Rubriik: Erialad

29. augustil kell 11.00 toimub kunsti ja disaini doktorandi Jane Remmi näituse “Kirjad minu naabritele. Mis tunne on olla sulgsuulane?” retsenseerimine Vaal galeriis (Telliskivi 60A/5, Tallinn).
Näituse retsensendid on prof Timo Maran ja prof Linda Kaljundi. Doktoritöö juhendaja on dr Urve Sinijärv.

Näitus “Kirjad minu naabritele. Mis tunne on olla sulgsuulane?” fookuses on kommunikatsioon ja koosloome kunstniku mitteinimestest naabritega ning looduskogemuse representatsioon maalis. Näitus on esimene retsenseeritud üritus Jane Remmi loovuurimuslikus doktoriprojektis, mis keskendub looduskogemuse representatsioonile ja uurib, kuidas visuaalsete vahenditega algatada ja võimendada liikidevahelist kommunikatsiooni ja koosloomet ning seda, milline võiks olla kunstniku roll looduse uurija ja mõtestajana tasaarengu kontekstis.

Näitus “Kirjad minu naabritele. Mis tunne on olla sulgsuulane?” on Vaal galeriis avatud kuni 02.09.2023.
Näituse kujundus: Johannes Säre
Näituse heli: Patrick Tubin McGinley

Kunstnik tänab oma mitteinimestest ja inimestest naabreid ja koosloome partnereid.
Näituse valmimist toetas Eesti Kultuurkapital.

Jane Remm (s 1978) on kunstnik, kunstiõpetaja ja loovuurija. Remmi looming keskendub looduskogemuse representatsioonile, koosloomele ja kommunikatsioonile erinevate eluvormidega. Teda huvitab, millised on võimalused mõista ja interpreteerida teiste liikide elukogemust ja nendega kunsti vahendeid kasutades võrdsete dialoogipartneritena suhelda. Ta väärtustab ise-, koos- ja käsitsitegemist kui võimalust tajuda end osana loodusest. Remm töötab TLÜ BFMis kunstide didaktika lektorina ja õpib EKA kunsti ja disaini doktorantuuris.
www.vaal.ee
https://www.janeremm.ee/mistunneonollasulgsuulane

18. augustil kell 19.00 avaneb ARSi projektiruumis Tallinnas grupinäitus „Voolida, hoida. Hoovused Eesti keraamikas“.

Kuraatorid: Kati Saarits, Raili Keiv, Laura Põld
Kujundaja: Kadri Villand
Graafiline disain: Jaan Evart
Luuletus: Katrin Väli
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Valge Kuup Studio, Põhjala Pruulikoda
Tänud: Loit Jõekalda, Aadam Kaarma, Tanja Muravskaja, Kaja Krustok, Lukas Eggerth, Karmo Migur, Aksel Haagensen, Marin Mutle, Helen Adamson, Ketli Tiitsar, Kai Lobjakas, Kersti Laanmaa, Indrek Köster

Näitus ARSi projektiruumis on avatud 15. septembrini 2023, K–P 14–19
Aadress: Pärnu mnt 154, 11317 Tallinn, sissepääs hoovist

sõbralikult ja võõristamata jagavad ruumi
(nii palju on läinud puruks
seda pole enam kusagil – kahju)
nooruslikud
heegeldised suhtlevad mäega
suures 3D-valguses
luigetikandite valguses
sõbralikult võõristamata
tegelikult on see üks perekond
õrnad tundlikud näpud näevad sidemeid
pilk ühendab kauged ja harali tänases päevas
põletatud savi varasalv tahab tulla lauale
üheskoos noorte sugulastega
vaata seda lauda siin polegi lõpuks aega olemas
kummaliselt kohtuvad kandilised ja kumerad
nurgelised ja siledad
kraklee kaaterglasuur
valge ja tume must ja särav
kuumas ahjus on savilind teinud endale pesa
muneb imelisi vorme kas või munakujulisi
aga rohkem ikka muukujulisi
ahjust pahvatanud diskreetne naiselik laine
vangistab pilgu laseb uuesti vabaks
paber ja pliiats on kõike seda vaadanud
ja fotoaparaat on seda imetlenud
kinni püütud hetked on puistatud kandikutele
õrna ja tundliku käega
keerdude ja kantide varjus on savilinnu kõva süda
mis plahvatab ikka ja jälle kildudeks

31. augustil kell 14.00 (EEST) toimub kunsti ja disaini doktorandi Nesli Hazal Oktay kolmanda disainiprojekti „Dissolving Distances“ avalik retsenseerimine.
Sündmus toimub Zoomis, link osalemiseks asub SIIN.

Projekti retsensendid:
dr Oscar Tomico (Eindhoven University of Technology)
dr Verena Fuchsberger (University of Salzburg)

Doktoritöö juhendajad:
dr Kristi Kuusk (EKA)
prof Danielle Wilde (Umeå University, University of Southern Denmark)

Nesli Hazal Oktay eesmärk on pakkuda kehastatud intiimsust inimestele, kes on südamest lähedased, kuid füüsiliselt lahus. Täpsemalt uurib ta kehalähedaste kogemuste kujundamist distantsilt, kasutades kaugsõrmuseid, looduslikest koostisosadest valmistatud rõngaid. Kaugbiorõngad on väga kohandatavad, võivad biolaguneda ja hakkavad niiskuse, nt vee või higiga kokkupuutel lahustuma. Idee luua kehal kantav kestmatu objekt – mis nõudis hoolt, oli mitmetähenduslik ja käegakatsutav – tulenes tema varasemast kultuuriuuringust ja kehastatud disainiideest. Edasi katsetas ta kaugbiorõngastega, valmistades sõrmust ja kandes seda igapäevaelus koos isaga eemalt.

Oma kolmandal ja viimasel vastastikuse eksperdihinnangu üritusel tutvustab ta kasutajauuringut, milles osales 3 paari (6 osalejat), kes tegid oma kodudes biorõngaid kaugjuhtimise teel, ise raporteerides ja oma isiklikke kogemusi dokumenteerides. Seejärel jagasid nad oma tähenduse loomist Nesliga poolstruktureeritud intervjuu kaudu. Üldiselt leidsid osalejad, et kaugbiorõngad toetavad uut arusaama intiimsuse kohta distantsilt. Selle tulemusena muutub nende arusaam “kaugusest” veidi või muutub täielikult, i) alustades reisi, ii) luues aega ja ruumi koosolemiseks ning iii) kandes üksteist läbi käegakatsutava objekti. (tõlge Google Translate)

„Kive pehmeks rääkida”
Sophia Hallmann, Loora Kaubi, Mattias Veller, Oliver Wellmann
15.07–10.08.2023
Avamine 14.07 kell 18.00

Olete oodatud näituse „Kive pehmeks rääkida” avamisele 14. Juulil kell 18.00 EKA Galeriis! Sissepääs näitusele on Kotzebue tn kaudu.

Kujund „kive pehmeks rääkida” viitab, et inimene on suuteline mõjutama või manipuleerima ka kõige kõvemaid ja kangekaelsemaid esemeid, sarnaselt sõnade võimele viia emotsionaalse läbimurde või muutuseni.

Kunstnikud leidsid ühise keele tegeledes sellega, mis on neist endist suurem: olgu selleks nähtused, mis ulatuvad ajas kaugele tagasi või need, mis eksisteerivad kollektiivses teadvuses. Kive võib näha kui tänaseni kestvate vanade ideede kehastusi. Mõned neist on unustuste hõlma langenud, teised seisavad ikka veel nagu monumendid. Paljud neist sooviksime oma õlgadelt heita, aga tihti on nad selleks liiga rasked. Maailmavaatelised süsteemid on õppinud muutustele vastu panema, sünnitades oma pooldajate peades väärkujutlusi.

Sophia Hallmann’i teoses on suhkur muudetud klaasi meenutavateks okasteks. Installatsioonis “Hüperstiimulid” kõrvutab ta materjali haprust ja magusust okaste ohtliku teravusega. Need vastandlikud omadused koonduvad magusa valu mõisteks. Teos äratab lisaks nägemisele ka maitse- ja kompimismeeled ning osutab naudingu ja ebamugavuse keerukale suhtele. Isomaltsuhkur on muundatud näiliselt luksuslikuks klaasjaks esemeks. Kuna nii oksad kui suhkur on orgaanilised, siis ükskord nad lagunevad ja purustavad luksuse loodud illusiooni igavesest turvalisusest.

Veenmine on reaalsuse kujundamise tööriist. Seda saab kasutada, et luua kujutelma ohutusest, millega kaasneb vaid petlik rahulolu. Loora Kaubi teos käsitleb seda, kuidas patriarhaalse süsteemi võimutsemine väljendub vägivaldse arhitektuuri kaudu. Kaubi etendab väändunud, sillapositsioonis vaataja poole kõndivat keha, mis viitab rõhumisele allumisest tingitud vaimsele kahjule. “Käsi ja meel järgivad kurja teed” loob pinnase, et mõtiskleda ebamugavuse ja vaenulikkuse üle koreograafia ning esemete abil. Kas välismaailm on see, mille eest end kaitsma peab, või peab kaitsma välist ka enda sisemaailma eest? Piirdeaed on materiaalne kehastus hirmust, mida tunnevad kõik, kes ei seisa turvaliselt võimuhierarhia tipus.

Neile, keda muidu kuulda ei võeta, võivad hääle anda lood. Loovestjat julgustatakse end kuuldavaks tegema ning tal on võimalus väljendada oma tõlgendusi näiliselt objektiivsetena. Oliver Wellmann’i looming tiirleb ümber müütiliste traditsioonide uurides neis peituvaid vastuolusid. Teos “Raunen (Põlengud)” pärineb käimasolevast performance’ite seeriast “Raunen” (saksa k. ‘tõe sosistamine’), kus sünged maapiirkondadest inspireeritud maailmad segunevad autofiktiivsete elementidega. Hein süttib sageli iseenesest ja tekitab suuri tulekahjusid. 

Veel üks suur lugu on müütiline rahvusnarratiiv, mis kõrgub kaljuna indiviidi kohal. Mattias Veller väljendab oma rahulolematust, et peab seda koos kõigi selle vasturääkivustega aktsepteerima. Üksinda on ta võimetu jäika rahvusmüüti pehmeks rääkima, seega otsustab ta rollid ümber pöörata. Installatsioonis “Eesel Eestis” näitab ta, millistel absurdsetel viisidel kollektiivset identiteeti kujundatakse. Teda huvitab, kuidas uskumine töötab ja kuidas kergeusklikke ninapidi vedada.

Teoseid näitusel “Kive pehmeks rääkida” võib vaadelda kui kunstnike tõlgendusi nende endi ja suurte väliste jõudude vahel valitsevatest pingetest. Olgu tegu nõustumise, talumise, protesti või domineerimisega – kõigis teostes ilmneb mingisugune veenmise element. Selle tõhusust ei saa aga kunagi ette teada.

​​Sophia Hallmann (s. 1995) elab ja töötab Berliinis, ta õpib Berliini Kunstiülikoolis skulptuuri ja installatsiooni. Tema tööde keskmes on erinevad vormi võtmise tehnikad ja valu valamise protsessid, kus mängib tähtsat rolli kunstilise objekti ja materjali vaheline seos. Sageli kutsuvad tema teosed esile pingestatust inimkeha suhtes, tulenevalt kasutatud või kujutatud esemete omadustest. Eesti Kunstiakadeemias veedetud Erasmus vahetusõpingutel osales Sophia Hallmann EKA Noore Skulptori Preemianäitusel 2023 ja võitis seal 3. koha. Lisaks on ta osalenud mitmetel grupinäitustel Berliinis ja pälvinud Tutsek Foundation Glass Class-i stipendiumi.

Oliver Wellmann (s. 1991) on Saksamaalt pärit kunstnik, kes elab ja töötab Berliinis. Wellmann õpib hetkel Berliinis UdK Vabade Kunstide Teaduskonnas, osakonnas Performance/Skulptuur. Tema kunstipraktika seob omavahel sisemisi allikaid välimistega või nendega, mis on mahajäetud. Tema tööde kujundid ringlevad selgelt maapiirkondade, folkloorsete traditsioonide ja vaimse võimestatuse, näiteks nõiduse ümber. Oliveri kunstiline uurimustöö nõiakunsti kohta kaasaegses kontekstis tõstatab küsimusi ühiskonnas, mis januneb tähenduse ja vaimsuse järele, kuid kus need mõlemad samaaegselt ka kaduvate nähtuste alla liigituvad.

Loora Kaubi (s. 1998) on Tallinnas töötav kunstnik. Ta on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia Vabade kunstide teaduskonnas. Ta on end täiendanud Viini Kunstiakadeemias ja Mexico City’s Casa Lü residentuuris. Kaubi praktika keerleb ümber (naise) keha ja sellesse puutuvate ühiskondlike ja sotsiaalsete suhete. Ekseldes päris ja väljamõeldu vahealal, keskendub ta oma töödes kõhedusttekitavatele, intensiivsetele tundmustele, mida stseeniloome kaudu etendada. Kaubi on pälvinud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu Nädalapreemia ja 2023 aasta jaanuaris toimus tema isikunäitus “Inimene ei näe kunagi unes päikest” Uus Rada galeriis. Lisaks on Kaubi osalenud näituste ja performance’itega Tallinnas, Narvas, Haapsalus, Valgas, Viinis ning Mexico Citys.

Mattias Velleri (s. 1998) kunstipraktikas on läbivad teemad füüsiline töö ning inimese ja materjali suhted. Otsuste tegemisel on ta minimalistlik ja materjalis täpne, tihti kasutades aeganõudvaid käsitöölisi tehnikaid. Hetkel huvitub ta enim kollektiivsest teadvusest ja ajaloost. Teda on autasustatud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu Nädalapreemiaga. Velleri tööd on olnud grupiprojektides ARS projektiruumis ja Uus Rada Galeriis (2023), EKA galeriis (2022) ja paarisnäitusel Lõputu elu galeriis (2021).

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, UdK Berlin, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Eestis

Täname: Ulvar Kaubi, Saara Liis Jõerand, Elss Raidmets, Patrick Zavadskis, Mirje Veller, Riina Veller, Karl Linnasmägi (OÜ NovaElement), Valge Kuup OÜ

30. juunil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Katarina Kruusi, Liina Leo, Eugenio Marini ja Ingrid Helena Pajo grupinäitus „Läbi udu ja kivide“.

Näitusel taaskogunevad kunstnikud, et oma loomingulisi teekondi üheks elavaks ja hingavaks organismiks punuda. Järjena näitus-projektidele Rändlus (ARS Kunstilinnak, 2022) ning DOKKING Station (Vent Space, 2021) on seekordne ühisprojekt jõudnud mööda risoome rännates hägustele vahealadele, udusse endasse.

Udu, heljuvate veepiiskade kogum, vähendab õhu läbipaistvust. Udu kui ebaselguse kujundit võib vaadelda kui segadust, selge vaate häirimist. Samas on udus peidus ka potentsiaalid – seal on võimalus end peita ja lasta mõtetel kuju leida nagu udukogus, milles sünnivad tähed.

„Läbi udu ja kivide” avab eri staadiumite, astmete, järkude, etappide intervalle, peidukohti, paiku eemalolemiseks ja iseolemiseks. Need kohad polegi tingimata kohad, vaid ka seisundid. Liikumised, milles kõik seisab paigal. Silmapilk väljahingamise ja sissehingamise vahel. Hetked, kui vana nahk juba langeb, aga uus pole veel kasvanud. Vahepealsuses peatumine võib olla nii kõhe kui ka sütitav, nii õhkõrn kui ka kivikõva.

Ingrid Helena Pajo (s 1996) uurib läbi kogumise ja kudumise algupäraseid tekstiilitehnoloogiaid. Leidmaterjalid on selle avastusretke lahutamatu osa, tuues esile teekonna ja protsessi olulisust. Teda paelub materjalikunstide potentsiaal olla inimelu kogemuse mõtestaja. Pajo lõpetas 2021. aastal Eesti Kunstiakadeemia tekstiili eriala (MA) ning pälvis samal aastal Eesti Tekstiilikunstnike Liidult aasta noore tekstiilikunstniku tiitli.

Eugenio Marini (s 1995) on Roomast pärit kunstnik, kes on lõpetanud Liceo Artistico Ripetta kaunite kunstide erialal, õppinud skulptuuri Accademia di Belle Arti di Romas ning töötanud mitmete kunstnikega Itaalias ja võõrsil. Resideerub vaheldumisi Eestis, Itaalias ja Kreekas ning töötab skulptuuri ja installatsiooni meediumites, kasutades valdavalt leidobjekte ja -materjale. Alates 2021. aastast teeb koostööd DOKK Kunstikeskusega.

Liina Leo (s 1993) looming ühendab mitmeid kaasaegse kunsti meediume, tegeledes eelkõige vaenuliku ruumi ja tänapäeva võõrandava keskkonna uurimisega. Ta on lõpetanud Central Saint Martinsi kaasaegse fotograafia magistriõpingud Londonis. Ta on varem osalenud ja korraldanud mitmeid näitusi nii Eestis kui välismaal, näiteks Unit1 galeriis Londonis, EKA galeriis ja VENT space’is Tallinnas ning osalenud Bauhaus Festil Weimaris, Saksamaal ja YTAT triennaalil Łódźis, Poolas.

Katarina Kruus (s 1995) on multidistsiplinaarne kunstnik-disainer, kes uurib, jälgib ning vahendab materjalide teisenemist ühest olekust teise. Keskendudes biomaterjalidele ja looduslikele pigmentidele, sealjuures mõeldes ihaldatavatele tulevikumaastikele.

Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia tekstiili eriala (BA) ja hetkel omandab sealsamas magistrikraadi. Lisaks on ta end täiendanud koolis Shenkar College of Engineering, Design and Art.

Graafiline disain: Johanna Ruukholm

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus jääb avatuks 30. juulini.

Teisipäeval, 20. juunil (h)arutavad Eesti Arhitektuurimuuseumis “linna kaevandamise” küsimuste üle arhitekt Kristel Niisuke, Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna vanemlektor Simo Ilomets ja Riigi Kinnisvara AS hoonete keskkonnasäästliku arendamise projektijuht Kadri-Ann Kertsmik. Vestlust modereerib näituse „Linnamaardla“ kuraator, arhitekt ja EKA ning Londoni Central Saint Martinsi õppejõud Laura Linsi. 

Ükski maavara pole ammendamatu. Ehitamise keskkonnamõju vähendamiseks tuleks näha võimalikku ehitusmaterjali juba valmis ehitistes. Võtame lahti ja paneme uute vajaduste tarvis teisiti kokku. Lihtne öelda, keeruline teha. Aga kas võimatu? Praegune uushoonestamise status quo on lihtne: plats puhtaks, lammutusjääk maatäiteks, uued konstruktsioonid paika. Ehitusmaterjali elukaare esimeses otsas toimub kaevandamine, tootmis- ja ehitusprotsess ning teises otsas lammutamine, käitlemine, matmine. Kuidas senist lineaarset protsessi ringikujulisemaks väänata ning kes peaks seda tegema?

Linnast kaevandamise ehk urban mining praktikat viljelevad ja katsetavad mitmed Euroopa linnad, institutsioonid, insenerid, arhitektid ning materjaliteadlased. Kuidas on seis Eesti ehitustandril? Kes vastutab hoonete lammutamise eest? Kuidas soodustada materjalide taaskasutust? Millisest oskusteabest on puudu, et matmise asemel väärindada ainest, kui see on juba kord maa seest üles kaevatud? Kuidas kavandada tulevikuhooneid? Kas muutumas on eetika või esteetika?

Kõigil on võimalik publikust kaasa (h)arutada, küsimusi küsida ning ettepanekuid teha.

Sündmus algab värske Eesti arhitektuuriajakirja MAJA nr 112 sissejuhatusega, mille teemanumbriks on „Moratoorium“ ja mida käesolevast aastast juhib uus peatoimetaja Laura Linsi.

Eesti Arhitektuurimuuseumi vestlussarja „(H)ARUTUS“ keskmes on ühiskonnas aktuaalsed ruumikultuuri ning arhitektuuriga ristuvad teemad. Muuseumis saavad kokku eri elualade eksperdid, kes püüavad kõnealuse teema lahti harutada ning oma eriala vaatevinklist lahendusi pakkuda.

(H)arutus toimub 20. juunil kell 18.00 Rotermanni soolalaos (Ahtri 2)

Sündmus on tasuta.

Pärast vestlust pakume jooke ja suupisteid.

Tartus, Aparaaditehase rõdugaleriis on avatud EKA graafikaosakonna II ja III kursuse tudengite näitus „Wälljapanek“.

„Austatud kaasmaalased! Rändame tagasi 150 aasta tagusesse aega. Võib ju arvata, et see meid enam kuidagi ei puuduta, aga see millest ja kuidas TÄNA ajalugu jutustame, mõjutab meid rohkem kui arvata võime. See pole muuseum, vaid näitus. Kaheksa kunstniku loomingu Wällja panek tutvustab neid maid eesti ärkamisajast, mida pole sellest saati väetatud. Tärganud Rohu Lillekesed saavad julgelt oma pea päikese poole tõsta ja ennast läbi loomingu nähtavaks laulda!“

Osalevad kunstnikud: Johanna Rannu, Kärt Heinvere, Eleri Muhkel, Nils J. Rammo, Lily Tilk, Nana Schilf, Pavel Dodatko, Helena Pass.

Näitus on üleval Aparaaditehase rõdugaleriis 15.06.23–09.07.23 ning avatud K-P kell 12.00–18.00.

Galerii külastamine on tasuta.

Aparaaditehase Rõdugalerii asub Aparaadi restorani kohal. Galeriisse pääseb uksest nr 7 nii läbi Fahrenheit 451 raamatutoa kui ka otse II korruselt.

GD tuurid ja töötoad! 

14. ja 15. juunil toimuvad graafilise disaini osakonna BA lõputööde näitusel (Vabaduse väljak 8) tuurid ja töötoad, mida viivad läbi värsked osakonna lõpetajad Magnus Harjak, Elisabeth Järve, Katarina Kesküla ja Steven Pikas.

14. ja 15. juuni:

14:00-14:30 näituse tuur

14:30-16:30 töötoad

Vabaduse väljak 8 (Tallinna Kunstihoone all, endise raamatupood Lugemik ruumis)

Paralleelselt toimub kaks töötuba:

Visuaalne loojutustamine (Elisabeth Järve ja Katarina kesküla)

Graafilised kihid (Magnus Harjak ja Steven Pikas)

Näituse tuuridel ei ole osalejate limiiti. Töötubades osalemine toimub ainult eelregistreerumise alusel. Ühes töötoas osalejate arv on max 10 inimest.

Registreeru siin:

https://forms.gle/siPZ8r7BmysoptCk8

Graafiline disain: 

Steven Pikas