AksessuaaridisainAnimatsioonArhitektuur ja linnaplaneerimineArhitektuuriteaduskondAvatud akadeemiaDesign and Technology FuturesDisainiteaduskondDoktorikoolDoktorikoolEhte- ja sepakunstErialadERKI MoeshowFotograafiaGaleriiGraafikaGraafiline disainHaldusosakond ja töökojadInstallatsioon ja skulptuurIT osakondJätkusuutliku disaini laborJoonistamineKaasaegne kunstKeraamikaKlaasKommunikatsiooniosakondKunstiharidusKunstiteadus ja visuaalkultuurKunstikultuuri teaduskondMaalMoedisainMuinsuskaitse ja konserveerimineÕppeosakondRaamatukoguRahandusosakondRektoraatSisearhitektuurStsenograafiaTasapinnaliste tehnoloogiate tehnokeskusTeadus- ja arendusosakondTegevuskunstTekstiilidisainTootedisainTugistruktuuridÜliõpilasesindusUncategorizedUrbanistikaUusmeediaVabade kunstide teaduskondVälissuhete osakond
Rubriik: Erialad
14.10.2016 — 01.11.2016
Call for Papers █ Architectures, Natures and Data: The Politics of Environments
Urbanistika
ARCHITECTURES, NATURES AND DATA:
THE POLITICS OF ENVIRONMENTS
Faculty of Architecture, Estonian Academy of Arts
Tallinn, Estonia
April 20-23, 2017
CALL FOR PAPERS
Two themes stand out prominently in discussions, projects and strategies that are at the forefront of contemporary urbanisation. It is, on the one hand, the question of ecology, where the city and architecture are reconceptualised in “green” terms, such as sustainability, resilience, metabolic optimisation and energy efficiency. On the other hand, there is the cybernetic question, where the futures of architecture and urbanisation are staked upon the pervasive use of digital communication, interactive technologies, ubiquitous computing, and the “big data”. Moreover, these two questions have become increasingly intertwined as two facets of a single environmental question: while real-time adjustments, behaviour optimisation and “smart” solutions are central to urban environmental agenda, the omnipresent network of perpetually interacting digital objects constitutes itself as a qualitatively new environment within which urban citizens are enfolded. But, as digital networks become our “second nature,” we also hark back to the models derived from the “first nature.”
There is growing pressure on architects, urbanists and planners to deliver ecological and techno-informational solutions, with (self-)monitoring of citizens “behaviour”, optimisation of the buildings “performance” and smoothing of urban “flows”, along with the respective substitution of democratic politics by automated governance models. As such, it is ever more important to interrogate the historical, theoretical, methodological and epistemological assumptions beneath the above set of processes that can be described, following Michel Foucault, as environmental governmentality. These questions will be explored under three thematic tracks.
———Optimised urban ecosystems
While urbanisation had for centuries relied on nature as its constitutive outside—as a resource and as a fantasy—it is only during the 1970s that the urban-nature dichotomy was subjected to the paradigm of limits and risks. Protection, conservation and sustainability had been institutionalised as regulative planning ideas in the following decades and the city itself was thereby reconceptualised as an ecosystem. More recently, however, urban “ecosystems” are being subjected to the criteria of resilience, and the ideals of harmony and balance replaced with emergence and complexity. Urban planning and development are transformed into variants of metabolic governance, the objective of which is to optimise energy flows, smooth eco-infrastructures, and stimulate ecosystemic self-organisation, even at the price of insulating the optimised, smooth and self-organised from the labour on which it essentially rests.
What are the histories and futures of sustainability, resilience and ecological optimisation and how can they be addressed as epistemic categories beyond their implied “solutionist” imperative? What roles have architectures and urbanisms played in these epistemic transformations? What are the broader political consequences of thinking the city as an ecosystem and urbanisation as a metabolic flow? To what extent is the widely analysed shift from planning and government to management and governance (or from Fordism to post-Fordism more generally) itself rooted in the urban ecological imperative of the last 40 years?
———Architectural turn to nature?
In terms of their relationship with nature, urbanisms and architectures today are caught in a peculiar paradox. On one side these disciplines recognise that there is no pure nature, that nature has been “planetary urbanised”. On the other hand, they are drawn to the idea of pure nature as a blueprint for spatial action. The morphology and morphogenesis of biological organisms inspire ostensibly resourceful tectonic solutions and efficient material performance. The evolutionary model and the ecological cycling of nutrients inspire ostensibly non-deterministic, open-ended models of urbanisation.
But why and how have biomimesis and ecomimesis come to constitute an unquestioned ideal for architecture and urbanism in the first place? What is a more fundamental historical and epistemological stake underneath their biomimetic and ecomimetic impulses? Why has nature, as described by natural sciences, been appropriated as a model and a teacher? Why is nature viewed as inherently efficient and intelligent and how does current architectures’ “turn to nature” differ from earlier such turns? What are the social costs of urbanisms’ green, “clean-tech” imaginations?
———”Big data” and urban subjectification
Similar questions can be directed at the notions of human nature and subjectivity. As the proliferation of data de-stabilises human subjectivity, rendering individuals into profiles and substituting individuation with algorithmic personalisation, the idea of a human-friendly city continues to inform urban design. While we expect that “big data” will help us to better design “for people” and make cities more “liveable”, we tend to ignore how these data simultaneously undo the very meaning of people and life. The ultimate embodiment of this paradox is the “smart city,” wherein puerile idea of a desirable urbanity correlates with the transformation of life into a data stream.
How have the environmental powers of architectures and urbanisms mutated since these disciplines started to unfold subjects in cybernetic environments? Who are the past, present and future subjects of digital governmentality-through-environments? Who is the “smart”, optimised, efficiently behaving and algorithmically desiring citizen? And, in what sense, if any, can they be called a democratic citizen? Have social classes and political parties been replaced by de-territorialised swarms? Has government been replaced by environmental modulation?
——————————————
Authors are welcome to submit analytical papers, theoretically well-grounded case studies, or architectural counter-projects for presentations while indicating their preference for one of the above tracks. At the same time, we ask that their contributions consider specifically how natures and data are intertwined in architectural and urban politics today, how the politics of environments is simultaneously ecological and cybernetic.
Please submit your proposal (max 400 words) and a short bio (max 50 words) to architecturesnaturesdata@gmail.com by November 1, 2016.
Conference keynotes will be given by Matthew Gandy, Antoinette Rouvroy and Douglas Spencer.
For further information, please visit www.architecturesnaturesdata.com .
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Call for Papers █ Architectures, Natures and Data: The Politics of Environments
Reede 14 oktoober, 2016 — Teisipäev 01 november, 2016
Urbanistika
ARCHITECTURES, NATURES AND DATA:
THE POLITICS OF ENVIRONMENTS
Faculty of Architecture, Estonian Academy of Arts
Tallinn, Estonia
April 20-23, 2017
CALL FOR PAPERS
Two themes stand out prominently in discussions, projects and strategies that are at the forefront of contemporary urbanisation. It is, on the one hand, the question of ecology, where the city and architecture are reconceptualised in “green” terms, such as sustainability, resilience, metabolic optimisation and energy efficiency. On the other hand, there is the cybernetic question, where the futures of architecture and urbanisation are staked upon the pervasive use of digital communication, interactive technologies, ubiquitous computing, and the “big data”. Moreover, these two questions have become increasingly intertwined as two facets of a single environmental question: while real-time adjustments, behaviour optimisation and “smart” solutions are central to urban environmental agenda, the omnipresent network of perpetually interacting digital objects constitutes itself as a qualitatively new environment within which urban citizens are enfolded. But, as digital networks become our “second nature,” we also hark back to the models derived from the “first nature.”
There is growing pressure on architects, urbanists and planners to deliver ecological and techno-informational solutions, with (self-)monitoring of citizens “behaviour”, optimisation of the buildings “performance” and smoothing of urban “flows”, along with the respective substitution of democratic politics by automated governance models. As such, it is ever more important to interrogate the historical, theoretical, methodological and epistemological assumptions beneath the above set of processes that can be described, following Michel Foucault, as environmental governmentality. These questions will be explored under three thematic tracks.
———Optimised urban ecosystems
While urbanisation had for centuries relied on nature as its constitutive outside—as a resource and as a fantasy—it is only during the 1970s that the urban-nature dichotomy was subjected to the paradigm of limits and risks. Protection, conservation and sustainability had been institutionalised as regulative planning ideas in the following decades and the city itself was thereby reconceptualised as an ecosystem. More recently, however, urban “ecosystems” are being subjected to the criteria of resilience, and the ideals of harmony and balance replaced with emergence and complexity. Urban planning and development are transformed into variants of metabolic governance, the objective of which is to optimise energy flows, smooth eco-infrastructures, and stimulate ecosystemic self-organisation, even at the price of insulating the optimised, smooth and self-organised from the labour on which it essentially rests.
What are the histories and futures of sustainability, resilience and ecological optimisation and how can they be addressed as epistemic categories beyond their implied “solutionist” imperative? What roles have architectures and urbanisms played in these epistemic transformations? What are the broader political consequences of thinking the city as an ecosystem and urbanisation as a metabolic flow? To what extent is the widely analysed shift from planning and government to management and governance (or from Fordism to post-Fordism more generally) itself rooted in the urban ecological imperative of the last 40 years?
———Architectural turn to nature?
In terms of their relationship with nature, urbanisms and architectures today are caught in a peculiar paradox. On one side these disciplines recognise that there is no pure nature, that nature has been “planetary urbanised”. On the other hand, they are drawn to the idea of pure nature as a blueprint for spatial action. The morphology and morphogenesis of biological organisms inspire ostensibly resourceful tectonic solutions and efficient material performance. The evolutionary model and the ecological cycling of nutrients inspire ostensibly non-deterministic, open-ended models of urbanisation.
But why and how have biomimesis and ecomimesis come to constitute an unquestioned ideal for architecture and urbanism in the first place? What is a more fundamental historical and epistemological stake underneath their biomimetic and ecomimetic impulses? Why has nature, as described by natural sciences, been appropriated as a model and a teacher? Why is nature viewed as inherently efficient and intelligent and how does current architectures’ “turn to nature” differ from earlier such turns? What are the social costs of urbanisms’ green, “clean-tech” imaginations?
———”Big data” and urban subjectification
Similar questions can be directed at the notions of human nature and subjectivity. As the proliferation of data de-stabilises human subjectivity, rendering individuals into profiles and substituting individuation with algorithmic personalisation, the idea of a human-friendly city continues to inform urban design. While we expect that “big data” will help us to better design “for people” and make cities more “liveable”, we tend to ignore how these data simultaneously undo the very meaning of people and life. The ultimate embodiment of this paradox is the “smart city,” wherein puerile idea of a desirable urbanity correlates with the transformation of life into a data stream.
How have the environmental powers of architectures and urbanisms mutated since these disciplines started to unfold subjects in cybernetic environments? Who are the past, present and future subjects of digital governmentality-through-environments? Who is the “smart”, optimised, efficiently behaving and algorithmically desiring citizen? And, in what sense, if any, can they be called a democratic citizen? Have social classes and political parties been replaced by de-territorialised swarms? Has government been replaced by environmental modulation?
——————————————
Authors are welcome to submit analytical papers, theoretically well-grounded case studies, or architectural counter-projects for presentations while indicating their preference for one of the above tracks. At the same time, we ask that their contributions consider specifically how natures and data are intertwined in architectural and urban politics today, how the politics of environments is simultaneously ecological and cybernetic.
Please submit your proposal (max 400 words) and a short bio (max 50 words) to architecturesnaturesdata@gmail.com by November 1, 2016.
Conference keynotes will be given by Matthew Gandy, Antoinette Rouvroy and Douglas Spencer.
For further information, please visit www.architecturesnaturesdata.com .
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
20.10.2016
Avatud loeng: Jakob Lange (BIG) 20.10 kell 18
Arhitektuur ja linnaplaneerimine
Ehitamata raekoja lugu: Tallinnas esineb raehoone projekti juhtinud taani arhitekt Jakob Lange / BIG
20. oktoobril kell 18 esineb Tallinnas Kanuti Gildi SAALis EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarja raames taani arhitekt Jakob Lange, kes igapäevaselt töötab üle maailma tuntud arhitektuuribüroos BIG (Bjarke Ingels Group). Lange on olnud algusest peale seotud Tallinna uue raehoone projektiga, mille konkursi BIG 2009. aastal võitis ning mis on siiani ehitamata. Tallinnas räägib Lange BIGis loodud raekoja “küla” tüpoloogiast – sellest kas ja kuidas arhitektuur saab kaasa aidata linnakodanike ja linnavalitsuse vahelisele avatud ja demokraatlikule suhtlemisele. Kuulama on oodatud nii arhitektuuritudengid, professionaalid kui lihtsalt ruumihuvilised.
Jakob Lange on BIG arhitektuurbüroo partner ja arhitekt alates 2003. aastast. Projektijuhina on ta kogunud tuntust ja võitnud mitmeid rahvusvahelisi võistlusi, mille hulgas on BIG arhitektuuribüroo suurimad projektid. Jakob juhtis arhitektina korterhoone The Mountain ehitust Kopenhaagenis, mis valmis aastal 2008 ning samuti Tallinna uue raekoja projekti, mis pälvis MIPIM Future Awardi aastal 2011. Hetkel on tal käsil 20 000 m2 loodussäästlik kortermaja Stockholmis.
Jakob on uudistehnoloogiaga tegeleva osakonna BIG IDEAS üks juhtidest, mis teostab uurimustöid informatsiooni ja uudisdisaini vallas. Tema tegevusala hulka kuuluvad mh rohelise aknaaia projekt, kohandatav mööbel, innovatiivsed ehitussüsteemid jne – tema fookus ulatub pisikestest detailidest suure (BIG) pildini.
Arhitektuuriteaduskond kutsub Tallinnasse loengusarjale esinema maailmas tuntud arhitekte, teoreetikuid, kriitikuid ja urbaniste, et tutvustada arhitektuuri, disaini, linnaehituse ning kriitilise mõtte värskeid vaatenurki. Loengud on mõeldud nii arhitektuurivaldkonna tudengitele ja erialaga seotud professionaalidele, kui ka ruumikultuuri huviliste laiemale ringile. Loengud on inglise keeles ning tasuta.
Tallinna raehoone projekti kohta lähemalt: http://big.dk/#projects-tat
Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital ja korraldab EKA arhitektuuriteaduskond
Kuraatorid: Sille Pihlak, Siim Tuksam
Anna tulemisest teada: https://www.facebook.com/events/655578361288110/
Lisainfo:
Pille Epner
arhitektuur@artun.ee
+372 642 0071
Postitas Pille Epner — Püsilink
Avatud loeng: Jakob Lange (BIG) 20.10 kell 18
Neljapäev 20 oktoober, 2016
Arhitektuur ja linnaplaneerimine
Ehitamata raekoja lugu: Tallinnas esineb raehoone projekti juhtinud taani arhitekt Jakob Lange / BIG
20. oktoobril kell 18 esineb Tallinnas Kanuti Gildi SAALis EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarja raames taani arhitekt Jakob Lange, kes igapäevaselt töötab üle maailma tuntud arhitektuuribüroos BIG (Bjarke Ingels Group). Lange on olnud algusest peale seotud Tallinna uue raehoone projektiga, mille konkursi BIG 2009. aastal võitis ning mis on siiani ehitamata. Tallinnas räägib Lange BIGis loodud raekoja “küla” tüpoloogiast – sellest kas ja kuidas arhitektuur saab kaasa aidata linnakodanike ja linnavalitsuse vahelisele avatud ja demokraatlikule suhtlemisele. Kuulama on oodatud nii arhitektuuritudengid, professionaalid kui lihtsalt ruumihuvilised.
Jakob Lange on BIG arhitektuurbüroo partner ja arhitekt alates 2003. aastast. Projektijuhina on ta kogunud tuntust ja võitnud mitmeid rahvusvahelisi võistlusi, mille hulgas on BIG arhitektuuribüroo suurimad projektid. Jakob juhtis arhitektina korterhoone The Mountain ehitust Kopenhaagenis, mis valmis aastal 2008 ning samuti Tallinna uue raekoja projekti, mis pälvis MIPIM Future Awardi aastal 2011. Hetkel on tal käsil 20 000 m2 loodussäästlik kortermaja Stockholmis.
Jakob on uudistehnoloogiaga tegeleva osakonna BIG IDEAS üks juhtidest, mis teostab uurimustöid informatsiooni ja uudisdisaini vallas. Tema tegevusala hulka kuuluvad mh rohelise aknaaia projekt, kohandatav mööbel, innovatiivsed ehitussüsteemid jne – tema fookus ulatub pisikestest detailidest suure (BIG) pildini.
Arhitektuuriteaduskond kutsub Tallinnasse loengusarjale esinema maailmas tuntud arhitekte, teoreetikuid, kriitikuid ja urbaniste, et tutvustada arhitektuuri, disaini, linnaehituse ning kriitilise mõtte värskeid vaatenurki. Loengud on mõeldud nii arhitektuurivaldkonna tudengitele ja erialaga seotud professionaalidele, kui ka ruumikultuuri huviliste laiemale ringile. Loengud on inglise keeles ning tasuta.
Tallinna raehoone projekti kohta lähemalt: http://big.dk/#projects-tat
Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital ja korraldab EKA arhitektuuriteaduskond
Kuraatorid: Sille Pihlak, Siim Tuksam
Anna tulemisest teada: https://www.facebook.com/events/655578361288110/
Lisainfo:
Pille Epner
arhitektuur@artun.ee
+372 642 0071
Postitas Pille Epner — Püsilink
30.09.2016 — 03.10.2016
SAKSA MUINSUSKAITSE JA TEOORIA ÕPETAMISE TÖÖRÜHMA KOOSOLEK BAUHAUSI ÜLIKOOLIS
Muinsuskaitse ja konserveerimine
Prof Lilian Hansar osales 28. sept – 1 okt 2016 Saksa muinsuskaitse ja teooria õpetamise töörühma korraldatud kongressil Weimari Bauhausi Ülikoolis. Arutleti digiteerimise ja selle kasutamisvõimaluste üle muinsuskaitses. Anti ülevaade kultuuripärandi registritest ning tutvustati 3D mudelite kasutamisvõimalusi konserveerimises. Tõdeti, et digitaalne koopia ei asenda konserveeritud mälestist, küll aga aitab kaasa kultuurirpärandi tutvustamisele laiemale üldsusele.
Fotol Palmyra triumfikaare koopia Londonis, mille valmistamisel kasutati 3D- modelleerimist.
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
SAKSA MUINSUSKAITSE JA TEOORIA ÕPETAMISE TÖÖRÜHMA KOOSOLEK BAUHAUSI ÜLIKOOLIS
Reede 30 september, 2016 — Esmaspäev 03 oktoober, 2016
Muinsuskaitse ja konserveerimine
Prof Lilian Hansar osales 28. sept – 1 okt 2016 Saksa muinsuskaitse ja teooria õpetamise töörühma korraldatud kongressil Weimari Bauhausi Ülikoolis. Arutleti digiteerimise ja selle kasutamisvõimaluste üle muinsuskaitses. Anti ülevaade kultuuripärandi registritest ning tutvustati 3D mudelite kasutamisvõimalusi konserveerimises. Tõdeti, et digitaalne koopia ei asenda konserveeritud mälestist, küll aga aitab kaasa kultuurirpärandi tutvustamisele laiemale üldsusele.
Fotol Palmyra triumfikaare koopia Londonis, mille valmistamisel kasutati 3D- modelleerimist.
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
04.10.2016 — 18.10.2016
TOOMKIRIKU KUNINGAKABELI VÄLIUURINGUD
Muinsuskaitse ja konserveerimine
Muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna 2016. aasta sügissemestri väliuuringute kursus (BA II) toimub seekord väga erakordses kohas: Tallinna Toomkiriku pisikeses kahe võlvikuga kabelis, mida kokkuleppeliselt kutsutakse “Kuningakabeliks”. EKA tudengitel oli suur au olla Juhan Kilumetsa käe all selle keskaegse kabelikese esmauurijateks. Kabelis viidi läbi 3D laserskaneerimine (Andres Uueni), ajalooliste krohvide uurimine (Hilkka Hiiop ja Varje Õunapuu), põrandaalune arheoloogia ja kinnimüüritud lavatooriuminiši avamine (Juhan Kilumets).
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
TOOMKIRIKU KUNINGAKABELI VÄLIUURINGUD
Teisipäev 04 oktoober, 2016 — Teisipäev 18 oktoober, 2016
Muinsuskaitse ja konserveerimine
Muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna 2016. aasta sügissemestri väliuuringute kursus (BA II) toimub seekord väga erakordses kohas: Tallinna Toomkiriku pisikeses kahe võlvikuga kabelis, mida kokkuleppeliselt kutsutakse “Kuningakabeliks”. EKA tudengitel oli suur au olla Juhan Kilumetsa käe all selle keskaegse kabelikese esmauurijateks. Kabelis viidi läbi 3D laserskaneerimine (Andres Uueni), ajalooliste krohvide uurimine (Hilkka Hiiop ja Varje Õunapuu), põrandaalune arheoloogia ja kinnimüüritud lavatooriuminiši avamine (Juhan Kilumets).
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
12.10.2016
Lauri Sommer ja Toomas Kuusing 12. oktoobril graafika osakonnas
Graafika
Kolmapäeval, 12. oktoobril kell 16.30 räägib Lauri Sommer oma raamatust „Lugusid lõunast“, raamatu illustratsioone tutvustab kunstnik Toomas Kuusing.
Lauri Sommeri „Lugusid lõunast“ on valik lindistusi vanadelt kassettidelt. Osa neist põhineb vanakeste juttudel, osa peretraditsioonil, osa folkloorsel ainesel ja osa fantaasial. Mõni pala on antud nii murdelises algkeeles kui vabatõlkes. See on omamoodi jätk endiaegsele jutuvestmisele ning rahvasuule toetunud Juhan Jaigi „Võrumaa juttude“ kahele jaole. Lugude toimumispaigad on Võrumaa, Peipsiveer, Setomaa nii meie kui Petseri poolel, Kulkna (Kolpino) saar ja Lämmijärve teisel kaldal paiknev Chudskaja Rudnitsa kyla. Endise Lõuna-Eesti kultuuri ja eesti-vene segaasustuse asjad. Pajatusi laiendavad seto verd Toomas Kuusingu linoollõiked. Tema illustratsioonid on trükitud EKA graafika töökojas.
Lauri Sommer (s. 1973, Viljandi) on prosaist, luuletaja, kirjandusteadlane ja muusik. Ta on Tartu Ülikooli kirjanduse magister 2003. aastast (väitekiri Uku Masingu kogu “Saadik Magellani pilvest” taustadest). Sommeri eelmine mahukas proosateos „Sealpool sood‟ ilmus 2014. aastal, viimane luulekogu „kunagi‟ nägi ilmavalgust 2015. aastal. Sommer on tõlkinud eesti keelde Richard Brautigani ja Matsuo Bashō teoseid. 2004. a sai ta kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali artikliauhinna ja 2014. a Juhan Liivi luuleauhinna. Lauri Sommer on ansamblite Liinatśuraq, Ütsiotsõ ja Kago (http://www.ounaviks.ee/kago/) liige.
Toomas Kuusing (s. 1976, Meremäe) alustas kunstiõpinguid Pärnus Academia Non Gratas aastal 2001. Aastal 2005 lõpetas Eesti Kunstiakadeemia BA vabade kunstide erialal. Alates aastast 2001 kuulub Toomas Kuusing kunstirühmitusse Non Grata ja on osalenud Non Grata performance’ite ja näitustega Euroopas, Aasias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Aastast 2002 osalenud ühisnäitustel (graafika ja õlimaal) Eestis, Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus, Venemaal, Saksamaal, Itaalias, Slovakias, Bulgaarias, Rumeenias, Armeenias, Prantsusmaal, Inglismaal, Hiinas, U.S.A.s, Tšiilis ja Lõuna-Koreas. Esinenud isiknäitustega aastast 2002 Eestis, Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, U.S.A.s, Tšiilis, Austraalias ja Lõuna-Koreas. Vabakutseline kunstnik aastast 2006. Tunnustused: Graafika In festival Grand Prix 2006, 2010 Pärnu; Aasta kunstnik 2008 Pärnu; Aasta Graafik 2013 Eesti. Vt ka
OLETE OODATUD!
Graafika osakond, Lembitu 10B, ruum 144
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Lauri Sommer ja Toomas Kuusing 12. oktoobril graafika osakonnas
Kolmapäev 12 oktoober, 2016
Graafika
Kolmapäeval, 12. oktoobril kell 16.30 räägib Lauri Sommer oma raamatust „Lugusid lõunast“, raamatu illustratsioone tutvustab kunstnik Toomas Kuusing.
Lauri Sommeri „Lugusid lõunast“ on valik lindistusi vanadelt kassettidelt. Osa neist põhineb vanakeste juttudel, osa peretraditsioonil, osa folkloorsel ainesel ja osa fantaasial. Mõni pala on antud nii murdelises algkeeles kui vabatõlkes. See on omamoodi jätk endiaegsele jutuvestmisele ning rahvasuule toetunud Juhan Jaigi „Võrumaa juttude“ kahele jaole. Lugude toimumispaigad on Võrumaa, Peipsiveer, Setomaa nii meie kui Petseri poolel, Kulkna (Kolpino) saar ja Lämmijärve teisel kaldal paiknev Chudskaja Rudnitsa kyla. Endise Lõuna-Eesti kultuuri ja eesti-vene segaasustuse asjad. Pajatusi laiendavad seto verd Toomas Kuusingu linoollõiked. Tema illustratsioonid on trükitud EKA graafika töökojas.
Lauri Sommer (s. 1973, Viljandi) on prosaist, luuletaja, kirjandusteadlane ja muusik. Ta on Tartu Ülikooli kirjanduse magister 2003. aastast (väitekiri Uku Masingu kogu “Saadik Magellani pilvest” taustadest). Sommeri eelmine mahukas proosateos „Sealpool sood‟ ilmus 2014. aastal, viimane luulekogu „kunagi‟ nägi ilmavalgust 2015. aastal. Sommer on tõlkinud eesti keelde Richard Brautigani ja Matsuo Bashō teoseid. 2004. a sai ta kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali artikliauhinna ja 2014. a Juhan Liivi luuleauhinna. Lauri Sommer on ansamblite Liinatśuraq, Ütsiotsõ ja Kago (http://www.ounaviks.ee/kago/) liige.
Toomas Kuusing (s. 1976, Meremäe) alustas kunstiõpinguid Pärnus Academia Non Gratas aastal 2001. Aastal 2005 lõpetas Eesti Kunstiakadeemia BA vabade kunstide erialal. Alates aastast 2001 kuulub Toomas Kuusing kunstirühmitusse Non Grata ja on osalenud Non Grata performance’ite ja näitustega Euroopas, Aasias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Aastast 2002 osalenud ühisnäitustel (graafika ja õlimaal) Eestis, Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus, Venemaal, Saksamaal, Itaalias, Slovakias, Bulgaarias, Rumeenias, Armeenias, Prantsusmaal, Inglismaal, Hiinas, U.S.A.s, Tšiilis ja Lõuna-Koreas. Esinenud isiknäitustega aastast 2002 Eestis, Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, U.S.A.s, Tšiilis, Austraalias ja Lõuna-Koreas. Vabakutseline kunstnik aastast 2006. Tunnustused: Graafika In festival Grand Prix 2006, 2010 Pärnu; Aasta kunstnik 2008 Pärnu; Aasta Graafik 2013 Eesti. Vt ka
OLETE OODATUD!
Graafika osakond, Lembitu 10B, ruum 144
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
13.10.2016
Ago-Livius Kerge raamatu “Tudulinnast Tallinna arhitektiks” esitlus Eesti Kunstiakadeemias 13.10.16. kl 16.00
Arhitektuuriteaduskond
| Neljapäeval, 13. oktoobril kell 16.00 esitleb arhitekt, Eesti Kunstiakadeemia (ERKI) vilistlane Ago-Livius Kerge (s. 1933) EKA raamatukogus (Estonia pst 7, III korrus) oma vastvalminud memuaari “Tudulinnast Tallinna arhitektiks”.
Raamat räägib autori tudengipõlvest eelmise sajandi 50.-ndate aastate Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) arhitektuuriteaduskonnas, värvikatest õppejõududest, aga ka töötamisest juhtiva arhitektina erinevates projekteerimisinstituutides, nagu Tööstusprojekt, Maaehitusprojekt, Eesti Projekt ja lõpuks Plaanikomitee kuni pöördeliste 1990ndate aastateni. Väärib märkimist, et diplomitööna koostas ja kaitses autor Eesti Rahva Muuseumi projekti (juhendajaks dots. Edgar Velbri), seda aastal 1960! “On väga tore, et EKA vilistlased üha rohkem oma mälestusi avaldavad. Ago Kerge lood arhitektiõppe algusaastaist, praktikaist Venemaal, õppejõdudest ja tudengielust heidavad tohutult väärtusliku valgusvihu seni üsna tundmata tahkudele meie kooli ajaloos. Kutsun üles kõiki vilistlasi, kel sulg vähegi kannab, oma mälestusi kirja panema,” ütleb EKA rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm. Raamat on järg 2015. aastal ilmunud “Tudulinna – siit ma tulen” meenutuste raamatule lapsepõlvest ja algkooliaastatest Tudulinnas Virumaal ning keskkooliajast Tartus praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille autor lõpetas 1952. a. Pealkiri: “Tudulinnast Tallinna arhitektiks” Kasutatud allikad: Rahva Raamat |
| Teate koostas Solveig Jahnke Kommunikatsioonijuht solveig.jahnke@artun.ee Tel +372 6267 111 Mob +372 5626 4949 |
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Ago-Livius Kerge raamatu “Tudulinnast Tallinna arhitektiks” esitlus Eesti Kunstiakadeemias 13.10.16. kl 16.00
Neljapäev 13 oktoober, 2016
Arhitektuuriteaduskond
| Neljapäeval, 13. oktoobril kell 16.00 esitleb arhitekt, Eesti Kunstiakadeemia (ERKI) vilistlane Ago-Livius Kerge (s. 1933) EKA raamatukogus (Estonia pst 7, III korrus) oma vastvalminud memuaari “Tudulinnast Tallinna arhitektiks”.
Raamat räägib autori tudengipõlvest eelmise sajandi 50.-ndate aastate Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) arhitektuuriteaduskonnas, värvikatest õppejõududest, aga ka töötamisest juhtiva arhitektina erinevates projekteerimisinstituutides, nagu Tööstusprojekt, Maaehitusprojekt, Eesti Projekt ja lõpuks Plaanikomitee kuni pöördeliste 1990ndate aastateni. Väärib märkimist, et diplomitööna koostas ja kaitses autor Eesti Rahva Muuseumi projekti (juhendajaks dots. Edgar Velbri), seda aastal 1960! “On väga tore, et EKA vilistlased üha rohkem oma mälestusi avaldavad. Ago Kerge lood arhitektiõppe algusaastaist, praktikaist Venemaal, õppejõdudest ja tudengielust heidavad tohutult väärtusliku valgusvihu seni üsna tundmata tahkudele meie kooli ajaloos. Kutsun üles kõiki vilistlasi, kel sulg vähegi kannab, oma mälestusi kirja panema,” ütleb EKA rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm. Raamat on järg 2015. aastal ilmunud “Tudulinna – siit ma tulen” meenutuste raamatule lapsepõlvest ja algkooliaastatest Tudulinnas Virumaal ning keskkooliajast Tartus praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille autor lõpetas 1952. a. Pealkiri: “Tudulinnast Tallinna arhitektiks” Kasutatud allikad: Rahva Raamat |
| Teate koostas Solveig Jahnke Kommunikatsioonijuht solveig.jahnke@artun.ee Tel +372 6267 111 Mob +372 5626 4949 |
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
07.10.2016
EKA Disainiteaduskonna joonistusstuudio krokii
Disainiteaduskond
EKA Disainiteaduskonna joonistusstuudio krokiis on modelliks Natalja.
Postitas Ülle Marks — Püsilink
EKA Disainiteaduskonna joonistusstuudio krokii
Reede 07 oktoober, 2016
Disainiteaduskond
EKA Disainiteaduskonna joonistusstuudio krokiis on modelliks Natalja.
Postitas Ülle Marks — Püsilink
05.10.2016
Avatud loeng: “ERKIDISAIN — ühe legendi sünd”, lektor graafilise disaini professor Ivar Sakk
Disainiteaduskond
| 2016/17 õppeaastal täitub viiskümmend aastat disainiõppe – Bruno Tombergi juhitud tööstuskunsti kateedri – loomisest Eesti Kunstiakadeemias (toona Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut e. ERKI). Täna on Disainiteaduskonna alla koondunud kaheksa erialaosakonda, 10 bakalaureuse-, 11 magistri- ja 1 doktoriõppekava ning see on Eesti Kunstiakadeemia suurim teaduskond. Selle tähistamiseks on kavas mitmeid sisukaid tegevusi kogu õppeaasta vältel. Esimese avaliku üritusena käivitub 5. oktoobrist koostöös Apollo raamatupoega disainiteemaline loengusari “Disaini 9 nägu, 第十是饥饿.” Loengusarja eesmärk on avada kuulajale disaini varjatumaid ja vähemnähtud palgeid. Loengud kulgevad läbi terve õppeaasta ja toimuvad kord kuus kolmapäeviti Solarise Apollo raamatupoe auditooriumis. Esimene loeng: Loengu teemaks on Kunstiakadeemia disainihariduse üks periood, 1980ndad aastad, mil Bruno Tombergi juhatatud tööstuskunsti kateedri nimeks sai lennukas Erkidisain. Sakk vaatleb seda perioodi läbi isiklike kogemuste ja subjektiivse prisma. |
|
|
| Ivar Sakk (sünd 1962 Kiviõlis) õppis aastatel 1980 -1986 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis ja lõpetas tollase tööstuskunsti kateedri kunstnik-konstruktorina (nii oli diplomi peal kirjas). Pärast lõpetamist töötas vabakutselise graafilise disainerina ning büroodes Graaf, Vaal Disain ja Sakk & Sakk, kuni kutsuti 2003. aastal õppejõuks Kunstiakadeemiasse. Seal on ta ametis praegugi. 2005 kuni 2015 oli ta graafilise disaini osakonna juhataja ja professor, aastast 2012 PhD.
Huvide hulka kuuluvad plakat, tüpograafia ja arhitektuuri ajalugu. Sakk sai 2013. aastal oma tüpoajalugu käsitleva raamatu “Aa kuni Zz” eest olulisel rahvusvahelisel raamatukonkursil “Best Book Design from all over the World” pronksmedali. Tema disainitöid on avaldanud ajakirjad Novum, Graphis, Print ja Communication Arts, tema artikleid disaini kohta Sirp, Eesti Ekspress, Estonian Art, kunst.ee, Typo jt väljaanded Loengutesarja korraldab EKA disainiteaduskond Plakati kujundus: Aimur Takk, juhendajad Uku-Kristjan Küttis, Kristjan Mändmaa Loe veel: https://www.artun.ee/ |
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Avatud loeng: “ERKIDISAIN — ühe legendi sünd”, lektor graafilise disaini professor Ivar Sakk
Kolmapäev 05 oktoober, 2016
Disainiteaduskond
| 2016/17 õppeaastal täitub viiskümmend aastat disainiõppe – Bruno Tombergi juhitud tööstuskunsti kateedri – loomisest Eesti Kunstiakadeemias (toona Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut e. ERKI). Täna on Disainiteaduskonna alla koondunud kaheksa erialaosakonda, 10 bakalaureuse-, 11 magistri- ja 1 doktoriõppekava ning see on Eesti Kunstiakadeemia suurim teaduskond. Selle tähistamiseks on kavas mitmeid sisukaid tegevusi kogu õppeaasta vältel. Esimese avaliku üritusena käivitub 5. oktoobrist koostöös Apollo raamatupoega disainiteemaline loengusari “Disaini 9 nägu, 第十是饥饿.” Loengusarja eesmärk on avada kuulajale disaini varjatumaid ja vähemnähtud palgeid. Loengud kulgevad läbi terve õppeaasta ja toimuvad kord kuus kolmapäeviti Solarise Apollo raamatupoe auditooriumis. Esimene loeng: Loengu teemaks on Kunstiakadeemia disainihariduse üks periood, 1980ndad aastad, mil Bruno Tombergi juhatatud tööstuskunsti kateedri nimeks sai lennukas Erkidisain. Sakk vaatleb seda perioodi läbi isiklike kogemuste ja subjektiivse prisma. |
|
|
| Ivar Sakk (sünd 1962 Kiviõlis) õppis aastatel 1980 -1986 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis ja lõpetas tollase tööstuskunsti kateedri kunstnik-konstruktorina (nii oli diplomi peal kirjas). Pärast lõpetamist töötas vabakutselise graafilise disainerina ning büroodes Graaf, Vaal Disain ja Sakk & Sakk, kuni kutsuti 2003. aastal õppejõuks Kunstiakadeemiasse. Seal on ta ametis praegugi. 2005 kuni 2015 oli ta graafilise disaini osakonna juhataja ja professor, aastast 2012 PhD.
Huvide hulka kuuluvad plakat, tüpograafia ja arhitektuuri ajalugu. Sakk sai 2013. aastal oma tüpoajalugu käsitleva raamatu “Aa kuni Zz” eest olulisel rahvusvahelisel raamatukonkursil “Best Book Design from all over the World” pronksmedali. Tema disainitöid on avaldanud ajakirjad Novum, Graphis, Print ja Communication Arts, tema artikleid disaini kohta Sirp, Eesti Ekspress, Estonian Art, kunst.ee, Typo jt väljaanded Loengutesarja korraldab EKA disainiteaduskond Plakati kujundus: Aimur Takk, juhendajad Uku-Kristjan Küttis, Kristjan Mändmaa Loe veel: https://www.artun.ee/ |
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
05.10.2016
ZACH LIHATSH 5.oktoobril kell 18 ehte-ja sepakunsti erialas
Ehte- ja sepakunst
Kolmapäeval, 5.oktoobril kell 18 esineb ehte-ja sepakunsti erialas loenguga ameerika kunstnik, sepp ja disainer Zach Lihatsh.
Zach Lihatsh viibib Eesti Kunstiakadeemias artist-in-residence programmi raames ning juhendab sepakunsti eriala II ja III kursuse üliõpilasi.
Loeng toimub Estonia pst 7, II korrus ruum 221.
Artist statement:
I strive to explore the tension between industry and the organic. I choose forged steel as my primary method. I do this because forged steel retains an industrial weight as it simultaneously can be made plastic and non linear. Within this merging duality I find a larger narrative. These feelings resonate with my own interests in understanding how we as a people seek to find balance in the world. A balance of our own.
The industrial ruins that dot the American landscape inspire some forms in my work. Other forms are directly related to anatomy and the human body. A recent body of work explores the aesthetic nature of graffiti that dominates these industrial ruins. It is my goal to explore the flux of human impact on the natural world and to comment on our social and physical impact through this exploration.
Zachary Lihatsh is an artist, designer, and blacksmith. Born and raised in New Hampshire, Zach later settled in Arizona where he established his studio. He received his undergraduate degree form Prescott College in northern Arizona and is currently an MFA candidate at Southern Illinois University in Carbondale, Illinois. He has taught blacksmithing at high school and college levels as well as assisting at the Penland School of craft in North Carolina. He has exhibited work nationally and internationally. His Public art commissions can be seen in Tucson, Arizona and at The University of Gothenburg, Sweden.
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
ZACH LIHATSH 5.oktoobril kell 18 ehte-ja sepakunsti erialas
Kolmapäev 05 oktoober, 2016
Ehte- ja sepakunst
Kolmapäeval, 5.oktoobril kell 18 esineb ehte-ja sepakunsti erialas loenguga ameerika kunstnik, sepp ja disainer Zach Lihatsh.
Zach Lihatsh viibib Eesti Kunstiakadeemias artist-in-residence programmi raames ning juhendab sepakunsti eriala II ja III kursuse üliõpilasi.
Loeng toimub Estonia pst 7, II korrus ruum 221.
Artist statement:
I strive to explore the tension between industry and the organic. I choose forged steel as my primary method. I do this because forged steel retains an industrial weight as it simultaneously can be made plastic and non linear. Within this merging duality I find a larger narrative. These feelings resonate with my own interests in understanding how we as a people seek to find balance in the world. A balance of our own.
The industrial ruins that dot the American landscape inspire some forms in my work. Other forms are directly related to anatomy and the human body. A recent body of work explores the aesthetic nature of graffiti that dominates these industrial ruins. It is my goal to explore the flux of human impact on the natural world and to comment on our social and physical impact through this exploration.
Zachary Lihatsh is an artist, designer, and blacksmith. Born and raised in New Hampshire, Zach later settled in Arizona where he established his studio. He received his undergraduate degree form Prescott College in northern Arizona and is currently an MFA candidate at Southern Illinois University in Carbondale, Illinois. He has taught blacksmithing at high school and college levels as well as assisting at the Penland School of craft in North Carolina. He has exhibited work nationally and internationally. His Public art commissions can be seen in Tucson, Arizona and at The University of Gothenburg, Sweden.
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
04.10.2016
Vestlusõhtu arhitekt emeriitprofessor Veljo Kaasikuga
Arhitektuur ja linnaplaneerimine
Teisipäeval, 4. oktoobril kell 18.00 toimub Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos kolmas vestlusõhtu sarjast „Eesti arhitektid“. Sellel korral on külaliseks Veljo Kaasik, arhitekt ja õppejõud, kes tugevalt suunanud siinse arhitektuurikultuuri arengut. Tegevarhitektina on Kaasik projekteerinud hooneid peamiselt Eesti maapiirkondadesse, kuid ta on osalenud ka linnaehituslike ansamblite planeerimisel ning avaliku ruumi kavandamisel.
Vestlusõhtu avab Veljo Kaasiku lühiloeng, kus ta räägib arhitektuurist oma isikliku kogemuse toel. Milline roll on vastuoludel ja inetusel arhitektuuris? Mis on see argiproosa, millega arhitekt igapäevaselt vastamisi seisab? Millised on huvitava ja kvaliteetse arhitektuuri loomise eeldused? Sõnavõtule järgnevas avatud vestluses, mida suunab Arhitektuurimuuseumi kuraator Carl-Dag Lige, on oodatud osalema ka publik.
Veljo Kaasik (1938) on arhitekt ja õppejõud, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor. Pärast ERKI lõpetamist (1964) töötas ta peamiselt maaehitisi kavandavates projekteerimisasutustes (Eesti Maaehitusprojekt, EKE, EKE projekt). 1990. aastal sai Kaasikust toonase Tallinna Kunstiülikooli arhitektuurikateedri juhataja. Taasiseseisvunud Eestis on tema põhitegevuseks olnud õppejõutöö. Samuti on ta kirjutanud linnaehitusteemalisi artikleid. Tema tuntumate ehitiste seas on Tallinna Vabaduse väljak (koostöö Andres Alver, Tiit Trummal, I järk 2009) ning postmodernistlik Venna maja (1975-85). Selle aasta kevadel omistas Vabariigi Valitsus Veljo Kaasikule riikliku kultuuri elutööpreemia.
Eesti arhitektid on Eesti Arhitektuurimuuseumi vestlusõhtute sari, mis toob publiku ette Eestis tegutsevad või siit pärit arhitektid. Sarja eesmärk on arutleda arhitektuurimaailma päevakajalistel, aga ka ruumikultuuri püsiteemadel. Milline on arhitektuuri roll muutuvas maailmas? Milles seisneb ruumi kvaliteet ja kes selle eest vastutavad? Milline on Eesti ruumikultuuri eripära? Sarjas on seni üles astunud arhitektid Andres Alver ja Kalle Komissarov.
Eesti arhitektid. Veljo Kaasik
4. oktoobril 2016 kell 18.00 Rotermanni soolalaos
Vestlust suunab EAM kuraator Carl-Dag Lige
Sissepääs muuseumipiletiga
Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital
Lisainfo:
Carl-Dag Lige, loengusarja korraldaja, carldag@arhitektuurimuuseum.ee
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Vestlusõhtu arhitekt emeriitprofessor Veljo Kaasikuga
Teisipäev 04 oktoober, 2016
Arhitektuur ja linnaplaneerimine
Teisipäeval, 4. oktoobril kell 18.00 toimub Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos kolmas vestlusõhtu sarjast „Eesti arhitektid“. Sellel korral on külaliseks Veljo Kaasik, arhitekt ja õppejõud, kes tugevalt suunanud siinse arhitektuurikultuuri arengut. Tegevarhitektina on Kaasik projekteerinud hooneid peamiselt Eesti maapiirkondadesse, kuid ta on osalenud ka linnaehituslike ansamblite planeerimisel ning avaliku ruumi kavandamisel.
Vestlusõhtu avab Veljo Kaasiku lühiloeng, kus ta räägib arhitektuurist oma isikliku kogemuse toel. Milline roll on vastuoludel ja inetusel arhitektuuris? Mis on see argiproosa, millega arhitekt igapäevaselt vastamisi seisab? Millised on huvitava ja kvaliteetse arhitektuuri loomise eeldused? Sõnavõtule järgnevas avatud vestluses, mida suunab Arhitektuurimuuseumi kuraator Carl-Dag Lige, on oodatud osalema ka publik.
Veljo Kaasik (1938) on arhitekt ja õppejõud, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor. Pärast ERKI lõpetamist (1964) töötas ta peamiselt maaehitisi kavandavates projekteerimisasutustes (Eesti Maaehitusprojekt, EKE, EKE projekt). 1990. aastal sai Kaasikust toonase Tallinna Kunstiülikooli arhitektuurikateedri juhataja. Taasiseseisvunud Eestis on tema põhitegevuseks olnud õppejõutöö. Samuti on ta kirjutanud linnaehitusteemalisi artikleid. Tema tuntumate ehitiste seas on Tallinna Vabaduse väljak (koostöö Andres Alver, Tiit Trummal, I järk 2009) ning postmodernistlik Venna maja (1975-85). Selle aasta kevadel omistas Vabariigi Valitsus Veljo Kaasikule riikliku kultuuri elutööpreemia.
Eesti arhitektid on Eesti Arhitektuurimuuseumi vestlusõhtute sari, mis toob publiku ette Eestis tegutsevad või siit pärit arhitektid. Sarja eesmärk on arutleda arhitektuurimaailma päevakajalistel, aga ka ruumikultuuri püsiteemadel. Milline on arhitektuuri roll muutuvas maailmas? Milles seisneb ruumi kvaliteet ja kes selle eest vastutavad? Milline on Eesti ruumikultuuri eripära? Sarjas on seni üles astunud arhitektid Andres Alver ja Kalle Komissarov.
Eesti arhitektid. Veljo Kaasik
4. oktoobril 2016 kell 18.00 Rotermanni soolalaos
Vestlust suunab EAM kuraator Carl-Dag Lige
Sissepääs muuseumipiletiga
Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital
Lisainfo:
Carl-Dag Lige, loengusarja korraldaja, carldag@arhitektuurimuuseum.ee
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink