoonilise vaimsuse kohta ja tema uue Euroopa visioon, mis on vaba domineerivatest jõududest ja sõjapidamisest, tundub kaasaegses ühiskonnas tähelepanuväärselt  oluline.

Esimene Marija Gimbutase pärandile toetuv näitus toimus Prantsusmaal L’Atlase galeriis Pariisis (7. november 2023 – 3. jaanuar 2024). Järgnev näitus leiab aset Prantsusmaal Marseille’s La Traverse galeriis (27. august – 26. oktoober 2024).

–

Marija Gimbutas (1921–1994) oli Leedu-Ameerika arheoloog ja antropoloog. Oma neoliitikumi kultuuri ja religiooni käsitleva arheoloogilise ja filosoofilise uurimustööga panustas ta ühte olulisemasse akadeemilisse pöördepunkti naisuuringute ajaloos. Gimbutas on enim tuntud neoliitikumi ja pronksiaja kultuuride uurimise poolest Vanas Euroopas. Vana Euroopa, mõiste, mille Gimbutas kasutusele võttis, viitas nii geograafilisele alale kui ka sotsiaalsetele struktuuridele, mis eksisteerisid enne indoeuroopa mõju. Gimbutas tuvastas jumalanna religiooni olemasolu. Gimbutase järgi on see kõige püsivam tunnus iidse maailma arheoloogilistes ülestähendustes. Jumalanna oli kõigis oma ilmingutes kogu looduses leiduva elu ühtsuse sümbol.

Daria Melnikova on kunstnik, kes elab ja töötab Riias, Lätis. Tema teosed tulenevad igapäevarutiini, arhitektuursete detailide ja juhuslike hetkede meditatiivsest uurimisest. Melnikova juhib rändplatvormi Palette, mis toimib baarina. Aastatel 2022–2023 paiknes Palette hooajalises toimumiskohas – Riias asuva Sporta Pils dārzi kogukonnaaias. Melnikoval on olnud isikunäitused Vartai galeriis Vilniuses (2020); Karlin Studios galeriis Prahas (2019); PLATO’s Ostravas (2019); Kulturfolger’is Zürichis (2018); Kim? Kaasaegse Kunsti Keskuses Riias (2017, 2014, 2011); ja ta on osalenud grupinäitustel L’Atlas’es Pariisis (2023); KHB’s Bratislavas (2019); Kiasma’s Helsingis (2018); Rupert’is Vilniuses (2018); Silberkuppe’s Berliinis (2017); Art in General näitusel New York (2015); Garage Kaasaegse Kunsti Muuseumis Moskvas (2014). Tema tööd kuuluvad Kiasma Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogusse Helsingis, Soomes; Läti Riikliku Kunstimuuseumi kogusse Riias; Zuzeum Collection’i kogusse Riias, Lätis; ja muudesse avalikesse ja erakogudesse.
https://dariamelnikova.com/

Viktorija Daniliauskaitė on Venemaal Jakutskis sündinud visuaalkunstnik. Ta elab ja töötab Vilniuses, Leedus. Olles lõpetanud 1974. aastal Leedu Kunstiinstituudi (tänapäeval Vilniuse Kunstiakadeemia), loobus Daniliauskaitė koheselt riigi ametliku kunsti etteantud klišeedest ja sukeldus individuaalse stiili otsingutesse, avastades rahvakunsti ja uute kunstivormide ammendamatud allikad. Linoollõike traditsioon on tugevalt seotud rahvakunsti gravüüride ja Leedu sõjajärgse graafika koolkonnaga; kunstnik mõistis aga intuitiivselt, et see tehnika kätkeb veel läbiuurimata väljendusvõimalusi. Ühendades rahvakunsti pärandi 20. sajandi modernismi ja postmodernismiga, lõi Daniliauskaitė silla traditsioonilise ja kaasaegse moodsa kunsti vahele. Hiljuti on ta osalenud grupinäitusel Pariisis L’Atlas’e galeriis (2023) ja osaleb tulevasel grupinäitusel Vilniuses MO muuseumis (2024). Tema tööd kuuluvad Vilniuses asuva Leedu Rahvusliku Muuseumi kogusse; Vilniuse MO muuseumi kogusse; muudesse avalikke ja erakogudesse.

Merilin Talumaa on kuraator, kunstiteadlane ja kultuurikorraldaja, kes elab ja töötab Pariisis ja Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri osakonna. Samuti on ta lõpetanud Tartu Ülikoolis keskkonnateaduse eriala. Tema praktika on põimunud kunstnike stuudio- ja töökeskkonna ning rände ja kuuluvuse mõistete uurimise ümber. Tema käimasolevate projektide hulgas on Roots to Routes (alates 2020. aastast) – kuratoorne algatus, mis koondab kunstnikke, kuraatoreid ja kultuuriloojaid. Ta on koostanud ja toimetanud raamatud „Your Time Is My Time”, Mousse Publishing, 2023, ja „Kunstnike ruumid: 16 stuudiokülastust”, Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2017 (mõlemad koos Annika Tootsiga).

Helena Keskküla on eesti kunstnik, kes elab ja töötab Amsterdamis. Tema varasem looming on hõlmanud peamiselt video, performance’i ja installatsiooni meediume. Keskküla loomingus on oluline roll huumoril, ärevusel ja läbikukkumistel, mida ta kasutab, et rääkida üldinimlikest teemadest. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni osakonna, Gerrit Rietveldi VAV – moving image osakonna ning Sandbergi Instituudi kaunite kunstide magistriprogrammi. Viimase kolme aasta jooksul on Keskküla oma praktikas keskendunud peaasjalikult mütoloogiale ning kiviraiumisele, mida ta seob performance’i ja kaasaegsete materjalidega.
https://helenakeskkula.com/

Marge Monko elab ja töötab Tallinnas. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias (MA fotograafias, 2008) ja täiendanud ennast Viini Rakenduskunstide Ülikoolis. Aastatel 2013–2015 osales ta kaheaastases stuudioprogrammis HISKis (Higher Institute for Contemporary Art) Gentis, Belgias.
Monko töötab fotograafia-, video- ja installatsiooni meediumites. Enamik tema teoseid on seotud mõne sündmusega ajaloost ning on mõjutatud psühhoanalüüsi, feminismi ja visuaalkultuuri teooriatest. Tema viimased projektid tegelevad romantilise diskursusega ja selle vihjetega reklaamis ja kommertsdisainis. Tema tööd kuuluvad mitmetesse kogudesse (MUMOK – Viini Moodsa Kunsti Muuseum; Muzeum Sztuki Łódź Poolas; FRAC Lorrain Prantsusmaal; Winterthuri Fotomuuseum; Eesti Kunstimuuseum). Monko on Ida- ja Kesk-Euroopa kunstiauhinna Henkel Art. Award 2012 laureaat. Ta on viibinud mitmetes kunstiresidentuurides nagu ISCP (International Studio & Curatorial Program) New Yorgis (2015); Kulturkontakt Austria Viinis (2016), Para Site Hong Kongis (2017) ja Videobrasil São Paulos (2018). Tema viimaste näituste hulka kuuluvad „Modern Love” Tallinna Kunstihoones ja Ateena Kaasaegse Kunsti muuseumis EMST (2021-23), „Suur teeskleja” Kai kunstikeskuses Tallinnas (2021), „Diamonds Against Stones” Folkwangi muuseumis (2019), „Crush in” Para Site’is Hongkongis (2018), RIBOCA Riia Rahvusvaheline Kaasaegse Kunsti Biennaal (2018), „It Won’t Be Long Now, Comrades!” Framer Framed, Amsterdamis (2017).
www.margemonko.com

Roots to Routes on kuraatorite Merilin Talumaa, Maija Rudovska ja Justė Kostikovaitė algatus, mis koondab kunstnikke, kuraatoreid ja kultuuriloojaid, kelle trajektoorid on seotud Baltikumi piirkonnaga. Tegutsedes rändava agentuurina on selle eesmärgiks toetada ja muuta nähtavaks erinevad kunstipraktikad. Roots to Routes programmi kuulub näituste, filmilinastuste ning performance’ite korraldamine, uute tööde produktsioon ning kirjastamistegevus. Oluliseks eesmärgiks on luua ja (edasi)arendada võimalikke ühiseid projekte, tekitades seeläbi jätkusuutlikke võrgustikke ja koostöövorme erinevate kogukondade vahel.
https://roots2routes.org/

22.-24. jaanuaril uuritakse EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnas valikaine “Metsik muinsuskaitse” raames kogukondlikku restaueerimist – kuidas hoida ja korrastada pärandit ning tegevusi planeerida, kui ressursse napib.

Esmaspäeval, 22. jaanuaril toimuvad spetsialistide loengud, mida saab jälgida Zoomi vahendusel.

9.30-11.00
Sissejuhatav loeng – Triin Reidla, Piia Tammpuu, Kateriin Ambrozevits, EKA

11.15-12.45
Fundraisingust, väärtuspõhisest pakkumisest ja Ameerika kogemusest – Mirjam Krull, Muinsuskaitseamet

Lõunapaus

13.15-14.45
Kibe projekt – Ulla Alla ja Nika Gabiskiria, Gruusia

15.00-16.00
Audla mõisa omandiprobleemid ja kuidas see restaureerimist takistab – Marju Pilv, EKA

16.00
Töötoa objektide tutvustamine, ülesande püstitamine, gruppidesse jagunemine – EKA tiim ja külalised Gruusiast

Kolmapäeval, 24. jaanuaril kell 13.00 esitletakse tudengite töötoa tulemusi, mida saab taas jälgida Zoomis.

Õppeainet toetab projekt LIFE heritageHOME, mis on suunatud pärandhoonete omanikele ning eesmärgiga töötada välja ja piloteerida terviklik konsultatsiooniteenus ja läbimõeldud protseduurid, mis hõlbustaks kaitsealustes hoonetes väärtuspõhiste energiatõhususe parandamise lahenduste rakendamist.

Projekti kaasrahastab Euroopa Liit.

EKA animatsiooniosakond kutsub kõiki magistriõppehuvilisi osalema animatsiooni magistriõppekava tutvustaval online-infotunnil, mis toimub teisipäeval, 30. jaanuaril 2024 kell 17.00 Zoomis.

Hea võimalus teada saada, kuidas toimub magistriõpe animatsiooni õppekaval, kuidas valmistuda sisseastumiseks ja mida kandidaatidelt oodatakse. Infotundi viib osakond läbi koostöös praeguste magistritudengitega. Võimalus küsida küsimusi. Kuna tegu on rahvusvahelise õppekavaga, siis toimub infotund inglise keeles.

Huvilistel palume registreeruda alloleva lingi kaudu. Vahetult enne infotunni algust saadetakse osalejatele Zoomi link.

Registreeru SIIN

Rohkem infot EKA animatsiooni magistriõppekava kohta leiab siit:

• https://www.artun.ee/animatsioon
• https://www.facebook.com/EKAanimatsioon
• https://vimeo.com/ekaanima

Vastuvõtt EKA rahvusvahelisele animatsiooni magistriõppekavale algab 1. veebruaril ning kestab kuni 4. märtsini 2024.

Lisainfo vastuvõtu kohta

“Santa Zukkeri maastikumaalide näitus „Horisont”, 02.02-02.03.2024

Hiiumaal, Kärdla linnas, Nelja Nurga Galeriis, avaneb 2. veebruaril noore kunstniku Santa Zukkeri maastikumaalide ekspositsioon. 

Kunstinäitus „Horisont” toob vaatajani Santa viimase paari aasta loomingu, mis just keskendub inimese ja looduse vahelisele suhtele ning selle kujutamisele läbi müstiliste loodusmaastike.

Santa maastikumaalid on erilised, kuna peale vaadates kujutavad justkui reaalseid stseene looduses, kuid kui lülitada sisse mõtlev vaatamine, siis on tajuda klassikalise maali taandumist minimalistliku abstraktsiooni poole. Maalidel on tunnetada ka eriskummalisi kujundeid ja värvikoosluseid, mida muidu looduses alati ei eksisteeri.

„Horisont” representeerib seda silmaga nähtamatut, kuid tajutavat joont, millega kunstnik enda töödes loominguprotsessi alustab.

„Mulle meeldib idee, et Hiiumaal, mis on ühtlasi üks huvitavama looduse, energeetika ja valgusega paik Eestis, saavad minu maastikumaalid, kõige selle kauni taustal, esitletud,” sõnab kunstnik.

Santa Zukkeri ametlik veeb:
https://santazukker.wixsite.com/website

Näitus on avatud 02.02-02.03.2024

Galerii nimi: Nelja Nurga Galerii
Aadress: Keskväljak 5a, Kärdla, Hiiu County, Estonia
Telefon: 510 9255
kalli@sein.ee
Lahtiolekuajad: R-L 11:00 – 15:00
Avatud kokkuleppel”

Kunstnik Maryliis Teinfeldt-Grins avab neljapäeval, 18. jaanuaril kell 19 Tütar galeriis isikunäituse “Kes mäletab viimasena, kes mäletab paremini?”.

Näituse keskmes on Kadrina kogukonna ühistööna valminud viie meetri pikkune rüiuvaip, läbi mille avaneb lugu 1977. aastal Lääne-Virumaal kadunud külast ja mäest.

Koplimetsa on ajalooline Kadrina kihelkonna küla, mis moodustati 1877. aastal. Küla kaotati 1977. aastal, mil talud asendati kolhoosiga ning inimesed asustati taluhoonetest ümber korrusmajadesse. Paralleelselt teostati muudatusi ka kohalikus looduses, neist kõnekaim on neljakilomeetrise oosivalli, Niinemäe, maastikust eemaldamine. Mäest saadud kruusa kasutati lähedalasuvate militaarobjektide ning Tapa – Loobu maantee ehitamiseks. See episood ei ole Eesti ajaloos eriskummaline. Sääraseid külasid on Eestis rohkelt. Kadumaläinud Koplimetsa aitab ühe näitena jutustada kogu Eesti ja laiemalt kogu meie regiooni lugu.

Maryliis Teinfeldt-Grins on ise sellest kadumaläinud külast pärit, on oma lapsepõlve veetnud selle maastikuga lävides. Olenemata sellest, et kunstnik on Koplimetsa külas üles kasvanud, ei olnud ta koha rikkalikust ajaloost teadlik. Avastades, et vanemad kohalikud kui viimased mäletajad, ei ole kandnud pärimust edasi, asus kunstnik teostama uurimustööd, et taastada mälu sellest, milline oli tema kodukoht enne, kui võõras võim selle enda vajaduste katmiseks ümber kujundas.

Näituse keskne teos, viie meetri laiune rüiutehnikas kootud vaip, valmis pooleteise kuu jooksul Kadrina rahvamajas kunstniku ning sadade vabatahtlike kogukondliku ühistööna. Kunstniku sõnul on rüiutehnika sobilik Koplimetsa ja Niinemäe lugu edasi andma, sest just nagu on ajaloolises mälus palju seda, mis ununeb, läheb ka rüiutehnikas kududes algne kavand justkui kaduma.

Maryliis Teinfeldt-Grins (1993) on tekstiili- ja installatsioonikunstnik, kes käsitleb loomingus mäletamist ja Lääne-Virumaa külamaastike, viljeledes peamiselt tikandit ja gobelääni ning murdekeelset luulet. Ta on õppinud tekstiilikunsti Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja Läti Kunstiakadeemias ning kaasaegset kunsti Eesti Kunstiakadeemias.

Teinfeldt-Grins on Eesti Kultuuriministeeriumi poolt välja antava Eduard Wiiralti stipendiumi laureaat ja Adamson-Ericu muuseumi poolt välja antava Adamson-Ericu stipendiumi laureaat. 2019. aastal pälvis Teinfeldt-Grins Eesti Tekstiilikunstnike Liidu poolt välja antava Aasta Tekstiilikunstniku preemia.

Maryliis Teinfeldt-Grinsi näitus jääb Tütar galeriis avatuks 25. veebruarini ning on publikule tasuta. Galerii asub Noblessneri sadamalinnakus aadressil Vesilennuki 24 ning on avatud neljapäevast reedeni kell 13:00-19:00 ning laupäevast pühapäevani kell 14:00-18:00.

Näituse toimumist toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Kadrina rahvamaja, UAB Teksrena ja Elpec Ehitus.

Kunstnik tänab: Ahto-Lembit Lehtmets, Kevin, Maarika ja Enely Teinfeldt, Francesco Rosso, Zane Shumeiko, Johanna Mauer, Ille Ambos.

www.tutar.ee

BLACKOUT

Avamine 17. jaanuaril kell 19.00 (EET)
Näitus on avatud 26. jaanuarini

Üle maailma sirutuv Nua Collective on visuaalkunstnike rühmitus, mille liikmed teevad koostööd, et luua, jagada ja toetada üksteist oma loomingulisel teekonnal. Näitus “Blackout” on rühmituse esimene füüsiline näitus. Nua Collective’il on hea meel jätkata oma rahvusvahelist haaret Vent Space’is.

“Esitleme kolmeteiskümmet Nua Collective’i kunstniku tööd. Sari “Blackout”
vaatleb kliimamuutusi fokuseerides pimendusele, mida saab tõlgendada ka enesekindluse kaotusena, mis tuleneb meie sõltuvusest ebausaldusväärsest
energiast. Teosed maadlevad meie inimlike reaktsioonidega ebakindlusest
põhjustatud antropomorfsest elektrikatkestusest. Näitusel on trükised, mis on unikaalsed, Tööd on juba mööda maailma reisinud ja näitusel toimub ka esilinastus filmile
“Blackout Documentary”. Film linastub, joostes kogu näituse vältel.”

Nua Collective kunstnikud uurivad koos kliimakatastroofi ja energiakriisi mõjusid, millega jätkuvalt silmitsi seisame.