Rubriik: Erialad

Septembrikuu viimasel nädalavahetusel vuras ekskursioonibuss EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna tudengitega Ida-Virumaale, kus õppeaine Mälestis ja keskkond raames uuriti lähemalt piirkonnale iseloomulikku pärandit ning arutati erinevaid restaureerimisküsimusi. 

Ööbimispaigaks oli seekord kuurortlinn Narva-Jõesuu, mille hiilgeajad jäävad küll valdavalt möödunud aegadesse. Ringreis vältas kolm päeva: külastati koolimaju, kirikuid ja mõisakomplekse; põigati sisse Sillamäe vastrenoveeritud kultuurikeskusesse ja tehti tiir vihmases Toila-Oru pargis. Huviväärset leidus ka allpool maapinda: Kohtla Kaevanduspargis tutvuti kaevanduskäikudega ning läbiti kaevuriõppe kiirkursus elupõlisest kaevurist giidi juhatusel. Põhitähelepanu köitiski seekord Ida-Viru kui kunagine õitsev tööstuspiirkond ning selle tänane elukorraldus. Teele jäid kunagised rahvarohked töölisasulad, kuldse sügise värvides kummituslinnad Sirgala ja Viivikonna ning Kiviõli Küttejõu linnaosa koos üksikute akendel rinnutavate vanamemmede ja sõbralike koertega. 

Narvas põigati sisse raekotta, kolledžisse ja raudteejaama ning käidi bastionikäikudes ja Narva muuseumis. Kõige enam muljet avaldas siiski võimas kompaktne tööstusansambel Kreenholmi manufaktuur, mis tänapäevalgi väga olulisel määral linna arhitektuurilist ilmet mõjutab. Kompleks osutus ülekaalukalt parima külastatud objekti väljaselgitamiseks korraldatud salajase hääletuse võitjaks.

Sügisreisi toimumist toetas Eesti Kultuurkapital.

EKA Disainiteaduskonna joonistusstuudio krokiis on modelliks Eliise, BMO 1.

Vt ka meie stuudio fb albumit https://www.facebook.com/yllemarks/media_set?set=a.658254700865823.1073741826.100000438963959&type=3 

„Kogemata veel „ruume“ (nii füüsilisi- kui ka vaimuruume) tervikuna, annab see võimaluse oma fantaasiaruumide tekkimiseks, mis ei pruugi vastata üldse hiljem tervikuna kogetud ruumidele.“

Eve Koha

Eve Koha on kunstnik, kes on pikki aastaid andnud kristalli ja klaasi kaudu edasi ideed olemasolevast ruumist ja selle mitmeti tajumisest, tegeledes läbipaistva materjali optika uurimisega lihvimistehnikat kasutades. Kunstniku viimaste aastate fookuses on lasergraveerimise võimalused, millega ta Eesti klaasikunstikest ainsana on nii järjekindlalt tegelenud.

Teosed koosnevad läbipaistvatest klaaskuupidest, mille sees olev graafika on valminud 3D- lasergraveerimise tehnoloogiat kasutades. Graveeringud on valgustatud LED-valgusega. Tehniliselt joonistatakse olemasolev ruumiline idee 3D-lasergraveerimiseks erinevaid vaateid tehes kahemõõtmeliselt. Seejärel kantakse joonised ruumiliseks projekteerimiseks mõeldud arvutiprogrammi, mida loeb spetsiaalne 3D-laser. Järgnevalt toimub graveerimine laserkiire abil, mis lööb klaasi sisse imepeened matid punktid, millest koosnebki kogu kujutaju. Peegelduste ja korduste tekitamiseks on kasutatud läbipaistvatele klaaskuupidele omaseid füüsikalisi omadusi.

ETDM-i trepigaleriis on näha kunstniku seitse uut teost.

Eve Koha lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praegune Eesti Kunstiakadeemia, EKA) klaasikunsti eriala 1981. aastal. Jätkates mõne aasta vältel vabakunstnikuna, on ta 1984. aastast töötanud kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnas õppejõuna, praegu dotsendina. Aastatel 2004–2009 õppis ta EKA muinsuskaitse- ja restaureerimise osakonna doktorantuuris.

Näitustel on ta osalenud nii Eestis kui ka mujal alates 1983. aastast. Lisaks on ta ise kureerinud näitusi ning osalenud klaasieriala õpitubades ja sümpoosionidel. Eve Koha on koostanud kaks albumit Eesti klaasikunstist: „Eesti klaasikunst 60“ (1997) koos Mare Saarega ja „Kümme aastat Eesti klaasikunsti 1997–2007“ (2011).

1981. aastast on ta tegelenud Eesti ajalooliste klaasimaalide konserveerimise ja restaureerimisega ning on mitme Eesti kiriku vitraažide ennistaja (Tallinna Pühavaimu, Oleviste, Ruhnu, Paide jt kirikutes).

1990. aastast on ta üks ON-grupi asutajaliikmetest, 1991. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige ja 1998. aastast Glass Art Society (USA) liige. E. Koha tööd kuuluvad ETDM-i, Tallinna Kunstihoone ja Frauenau Klaasimuuseumi (Saksamaa) kogudesse ning erakogudesse USA-s ja Saksamaal.

Teate koostas

Ketli Tiitsar

ketli@etdm.ee

627 4602, 552 8904

Lisainfo:

Eve Koha

evekoha@gmail.com

5554 0790

EKA Disainiteaduskonna joonistusstuudios on krokiimodelliks Mari-Liis.

Flaieril on kasutatud Frida Jõe visandit.

Vt ka meie stuudio tegemisi fb albumis https://www.facebook.com/yllemarks/media_set?set=a.658254700865823.1073741826.100000438963959&type=3

Reedest, 16. oktoobrist on A-galeriis avatud Urmas Lüüsi näitus „Verest ja rauast“, mis mõtiskleb sepakunsti kui arhailise käsitöövormi elujõu ja funktsiooni üle.Punavat rauamaaki on juba aastatuhandete tagant tõlgendatud mütoloogilisteskujutelmades emakese maa verena. Esimesed savist sulatusahjud vormitinais-sümboolikaga, kelle kehasse tungis läbi fallosliku düüsi viljastavatõhku ning vulvast voolas hõõguva laava taolist šlakki. Ahjust sündinudtoorraua känkrad vormiti tööriistadeks ning sepad paiskasid asjad südamenaveenidesse, kus need said inimkonda siduvaks vereks. See veri kuulutaslõppu pronksiaja tehnoloogiale ning kastis inimeste endi rohke veregasõjaväljadel tärkavaid lilli.Olles uurinud etnograafilisi materjale, aidanud sooritadaeksperimentaal-arheoloogilisi rauasulatuskatseid ja vähernudmetallikunstnikuna identiteedikriisides, tundsin üha süvenevat vajadustjuurelda juurte juures sepaoskuste olemuse üle. Vaatlesin sepakunsti kuielementaarset ellujäämise oskust. Otsustasin kaks kätt taskus sisenedaposturbanistliku nomaadina tänapäevasest hooletusest laastatud metsa javäljuda sealt rauast terariistaga, mis aitaks mul teed rajada, ehitada ningpakuks kaitset ohtude eest. Aktsioon oli orgaaniliseks jätkuks varasemateleloomingulistele tegemistele katastroofijärgses fiktsioonmaailmas.Suur tänu: Ott Pulst, Erle ja Reimo Võsa-Tangsoo, HDK Steneby.Näitus on avatud:16.10.–09.11. 2015E-R 10–18L 11–16P suletudLisainfo:Urmas Lüüs+372 53 84 31 39urmas.lyys@artun.eeA-galeriiHobusepea 2, 10133 TallinnTel 372 6464101www.agalerii.ee

Pühapäeval, 18. oktoobril avas Paul Kuimet Rundum artist-run space’i programmi raames Lootsi tn 15 asuvas hoones installatsiooni Study for ‘Modern present now past’.

Teose lähtepunktiks on kaks fotot, mis on pildistatud ühes Euroopa linnas enam kui kaks aastat tagasi. Fotodel on kujutatud hüljatud ja lammutamisele kuuluva maja peegeldust anonüümse büroohoone klaasfassaadil. Installatsiooni teisel fotol, mis on üles võetud täpselt samast vaatepunktist, on stseeni sisenenud rong, mille akendelt peegeldub identne modernistlik elamu päikesepaistes ja (veel) elujõulisena.

Lootsi 15 asuvat, peatselt lammutamisele kuuluvat hoonet, tema asukohta, hoone akendele kinnitatud fotosid, peegelpindu ja teisi installatsiooni osi käsitletakse võrdsete osadena tervikust, mis loob olukorra, kus teineteisega põimunult saavad erinevad modernsed ajastud, ehitised, materjalid ja leiutised (fotograafia ja moodne rongiliiklus on leiutatud u samal ajal 1820. aastatel) samaaegselt ja kohati ka samal pildi pinnal nähtavaks. Teos peegeldab, nii sõna otseses kui metafoorses tähenduses, Tallinna sadama piirkonnas kui ka üldisemalt moodsas linnakeskkonnas asetleidvaid muutusi – ‘modernset aega’ kui sellist.

Installatsiooni on võimalik vaadelda kahes erinevas olekus – päevavalges, mil esile tõusevad peegeldused ümbritsevast keskkonnast ning õhtuhämaruses, mil hoones süttivad lambid, mis valgustavad akendele kinnitatud fotosid.

NB! Teos on vaadeldav vaid välitingimustes, mistõttu soovitatakse publikul riietuda vastavalt ilmale ja temperatuurile.

Installatsioon jääb avatuks kuni 30. oktoobrini.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit

Täname: Marten Esko, Viktor Gurov, Tõnis Jürgens, Anu Vahtra, Foku

Rundumi tegevust toetavad: Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital

Rundum tänab ruumide ajutiselt kasutada saamise eest AS Tallinna Sadamat.

Lisainformatsioon:

www.rundumspace.com

https://www.facebook.com/rundumspace

www.paulkuimet.ee

Pühapäeval, 18. oktoobril avas Paul Kuimet Rundum artist-run space’i programmi raames Lootsi tn 15 asuvas hoones installatsiooni Study for ‘Modern present now past’.

Teose lähtepunktiks on kaks fotot, mis on pildistatud ühes Euroopa linnas enam kui kaks aastat tagasi. Fotodel on kujutatud hüljatud ja lammutamisele kuuluva maja peegeldust anonüümse büroohoone klaasfassaadil. Installatsiooni teisel fotol, mis on üles võetud täpselt samast vaatepunktist, on stseeni sisenenud rong, mille akendelt peegeldub identne modernistlik elamu päikesepaistes ja (veel) elujõulisena.

Lootsi 15 asuvat, peatselt lammutamisele kuuluvat hoonet, tema asukohta, hoone akendele kinnitatud fotosid, peegelpindu ja teisi installatsiooni osi käsitletakse võrdsete osadena tervikust, mis loob olukorra, kus teineteisega põimunult saavad erinevad modernsed ajastud, ehitised, materjalid ja leiutised (fotograafia ja moodne rongiliiklus on leiutatud u samal ajal 1820. aastatel) samaaegselt ja kohati ka samal pildi pinnal nähtavaks. Teos peegeldab, nii sõna otseses kui metafoorses tähenduses, Tallinna sadama piirkonnas kui ka üldisemalt moodsas linnakeskkonnas asetleidvaid muutusi – ‘modernset aega’ kui sellist.

Installatsiooni on võimalik vaadelda kahes erinevas olekus – päevavalges, mil esile tõusevad peegeldused ümbritsevast keskkonnast ning õhtuhämaruses, mil hoones süttivad lambid, mis valgustavad akendele kinnitatud fotosid.

NB! Teos on vaadeldav vaid välitingimustes, mistõttu soovitatakse publikul riietuda vastavalt ilmale ja temperatuurile.

Installatsioon jääb avatuks kuni 30. oktoobrini.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit

Täname: Marten Esko, Viktor Gurov, Tõnis Jürgens, Anu Vahtra, Foku

Rundumi tegevust toetavad: Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital

Rundum tänab ruumide ajutiselt kasutada saamise eest AS Tallinna Sadamat.

Lisainformatsioon:

www.rundumspace.com

https://www.facebook.com/rundumspace

www.paulkuimet.ee

A lecture by Stalker—Osservatorio Nomade (Rome, Italy)

Stalker is a collective of architects and researchers connected to the Roma Tre University who came together in the mid-1990s. In 2002, Stalker founded the research network Osservatorio Nomade (ON), which consists of architects, artists, activists and researchers working experimentally and engaging in actions to create self-organised spaces and situations.

Stalker have developed a specific methodology of urban research, using participative tools to construct a ‘collective imaginary’ for a place. In particular they have developed the method of collective walking to ‘actuate territories’, which for them is a process of bringing space into being. Stalker carry out their walks in the ‘indeterminate’ or void spaces of the city, which have long been disregarded or considered a problem in traditional architectural practice. Referring to their walking practice as ‘transurbance’, the group views it as a collective mode of expression and a tool for mapping the city and its transformations, of gathering stories, evoking memories and experiences, and immersing themselves with others in a place. They use this knowledge and experience to address urban planning and territorial issues, focusing especially on the interstices of the contemporary city-region. Starting with the edges of the Tiber river on the outskirts of Rome, Stalker have since used this method in many other cities including Milan, Paris, Berlin and Turin.

www.osservatorionomade.net

Giulia Fiocca

Architect, indipendent researcher and activist on urban and social trasformation focusing on the marginal realities and communities, leftover spaces, informal urbanism and self-organised social and cultural practices. Based in Rome. Studies among Rome, Vienna and Barcelona (Master ‘Metropolis’ in Architecture and Urban Culture at UPC). Since 2006 part of Stalker/Osservatorio Nomade partecipating several projects: Campagnaromana (2006), Rieres//Rambles in Barcelona (2006), Campus Rom: learning from Roma people and back (Rome, Serbia and Macedonia) (2006-08). Since 2009 promoting with Lorenzo Romito Primaveraromana, a Common Design Project for Social Chance in Rome. Visiting professor at architecture faculty, Southern Illinois University, Carbondale (2010). Co-founder of Stalker Walking School (2012).

Lorenzo Romito

Indipendent researcher on urban changes, artist and activist.Architect (1997), prix de Rome, Academie de France, Villa Medici, Rome (2000-1). Co -founder of Stalker in 1995 (www.stalkerlab.org), Osservatorio Nomade in 2001 (www.osservatorionomade.net), Primaveraromana in 2009 (primaveraromana.wordpress.com). Stalker Walking School in 2012 (walkingoutofcontemporary.com). Under those firms the work has been exposed and published worldwide.

Teaching experiences, walks, seminars and workshops with several schools including T.U. Delft, I.U.A.V. Venezia, H.E.A.D. Geneve, Parsons, the New School of Design New York, H.F.G. Karlsruhe, E.T.H. Zurich, Roma Tre Univ.

Aldo Innocenzi, was born in 1964 in Rome, where he lives and works. In 1995 he was among the founders of Stalker / ON. His work is centered on the creation of situations, which may favor changes in the urban fabric. Through strategies of participatory planning, his work re-qualifies spaces, relations and political practice.

Among his works: Stalker attraverso i territori dell’attuale (Roma,1995), Ararat-Campo Boario (Roma, 1999-2002), Immaginare Corviale (Roma, 2004-2006), Savorengo ker(Roma, 2008-2009), Museo Relazionale (Genazzano, 2012).

Pia Livia Di Tardo

Designer for public communications, specializing in graphic arts and visual communications. Di Tardo has a Law degree, and a Master’s degree in Multimedia Design from IED in Rome. She is Coordinator for public communications and web design for the Strategic Plan for the Metropolis and Region of Bari, Puglia, Italy.

Visual-graphic and web designer for the Laboratory of Urban Art Stalker / ON Rome, collaborated with the Faculty of Architecture of Roma Tre, the University IUAV of Venice (Arts and Design) and in the Academy of Fine Arts in Rome and Frosinone.

Eesti Kunstiakadeemias tuleb kaitsmisele kunsti ja disaini eriala eksterni Piibe Piirma doktoritöö “Hybrid Practices. Art and Science in Artistic Research” (“Hübriidsed praktikad”. Kunst ja teadus loomepõhises uurimistöös”).

Doktoritöö juhendaja: dr Andi Hektor (Tartu Ülikool)


Konsultant: dr Veronika Valk (Eesti Kunstiakadeemia)


Eelretsensendid: dr Raivo Kelomees (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Laura Beloff (University of Copenhagen)


Oponent: dr Rasa Smite (RixC, Liepaja University) 


Piibe Piirma doktoritöö põhineb tema uue meedia kunsti valdkonda kuuluval kunstipraktikal ja kuraatoritööl (aastail 2012–2015). Uurimuses käsitletakse hübriidse kunsti erinevaid vorme, tema enda ja ka teiste kunstnike koostööd teadlaste ja teaduslaboritega ning inter- ja transdistsiplinaarse uurimuse olemust laiemalt. Piibe Piirma doktoritöö praktilise osana toimunud näitused “Hübriidsed praktikad”, “Hübriidne praktika – üldiselt üksikule” ja “Rhizope” juhivad uurimistöö lugejad laiemate terminiteni nagu “interdistsiplinaarsus”, “transdistsiplinaarsus”, hübriidne kunst”, “biokunst” ja “kodanikuteadus”. Neid käsitlusi ilmestavad lisaks Piirma isiklikule kunstipraktikale näited mujalt maailmast ja intervjuud mitmete teoreetikute ja praktikutega.

Piibe Piirma uurimistöö eesmärgiks on läbi teoreetilise ja praktilise tegevuse otsida vastuseid küsimustele, mis puudutavad erinevate valdkondade (kunst ja teadus) koostoimimist. Kunstiloomingut, milles ühinevad kunst ja teadus, on käesolevas uurimuses nimetatud hübriidseks kunstiks. Ehkki uusi põnevaid suundi on kaugelt rohkem, kui senikehtestatud žanrimääratlused ja hindamiskriteeriumid seda võimaldavad, iseloomustab sõnapaar “hübriidne kunst” kõige paremini kunstiloomingut, mis erinevate ja näiliselt ühildamatute valdkondade piire ületab. Kuidas täpsemalt mõjutab teadus kunsti või kunst teadust, saab selgemaks praktiliste kunstinäidete ja kollektiivsete algatuste, mida on doktoritöö erinevais peatükkides kirjeldatud.

Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritööga on võimalik tutvuda SIIN

Lisainfo: www.piibepiirma.com