Rubriik: Erialad

(H)ARUTUS: kellele linnaarhitekt? 31. oktoobril kell 18.00 Rotermanni soolalaos

Eesti Arhitektuurimuuseumi järgmisel (H)arutusel uurime Tallinna näitel, millist rolli saab ühe linna planeerimisel ja tervikliku visiooni loomisel täita linnaarhitekt. 

Teisipäeval, 31. oktoobril kell 18.00 arutlevad linnaarhitekti vajalikkuse ja planeerimistegevuse selgema korralduse üle Tallinna abilinnapea Madle Lippus, arhitekt Mihkel Tüür ning endine Tartu linnaarhitekt ja tänane Kliimanõukogu esimees Tõnis Arjus. Juttu modereerib kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetaja, maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg.
Tallinna viimane peaarhitekt lahkus ametist 2019. aastal, misjärel on linnaehituse arengut juhtinud poliitikud. Linna planeerides tuleb suhelda arvukate osapooltega, ent protsessid jäävad tihti ebaselgeks ja vastused lubaduste tasandile ­– rahul pole justkui keegi. Samas on teada, et linna ruumilise planeerimise kvaliteet on madal, detailplaneeringute kinnitamine venib. Planeerimisega tegelevaid osakondi ja ametikohti on linnavõimul palju, aga kõrvaltpilgule paistab kafkalik bürokraatlik segadus.

Millist kasu saab üks linn peaarhitektist? Kas seda tööd peaks tegema üks inimene või tuleks positsioon jagada mitme spetsialisti vahel? Kui kiiresti peaksid muutused linnaruumis avalduma? Vestluse keskmesse on sätitud küll Tallinn, ent analüüsime linna kavandamise eri aspekte ja peaarhitekti rolli teistegi Eesti linnade näitel, kus selline ametikoht on olemas.
Kõigil on võimalik publikust kaasa (h)arutada, küsimusi küsida ning ettepanekuid teha.

(H)arutus toimub 31. oktoobril algusega kell 18 Rotermanni soolalaos (Ahtri 2, Tallinn).

Sündmus on tasuta.

Pärast vestlust pakume jooke ja suupisted.

Vestlussarja toetavad Advokaadibüroo RASK ja Eesti Kultuurkapital

(H)ARUTUS on Eesti Arhitektuurimuuseumi vestlussari, mille keskmes on ühiskonnas aktuaalsed ruumikultuuri ning arhitektuuriga ristuvad teemad. Vestlusel saavad kokku eri elualade eksperdid, kes püüavad kõnealuse teema lahti harutada ja oma eriala vaatevinklist lahendusi pakkuda.

EKA graafilise disaini vilistlane Andrei Kedrin teeb 25. oktoobril kell 17.00–18.30 Tallinna Kunstihoones, näitusel “Transs” joonistamisklubi. 

Kaasaegsed näitused tekitavad meis emotsioone, mälestusi ja uusi vaatenurki ning reaktsioone, mida me ei pruugi oodata. Siiski, et süveneda kunstiteoste ja kunstnike kontseptsioonidesse ja praktikatesse, on olemas erinevaid lähenemisviise, mis pakuvad praktilist vaatlust ning aitavad leida fookust ja uusi seoseid. Kunstniku Andrei Kedrini juhendatud joonistamisklubi avab võimaluse kogeda näituseid teises valguses.

18. oktoobril al kell 17.00 ootame osalema esimeses joonistamisklubis Kunstihoone Lasnamäe paviljonis, kus erinevate joonistusmaterjalide abil saab avastada uusi viise kunstiteostega suhtlemiseks Tallinna fotokuu peanäitusel “Transs” (kuraator llari Laamanen).

Kõik on teretulnud osalema, olenemata nende joonistamiskogemusest. Paviljonis on olemas joonistamismaterjalid, kuid julgustame teid kaasa võtma oma märkmikud.

20. oktoobril kell 11.00-12.30 toimub kunsti ja disaini doktorandi Taavet Janseni kolmanda doktoriprojekti „Inimeses hoitud“ retsenseerimine.
Loomeprojekti retsensendid on dr Raivo Kelomees ja Andrus Laansalu.
Doktoritöö juhendaja on dr Anu Allas.
Retsenseerimine toimub zoomis, link osalemiseks SIIN (meeting ID: 928 1284 1579, passcode: 964549).

„Astud näitusesaali nagu kehakoopasse, teod väljendavad vaid reetlikkust. Sisikonnast otsitakse ühte ja kõikemääravat tähendust. Surnud ei taha keegi olla, kuid aju tahetaks justkui seestpoolt katsuda. Ilu ei tule enam arvesse. Valu ei tule arvesse, kordamise täpsus otsustab kõik.“
Ene Mihkelson „Ahasveeruse uni“, lk 110

„Inimeses hoitud“ oli lavastatud installatsioon / pikale venitatud etendus, mis esietendus festivali SAAL Biennaal raames 21. augustil ja kestis 13. septembrini 2023 EKA Galeriis Tallinnas ja veebilehel human.elektron.art.
Kunstnikud võtsid eesmärgiks luua keskkond, kus inimesel oleks turvaline ja soe nagu emaüsas. Nad uurisid, kuidas seda tunnet ruumi luua nö „palja“ galeriiruumi ja teatri tehniliste vahendite abil. Kunstnike soov oli nähtavale tuua kaasaegne soolestik ja soonestik (veebiruum, juhtmed), mis meid elus hoiab ja toidab, üksteisega ühendab. Nii tekkis füüsilisse ruumi „turvamull“, kus heli- ja valguskujundus, videoinstallatsioonid, objektid ja liitreaalsuse kiht kutsusid ruumis pikemalt viibima, teose erinevate osade vahelisi seoseid otsima ning teose dramaturgiat kaaslooma ja etendama.
„Inimeses hoitud“ võimaldas publikul veebilehe kaudu külastada füüsilist ruumi, saata sinna sõnumeid ning otsida kontakti sealsete külastajatega. Füüsilise ruumi külastaja sai olla vahendaja, kogeja või veebikülastaja samaaegselt. Nii sai üksteisele esitada kujutluspilte, mälestusi, mõtteid, anda eemalviibijale hääl ning olla ise ära kuulatud. Kasutada võis kõiki maailma keeli. Kõik veebilehele sisestatud sõnumid salvestusid liitreaalsuse kihti, kõik sissesositatu salvestus. Galeriiruumis oli live-kaamera, millele oli igal külastajal vaba ligipääs. Iga päeva lõpus palusid kunstnikud tehisarul teha kõigi külastajate poolt sisestatud sõnumitest haiku vormis kokkuvõtte, mis liideti kokku ühe live-kaamerast püütud kaadriga – nii tekkis kollektiivne päevik ajast ja inimestest, kes selles teoses viibisid ja seda vormisid. Lisaks sai publik olla kaasas toimuvaga WhatsApp grupi vahendusel.
Samavõrd kui valmis kunstiteos oli „Inimeses hoitud“ kontseptsiooni kehastus, mudel, mida koos publikuga uurida ja läbi mängida. Kunstnikud veetsid ise 21 päeva paralleelselt publiku ja teosega koos residentuuris, jälgides inimeste käitumist, reaktsioone ning asetades iseendid publiku rolli. Lisaks jälgisid protsessi ja andsid kontseptsioonile omapoolse tõlgenduse kaks noort näitlejat. Kogu näituseperioodi jooksul toimus neli performatiivset eriüritust – kõik selleks, et selgitada välja, milline potentsiaal võiks sellistel hübriidsetel ruumidel tulevikus olla.

Miks see on oluline?
Jeanette Winterson kirjutab oma raamatus „12 Bytes“, et oleme jõudnud aega, kus digitehnoloogia mõjul on inimeseks olemise tähendus muutunud. Ta kirjutab: „…mateeria toimimise ja abstraktsete vaimsete protsesside ühendavaks lüliks on selle, mida kutsume „reaalseks“ uuesti ette kujutamine. See uuesti kujutletud „reaalne“ on varsti see, mida kutsume maailmaks.“
Digitaalsesse võrku ühendatud tehnoloogiline seade on kui inimese lisajäse, mis aitab kombata ja tajuda maailma. Kaasaegse inimese reaalsus on endiselt tajutav läbi füüsilise keha, kuid ta on ka pidevalt võrgus ja ühendatud kõigi teiste kehadega maailmas, kellel on reaalsuse pikenduseks mõni ekraan või nutiseade.
Just selle uue „reaalse“ ettekujutamisele ja läbimängimisele on autorid pühendanud oma viimase viie aasta loomingu. Autorid usuvad, et kunst võiks kaasas käia ühiskonna arenguga ning olla see valdkond, mis näitab teed, kuidas tehnoloogiat meie eludesse mõtestatult paigutada. Selle asemel, et keskenduda sellele, mille oleme kaotanud, huvitab see, mida on meil tulevikus võita.

Autorid, lavastajad: Taavet Jansen, Liis Vares
Valguskujundaja: Jari Matsi
Heli- ja videokujundaja: Taavet Jansen
Dramaturgid, koreograafid: Liis Vares ja AI
Etendajad: Germo Toonikus ja Liisbeth Kala
Tarkvara arendaja ja veebidisainer: Kristjan Jansen
Produtsent: Kati Saarits
Fotograafid: Alana Proosa, Xenia Kvitko
Kaasprodutsendid: EKA, e⁻lektron

EKA moeosakonna panus hõimurahvaste pärandi hoidmisesse.

25. oktoobril kell 17.00 toimub EKA keraamika 100 raames jaapani keraamikaharidusega multidistsiplinaarse kunstniku, professor Yukinori Yamamura loeng „From Hand to Hand“ laiemale kuulajaskonnale ruumis A-501. Loeng toimub inglise keeles.

Yukinori Yamamura on 1972. aastal Jaapanis, Kobes sündinud kunstnik ja Osaka Kunstiülikooli professor, kes on viljaka näitusetegevusega tuntust ja tunnustust kogunud nii Jaapanis kui rahvusvahelisel kunstimaastikul.

Enda kohta on ta öelnud:
“Olen loominguga tegelenud paljudes riikides ja piirkondades: Norras, Soomes, Eestis, Ameerikas, Taimaal, Iraanis, Keenias, Saksamaal, Lõuna-Koreas, Hiinas. Olen otsinud iga maa ajalool ja kultuuril baseeruvaid materjale ning väljendusvõimalusi ja teostanud oma töid läbi kohalike inimestega kohtumiste ning nende kaasabil. Ma väärtustan protsessi ja mitmekülgseid suhteid ning seoseid, mis läbi selle protsessi tekivad”.

23. oktoobril on EKA keraamika 100 raames võimalik vaadata Daniel von Rüdigeri 2020. aasta dokumentaalfilmi „972 Breakdowns“, mis näitab viie noore kunstniku (kelle hulgas on ka keraamika osakonna vilistlane Kaupo Holmberg) 2,5 aastat kestnud reisi mootorratastel läbi Siberi.

Värvikal teekonnal, mis saab alguse Saksamaalt ning on planeeritud kulgema läbi Gruusia, Mongoolia, Siberi ning Kanada New Yorki, kogeb seltskond ka rohkelt tagasilööke, millest saadakse üle sõpruse, loovuse ja noorusliku entusiasmi kaasabil.

Film on inglise, saksa ja vene keeles, ingliskeelsete subtiitritega. Kestus 110 minutit

Koht: A-501, algus 17.00

Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses avatakse reedel 20. oktoobril kell 18.00 kaasaegse graafikakunsti näitus  “Pindadest, piiridest, omaruumidest”

Graafikatehnikates kihiliselt töötamine kujundab mõtlemise viisi, see on jutustamise keel. Seitse kunstnikku võtavad graafikakunsti tööriistad ning liiguvad siis nendega edasi – paberipinnalt ruumi. Mäestikuna kerkivad küsimused, kas trükigraafika saab olla ruumiline? Millised on graafikakunsti ruumilised omadused? Milliseid maastikke moodustavad graafikakunstnikud erinevates tehnikates ja omaruumides? Žestid, töökojad ja materjalid on siin kahtlemata kohal, omavad häält ja osalevad otsustusprotsessides. Kivi, paber, käärid, puit ja kangad – need on vaid mõned materjalid, millel on siinsetes teostes sama suur teovõime ja sõnaõigus kui autoril. Avame kunstipraktika töövõtete sisulised või tunnetuslikud küsimused ning nihutame graafika piire ja potentsiaale kaasaegse kunsti väljal. Iga kunstnik keskendub ühele trükitehnikale, millele nad ühtaegu kaasaegselt kontseptualiseerides ja samas traditsiooniliste käsitöö oskustega meisterlikult lähenevad. Ruumi on kerkinud terve sügav-, kõrg- kui ka lametrükitehnikate kosmos: litograafia, serigraafia, linoollõige, käsiladu, kuivnõel, fotopolümeer, söövituse sügav- ja reljeeftrükk.

Pindadest moodustuvad maastikud, mis pole enam tasapinnalised, sest ka paberi soojus ja poorsus, matriitsist surutud jälg ning trükivärvid loovad taktiilsed, faktuursete omaduste kihistused. Piiridest võib siin näituse kontekstis rääkida nii trükigraafika klassikalisest vormistusest väljumisest kui ka joontest kui graafilisuse olemuslikust osast. Mitmest etapist, materjalist, plaanipärastest ja juhuslikest sündmustest moodustub üks graafiline tervikteos või teoste seeria – omaruum. Omaruumidest leiab kunstniku psüühilise ja füüsilise ruumi isikupärase tõlgenduse ning eneserefleksiooni. See on rohkem kui kunstniku looming, sisaldades endas subjektiivset kogemuste pagasit, maailmavaadet ja loome käigus tekkinud uut maailma. Rullime graafika mikrokosmosed lahti, head rännakut!

Kunstnikud: Britta Benno, Maria Erikson, Maria Izabella Lehtsaar, Mari Prekup, Lilli-Krõõt Repnau, Helen Tago ja Kadri Toom

Kuraator: Britta Benno

Graafiline disain: Nelli Viisimaa

Täname: Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus, Raplamaa Omavalitsuste Arengufond, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, Eesti Vabagraafikute Ühendus, Graafika.ee

Näitus on avatud 21.10-12.12.2023 T – P kell 15.00 – 18.00

Pühapäeval 12. novembril 2023 kell 16.00 toimub näituse viimasel päeval kohtumine kunstnikega ja ringkäik näitusel.

Neljapäeval, 19. oktoobril kell 18.00, räägib Eva Weinmayr oma praktikast ning kunstnike kirjastamise sotsiaalsest ja poliitilisest toimimisest.

Intersektsioonilisest feministlikust vaatenurgast rääkides, pole kõne keskmes mitte kauba žanr “kunstiväljaanne”, vaid kollektiivsed protsessidv ja suhted, mida sellised kriitilised avaldamised võivad võimaldada.

Loeng toimub Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM).

Eva Weinmayr viib läbi praktikapõhist uurimistööd kunsti, kriitilise pedagoogika ja institutsionaalse analüüsi ristumiskohas. 2020. aastal avaldas ta MediaWikis oma doktoritöö pealkirjaga Noun to verb. Uurimus käsitleb avaldamise mikropoliitikat ja segaseid autorsuse mõisteid ristlõikelisest feministlikust vaatenurgast. (HDK-Valand, Göteborgi Ülikool, SE)

Müncheni kunstiakadeemia kunsti- ja haridusteaduskonna ajutise õppetooli juhatajana (2022–2023) lõi ta koos üliõpilastega kritilab, avatud lähtekoodiga platvormi diskrimineerimise kriitiliseks kunstiõpetuseks. Aastatel 2019–2022 juhtis ta EL-i rahastatud kollektiivset uurimis- ja õppeprogrammi Teaching to Transgress Toolbox, mis oli inspireeritud USA aktivistist, õpetajast ja teoreetikust kellakonksudest (koos ergiga, Brüssel, BE). Praegu on ta Coventry ülikooli (Ühendkuningriik) postdigitaalsete kultuuride keskuse külalisliige valdkonnaga Ecologies of Dissemination​​​​, koostöös kunstnik Femke Sneltingiga, kes tegeleb levitamisstrateegiate ja taaskasutuspoliitikaga, feministlike metoodikatega, dekoloniaalsete teadmispraktikatega ja avatud juurdepääsu põhimõtetega (HDK-Valand, 2023-24).

Eva Weinmayr peab laialdaselt loenguid ja töötab kunsti- ja aktivistide ruumides (SALT Research Istanbul, MayDay Rooms London, Showroom London, Kunstverein München, Steirischer Herbst Graz) ning ka väljakujunenud kunstiinstitutsioonides (Varssavi riiklik kunstigalerii, Saint Louis kaasaegse kunsti muuseum, Museo Nacional Centro de Arte Reina Sofia Madrid, Venezia biennaal).

Tema hiljutiste kunstiuuringutel põhinevate projektide hulka kuuluvad „Radikaalse kataloogi õpetamine – ainekava” (2021–22, koos Lucie Kolbiga), „Kaasamiste ja väljajätmiste raamatukogu“ (2016–2020), „Piraadiprojekt“ (2010–2015, koos Andrea Francke), AND Publishing (2010. aastal, koos Rosalie Schweikeriga).

Eva Weinmayri loengut korraldavad MA Graafilise Disaini ja MA Kaasaegse Kunsti programmid.

Avatud arhitektuuriloengute sari toimub 2023. sügisel pealkirja all “Mobiilsed meistrid” (“Mobile Masters”). Teema toob Tallinnase arhitekte ning teoreetikuid, kes lahkavad arhitektuuri nõtkust ning ruumiloojate mobiilset praktikat.

Sari jätkub 26. oktoobril kl 18.00 Berliinis tegutseva arhitekti, disaineri ja puusepa Alexander Römeri loenguga “Sõbralik pinnas”.

Sügisloengute kuraator Gregor Taul tutvustab programmi järgmiste sõnadega: “(Sise)arhitektuur seisab teelahkmel. Kümne aasta vanuseid hooned lammutatakse ja viiakse prügimäele. Sisearhitektuurse projekti elueaks on heal juhul viis aastat, kui sedagi. Need kõledad faktid ei tekita usaldust distsipliini vastu, mis nii lühikese ajalise perspektiivi valguses nõnda palju ressursse nõuab. Mida tähendab “pigem jäta tegemata” ruumiloome jaoks? Millele võiks viidata “teisaldatav arhitektuur” või kes on “mobiilne disainer”? Kas ja kuidas saab inimeste või asjade liikuma suunamine olla positiivne ruumipraktika?”

Endise EXYZT kollektiivi (2005–2013) liikmena algatas Alexander Römer 2012. aastal rahvusvahelise projekteerimis- ja ehitamisvõrgustiku ConstructLab. Tegemist on tegevusuuringute (action research), konstruktsiooniliste katsetuste ja interdistsiplinaarse loomingu laboriga.

ConstructLab püüab ümber mõtestada tavapärast lähenemist arhitektuuri projekteerimisele. Hoidudes traditsioonilisest vertikaalsest tööjaotustest, kaasab organisatsioon oma projektide teostamisse mitmekülgse kunstnikest, disaineritest, sotsioloogidest, linnaplaneerijatest, graafilistest disaineritest, filmitegijatest, fotograafidest, kuraatoritest, õppejõududest ja veebiarendajatest tiimi, kellest igaüks annab oma panuse loomeprotsessi. Sel viisil lkoos töötades püütakse paremini reageerida keskkonnast ja inimsuhetest tulenevatele piirangutele ja võimalustele ruumiloomes.

Alexander Römer tutvustab oma loengut:

“Ehitamine on põhimõtteliselt koostööpõhine tegevus. Oma ettekandes vaatlen eri vaatenurkadest ehitusprotsessi koostööaspekte. Projekteerimis- ja ehitusprotsessis lõikuvad alati mitmesugused ekspertiisid. Iseäranis ehitusplatsil tuleb tihti vastu võtta otsuseid arhitekti, inseneri ja ehitusmeeste ühisel nõul. Ühistöö käigus sünnib kogukond ehitusega seotud inimestest, keda ühendab hool ehitatava hoone vastu.

Oma loengus toon selliste kogukondade loomise temaatikat välja ConstructLabi projektide näitel. Lähtun ConstructLabi hiljuti avaldatud raamatust “Sõbralik pinnas. Lugusid ruumilisest praktikast” (Jovis 2023, toimetajad Joanne Pouzenc, Peter Zuiderwijk ja Alexander Römer).”

*

Avatud loengud on mõeldud kõikide erialade – mitte sugugi ainult arhitektuurivaldkonna – tudengitele ning professionaalidele. Kõik loengud toimuvad EKA suures auditooriumis, on inglise keeles ja tasuta ning avatud kõikidele huvilistele. Tule kohale!

EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond toob avatud loengute sarja raames igal akadeemilisel aastal Tallinnas publiku ette kümmekond valdkonna omanäolist praktikut ja hinnatud teoreetikut. Varasemaid loenguid saad järelvaadata www.avatudloengud.ee

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

Kuraator: Gregor Taul

Pühapäeval, 22. oktoobril kell 12.00–16.00 Paljassaares.

Täpsem info https://www.facebook.com/urbantallinn

Urbanistika esmakursuslased uurivad oma stuudios taaskord Paljassaart: maasäärt, mis viib Tallinna lõppu, kohta, kuhu jõuab pealinna sitt ja prügi… ning kus ootavad täitumist mereäärse ökolinna kõrgelennulised visioonid.

Sel pühapäeval, 22. oktoobril, teevad nad oma senisest stuudio teekonnast vahekokkuvõtte ning ootavad kõiki huvitunuid neljatunnisele kureeritud jalgsirännakule läbi poolsaare mineviku, oleviku ja tuleviku, et koos avastada ja mõtestada Tallinna tänast metsikut läänt.

Üritus on inglise keeles.