Rubriik: Erialad

Tallina Kunstihoone
14.09–16.11.2022

Näitusel mitmeid EKA kaasaegse kunsti vilistlased.

Reisid võivad teinekord elu muuta. Ilmade ja samuti geopoliitiliste sündmuste poolest kuumal 2022. aasta suvel kutsusid kuraatorid Corina L. Apostol ja EKa kaasaegse kunsti magistriõppekava juht Kristaps Ancāns kaheksa kunstnikku (neli Eestist ja neli Lätist) rändama mööda Läänemere rannikut, et üksteist tundma õppida ja üheskoos näitus luua. Koostöö käigus toob iga kunstnik Kunstihoone galeriis toimuvale näitusele „Tulin siia selleks, et üksi olla – Ka mina tulin siia selleks, et üksi olla“ oma isikliku lähenemise kunstiloomingule ja kooseksisteerimisele.

Näitus „Tulin siia selleks, et üksi olla – Ka mina tulin siia selleks, et üksi olla“ ammutab inspiratsiooni Jerzy Kawalerowiczi 1959. aasta filmist „Balti ekspress“, mis keerleb kahe võõra suhtluse ümber, kes on sunnitud kitsukese rongikupee klaustrofoobsetes tingimustes koos eksisteerima. Rongireisist kujuneb katalüsaator, mis katsetab, millist keemiat on ebastabiilsetes ja ebakindlates tingimustes võimalik luua. Reisija vaatenurgast on maailmas kõik liikumises, samas kui rongist väljaspool seisja jaoks on sootuks teisiti. Pöördelisele ajahetkele keskendudes mõtiskleb „Balti ekspress“ nende kahe nähtuse üle. Igal lool, mida me oma kodus või lähiajaloost jutustame või loeme, on nüüd rongi aknast välja vaadates erinev taustamaastik. Meile varasemast tuttav maastik ei ole enam endine ja meie kujutlusvõime ruum on muutunud.

Näitust tutvustava trükise eessõnas selgitavad kuraatorid Corina L. Apostol ja Kristaps Ancāns: „Näitus kajastab erinevaid vastastikmõjusid, lugusid ja läbipõimunud kogemusi, mis avavad teatud tühimiku, mis on meie ühiskondades pandeemia ja praeguste kriiside ajal plahvatuslikult laienenud. Need toovad esile selle, mida siiani püsiv tühjus oli endas varjanud. Kuidas peaksime käituma, kuidas üksteist usaldama ja milline see uus kriisiajastu kultuur välja näeb? Tormilised sündmused võivad teinekord pakkuda uusi võimalusi asjadele lähenemiseks, sest me ei pea enam järgima varem paika pandud kaanoneid. Kas „uus meie“ on arendanud oskused või koguni teatud supervõimed, et muutustega toime tulla, või on meie kaotuste ja leina tase vaikselt kerkimas? Kuidas tuleme toime juhtunu ja praeguste väljakutsetega, oodates endiselt rongi saabumist uude sihtkohta?“

Olles tundma õppinud üksteise erinevaid, kuid siiski omavahel seotud kontekste, omandas koostöö, koos elamine ja ühine kunstiloomine kaheksa näitusel osaleva kunstniku jaoks järk-järgult sügavama tähenduse. Galerii aknaid hõivates ja muutes on Dzelde Mierkalne ja Junny Yeung ehitanud kaks klaustrofoobset, peaaegu filmilikku keskkonda, mõtiskledes selle üle, kuidas kodu- ja töökeskkond on praegusel ajal moondunud ebamugavaks funktsionaalseks kolmandaks ruumiks. Johannes Luige ja Krišjānis Elviksi teosed kujundavad näituse stsenograafia, põhinedes sellel, mis või kes on pärast rännakut seljataha jäetud. Alise Putniņa ja Maarja Tõnisson testivad oma keha kaudu korduvalt, kuidas meie vaim ja keha igapäevastel rännakutel ühinevad või teineteisest lahti ühenduvad, kui miski meie kavatsusi häirib. Alyona Movko-Mägi ja Madara Gruntmane on loonud liikuvate avataride sarja Riia elanikest, kes deklameerivad armastusluuletusi. Videotes ilmudes ei ole nad küll vähem inimesed, kuid erinevad oma avatari-olekus meist ometi.

Corina L. Apostol on Tallinna Kunstihoone kuraator, rahvusvahelise tegevuspõhise uurimisprojekti „Teisel pool mateeriat“ (2019–2023) kuraator ja juhtkomitee liige ning 59. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kuraator (2022). Samuti on ta Läti Kunstiakadeemia magistriõppekava POST külalislektor. Ta on kunsti- ja kirjastusaktivistide kollektiivi ArtLeaks üks asutajaid ning väljaande ArtLeaks Gazette peatoimetaja. 2016. aastal kandideeris ta Kandinsky auhinnale ja 2020. aastal Sergei Kurjohhini auhinnale. Ta võitis New Yorgi kunstiorganisatsiooni Apex Art 2022–2023. aasta näituseprojektide konkursi.

Kristaps Ancāns on kunstnik, kirjanik ja õppejõud, kelle tegevus hõlmab installatsiooni, skulptuuri, keelt ja liikuvaid pilte. Oma kontseptuaalses kunstiloomingus uurib ta inimeste, looduse ja masinate lõimumist tehisintellektiga. Ancāns on pälvinud Cecil Lewise skulptuuristipendiumi ja Helen Scott Lidgetti auhinna. Ta on Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppekava juht ja Läti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarse magistriõppekava POST kaasjuht.

Kunstihoone galerii (Vabaduse väljak 6) on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 11–18. Sissepääs tasuta.

SA Kunstihoone on kaasaegse kunsti asutus, mille näituseprogrammi näeb kolmes galeriis Tallinna keskväljakul: Tallinna Kunstihoones ning samas lähedal asuvates Linnagaleriis ja Kunstihoone galeriis. Tallinna Kunstihoone näitusi installeerib Valge Kuup.

www.kunstihoone.ee
www.facebook.com/TallinnaKunstihoone/
www.instagram.com/tallinnarthall/

Sirli Oot
projektijuht
e-post sirli@kunstihoone.ee
tel +372 58 736 841

19. septembril avatakse Prantsusmaal Clermont-Ferrandis näitus IMAGINE !, mis on tänavuse FITE (Festival International des Textiles Extraordinaires) peanäitus ja üldteema.

EKA tekstiiliosakonna dotsent Krista Leesi on kutsutud esinema installatsiooniga „Herringbone“ ehk versiooniga kunstniku 2019. aastal toimunud näitusest „Herringbone by Krista Leesi“.

Tänavu kümnendat tegutsemisaastat tähistav festival pakub ainulaadset võimalust, luues rahvusvahelise kohtumispaiga, et tutvustada tekstiile, millel on tugev kultuuriline või päranduslik tähendus. Festivali idee on kokku kutsuda kõik viis mandrit, et erinevatest riikidest loovisikud, kunstnikud, disainerid, käsitöömeistrid ja teised saaksid kohtuda. Üritus soovib näidata inimsusega seotud teemasid, keskkonnaalaseid ning majanduslikke teemasid, mis kõik on erakordsetest tekstiilidest lahutamatud.

Krista Leesi teose inspiratsiooniallikaks on nii traditsioonilise kangatüübi herringbone (eestikeelne vaste on ’kalasaba’) kujundusprintsiip kui ka selle ingliskeelne nimi (herring tõlkes ’heeringas’). Leesi herringbone versioon on fotorealistlik kangas, kus optilist efekti tekitav sakiline muster moodustub otseselt heeringatest (Clupea harengus). Parvekalale kohaselt masside kujundujumisest tekkiv muster kandub nii ülikonnale, mantlile kui ka mitmetele muudele rõivaesemetele ning erinevatele kangamaterjalidele, aga ka mujale.

IMAGINE ! näitus toimub Bargoin muuseumis, kus asub suurim väljaspoolt Euroopat pärit tekstiilide kollektsioon, mis teeb muuseumist ainulaadse säilituskeskuse maailmas.

Festivaliga kaasneb kakskeelne kataloog.

Näitus jääb avatuks kuni 26. märtsini, 2023 ja liigub siis edasi Leetu.

Varasemate festivalidega on võimalik tutvuda kodulehel.

Lisainfo:
Krista Leesi
+372 522 1152
krista.leesi@artun.ee

http://www.kristaleesi.ee

Viljandi Gümnaasiumi vilistlasnäitus “Ükssarvik” Rüki galeriis 

Avamine 15. septembril kell 18.00.

Näituse kuraator on Kerly Ritval, EKA kuraatoriõppest.

Näitusel osalevad kunstnikud: Anna Liisa Sääsk, Birgit Potter, Deivi Tobreluts, Eneli Rõigas, Gerthrud Grents, Inessa Saarits, Mirell Šmidt, Rebecca Villem, Roven Jõekäär, grupp TEMA (Sääsk, Saarits, Villem, Liis ja Eli Paul, Roosi Mändmaa).

Galeriis kohtuvad üheksa kunstnikku ja kuraator. Neist kõigist on saanud Kõrgema Kunstikooli Pallas, Eesti Kunstiakadeemia või Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid ja vilistlased. Kunstnikud annavad edasi oma kujutelmi ükssarvikust, mis ulatuvad maagilise looma klassikalisest tõlgendusest Eesti mütoloogia, kväärkogukonna ja feminismini. Läbiv teema on aga eriline ja ainulaadne olemine ning sellega kaasnev ilu ja valu.

Teiste seas näeme EKA vilistlast Roven Jõekääru teost „Kväär folkloor: uppunud kirikud“. Graafiline disainer seob lood Viljandi uppunud kirikutest, Viljandi paadimehest ja Kalevipojast. Välialale jääb Inessa Saaritsa (EKA installatsioon ja skulptuur) ja Rebecca Villemi skulptuur „Naissarvik“, mis on pühendatud Viljandis elanud Eesti esimesele feministile Lilli Suburgile.

Näitus jääb avatuks 8. oktoobrini.

Lähem teave:
Kerly Ritval
kritval@gmail.com
5566 9831

Adamson-Ericu Muuseumis on veel kuni 25.09 võimalik külastada näitust “Mõjukas materjal. Disain ja uued tehnoloogiad”.

Näituse raames uuritakse eri materjalide ja uute tehnoloogiate kasutamist nüüdisaegsete Eesti kunstnike ja disainerite loomingus ning kutsutakse kaasa mõtlema, milline on meie isiklik suhe materjalidesse ning missugust sotsiaalset ja keskkondlikku mõju materjalid avaldavad.

Näitus kutsub kaasa mõtlema, milline on meie isiklik suhe materjalidesse ning missugust sotsiaalset ja keskkondlikku mõju materjalid avaldavad. Uuritakse, kuidas avardavad digitaalsed tehnoloogiad, 3D-printimine, lasergraveerimine või ultraheliõmblused traditsiooniliste materjalide – portselan, klaas, puit või tekstiil – kasutusvõimalusi ning väljendusrikkust. Käsitöö ja digitehnoloogiate koostöös sünnib põnevaid lahendusi, mis pakuvad uutmoodi esteetikat, kuid sunnivad ühtlasi ümber mõtestama kunstniku harjumuslikku autoripositsiooni.

Paljusid disainereid ajendab soov rakendada oma töös senise tootmise-tarbimise-äraviskamise-mentaliteedi asemel ringmajanduse mudelit, mis tõhustaks loodusressursside kasutamist. Kuidas luua terviklahendusi sisaldavat kestlikku disaini, arvestades sealjuures, millist keskkonnamõju avaldab eseme valmistamine ja mis saab tootest tarbimistsükli lõpus? Nii otsitaksegi loodussõbralikke alternatiive plastile ja teistele sünteetilistele, suure keskkonnajäljega materjalidele. Välja on töötatud jätkusuutlikke ja kompostitavaid ning isegi süsiniknegatiivseid materjale, mis mitte ei tooda juurde, vaid seovad kasvuhoonegaase. Samuti otsitakse võimalusi jäätmete ümbertöötlemiseks, kasutades neid uute materjalide toorainena või vähendades jäätmeteket näiteks moetööstuses nullkululõigete eelistamisega.

Näitusel eksponeeritud teosed pakuvad nutikaid lahendusi globaalsetele probleemidele, tõestades mõjusalt, et jätkusuutlik materjalikultuur on võimalik.

Osalevad puha EKA kunstnikud: Elize Hiiop, Siim Karro, Lauri Kilusk, Eve Koha, Marta Moorats, Kärt Ojavee, Darja Popolitova, Johanna Ulfsak, Riina Õun

Näituse kuraator: Karin Vincente

Näituse kujundaja: Villu Plink

Foto: Marina Pushkar

Reimo Võsa-Tangsoo ja Martin Buschmanni näitus “[ 2 | 2 ] mäng on töö”
Haapsalu Linnagaleriis
07.09.2022 – 02.10.2022

Näitusel on võimalik kogeda kolme tööd, mis kõik tegelevad mängimisega ning vaatlevad mängimise/mängu erinevaid aspekte. Martin Buschmanni teos keskendub nähtusele, kus arvutimäng simuleerib üht kindlat tööd (rekka juhtimine), tehes seda võimaluste piires ülimalt realistlikult. Mängus oli autoril võimalik sõita läbi Eesti olulisemate inimasustuse sõlmpunktide, vaatamata asjaolule, et päriselus tal juhtimisõigust ei ole ning jäädvustada oma teekonda kasutades fotograafilisi töövahendeid. Tema teose kogemiseks võib kasutada saalis olevat tahvelarvutit või laadida alla Overly rakendus enda nutiseadmesse.
Reimo Võsa-Tangsoolt on kaks teost. Mõlema teose keskmeks on teatav üldistus või lihtsustus, mis kaasneb mänguga. Videos keskendub ta reaalse elu ja arvutimängu maailma aja erinevale kulgemisele. Oma olemuselt on antud lihtsustus diametraalselt erinev ka simulatsioonist (mida vaatleb näiteks Buschmann), kuigi ka mängumaailmas eksisteerib teatav realismi püüd. Tema teine teos keskendub aga mängu haaravusele. Kuigi me ei näe mängijaid, siis ruumiliselt esitatud heli annab kogejale võimaluse mängu jälgida.

Martin Buschmann  (snd 1980) kaitses 2021. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias õppekaval kaasaegne kunst, sellele eelnevalt on ta lõpetanud õpingud fotograafia osakonnas. Ta on tegelenud oma loomingus võrdsuse küsimuste uurimisega, kuigi viimastel aegadel on ta fookuses fotograafia lahtimõtestamine ning kasutamine virtuaalsetes keskkondades. Tal on olnud isikunäituseid nii Draakoni galeriis kui galeriis Positiiv. Tema viimaste projektidena võiks esile tuua “Kitsas maailm” ja “Dok.Foto 2020”. Tema artikleid on avaldatud ajakirjas Positiiv ja nädalalehes Sirp.

Reimo Võsa-Tangsoo (snd 1976) kaitses 2011. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas ning töötab samas 2003. aastast saati. Tema loomingu keskmes on tihti interaktsioon, poliitika ning küsimus reaaluse/virtuaalsuse omavahleise suhte kohta. Tal on olnud rida isikunäituseid Tallinnas, Tartus ja Greifswaldis, Saksamaal. Viimaste projektidena võiks esile tuua “[ 1 | 2 ],” “Vahetu vaevatasu,” “Test System 1.1 / Siin pole midagi vaadata,” “Nostalgia / ihad” ja “…Tabada tuuma ja põrgusse tagajärjed…”

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Alates 17. septembrist näeb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis näitust „Raamatukujundaja töötuba. Jüri Kaarma ja hilisnõukogude trükikunst“, mis aitab avada graafilise disaini unustusehõlma vajunud materiaalset reaalsust.

„Graafiline disain ümbritseb meid tänapäeval igal pool ja igaüks on graafiline disainer. Pildistamine ja fotode töötlemine, fontide ja värvide valimine, kollaažimine, kujundamine ja printimine, mis enne digirevolutsiooni olid eksklusiivsed, nõudsid aega, erioskusi ja kollektiivset pingutust, on nüüd iseenesestmõistetavad protseduurid iga arvutikasutaja jaoks,“ ütleb näituse kuraator Maria Muuk.

Ent veel mõnikümmend aastat tagasi võis lihtsaimgi kujundusvõte tähendada mitut tundi fotolaboris, mikroskoopilisi lõikamis-kleepimistöid, kõnesid ja kirju kirjastusse ja trükikotta, 300-kraadist sulametalli, arvukaid proovitõmmiseid ja metsikut materjalikulu.

„Noored disainerid ja digitaalsete disainivahendite kasutajad toonaseid kujundustöid aga enam ei tea ega mäleta. Nendega pole eriti palju tegeldud, neid pole säilitatud ja neid pole ka uuritud – iseäranis arvestades nõukogulikke töötingimusi,“ märgib Muuk. „Näitus on esimene samm selle pärandi taasavastamise, mõistmise ja ümbermõtestamise teel tänapäeva kontekstis, võimaldamaks paremini hinnata disainiajaloo saavutusi – või õigupoolest tajuda nendena ka kõige igapäevasemaid, ülimalt kollektiivse pingutuse tulemusena sündinud trükiseid ja kujundusi.“

Näituse autorid Maria Muuk, Anna Kaarma, Aadam Kaarma ja Eve Kask on väljapanekut luues aluseks võtnud Jüri Kaarma (1950–2011) Lasnamäe korterateljees säilinud haruldaselt põhjaliku protsessiarhiivi.

Jüri Kaarma sai tuntuks ajakirja Vikerkaar, Loomingu Raamatukogu ning entsüklopeediate kujunduste autorina. Tema enesekindel hilismodernistlik tüpograafiline käekiri on alates 1974. aastast vorminud tuhandeid trükiseid. Nende kujundused sündisid hilisöistel ateljeesessioonidel, abiks kummiliim, skalpell ja fotosuurendusaparaat, mida Jüri kasutas tagurpidi kaamerana. Näitusel esile tõstetud eksponaadid selgitavad ilmekalt, millised piirangud kehtisid hilisnõukogude ajal kujundajale ning kui leidlikult nende piirangute raames tegutseti.

Ajal, mil paljud meie digivaimustuses küpsenud põlvkonnast otsivad kobamisi alternatiive automatiseeritud vahenditele ja standarditele, mõjub graafilise disaini tehnoloogilisse ajalukku sukeldumine nagu sõõm värsket õhku. Näitus seab meie ette küsimuse, milliste tulemusteni võiks viia ajalooliste disainitööriistadega katsetamine tänapäeval. Fotomenetlus- ja trükiprotsesside varem tajutud puudujääke hindavad ümber sekkumised kirjadisainerilt Aimur Takkilt ning kirjastamisduolt Knock! Knock! Books. Näitust saadab põhjalik saalijuhis-kataloog, mille kujundus ühendab fotoladumise põhimõtted tänapäevaste digitehnoloogiatega.

Näitus jääb avatuks 13. novembrini 2022.

Näitusel saab lisaks ajaloolisele materjalile näha Aimur Takki töösolevat kirjatüüpi Würfel ning kirjastamis- ja disainiduo Knock! Knock! Books (Else Lagerspetz & Loore Viires) värsket lühijutustust „Kirjavõlglane“.

Näitusega kaasneb mitmekülgne publikuprogramm:

17. septembril kell 13.00–14.00 toimub näitusel kuraatorituur, mida juhib Maria Muuk.
22. septembril algusega kell 20 linastub film „Graphic Means: A History of Graphic Design Production“ (Briar Levit, USA, 2016).
15. oktoobril toimub kultuuriplakati töötuba, kus saab katsetada plakati kujundamist fotokollaažmeetodil.
Novembris toimub näituse teemasid koondav vestlusring, kuupäev täpsustamisel.

Näituse autorid: Maria Muuk, Anna Kaarma, Aadam Kaarma, Eve Kask
Kuraator: Maria Muuk
Graafiline disain: Anna Kaarma
Ruumikujundus: Aadam Kaarma
Konsultant: Eve Kask
Kirjadisain: Aimur Takk

Eesti kunstiteaduse aastasaja raames toimuva uute doktorite loengusarja sügisperioodi avaloengus esineb Greta Koppel, kes räägib 13. septembril kunstiteosest kui kunstiajaloolise uurimuse keskmest.

Greta Koppel kaitses 2021. aastal Eesti Kunstiakadeemias doktoritöö teemal “Hüvasti, konossöörlus? Kunstiteos kui kunstiajaloolise uurimise kese”, mis tegeleb vanakunsti uurimise probleemistikuga, kajastades autori aastatepikkust uurimis- ja kureerimistööd muuseumis. Kunstiteostel kui museaalsetel objektidel on olnud selles töös keskne koht.

Rohkem infot.

Aksel Haagensen ‘Chronicles of Trap’ veebigaleriis post-gallery.online

Näitusele: https://post-gallery.online/

Trapi saare kaugus maismaast tegi sellest ideaalse keskkonna mitmele endeemilisele taimeliigile ning ka sobiva pesitsuspaiga külastavate mereimetajate ja -lindudele. Saarebiogeograafia stampnäitena on Trap hea pinnas, millelt rääkida lugusid looduskaitse ajaloost ning liigirikkusest antropotseenis.

Tartu Kunstimaja väikeses saalis on avatud Pilvi Tammoja ja Erinn M. Cox’i ühisnäitus „Too tüdruk“.

Kunstnikud esitlevad näitusel kaasaegseid ehteid, mis kujutavad, eitavad, defineerivad ja moonutavad kujutluspilte, mida me endast naistena kanname.

Ehted on inspireeritud haavatavusest, tugevustest, hirmudest ja soovidest – on tõelised või kujutletud. Need räägivad sellest tüdrukust, keda sa võid tunda, kes sa võid olla.

Tammoja ja Cox lisavad: „Pimedas on see kõik trikk. Ja keegi ei tea. Oleme hetkes, hetkedes. Meie silmad heidavad pilgu, ajame teid naerma, oleme provokatiivsed, tantsime, joome. Teeskleme, et meil on lõbus. Murrame omaenda südameid. Ja me teeme seda ikka ja jälle.“

Pilvi Tammoja (s 1991) on Eestist pärit interdistsiplinaarne kunstnik, kes elab Tallinnas. Tal on moedisaini bakalaureusekraad ja ehtekunsti magistrikraad, mis annab talle ainulaadse arusaama vormidest ja kehast, mille tulemuseks on mitmekesised tööd, mis on valmistatud pidevalt muutuvatest materjalidest alates siidniidist kuni malmini. Ta on eksponeerinud oma töid grupinäitustel ja moeetendustel ning on töötanud ka akende, fotokomplektide ning rekvisiitide disaini ja valmistamise kallal.

Erinn M. Cox (s 1976) on Ameerika Ühendriikidest pärit ehtekunstnik, kes elab Eestis. Tal on BFA ja MFA kraad skulptuuris ning magistrikraad ehtekunstis. Erinn on oma töid eksponeerinud USA-s ja rahvusvaheliselt, mida rõhutavad tema valik Schmuck 2018 ja 2020, SOFA CHICAGO ja 21grammise rändnäituse jaoks. Ta pälvis Galerie Marzee Graduate Prize’i ja Wallpaper* Magazine nimetas ta tulevaseks disainitäheks. Samuti on Erinn USA kaunite kunstide ja kunstiajaloo dotsent ning Eesti Kunstiakadeemia külalisõppejõud. Ta on avaldanud artikleid kaasaegse kunsti, disaini, ehete ja filosoofia teemadel ning on veebiajakirja Louise & Maurice (www.louiseandmaurice.com) asutaja ja autor.

Eriline tänu: Tartu Kunstimaja,  Plattform Schmunkkunst

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus on avatud 2. oktoobrini.

Lisainfo:
Tanel Asmer
Tartu Kunstimaja produtsent
produtsent@kunstimaja.ee
5562 1192

www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja